Rein Raud: „Täiusliku lause surm”.

„Mustvalge”, 2015. 175 lk.

Rein Raua ilukirjanduslik väli on saanud lisandust lähiajalugu käsitleva romaaniga „Täiusliku lause surm”, milles äratundmine, tõlgendamine, mõistmine, aga ka kõigi nende nähtuste nurjumine moodustavad olulise osa. Võime alustuseks mõelda sellele, kuidas 1980-ndate eluolu ehk Nõukogude Liidu lõpuaastad on paljudele selge mälestus, romaanis kirjeldatud sündmused või üldine meeleolu võivad tunduda vägagi tuttavad vanematele lugejatele; noortele ei pruugi suurem jagu neist ilma täpsustavate selgitusteta enam midagi öelda (ja neid kommentaare Raua jutustajahääl aeg-ajalt ka kõrvale pillub). Kusagilt — näiteks aastast 1991 — jookseb läbi piirjoon, mis muudab kogemuslikke pingevälju. Ent romaani võib lülitada ka teistmoodi kontekstivõrgustikku — võib tõdeda, et teos sobib kenasti Rein Veidemanni raamatu „Tund enne igavikku” (2012) või eriti just Mihkel Muti romaani „Kooparahvas läheb ajalukku” (2012) kõrvale. Viimane on muidugi mahukam ja ütleb rohkem, „Täiusliku lause surm” keerleb pigem spetsiifilisema ajahetke ümber (ei ürita hõlmata ajastut sedavõrd üldistavalt) ning kirjeldab pisteliselt väiksema hulga ähmasemalt välja joonistunud isikute mõtteid, tundeid ja käitumist.

Ajaloolistel teemadel kirjutamine on üks omamoodi keerukas mäng, sellega kaasnevad mõned ebaselged ja ajas muutuvad piirangud. Usutav narratiiv peab üldiselt looma vastavuse kirjeldatu ning kunagist maailma/ühiskonda struktureerivate normide vahel. Kuid seda mõjutab mingil määral ka nõue olla vastavuses väljakujunenud ideoloogiliste ettekujutustega minevikuajastust, normeeritud müüdiloomega. Komme asjadest mingil viisil mõelda on vahel jõulisem kui konkreetne ja faktipõhine ajalugu. Teisalt, just selliste küsimustega kirjandus aeg-ajalt vaeva näebki: kõne all on mõtestamise tavad ja kombed, mitte see, kuidas on olnud „asjade kord päriselt”. Ühe inimese võimuses ei ole niikuinii keerukaid, nüansseeritud süsteemitervikuid täies mahus haarata. Hinnangud ja mõtestused ei ole igikestvalt staatilised ja stabiilsed. „Inimesed on määratletud selle kaudu, mida nad teevad või arvavad end võivat teha, ja need võimalused on määratud ühiskondlik-ajaloolise miljöö poolt [—]. Nii nagu muutub kultuuri arusaam oma miljööst ja „inimeseks olemisest”, nii muutuvad ka olemasolevad kronotoobid ja lugejate hinnangud iga kronotoobi realistlikkuse kohta: ühe ajastu realism võib muutuda teise ajastu romantismiks” —kui kasutada tsitaati Tiina Kirsi artiklist kogumikus „Metamorfiline Kross” (lk. 147).

„Täiusliku lause surm” on tõepoolest üsnagi mosaiikne tekst, nagu tõdes „Päevalehe” arvustuses Margit Adorf (24. VIII 2015). Põneviku alatoonidega poliitiline thriller, millest vilksatab läbi erilaadseid tegelaskujusid siit- ja sealtpoolt poliitilis-ideoloogilisi või ka vaimseid-emotsionaalseid müüre. Jutustamislaad on parajalt hoogne ja ladus, atmosfääriloome on hea, see põhineb peamiselt oskusel luua häid visuaale napi, ent täpse keele­kasutusega. See on nagu väike kodukootud spioonilugu, mis moodustab põgusa sissevaate, noppe laiemast ajastuvõrgust. Ent samuti lugu tunnetest, rahvuse ja ühiskonna piiridest, teineteisemõistmisest või mittemõistmisest. Võiks ju öelda, et „Kooparahva” tuumakuse ja haarde kõrval jääb teos õblukeseks, ent teksti kirjutamise eesmärk ei pruugi ega peagi olema sama. Pigem hakkab romaan tööle ühe lisakilluna selles aina laienevas kirjandusmustris, mis puudutab Nõukogude Liidu lõpukümnendeid, 1980-ndate revolutsioonilisemaid hetki, isikuid (mõni rohkem, mõni vähem fiktsionaalne), kes tollel hetkel elasid ja mõtlesid, töötasid ja otsustasid. Teos võib kirjasõna najal luua omaenda suletud universumi, ent sellest hoolimata võib neid maailmu omamoodi kokku sulandada või teineteise kõrvale paigutada. Teose fiktsionaalsust, „päris ajaloost” lahknemist rõhutatakse mitmel korral, mistõttu prototüüpide otsimisega ei tasu üle pingutada — neid on kindlasti võimalik leida, kuid äratundmine ei pea olema otsene samastamine. Äratundmine seostub tüpaaži ja olukorra, mitte ühe või teise tegelase taga paikneva konkreetse isikuga. Äratundmine ja arusaamine ei ole seejuures üldse samad asjad. Kirjandusteoreetilisest vaatepunktist on intrigeeriv tajuda, kuidas metafiktsionaalsed rõhutused töötavad implitsiitse märgina — teispool fiktsiooni asub siiski midagi elulist ja minevikulist, mis pole kirjaniku välja mõeldud. Niisugune „eituse” kaudu korduvalt markeeritud aimdus lisab sügavust. (Või vähemalt selle mulje: The truth is out there.)

Romaanis kirjeldatakse ajastule iseloomulikke võõristuse ja võõrandumuse hetki — jälgimisühiskonna paranoilist mõju, mis ajas oma kombitsaid kõikjale, muuhulgas inimeste kujutlusse endast ja teistest. Läbiva joonena ilmneb see võõrandumine pidevates kommunikatsioonihäiretes. Rohkem või vähem ähmased piirid kulgesid ühiskondade ja ideoloogiate vahel, kuid ka indiviidide keskel ning sügaval nende sisimas. Süžee käigus esilekerkivad käitumismustrid on koordineerinud nähtamatu süsteem, ja sellega pidi igaüks suhestuma. Nähtamatuga suhestumises on varjul irooniline kokku­langevus religiooniga (on ju täheldatud, et kuigi kommunistliku režiimi ajal ei olnud ametlikku religiooni, siis autoritaarne ühiskonnavorm sisaldas ise omalaadse organiseeritud religiooni tahke, rituaale). „Mitte et kumbki neist oleks andnud selleks otseselt alust, ei, nad peavad rangelt kinni kõigist moraalinormidest, või õigemini oma ettekujutusest, mis need normid on, sest ilma mingeid väikeseid, tühiseid seadusi, reegleid ja sätteid rikkumata pole võimalik jääda ellu ühiskonnas, mis ongi kohe nii korraldatud, et iga inimene tunneks end veidi süüdi riigi ees, mis ise on absoluutne, kirjas ja puhas. Sest ainult inimesed teevad vigu, süsteem seevastu on plekitu.” (Lk. 87) Niisiis jällegi kujutelmad normidest, sisseharjunud mõttemallid ja kombed.

Mõistmishäireid esineb rahvaste-ühiskondade (lk. 58—59) ja erinevate ühiskonnakihtide endi vahel, lähedaseks saavate paarikeste, perekonnaliikmete ja põlvkondade vahel (lk. 46—47), seda ka fiktsioonimaailmast väljaspool, näiteks autori ja romaani mõne osa (potentsiaalsete?) lugejate vahel (lk. 101). Selles punktis kohtub kurvameelne kaduvusnoot positiivsema kõlaga — otsekui ühe tunnetuse kaks tahku. Ühel pool on kadunud kogemus, mida ei suudeta teistele (noortele, võõrastele) seletada; teisal tõdemus, et uus põlvkond ei peagi üht ränka ning ebameeldivat taaka enam tundma-kandma. Kõrvale sobiks siin mõelda kas või saksa-inglise kirjaniku W. G. Sebaldi kirjatööde ühest samalaadsest mõttekäigust, et näiteks süütunne võib eksisteerida ka hilinemise puhul, teatud kognitiivse nihkena. Siis, kui „hilineja” saab kaasa niisugustel sündmustel põhineva taaga, milles tema osalus on tegelikult olematu. Või põhjustab see ühe laiema ühiskonnaterviku trauma ja häirituse, ehkki põhjustaja ise on hilineja kaasajaks juba kadunud. Vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela, eks ole. Seda laadi probleeme leidub kirjanduses ja filosoofias küllaga — kusagil asub ju lünk Iseenda ja Teise adumise vahel. Mõistmis- ja sõnastamisvõime takerdub, tekivad segased, konfliktsed olukorrad, mis viivad mõtlematute otsusteni, problemaatiliste tulemusteni.

Rein Raua kui autori- või jutustajahääle omaeluloolisem tahk lisandub üksikutes eraldi markeeritud teksti­kastides, vahel kommentaaride ja seletustena, vahel mõne muljepildi, olukorrakirjelduse või sobivasisulise tsitaadina. Demonstreerides mineviku kaduvust, leiab ta mälutunnetusest mõne pisikese ja triviaalse nüansi (näiteks lõhna), mida tänapäeval enam leida pole, ent mis on nimelt seetõttu väga tähenduslik. Sellised detailid mõjuvad värskendavalt ning aitavad tuua kirjeldusse mitmekülgsust ja koherentsust. Neis kommentaarides peituvad kaks (mälu- või ajalooteemalisele) ilukirjandusele iseloomulikku võtet — dokumentaalsuse illusioon ja barthes’lik „reaalse efekt”. Tekstikastide kasutamine on positiivne ega muutu liiaseks — autori-jutustaja häält on märgata, ent ta hoiab oma otsese osaluse optimaalselt väiksena. Mind üldiselt häiribki, kui kirjutaja isik hakkab omaeluloolise tagapõhjaga lähiajalootekstides üleliia esile tükkima. On ju hea, kui keegi võtab romaani aluseks osa oma kogemusi ja mälestusi, põimib neid mõne koduse maastiku, sealsete isikute ning kaugemate ajalooliste seikadega — loob mitmekülgse ja laiahaardelise võrgustiku. Aga kui kirjutaja isik hakkab pidevalt domineerima romaani teemaks valitud isikute, kohtade, sündmuste või nähtuste üle, muutub lugemine tüütuks. Lõpp­tulemuseks jääbki üksnes enesekesksus ja eneseimetlemine. Tahaks loota, et need kirjanikud pole kunagi kriitikas noorkirjanikke hurjutanud, et nood on hirmus enesekesksed ja kirjutavad ainult iseendast.

Aastate vältel on mulle mitmeid Rein Raua raamatuid kätte sattunud ning alati on temast jäänud hea jutuvestja mulje. Ta tekstid on n.-ö. well-made story, nende stiil on tõepoolest ladus, kulg hoogne ja keel mitme­külgne. Neis leidub tõsimeelsust, sisukust, kuid ka piisaval määral vaimukust. Paraku satub kirjanik vahel mõnevõrra ka lihtsate või kulunud troopide võrku, et narratiivi käima lükata. Tegelasloomes esineb vihjelist skemaatilisust, võiks öelda, et isegi (arhe)-tüüpsust. Siiski tuleb tõdeda, et Rein Raud pole suutnud mu lugeja­meelt kunagi vapustada — tema proosa on läbi mõeldud ja kenasti komponeeritud, kuid üllatavast elamusest jääb puudu. See on muidugi omamoodi humoorikas, sest teadust, filosoofiat, tõlget jm. teeb ta võimsalt, ent ilukirjanduses jääb kuidagi lahjemaks. Aga võib-olla polegi sel vahet. Raud kirjutab inimlikkusest ja vahel selle kadumisest. Tunnetest, mõtetest, kogemustest ja käitumisest, mis inimesi ja ühiskondi koos hoiavad. Ühel pool on teatud humanistlik idealism, millega kaasneb kriitilis-irooniline kõrvalpilk. Kõik ei kulge alati ladusalt, kõik pole perfektne, seda ka mitte Raua narratiivi kulg või poeetiline stiil. Seni loetud romaanidest tundus aga kõnealune mulle kõige sümpaatsem. „Täiusliku lause surm” on üks korralik lugu, ei ole keskpärane, ei tundu häirivalt tehislik, kuid ei jõua päris sinnamaani, et oleks rabavalt suurepärane. Ennekõike on see üks isiklik (ent mitte enese­keskne) Väike Kirjandus.