Mait Vaik: „Simulatsioon”.
Puiestee, 2021. 188 lk.
Mängin mängu. Panen silmad kinni, on õhtu, nädala keskpaik. Lasen päevast lahti ning püüan loetleda, mis teosest meelde jäi. Olen pikali diivanil, kass ronib kõhule, midagi justkui ei meenu. Aga siis ikkagi. Mati Unt, pohmellis bussisõidud, kellegi kohmakas ääremärkus, klaustrofoobiline koosviibimine ammuse klassivennaga, kes on tuntud ärimees („pigem (viisakamalt öeldes) ettevõtja”, lk 60). Usuküsimus ja hirm, et sa ei usu piisavalt. Äärelinn, hallid vahealad, unistused, alkohol, alkohol, alkohol. Suutmatus armastada, kirjaniku üksindus. Siis jällegi veider rahu, mida lugude üpris lootusetutelt olukordadelt ja kohati päris agressiivsetelt (mina)tegelastelt ei ootakski: „Natuke rahu, türa küll! Tõenäoliselt tuleks sul selleks kirjanikuks hakata, sa peaksid sellest raamatu kirjutama, enne kui keegi aru saab, et tahad natuke rahu.” (Lk 10.)
„Simulatsioonis” on neliteist juttu. Mõned pealkirjad on autori varasemast loomingust tuttavad, paar uuemat lugu on kultuuriajakirjades ilmunud, ülejäänud päris värsked. Lugude peategelased on kõigist raskustest hoolimata eluga siiski sina peal. Need on mehed, kel on naine, perekond, auto, enamasti ka (füüsiline) töö. On muusikat ja on kõhklemist tegusa elu mõttekuses (nimelt olevat Jumalast sõltuv inimene alati virk, kuigi isegi Kristuse „jüngrid tahtsid inimlikku, tahtsid niisama molutada – rahu”, lk 149). Kui kogumik algab optimistlikumal toonil, siis teose teine pool on süngem, viimastes juttudes lausa muserdav. Muserdus ei jõua aga süveneda, sest Vaik kirjutab selleks liiga hea absurditajuga.
Kogumiku pikimas loos „Magdalena” jutustatakse kuskil Tallinna äärelinnas, võimalik, et Pääsküla raba külje all elavast mehest, kes näib otsivat osadust ja pihtimisvõimalust. Sügistoonide, rabeda tänavavalgustuse („kollaselt plinkivate fooride”, lk 102), öiste helide ja helituse, väga õrnade olustikuliste kirjelduste kaudu avaneb lugeja ees justkui filmimaailm, milles loo minategelane täidab talle antud ülesannet. Ülesande sisu jääb lugeja tõlgendada. Filmilik visuaalsus iseloomustab Vaigu teksti laiemalt ja operaatori pilk avaldub ka jutustaja sisekõnes: „Tahtsin näha oma olemist siit, teisest perspektiivist, tugitooli kõrvale jäi madal ümmargune lauakene, laual oli aga linik ja tühi lillevaas. Ja raamat.” (Lk 87.)
Seesugustest nappidest hetkejäädvustustest „Magdalena” koosnebki. Vaigu kirjutuslaad tundub selles loos kõige poeetilisem. Seda nii korduste („Ja mõnes aknas põles tuli. Alati kardinate taga, alati paksude kardinate taga. Mõnes aknas põles tuli ..”, lk 92) kui ka oluliste, aga esmapilgul vaevu aimatavate seoste tõttu: „Nägin lapikest krohvitud lage, see maja oma räämas oleku ja argisusega oli veelgi salapärasem kui asevalitseja plangutagune.” (Lk 96.) Kui rääkida Vaigu keelest, siis tuleb märkida, et nii varasemates teostes kui ka nüüd jäävad silma rohked gerundiivid („rataste krigisedes”, „mootori tuksudes”, „käte värisedes”), mis loovad kestva ja ajatu mulje. Meenusid Mats Traadi romaan „Üksi rändan”, antiikkirjanduse värsstõlked ja väliseesti autorite tekstid. Gerundiivid mõjutavad minu lugemiskogemust (näiteks näib kirjeldatu kompaktsem), aga võib-olla pole Vaik nende rohkusest isegi lõpuni teadlik.
Mait Vaigule nagu nii mõnelegi teisele siinmail kirjutavale meesautorile on ette heidetud naistevaenulikkust.[1] Nõustun kriitikaga, aga samas leidub Vaigul tabavaid tähelepanekuid. Näiteks kui ta kirjeldab üht vanalinnas kohatud ihaldusväärset naist, kes tuleb üksinda kellegi juurest ega soovi lähedust: „Taludes nõuandeid osavõtliku ärakuulamisega, kuid tegelikult eemal, alati eemal, kuigi see ehk ongi nende kõikide hädade tegelik põhjus.” (Lk 106.) Meesautorid kujutavad naistegelasi sageli kas ürgemade või femme fatale’idena, aga võib-olla tahavad naised lihtsalt hommiku hakul koju jõuda ja uuele päevale vabana vastu minna? Ent üksindusiha ning soovimatus end siduda teeb nad lõpuks ikkagi õnnetuks? „Magdalenas“ kirjeldatud stseen tundmatu naisega mõjus värskendava perspektiivivahetusena, näidates, et õnne- ja rahuotsingud on universaalsed ega ole seotud sooga. Nii küsin lugejana, kas rahu ja õnn pole elus pahatihti pigem minevikus või kaugel tulevikus? Inimene ei suuda olla ühes ega teises, ka mitte olevikuhetkes: „Midagi ei tule päris tagasi ja te hakkate veel neid tagasitulemisi igatsema.” (Lk 101.) Dinobuzzatilikult ootab ta seda midagi, vahib kõrbe poole, erutub horisondil kuju võtnud tundmatusest, potentsiaalsest vaenlasest, aga kui muutus tõepoolest terendab, siis magab inimene selle maha. Või lööb selle ees kartma. Hiljem võtab taas võimust tuttav tühjustunne.
Lugu viis mu uitama dominiiklaste kloostri hoovi, keskaegsetele kõrvaltänavatele, aga küllap pigem soovist perspektiivi vahetada, kui selleks, et täpselt välja uurida, kus ja millist trajektoori pidi Mait Vaigu tegelased linnaruumis kulgevad. Vaigu loomingut lugedes ei peaks otsima juhtnööre, kuidas ühendada keskust ja perifeeriat, luua paremat maailma või olla parem inimene. Kõik need teemad käivad juttudest küll vihjamisi läbi ja tegelased esitavad ootamatutel hetkedel olulisi küsimusi: „Mitte kunagi ei ole küsimus selles, kas olla või mitte olla, küsimus saab olla ainult selles, kas tunnistada olemine ise vääriliseks või väärtusetuks, tunnistada see kas hirmuks või armuks.” (Lk 116–117.) Just „Magdalenas” saingi aru, et Vaigu tekste tuleb selliste nüansside tabamiseks lugeda mitu korda ja eri nurga alt. Ja kindlasti vaikuses.
Mait Vaik on kirjutanud laulusõnu Sõpruse Puiesteele, Metro Luminalile ja teistelegi kollektiividele. Neis on ajatut kurbust, ajastute muutumist, 1905. aasta punaseid toone, ei kuhugi viivaid teid, rongivilesid, isa väsinud silmi. Ka „Simulatsioonis” leidub pea igas loos muusikat, näiteks ei tea minajutustaja, mis parasjagu raadiost mängib (lk 124), või tehakse märkus muusika kohta, mida jutustaja küll ise eales ei kuulaks, aga mis teatud olukorras toimib (lk 58). Loo „Naine II” peategelasele „sobibki peenutsev klassika” (lk 82), „Pianisti” protagonist rikastab kohalikku muusikaelu, olles juba ise klassik. Muusika on loole raamiks, see annab teravust: „Nagu ütleb laulusõna, mida sa unustama kipud” (lk 149) ja teisal: „neetud lugu mängib ikka veel” (lk 155). Laul ei lõppegi ja jääb painama, eriti kui ühiskond tekitab soovi põgeneda, mis jutus „Sõltuvus” ka juhtub: „Terve elu oled elanud, nagu homne oleks viimnepäev, nüüd, kus see viimaks ongi käes, nüüd võtad hoo maha ja sõidad ära, nüüd siis aitab.” (Lk 150.) See räägib vastu ennist õhku visatud mõttele, et Vaigu tegelased justkui ei elakski hetkes, aga ega vist üht äärmust teiseta olegi. Mulle meenus, kuidas üks tuttav ei lase boonuspunktidel kliendikaartidele koguneda, sest kui ta peaks äkksurma surema või saatuslikku õnnetusse sattuma, siis on ta vähemalt punktid ära kasutanud. Aga samas, kui pidevalt kõik ära kulutada, ei kogunegi üldse midagi.
Vaigu tegelased ihkavad elada. Kui väga ka ei tahaks nende trimpamiste, lapikute pudelite, kassiahastuses hommikute ja üldse kogu nende (tegelikult tragikoomilise) alkoholismi suhtes kriitiline olla, leidub tekstis ometi nii vaimukalt sõnastatud kohti, et see kõik enam ei häiri. Loos „Motoroller” on isa saanud motorolleri. Pere kavatseb saarelt mandrile sõita, aga keegi pole vaimustuses mehe plaanist sõita linna rolleriga, kuna ta pole liikluses eriti kogenud. Pere passib talle peale, mees aga vastab pääsemiseks: „Ma lähen toon raamatud ära.” Seejärel jätkub lugu minajutustusena: „Võtsin kiivri, viskasin ropsti pähe, seest pudenes tolmu ja linnusitta, aga ei teinud sellest välja, tõmbasin kätega üle näo, sättisin end hoogsa jalakaarega sadulasse, keerasin võtit ja käivitasin sirrr mootori. Kogu kamp põrnitses mind etteheitvalt, aga ei jäänud ootama. Seda, et kiivril puuduvad rihmad ja üldse… Kõik „üldse” vastas ka tõele.” (Lk 53–54.)
Usun, et vastab siiamaani. Nii elus kui ka suure tõenäosusega Mait Vaigu järgmistes teostes, mida jään huviga ootama. Arvustuse alguses mainisin ühe jutustuse tegelase peaaegu raevukat palvet, et ta rahule jäetaks. Kui mõtlen „Simulatsiooni” peale, siis kahtlen, kas kirjanikud loominguliselt üldse rahu leiavad või seda soovivadki. Lugeja seisukohast on see tore – on, mida oodata. Mait Vaigu värske kogumik võiks seega tähistada üht üha uuenevat vaherahu.
[1] M. Luiga, Autor eksib. „Vikerkaar” 2019, nr 3, lk 127–130.
