Sveta Grigorjeva: „Frankenstein”.
Suur Rida, 2023. 100 lk.

Igatsen maailma, kus inimesed võiksid tõesti olla igasugused. Võtta mis tahes vormi, nagu puud. Kõik inimesed. Need, kes on elus saanud kõike, eliitkoole ja psühhoanalüüsi ja kvaliteetset kanepit ja lauljatest-näitlejatest-ehitusmeistritest vanemaid, ja need, kes ütlevad Lasnamäe bussis bomžile: Tere, isa! Kus ükski mehe (või ema või lapse või muusikaõpetaja) pilk ei saaks kedagi päriselt kõlbmatuks kuulutada. Kus mis tahes pilgu jõud tohiks alati olla üksnes konkreetne, kutsuda või tõrjuda siin ja praegu selles üksikus olu­korras, ega võiks mitte kunagi välistada kedagi aasta(kümne)teks inimkujuliste seltskonnast, lõhkuda kellegi elu.

„las ma kasvatan end // kõigile meeldivast ilust välja mul meeldib pilk millega / vaatan end juba mõnda aega pilk mis ei vaata mind meeste // silmadega meeste silme läbi hoopis vaatab kui järgmise / metamorfoosi lävel pakitsevat kõndivat rääkivat tantsivat // mineraali mul meeldib see meeldib nagu päikest saanud naha / lõhn” (lk 17).

Kolmekümnendates naine võib olla kõige jäigemalt sisse müüritud, varba­ots­teni, kõhkluste ja unistuste õnarusteni ühiskondlike ootuste masinavärki angažeeritud, või siis hoopis kõige vabam. Nüüd me juba teame, et meile „on terve elu valetatud selle kohta / mis õnn sugu võim armastus kapitalism sotsialism / anarhism mis ilus mis kole” (lk 7), ja meil on veel päris avaralt aega kõik see endalt maha raputada ja minna ja pöörata nina vastu päikest ja suruda varbad samblasse ja lihtsalt tantsida. Aga kui kuratlikult palju tööd nõuab see ümber­orienteerumine tolle sisemise seitsmeaastase pilgu all: „seitsmeaastane üle kõige / politseinikuks ja emaks / saada ihkav mina / vaatab praegust mind / hämmeldusega / minu seitsmeaastane mina / nutab mind iga päev taga / koos ülejäänud / eestiga” (lk 13). Nagu peaks inimene tolle sisemise lapse tahes-tahtmata reetma, kui tahab saada vabaks, kui tahab painduda kasutama kõiki oma tegelikke võimalusi – on ju laps ikka konservatiiv, kõige klassikalisemaid, neid tihtilugu kõige destruktiivsemaid unistusi taastootev masinavärk, kuni ei ole kasvanud mõtlema ise, mängulisemalt ja teisiti.

„niisama lamada / kartmata // et varsti tullakse püsti ajama / sundima kiirustavat teisi mittenägevat / tuima nägu tuimalt / ette” (lk 68).

Igatsen maailma, kus seitsmeaastane oleks vaba sõbrustama samblaga, kandma täiesti mittemoekaid rõivaid (kartmata kiusu) ja lugema raamatuid (kus iganes, millal iganes, milliseid iganes), selle asemel et saada tasapisi sisse õpetatud enese efektse pakendamise distsipliini.

„ärge uskuge standardset iha pakendatud sellistesse toodetesse / nagu tinder ärme mudi end nii väikseks / oleme hoopis nagu frankensteini koletis / saagu kogu õu meid täis” (lk 7–8).

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” ei igatse. Sveta Grigorjeva „Frankenstein” loob vabamat maailma, kehtestab selle puhtalt oma olemasoluga. Ta on päris, ta on elus, ta on ilus, ta lekib, tal ei ole selgeid piire, ta on polüamoorne aromantiline ökoseksuaal, ta on tähelepanelik tüdruk Lasnamäe bussis, kes teab, kui palju jõudu on tema pilgul, ja kes seda iial ei pilla. Ta on vaba ja on seda niivõrd selgesti, nii kõhklematult, et kehtestab seesuguse olemise võimalikkuse väga paljude teiste jaoks. „Frankenstein” on ruumiloome. „Frankenstein” on etenduskunst. „Frankenstein” on aprillipäev.

„aga vahest tahaks ta minu ja sinuga suhet / kui võrdsega” (lk 22).

Sveta Grigorjeva on väga hea koreograaf. Tahes-tahtmata tajun „Frankensteini” taustal lavateost „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada”, mille poeetikast paistab iseäranis selgesti, kui huvitavasse registrisse on kasvanud Sveta Grigorjeva autorihääl. Lavastuses kehtestatakse maailm, kus ei ole sõda, ja küsitakse: kuidas me siia jõudsime? Küsimused sõnastatakse, aga vastust ei sõnasta keegi, vastust lihtsalt näidatakse. Kehad kuulavad üksteist ja iseend, lugupidavalt. Ja kõik. Nii lihtne retsept. Aga seesugust ruumi kohtab äraütlemata harva, ruumi, kus saab niiviisi olla korraga ühe mõtte juures koos, ja mitte kahekesi, vaid vähemalt kümne inimesega korraga, panna tähele, kuidas ühiskondlikud ootused ei ole mitte ainult juhmilt ebaõiglased, vaid tihtilugu ka jaburalt siduvad kõige woke-vapruse kiuste, ja ometi tunda kogu kehaga, et solidaarsus on murdmatu jõud. Ja et me oleme ärkvel.

Sveta Grigorjeva tekstid on selgelt metamorfoosi tingivad, tajutava jaotust ümber kujundavad, aga see revolutsioon, mis neis toimub, luuakse hellasti, pehmelt, lugupidavalt, tasapisi ja vankumatult. Ja olemegi juba uuel territooriumil, mille pärast ei pruugi enam barrikaadidel võidelda – võitluslikkust ei ole neisse tekstidesse enam vaja, kisendamist ilmas alati laiutava ebaõigluse pärast, need tekstid on tolle ebaõigluse kuristikust juba üle astunud, üle heitnud, ehitanud silla, ja nii toekast materjalist – usaldusest, solidaarsusest, lugupidavast tähelepanust teise ja enda vastu, et seda ei anna enam õhkida ühegi machismo-restauratsiooniga. Maailm on nüüd sihuke, et naine on vaba. Ja nii jääb.

„nad ei tea mida tead / nad ei oska sult midagi võtta / nad ei oska sult võtta mida päriselt hindad / nende maailmas polegi sul midagi / sinu maailma nad ei näe” (lk 53).

Siin-seal olen aeg-ajalt kuulnud küsitavat, misjaoks on Sveta Grigorjeva hääl ikka veel niivõrd okkaline, kas see pole mitte liiane, kas ta pole mitte juba seal, kus teda oleks kuulda ka siis, kui ta kõneleks peaaegu sosinal, kas ta mitte ei raiska ennast karjumise peale, kas see mingist hetkest vale ei ole, kuidas võib ta end ikka veel rõhutute häälena kehtestada, kui on ammugi tunnustatud autor, võib-olla üldse kõige tunnustatum oma põlvkonnast, ja eelkõige – kas see, mida ta tuumselt ütleb, ei pääseks puhtamalt esile, kui sel teatavat jonnaka laperdamise taaka vähem ümber oleks?

„olemise servad pehmenevad mina muutun mina muutub aina mudasemaks nahast seinad sulavad sulavad kelle kuju nüüd võtta ükskõik üks kõik hingamine kõik lekin enesest välja mu loikudes luiged nii ilusad enam ei saa aru mida hingan kes hingab mind keha piirjooned pehmenevad pehmenevad kukuvad küljest kui suled sulgumine endasse on võimatu nüüdsest võtan vastu kõik kes ei kuulu kõik [—] kõik lähedased keegi ei tea kus lõpeb kus algab teine mudased minad mudased mudased” (lk 14).

Võib-olla oma kõige huvitavamates tekstides on Sveta Grigorjeva tõesti lausa voolav – neis luuletustes ei ole enam mingit kangust, mis püsib vajalik seni, kuni tuleb võidelda jäikade ootusestruktuuridega, mille on kehtestanud mõni ühiskonnas ebavõrdsust taastootev masinavärk. Kui on saavutatud mõtte ja taju voolavus, tõeline voolavus, ei ole enam mingit võitlemist vaja, jäikadest struktuuridest minnakse lihtsalt mängeldes mööda ja läbi – mitte isegi ehhehhee-ja-piraki!, vaid siuh! Aga kui „Frankenstein” ainult taolistest tekstidest koosnekski, oleks ta vabastav potentsiaal võib-olla hoopis nõrgem. Praegusel kujul kutsub ta kaasa ka neid, kes ise veel ei voola, kes alles rabelevad rolliootuste lõksus, püüavad varjata oma kulunud rõivaid ja mittestandardseid ihuliikmeid, haprust ja tõsidust. Kui „Frankenstein” oleks niisama vaba, kui on Sveta Grigorjeva, poleks tal nõnda palju jõudu näidata mõnele Lasnamäe või Õismäe tüdrukule, et temagi on juba täitsa tingimatult vaba.

„sest uus vana tüdruk / ei taha enam elada selles kohutavas ja kohutavalt igavas / meestemaailmas / kus vaid sõditakse kuigi võiks hoopis sõtkuda / tainast kõigi vahel suurte tükkidena jagatava toitva leiva jaoks // uus vana tüdruk / kui ta ei soovi / ei pea olema / uus / vana / ega / tüdruk” (lk 81).

Kas tahan ma siis öelda, et „Franken­stein” on justkui pedagoogiline mäng, ja mitte toores kisendus, millisena oleme harjunud toda kõige arhetüüpse­mat luulet ette kujutama? Tahan ma öelda, et ta ei ole teatavas eksistentsiaalses mõttes aus? Mõnele lugejale võib ehk nii tunduda. Aga kahtlustan ühtlasi, et see­suguse tunde juured on omakorda teatavates ootustes kolmekümnendates naisele, küpsele tunnustatud luuletajale, kes muidugi kvalifitseerub veel nooreks, kui parajasti igavikuliste kategooriatega opereeritakse, aga verisulis enam justkui ei ole – ootuses, et küps autor olgu juba mahe, tasakaalukas kõigiti. Jah, igatsen ka maailma, kus vasakpoolset revolutsiooni võiks teha vaiksel häälel, täiesti kisendamisvabalt, lugupidava hellusega, ja seejuures kuulda olla. Aga paraku oleme endiselt seal, kus vähemalt Õismäe ja Lasnamäe tüdrukutel sellist luksust ei ole.

„sellest on nüüd muidugi palju aega möödas aga keha ei kuulu endiselt minule ja sõna mulle ei antud kuigi karjun juba kaua uues keeles aegade alguse kehaga cunts ei kuulu raffale” (lk 32).

Kui meie räägime vaikselt, kui meie oleme õrnad, kuulevad meid ikka ainult need, kes on juba päris lähedal, kes on juba samas paadis, kes on juba omad. Meie häälde jääb piinava ebaõiglustunde aastate viisi aina korduvast kogemisest tingitud värisemine mingil moel vist alatiseks sisse, kuni see hääl on aus. Muidugi oskame end juba väga elegantselt kokku võtta ja koostada lauseid, mis äravahetamiseni sarnanevad õpetatud lausetega, võime kasutada akadeemilist žargooni nagu kes tahes teine või jäljendada mõnd ­Alverit või Talvikut, Rancière’i või Harawayd nagu kes tahes teine, muidugi võime seda teha ja parketikõlblikuna särada, kinnitada oma uskumatu kohaloleku ja sobitumise täpsusega, et tee Lasnamäelt või Õismäelt Berliini või Córdobasse või vähemalt Loomingusse ja Vikerkaarde ei ole sugugi võimatult pikk – aga kas meile mitte ei tundu, et sedasi pisendame ise oma pingutusi, peidame oma igapäevast heitlust tolle sisemise seitsmeaastasega, neelame ikka jälle todasama mürki, millest tahaksime ilma vabaks lausuda? Vist siiski jah.

„tahtsin / luuletust mis oleks aeglane / roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema / tuulega päeval [—] luuletus / mis läbi nõrkuse paneks vastu igavesele / kiiruse- ja tugevuskultusele [—] luuletus mis tajuks oma piire kui / õrnad need on nii väga tahtsin / kirjutada nii-nii nõrka teksti / nagu vastsündinut kel pea veel ei hoia / tahtsin väikest nõrka teksti / mille pead hoida siis sain aru / luuletust mis poleks pehme pole / olemas pole olemas tugevat luuletust / ükskõik mis seal ka ei öelda / mis sõnu ei kasutata ka äärmiselt / teravate servadega on ta habras kõik / luule on äärmiselt nõrk isegi / kui ta ütleb sõnu nagu vitt / sitt perse või türa vb just eriti siis” (lk 62–63).

 

Kirjanik loeb. Sveta Grigorjeva