Rootsi Akadeemias on 1. juunist 2015 uus võtmeisik. Akadeemia alalise sekretäri tähtsat ametikohta täidab esimest korda ajaloos naine, Södertörni ülikooli esteetikaprofessor ja „Dagens Nyheteri” kirjandusarvustaja Sara Danius. Sündinud 1962 ja valitud 2013. aastal Akadeemia liikmeks toolile nr. 7, kontroversiaalse Knut Ahnlundi järel, kes taandus Akadeemia tegevusest 2004. aastal protestiks selle vastu, et Elfriede Jelinekile määrati Nobeli kirjandusauhind, ja suri 2012. Nüüd on tema toolile valitud niisiis „light Jelinek”, ehk kergelt marksistliku ja feministliku kallakuga kirjandusteadlane. Varem on toolil number 7 istunud luuletaja Hjalmar Gullberg, ja veel varem Selma Lagerlöf.

Rootsi Akadeemia alalisteks sekretärideks — ametikoht oli Gustav III ajal, Akadeemia loomisel, mõeldud eluaegseks, kuid hiljem on ameti­aega piiratud kuni 70. eluaastani — olid viimastel aastakümnetel keeleteadlane Sture Allén (1986—1999), kirjandusteadlane Horace Engdahl (1999—2009; temalt on eesti keeles ilmunud kõrgetasemeline esseekogu „Üksilduse poliitika”, 1998) ja ajaloolane Peter Englund 2009—2015, kelle tuntuim teos, ka eesti keeles, on „Poltava”). Maailma avalikkuse jaoks on Akadeemia alaline sekretär eelkõige see esindusisik, kes kuulutab igal aastal oktoobrikuus välja Nobeli kirjandusauhinna laureaadi, ehkki ta pole muidugi selle ainuisikuline määraja.

Sara Daniuse Akadeemiasse valimist toetati kõikidest leeridest suure entusiasmiga. Hinnatakse tema sügavat haritust, maailmakirjanduse kompleksset tundmist ja tema „eksimatut võimet tallata sisse uusi radu seal, kus teised tõstavad sõrme õhku, et uurida, kustpoolt täna tuul puhub”.

Teda on isegi nimetatud Rootsi „kultuuriaadli” tippfiguuriks.

2013. aastal, parajasti valimise ajaks, jõudis ilmuda tema toekas kirjandusteaduslik uurimus XIX sajandi prantsuse realismist, „Sinine seep” (Den blå tvålen), kus ta analüüsib detailselt Stendhali, Balzaci ja Flaubert’i loomingut ning jõuab ootamatutele järeldustele vana hea kriitilise realismi tegelikust olemusest: detailsetesse kirjeldustesse uppuv realism ei ole (ühiskonna) peegel, vastupidi, see on sündinud võimetusest maailma tervikuna mõista ja kujutada. Sara Danius valdab ja haldab maailmakirjandust nagu oma köögikappi ning räägib sellest vabameelselt ja meelelahutuslikult, paljudele huvitavalt, aga samal ajal täpselt ja korrektselt.

Sara Danius on õpetatud, isegi üli­õpetatud (kaks doktorikraadi kirjandusteaduses, üks Uppsalast, teine USA-st), kuid suudab kirjutada nii, et ükski kirjandushuviline lugeja ei põrka tagasi, vaid naudib tema ülelendu raamatutest ja kirjandusloost ning uut vaadet tuttavatele asjadele, seda, kuidas ta pöörab perspektiivi ja loob uusi seoseid kirjanduse ja ühiskonna vahel. Tema kohta on Therese Eriksson öelnud, et temasuguse kirjandusetõlgendaja ainuke halb külg on see, et ta võib teha maailmakirjandusele karuteene: milleks lugeda Balzaci, kui niisama hea või veel parem on lugeda, mida Danius kirjutab Balzacist. Ja pean tunnistama, et just seda ma teengi.

Minu selle suve lemmiklugemine on olnud ilus, efektse kujundusega paks punane raamat — Sara Daniuse artiklite kogu „Perenaise surm ja teisi tekste” (Husmoderns död och andra texter, 2014). Kogumikule nime andnud essee räägib Bonnieri kirjastuse kokaraamatu 50-aastasest arengust, ühendades selle elegantselt ühiskonna arengulooga, köögikunsti mehelike ja naiselike tahkude ja väärtuste muutumisega aastast 1960 kuni aastani 2010. Kui 1960. aasta kokaraamatus õpetati perenaist, kuidas vingerdavat angerjat surnuks nottida, lahata elusat homaari või nülgida jänest, siis tänapäeval on need timukaülesanded delegeeritud kuhugi kulisside taha. Ühiskond on muutunud — NB! silmakirjalikult — loodussõbralikuks ja rahumeelseks. Ja kokaraamat, kust step-by-step kõrvaldatakse kõik „häiriv”, muutub tsivilisatsiooni termomeetriks.

Aga kokaraamatute komparatiivne analüüs on Sara Daniuse esseekogumikus siiski pigem kõrvalepõige. Ta räägib küll ka fotokunstist ja moeajaloost, aga peamiselt ikkagi kirjandusest ja filosoofiast: Sartre’ist ja Camus’st, Joyce’ist ja Proustist, Thomas Mannist, Adornost ja Schönbergist, Walter Benjaminist ja Freudist, Virginia Woolfist ja George Sandist, Nabokovist ja Thomas Bernhardist, Umberto Ecost, Djuna Barnesist ja Simone de Beauvoirist, Brechtist, Péter Esterházyst ja Marcel Beyerist, Strindbergist, Tran­strömerist ja Torgny Lindgrenist, jpt. Tuttavad suured nimed, aga iga lugu haarab lugeja juba esimese lausega oma oheliku otsa ja viib endaga kaasa. No kuidas sa ei loe edasi, kui lugu algab anekdoodiga Teise maailmasõja ajast: „Kaks vana tuttavat põgenevad laevaga üle Atlandi, üks Euroopa, teine Ameerika poole. Kui laevad teine­teisest mööduvad, hüüatavad mehed ühekorraga: „Oled sa hull?!” Järgneb elav kirjeldus ja analüüs saksa kirjanike eksiilist Ameerikas, Thomas Manni, Horkheimeri, Adorno, Schönbergi ja Bertolt Brechti näitel, aga ka Euroopa ja Ameerika kultuuripinnase erinevustest („Goethe Ameerikas”). Sartre’i ja Camus’ võrdlus algab Nice’i kivises rannas, kus 18-aastane Sara loeb esimest korda Sartre’i „Iiveldust”, mis on topitud seljakoti külgtaskusse. Praegu siin Sara Daniust lugedes valdab mind sageli äratundmisrõõm, et olen ise kunagi ammu mõnest klassikalisest teosest või autorist saanud spontaanselt sama mulje, kuigi ma ei ole seda sõnastanud ega sellest endale mingit suuremat teoreetilist üldistust teinud. Ja mis võib inimest rohkem rõõmustada kui tunne: „ta mõtleb nii nagu mina”. Paljugi, mida ma olen kirjandusest teadnud või arvanud, tuleb meelde ja leiab kinnitust.

Sellepärast tundub mulle, et Sara Danius on just minu jaoks ökonoomselt ja vaimukalt, selgelt ja atraktiivselt kokku võtnud nii „Surma Veneetsias” kui ka „Võlumäe”, Walter Benjamini Berliini mälestuste tausta ja üldistuse, Sartre’i ja Camus’ vahekorra, Brechti vastuolulise isiku ja loomingu kui ka Strindbergi „Punase toa” uuenduslikkuse. Aga tema kirjutistes sisaldub mõistagi ka palju muud ja uut, teoseid ja autoreid, mida ma pole kunagi lugenud. „Perenaise surm” on mulle nagu kirjandusloo taskuformaadis postdoktorantuur.

Oma enesestmõistetavana tunduvat eruditsiooni maailmakirjanduses ei võlgne Sara Danius mitte üksnes akadeemilisele haridusele, vaid ka mõneti keerulisele lapsepõlvele ja oma isale. „Isa raamatukogus” sordib ta isast maha jäänud, hoolsalt kogutud raamatuid ja meenutab rootsi auväärset klassikat, millele tänapäeval ei leidu enam ostjat. Isa pidas lugu idealistlikust kirjandusest (tema arvates pidigi kirjandus olema „helge, harmooniline ja hingekosutav” — sedasama pidas muide silmas Alfred Nobel oma testamendis) ega jõudnud kunagi kirjandusliku modernismi mõistmiseni. Mõnevõrra nukralt, aga realistlikult vaatab Sara Danius omaenda raamaturiiulit, kus isa Geijeri asemel on Adorno, Tegnéri asemel Benjamin ja Kellgreni asemel Barthes. Nii nagu Stockholmi vanalinnas on kunagisse kübarapoodi sisse seatud arvutividinate salong. Mis läinud, see läinud. Kübarate järele pole enam nõudmist. Samuti ei ole „kirjandus enam see enesestmõistetav koht, kus ühiskond ja indiviid eksistentsiaalsetes, poliitilistes ja filosoofilistes küsimustes kohtuvad”, ütleb Sara Danius. Ja ometi leiab ta ka kirjanduse marginaliseerumises lootuseiva: kui tänapäevase kunsti ees tuntakse nõutust, pettumust ja lootusetust, siis ei tohiks sellepärast veel arvata, et kunst on surnud. „Frustratsioon tuleneb pigem faktist, et surnud on need kriteeriumid, mille järgi me kunsti üle otsustame.” (Kas niisamuti, nagu on surnud realistlik maalähedane koduperenaine, kes oskas angerja naela otsa lüüa ja haamriga surnuks nottida?)

Major Lars Ingemar Danius, keda tütar nimetab tõeliseks „ühiskonna toeks”, sündinud 1907, oli akadeemilise sõjaväelise haridusega, hilisemas elus ajaloo ja rootsi keele õpetaja gümnaasiumis ja suur kirjandusesõber. Ema, praeguseks tuntud kirjanik Anna Wahlgren, oli isaga abiellunud 1961, kui ta oli 18-aastane (isa oli siis 53), ja Sara oli tema esimene laps. Vanemad läksid lahku, kui Sara oli paariaastane. Pärast seda abiellus ema veel kuus korda ja sünnitas kokku üheksa last. Kuulsaks sai ta oma lastekasvatust käsitleva teosega, mis lõi Rootsis laineid 1980. aastatel. Sara ja tema õde Nina kasvasid alates kooliminekust isa juures Rootsis, samal ajal kui ema eksperimenteeris järjekordse abieluga Egiptuses. Uus kuulsuselaine saabus emale 2012. aastal, kui Sara poolõde Felicia Feldt avaldas skandaalse elulooraamatu, millele ema vastas vähemalt niisama avameelse omapoolse raamatuga. Nende aktuaalsete paljastuste ja süüdistuste risttules on tähele­panuväärne Sara Daniuse äärmiselt diskreetne ja väljapeetud sõnastuses ülevaade (pealkirjaga „Minu esimene ring” — mõistagi paralleelina Olof Lagercrantzi samanimelisele autobiograafiale) oma vanematest, õpingutest ja edaspidisest tegevusest, mille ta avaldas Akadeemiasse valimise puhul ja millest on saanud esseekogumiku lõppsõna.

Ent ajakirjandusest leiame veel ühe lõpetamata peatüki. Nobeli auhinnapeo õhtusöögil 2014 jäi Akadeemia liige Sara Danius pärast desserti ootamatult laua taga magama, sest oli eelmisel päeval olnud oma rinnavähiga haiglas keemiaravil. Mis saab edasi? Akadeemia alaline sekretär ei tee oma haigusest ja sellega võitlemisest mingit saladust, vaid vestleb sellest avameelselt oma raadioprogrammis. Ta tahab oma lugu kontrolli all hoida, ütleb ta, ja võib-olla kedagi sellega lohutada. Või üles sulatada mõne külmunud südame.