Roos

Roos. Roos.

Silmad on roos.
Hingus on roos.
Kaenlaalused –
roos.

Kuidas su rinnad avanevad ja sulguvad taas otsekui roos!
Nende nibud kui roosinupud kerkivad, muudavad värvi!

Reied on roos.
Jalad on roos.
Naba on roos.

Ja sinu roosivitust nõrgub loendamatute rooside hõrk mahl!

Roos. Roos.

 

*

Pole öö
ega päev.
Või öelgem:
nii öö kui päev on siin
purunend

kildudeks –

Veider stseen,
mida ma vaatlen –
või olen ma selle sees –

on
see

maal,
milles
öö ja päev lamavad laiali
segipaisatuna,
rebitud,
lõigutud,
uuesti kokku kleebitud
siksakpöördesse –
on neil endast kõrini,
on nad tüdinud oma elust,
on nad eksinud teelt?

Öö ja päev
on mõlemad puruks.
Või öelgem,
et pole ei öö ega päev.

 

*

Kui hulkusin ringi
lohutuil teil,
olid sa just minu ees.
Siis leidsin su selja tagant.
Su vari riivas mu kandu,
samas kui isegi olid
vaid vari.
Ei, mitte viirastus,
või mõni pettekujutelm,
sest võisin selgelt näha
su varju varjugi
just siis, kui hulkusin ringi
ihuüksinda
lohutuil teil.

 

*

Mäletad päeva,
mil hobused piirasid linna sisse?
Püüa meenutada.
Inimesed olid üles tõusnud, teel tööle,
kui nägid hobuseid linnapiiril.
Kui palju neid oli? Raske öelda.
Ümber kogu linna,
nii kaugele, kui silm ulatus,
olid üksnes hobused.
Aeglaselt liikusid nad edasi. Kõigepealt ummistasid nad maanteed.
Siis valgusid tänavatele, kvartalitesse.
Nad jätkasid pealetungi.
Nad täitsid kogu linnaruumi.
Nad olid
nii lähestikku
ja liikusid sellisel viisil,
et neid oli võimatu peatada.
Päev kestis. Keskpäev. Siis õhtu.
Inimesed pugesid majadesse, kössitasid poodides ja katustel.
Kui päike loojus,
oli kogu linnas
näha üksnes hobuseid.
Nad hirnusid, nad võbistasid sõõrmeid, nad raputasid päid
ja
seisid tihedalt külg külje kõrval,
kuni läks pimedaks.

 

*

Hiljaaegu on ette tulnud veidraid pilte.
Üks peegel lendles tormis.
Üks uks hulpis üleujutuses.
Üks puu langes korraga jalapealt.
Üks lind
ei suutnud liigutada
oma tiibu.

Kuhu ka läksin, seal ulgus haavatud loom – ta haavu ei saanud ravida, ta oli saanud tõsiselt viga.

Olen Jumal, olen Jumal, kisendas hullumeelne, mina lõin selle põrgu.

Üle kogu maa laiusid verelaigud, siin punased, seal rohelised.

 

*

Üks kivi oli tee peal ees.
Pruunpunasinikollane kivi
seisis mu tee peal ees.
Peatusin ja jäin pidama,
sest üks kivi oli tee peal ees.
Mis ma sain teha? Vahtisin vaid
seda kivi, mis seisis mu tee peal ees.
Seisis vaikselt. Ei liigutanud.
Ja kuidas veel sätendas päikeses!
Tuhat värvilist kiirtevihku
paiskus välja ta sisemusest!
Kas ta oli sulgend mu tee?
Kas ta oli vargsi võtnud
mu iha edasi liikuda –
see pruunpunasinikollane kivi,
mis seisis mu tee peal ees?
Ma ei tea. Ma ei tea.
Mäletan ainult seda,
et üks kivi seisis mu tee peal ees.

 

*

Oli üks jõgi, mille olen peaaegu unustanud.
Mõned kivid kusagil lamamas.
Mererannad ja liiv, ja liival mõned kivid –
vesi kastis nad märjaks, siis taandus.
Kusagil seal oli üks naine korjamas kivikesi.
Tema taga hiigelsuur veekogu,
millel kohati valge valgus sädeles päikeses.
Kas me olime? Miks me olime seal? Ei mäleta enam päriselt.

 

*

Mida ma iganes vihkasin,
seda sa armastasid.

Me ihaldasime,
olime meeleheitel,
me Elasime.

Siis ühel päeval
sai Elu otsa.

Ainult kaljud, kivid ja tolm.
Ja mäed. Ja lumi.

Ja kerkiv laava.

Maa
pöördus tagasi, kust oli tulnud.
Uitlik tulekera.

See plahvatas taevas.
Siis ei jäänud taevastki enam.

 

Inglise keelest DORIS KAREVA

 

Rustam Singh on India luuletaja, filosoof ja poliitikateadlane. Ta on avaldanud seitse hindikeelset luuleraamatut ja kaks valikkogu, lisaks neli luulekogu inglise keeles. Tema luulet on tõlgitud ka telugu, marathi, panjabi, malajalami, rootsi, norra, hispaania, prantsuse ja eesti keelde. Rustam Singh on töötanud teadurina mitmes ülikoolis ja toimetajana ajakirjade juures, avaldanud arvukalt artikleid ja tõlkeraamatuid. Käesolevad tõlked põhinevad ta enda tõlgetel hindi keelest inglise keelde.
D. K.