„Kuidas ometi jätta kangelane heroiseerimata?” Mõtlen nii, kui leian postkastist Loomingu toimetaja Toomas Haugi kirja ettepanekuga, et meenutaksin varalahkunud kirjanikku ja sõpra Vahur Afanasjevit. See küsimus jääb mind painama mitmeks kuuks.
Olime tõesti head sõbrad, suhtlesime tihti. Selliseid andekaid sõpru oli mul Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) aegadest veel teisigi, kuid Vahur oli tõstetud erilisse aupaistesse, ta on ikkagi Tammsaare mastaapi suure Eesti romaani autor. Kuidas läheneda piisava aupaklikkusega?
Juba kuu aja pärast löön kangelase-ideele käega ja otsustan, et kirjutan sellest, kes oli Vahur minu jaoks: üldsegi mitte kangelane, isegi mitte niivõrd rahvakirjanik või populaarne kirjanik, vaid üks meie tollasest NAK-i kambast, üks kirjanike seast, kuid ennekõike sõber, lihtne ja heasüdamlik inimene. Inimene, keda iseloomustas rokkstaaridele omane keemistemperatuuril elu ihalus, mille pragmatism jalgupidi maa külge naelutas, ent loomingu kaudu võis see ometi taas lendu tõusta.
Meie tutvus sai alguse Tartu Kirjanike Maja teise korruse toas, kus Tartu NAK-i kuuluvatel kirjanikel lubati klubiliselt aega veeta. Minu, Tartu Ülikooli tollase teatriteaduse tudengi, oli NAK-i liikmeks kutsunud kirjanik Veiko Märka, kellele sümpatiseeris üks mu lühinäidend ajakirjas Pikker. Selles toas istusid üheksakümnendate lõpus kaks noort meest, lisaks Vahur Afanasjevile ka luuletaja Priit Salumaa (pseudonüümiga Arstionu), ja kurnasid ühte vähestest Tartu linnas leiduvatest arvutitest, kust nad kuulasid muusikat. Vahurit, priskete prilliklaasidega noormeest, tutvustas Märka sõnadega: „See on DJ Jumal.” Mulle tundusid mõlemad osad selles pseudonüümis liialt ambitsioonikad. DJ-d olid tol ajal tõesti nagu jumalad: Roger Sanchez, Daft Punk või Faithless, kelle loost „God is a DJ” sai ülemaailmne hitt. Lokkas britimaiguline klubikultuur, aga Vahur ei olnud kuidagi selle esindaja, ta oli pigem hingelt punkar, kes kandis musta, käsitsi seljale maalitud A-tähega nahktagi ja nimetas end jumal teab miks DJ Jumalaks. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et näiliselt lepliku noorkirjaniku sees pakitseb soov vastanduda kaanonitele, millest üks oli päris kindlasti kõigevägevam ise. Viimasega oli tal probleeme, sest Vahur oli agnostik, sellest annavad tunnistust ka ühes kirjavahetuses lausutud sõnad: „Maailmal, üldse kogu ilmaruumil, sh inimestel ja nende lugudel on suur muster sees, need korralduvad kuidagi. Seda võib jumalaks nimetada, kui isu on.” Alles märksa hiljem sai mulle selgeks, kuivõrd religioosne on olnud läbi kogu elu tema maailmavaade ja sellest tulenevalt ka tekstid, mõelgem kas või „Serafima ja Bogdani” peale.
Vahuriga tekkis sõprus kergelt, ta oli inimene, kelle kohta öeldakse easygoing, lisaks olid nii suur lugemus kui ka uudishimu kõikide elu aspektide vastu andnud talle juba noores eas laia silmaringi. Vähe oli seda, mida ta igavaks pidas, sealhulgas ei põlanud ta ära kuulata sõprade muresid. Vahel tekkis tunne, et ta kollektsioneerib kogemusi, sellise tähelepanelikkusega süvenes ta sõprade ellu. Mõistus oli tal vahe ja peas ketras kogu aeg küsimus „kuidas luua innovatsiooni?”, seda nii iseenda elus kui ka ettevõtluses, mille vastu oli tal suur huvi. Muidugi, õppis ta ju Tartu Ülikoolis majandusteadust. Minu, veendunud humanitaari ellu tõi Vahur pragmaatilisemat vaimu, äratas ettevõtlusgeeni, koos tundsime huvi turunduse ja suhtekorralduse vastu. Lisaks kirjandusele köitis meid ka ajakirjandus. Töötasime mõlemad eri aegadel nii Postimehes kui ka Eesti Ekspressis. Viimases oli Vahur lühemat aega Areeni toimetaja, vahepeal töötas pikemalt ka Virumaa Teatajas.
Olime juba aastakese tuttavad olnud, kui Vahur avaldas oma esimese luulekogu „Kandiline maailm” (2000). Mäletan, retseptsioonis kurdeti, et morbiidsevõitu ja noore inimese kohta kummaliselt sügavad ja elutargad luuletused. Näiteks võis Vahuri esikkogust leida värsid:
maetud tartusse mu ilusamad aastad
aastad ilusamad maetud tartusse
kaetud liivaga et enam mitte naasta
aja kulgemise külma hardusse
maetud tartusse on punavein ja maikuu
maikuu sirelid umbtänavate tolm
kaetud liivaga mu uskumatu haigus
muutund maailm, kahest saanud kolm
Kuna tollal oli paljudele noortele kirjanikele omane flirt surma temaatikaga, loeti ju Baudelaire’i ja Pessoad, siis ei olnud NAK-i seltskonnas keegi ülemäära üllatunud, pigem peeti selliseid ridu ergutavateks. Nüüd, hiljem lugedes, mõjuvad esikkogu värsid salapäraselt või suisa oomenlikuna, Vahur maeti ju maikuus.
Vahuri kaks järgnevat teost, jutukogu „Kanepi kirik” (2002) ja luulekogu „Kaantega viin” (2004), olid morbiidsusest välja rabelenud. Mäletan, et ta oli nende üle uhke, kutsus end underdog’iks. „Kanepi kirik” oli venediktjerofejevlikult elupõletajalik, kogumikus olid lood psühhedeelikumidest, vemmeldavast verest ja hingest, mis ihaldab midagi kättesaamatut. Küllap see kättesaamatu oli armastus ise, sest ilma kaaslaseta oli Vahuril keeruline, ühel üksikumal hetkel kirjutas ta: „Kui kedagi pole, siis on tunne, nagu oleks neutronipomm ära laksanud ja mina üksi elus ja patareidega pleieris oleks ainult Madonna kassett.”[1]
Ka tema kolmas raamat, luulekogu „Kaantega viin” oli üdini aus teos, milles peegeldus yuppie-kultuuri ihalust. Leidus ka vennaskonnalikku magusat ilmajäetuse valu ja mängitsemist. Selle teosega Vahur justkui katsetas, mis puust ta kirjanikuna tehtud on, millist suunda valida. Nüüd raamatut sirvides võib kindlalt väita, et slaavi kultuuriga kontakti leidmine ja saatusele alla vandumise temaatika, mis manifesteerus „Serafimas ja Bogdanis”, oli juba „Kaantega viinas” olemas. Öeldakse, et suured loojad taaskasutavad tihti oma loomingut, kuid tollal ei aimanud keegi, et just Vahurile võib tulevikus suure kirjaniku tiitli omistada. Ega ta isegi, sest analüüsiks polnud lihtsalt aega, nõnda palju oli teha: tuli käia Võromaal Kauksi Ülle juures või Urvastes Contra sünnipäeval, vaadata Tamme-Lauri tamme, korraldada Tartu NAK-i suveseminari „Lätete pääl” või lihtsalt külastada ühel pealelõunal spontaanselt Räpinat. Küllap nende tegemiste tõttu ta oma raamatut „Kanepi kirik” mulle õigel ajal kinkida ei jõudnudki.
Teinekord väisasime teda hea sõbra Andra Teedega Tartus Annelinna korteris, kus võis kohata teisi NAK-i liikmeid, kes seal aega veetsid, nagu Triin Ploom, Olavi Ruitlane või Aapo Ilves. Sisse astudes võis tunda mõrkjat sigaretilõhna, mis oli imbunud puuviljapiltidega kardinatesse ja maast laeni kerkivatesse raamatuvirnadesse. See oli tema haritlastest vanemate pärandus. „Lae all heljus viimane süütus,” nagu Andra ühel viimastest külaskäikudest tabavalt nentis. Noorus oli läbi saamas, paljud otsustasid abielluda ning otsisid endale stabiilsed töökohad. Vahur niisamuti.
2006. aastal läks Vahur Brüsselisse euroametnikuks ja kirjutas seal Tartu-nostalgilise luulekogu „Katedraal Emajões”. Ta elas kitsas linnamajas, kus olid kitarrid, võimendid, Eesti kunst ja raamatud ning alumisel korrusel ekstsentriline flaami kirjanik Serge Van Duijnhoven. Eesti sõpru võõrustas ta Euroopa pealinnas tihti ja nii külastasin teda minagi. Brüsseli taevas oli hall, kuid Vahuri rinnas oli tungi ja tormi. Nimelt küpses tal suurejooneline plaan teha dokumentaalfilm sellest, kuidas sõita Brüsselist rongiga Eestisse. Dokumentaalfilmi kangelaseks sai Brüsselis töötav kolleeg, väikese lapsega vapper üksikema, kes ei saanud oma koera tõttu kodumaale lennata. Ei mäletagi miks, ju ei olnud südant retriiverit pagasiruumi panna.
Tegin nendega selle avantüüri kaasa. Mitme tuhande kilomeetrine reis kulges läbi suure ja laia Poola riigi, mis osutus kõige keerukamaks marsruudilõiguks. Ühte hotelli lasti siiski pissiva kutsikaga öömajale. Lätis aga jäime koera tõttu keset ööd hotelli ukse taha. Õnneks halastas meile üks vennasvabariigi tütardest, tänaval kohatud juhuslik jalakäija, kes sokutas meid oma ema Airbnb-korterisse. Noor naine ei küsinud unise lapsega tänaval viibivalt emalt ja tema kahelt sorgus kaaslaselt isegi raha.
Eestisse jõudmine oli pateetiline ja Vahur kirjutas dokumentaalfilmi voice over’i teksti: „Kui Balti jaama kaudu Tallinna jõudsime, ei tundnud ma ennast võõrsilt tulija või võõrsil olijana, nagu lennureisi puhul. Näis hoopis, nagu oleksin hommikuni Kalamajas pidutsenud ja kõmbiksin nüüd koju. Ainult Kalamaja asemel oli Brüssel ja kodu… Euroopa on mu kodu. Ja nagu Piret mulle Riia raudteejaamas ütles, on seiklus väärtus omaette. Seiklus oli see, mis söövitas meie suvise rongisõidu meie mälestustesse.”[2]
Road movie „Rong way” sai valmis 2009. Esitlus oli tagasihoidlik: Vahuri ja tema abikaasa ja muusa Mare Sabolotny ühises Tallinna korteris koos lähemate sõprade ja odava veiniga. Dokumentalisti Vahurist paraku ei saanud, kuigi ta katsetas selle žanriga veelgi. Aga Poola jäi talle hinge, veel 2021. aastal kirjutas ta mulle, et tahaks kirjutada romaani, mille tegevus toimuks Poolas, kuid kahtles, kas Eesti lugeja sellega suhestuks. Pakkusin, et vahest siis, kui mõni tegelane on eestlane.
Paradiisist ehk Brüsselist lahkus ta lõplikult 2010, kavatsus oli varasem: „Aga plaan on paigas – 2010 kevad koos Marega Eestisse. Aasta enam-vähem võtame veel Läänest viimast. Isegi igal juhul ma tulen tagasi, siin pole miskit teha, vaata, läbimurre lootusetu, Eestis saaks igast värki ajada, mis siis, et vaeselt.”[3] Tagasi tõmbas teda ikkagi Eesti ise, siinne loominguline oaas ja inspiratsioon vastandina kliinilisele Belgiale. Ta kirjutas: „Brüsselis oli tuul lihtsalt tuul, lihtsalt külm. See pole romantika, vaid fakt. [—] Ida-Euroopa lõhnas on tabamatut inimese-eelset hõngu.” Ja tsiteeris juurde John Miltonit, et parem valitseda põrgus kui teenida paradiisis.[4]
2011. aastal ilmus Vahuril raamat „Minu Brüssel”, ja nagu need „Minu”-sarja raamatud ikka, oli seegi sümbioos reisijuhist ja autobiograafiast. Kuid tagasi tuli Vahur hoopis Tallinna, mitte Tartusse. Tartu oli tal tugevasti südame küljes kogu ära oldud aja. Kõik teised paigad tekitasid lõpuks ikkagi tühjustunde, mida vaid komplementaarne Tartu suutis täita. Luulekogus „Katedraal Emajões” kirjutab ta read:
üksainus tartu on maailmas
üks tartu keset soid ja rabasid
siit paarkümmend kilomeetrit
on suur auk
ja selle taga pole midagi
Tartus oli Vahuril raske olla, aga raske oli ka linnast lahti lasta, lõpuks koliski tagasi. Ühes intervjuus ütleb ta: „Tartu on ujuvrestoran. Sees tundub, otsekui liiguks, ent tegelikult on ankurdatud. [—] Tartu paneb kõiki oma lapsi… paika, mõtlema, armastama, vihkama ja nõnda edasi. Ilus on õpikusse kirjutada – ta suhtus oma kodulinna nagu võluvasse daami. Ent tõde on selles ilus kuni pool.”[5]
Pean „Katedraali Emajões” Vahuri kõige paremaks luulekoguks tervikliku Tartu-käsitluse ja sidusate intertekstuaalsete viidete tõttu tema suurtele lemmikutele, ansamblitele Kino ja Zemfira. Ma ise ei suhestunud tema tohutu Tartu-armastusega kuigivõrd, minu jaoks oli Tartu ülikoolilinn, armas-nostalgiline, kuid möödunud etapp elust. Kui Vahur küsis Tartus elamise kohta, vastasin vaid, et „seal pole merd”, mille peale lisas ta luuletusse väljendi „mereta linn” ja kirjutas kerge nördimusega:
on mõtet elada
isegi tartus
linnas mida meilt võtta ei saa
sest siia me sureme nõnda on määranud
meie eneste nõrguke tahe
„Katedraal Emajões” pälvis kultuurkapitali aastapreemia nominatsiooni, ja seda põhjusega.
2014 kirjutas Vahur: „Ma saan kohe Spicetone’iga rikkaks!” Ta oli vahepeal pidanud casting’u-agentuuri Kass-Ting ja liikus edasi kitarriefekti pedaalide tootmise juurde. Mulle jäi see maailm kaugeks, kuid Vahurit oli alati tõmmanud muusika (ja äri) poole. Sellest annab tunnistust veel siiani Soundcloudi veebikeskkonda üles laaditud muusikapalad tema ühemehebändilt Kannibal Elektor. Tolleks ajaks oli ta lahutatud ja uuesti abiellunud, otsis tasakaalu loomingulise eneseväljenduse ja raha teenimise vahel, arutles Postimehe veergudel, kas Eestis tuleks legaliseerida marihuaana, kihutas kabrioletiga ringi ja põhiküsimuseks sai: „Kuidas peab elama?”[6] Tol perioodil sai ta ikka veel kirju pahastelt „Minu Brüsseli” lugejatelt, kes kurtsid, et ta on oma kirjeldustes olnud alatu nii oma endise abikaasa kui ka rassiliste vähemuste vastu, millele ta vastas lakooniliselt: „Olin lihtsalt aus.”
Vahepeal suhtlesime harvem. Vahur elas rahulikku väikekodanlikku elu algul Annelinnas Pärna tänaval, seejärel ostsid nad abikaasaga kolmetoalise korteri puumajade rajooni, ta vahetas Afanasjevi nime Laanoja vastu ja käis Sangari kontoris turundusjuhiks. Tollal olid tal peas „Serafima ja Bogdani” esimesed piirjooned ja küpsemas idud romaanist „Õitsengu äärel”.
Käisin Betti Alveri debüüdiauhinna žürii tööga seoses Tartus ning ööbisin Vahuri ja Mare juures. Vahur rääkis, et tahab osta Peipsi äärde suvila. Kuulasime plaadimängijast tema uusi ja vanu lemmikuid. WC-s oli tornikõrgune virn raamatuid, seintel Eesti kunst, remondi oli Vahur osati ise teinud. Kirjanikest abielupaari töötuba täitsid raamatute kastid, sest Vahur kirjastas enda teoseid ise. Pööras palju tähelepanu ka kujundusele, kasutades kalleid trükitehnikaid ja materjale, nagu surutrükk ja kohtlakk – hinnalised nüansid trükikunstis. Kes ise on trükkida lasknud, teavad. Tema puhul oli see turundusvaldkonnas töötanud inimese kapriis: soov teha kvaliteetset toodet.
Ööbisin koos kassiga tulevases lastetoas, hommikul istus Vahur köögilaua taga, jõi musta teed ja sõi šokolaadikomme. Küsisin, kas tal on „Kanepi kirikut”, see on mul endiselt tema teoste hulgast puudu. Seda tal ei olnud enam endalgi, kinkis hoopis „Tünsamäe teo”, kribades eeslehele: „Lugupidamise ja rokenrolliga armsale kaasvõitlejale Piretile.”
„Serafimat ja Bogdani” kirjutas Vahur kokku viis aastat, nii Itaalias loomemajas kui ka Tartus Kooli tänava korteris. Kirjutas salamisi, ei maininud otsesõnu, kui valmis sai, saatis käsikirja ja küsis: „Kuidas on? Saladuskatte all ütlen, läheb romaanivõistlusele.” Kiitsin, oli tõesti hea. Arvasin, et see peaks võitma. See oli apoteoos Peipsiveerele, mida ta jumaldas, kus põimusid nii lapsepõlvenostalgia kui ka kirjanduslik oaas, kontakt loodusega. Need olid väikesed asjad, mis inspiratsiooni üleval hoidsid. Näiteks võis Vahur mõne muu teema sekka puistata killukese Kasepääd ja öelda: „Naaberkülamees käis külas. Lastega. Tõi vanaaegse mõrra. Hästi mõistlik inimene. Tõi rahu.” Ja siis jätkata muul teemal.
Vahuril oli selge suund olla n-ö rahvakirjanik selle sõna parimas mõttes: olla inimeste lähedal, suhelda erinevate ühiskonnakihtidega, tajuda elu seestpoolt väljapoole ja ealeski poleks ta soovinud, et teda nähtaks kirjutamas elevandiluust tornis, hõljuvate kardinate vahel. Talle sobis Peipsiveere, kus ta käis, vana puhvaika seljas, tagaaias vohavaid pajusid raiumas ja roostetama kippuval grillil naabrimehe äsja püütud kala küpsetamas, mille ta ise eelnevalt ära rappis. Ta kirjutas: „Miinus 19 on õues, seepärast saag puterdaski ja sõrmed tahtsid küljest külmuda.”
Kasepää tõi Vahuris eriti esile autentse, oma väärtustega kooskõlas elava inimese. Inimese, kes ei soovinud „hea mulje jätmiseks” või „näo hoidmiseks” loobuda endale truuks jäämisest. Ütles ta ju ka ühes intervjuus: „Ma isegi ei ürita lugeja jaoks kirjutada.”[7] Ka sõpru ei valinud ta vahetu inimesena kunagi selle järgi, kes on piisavalt parketikõlblik, et seltskonda kuuluda. Näiteks on enamiku tema teoseid toimetanud lähedased, usaldus ja sõprade „suureks tegemine” olid talle olulisemad kui „kõva toimetaja” leidmine. Küllap kõik eelmainitud aspektid – elulähedus ja etnograafiline pilk – tegidki heast kirjanikust suurepärase.
Rääkisime viimastel aastatel mitut puhku sellisest materiaalse elu aspektist nagu kinnisvara. Vahur oli nii nagu minagi elanud mitmetes eri kohtades: Virumaa Teatajas töötamise päevil Rakveres, siis Brüsselis ja Tallinnaski, kuid peamiselt siiski Tartus. Progressiusku väljendab ka nüüdseks raamatuna ilmunud artiklisari Tartu Postimehes „Kuidas taluda Tartut”, mille ta kirjutas 2019. aastal linnakirjanikuna. Tartut pidi ta tõesti taluma, ses osas olime ühte meelt. Mina ei talunudki, kolisin ära. Aga tema talus edasi, algul raskustega, siis aga juba kergemalt võttes. Kirus muidugi pidevalt, et korter sai ostetud lagunevasse puumajja, ja unistas millestki uuemast. Pidas isegi hruštšovkat Annelinnas paremaks, sest on stabiilsem: põrand ei vaju, seinad on sirged ja hiiri pole. Aga suvilaga oli ta rahul, hea kvaliteet ja pikaaegne investeering.
Viimastel aastatel viibiski Vahur rohkem Kasepääl kui Tartus. Pidasime tihedat kirjavahetust ja arutasime transtsendentsuse üle. Näiteks analüüsisime religiooniantropoloog Heili Sepa loengut „Hinge pime öö”, kus Sepp räägib: „See on pimedus, kus heiastub valguse võimalus; see on öö, mille puhul me mõtleme hommikule; see on rännak, mille puhul me mõtleme uuesti tagasi koju pääsemise võimalusele või siis teekonna jätkamisele; see on kannatus, millel on mõte.”[8]
Vahur oli Sepaga paljuski nõus, näiteks sellega, et pimeduses viibimine on vaid liminaalne etapp, siirderiitus valguse suunas. Inimese elu, või kitsamalt kirjaniku elu, see on säärane, kus kannatusel on alati mõte, käegakatsutav tulemus – looming. Vahur nägi alati väljapääsu, nägi tunneli lõpus valgust. Nägi ka oma Kasepää maja vangistanud lepavõsas alati võimalust teha sellest tühi väli, kuhu külvata suur hulk koriandrit, mida tema klassivennad Andi ja Veiko saaksid Peipsi kalast ühiselt valmistatud uhhaale garneeringuks raputada. Mõte oli alati olemas, see ei kadunud kunagi.
Arutlesime ka selle üle, kuidas lääne kultuur surub alla olulist liminaalset olukorda inimese elus – depressiooni –, mis on arenguks vajalik seisund. (Juhul, kui see ei ole krooniline.) Mõtisklesime nähtuste „ID” ja „persona” üle. Vestlesime Jungist, kes nüüd on esoteerikute tõttu põlu alla sattunud, ning analüüsisime „Serafima ja Bogdani” tuules kättemaksuiha kujunemismehhanisme. Viimasel ajal oli Vahur sukeldunud isiksusehäirete uurimisse, otsis uue romaani jaoks ainest. Seetõttu tegelesime süvitsi nartsissismi ja sellele iseloomulike tsüklitega, dialektilise mõtlemise ja antiteesidega, mida endale esitada. Kirjanik peab tundma elu varjupooli, ka siis, kui ta ise neile vastandub, samas ka kõike seda, mis elu ilusaks teeb. Nagu näiteks Kasepää, mida ta armastas lõpuks rohkem kui Tartutki. Ta kirjutas: „Oleme lapsega jälle maal. Just lasime lõhnaõli. Ja enne pesime puhast akent. Hakuna matata. Kevad õhus. Pajudel pungad.”[9]
Hinge pime öö ei lasknud teda ometi lahti. Kui mind kiidetakse, rääkis ta Miłoszit parafraseerides, kui mulle plaksutatakse (tihti püsti seistes, ovatsioonidega), siis tahaksin öelda: „Aga kui te tunneksite minu elu, kas tahaksite minuga kohad vahetada?” Ta oli eluga sõlmes. Miski temas igatses veel millegi järele, ja tänapäeval võin öelda täieliku veendumusega, see oli igatsus selle suurema, käegakatsutamatu kokkupuute järele jumalikuga. Ehk lausa jumala endaga? Ka siis, kui pimedus teda neelata tahtis, oli Vahur tugevalt klammerdunud elu külge. Nii kirjutas ta kogus „Tuulevaiksed aastad”:
Võibolla ainult mina,
võibolla kõik.
Üksikud üksteise kõrval,
otsides igavest elu.
Oma neljakümnenda sünnipäeva puhul korraldas Vahur peo. See toimus sealsamas Kasepää suvilas, isiklikus pühamus, mida ta hellitavalt loomemajaks nimetas. Kohal oli palju erinäolisi isiksusi, kelle summa iseloomustas Vahurit. Mitmekülgsete huvide tõttu oli tal võime suhelda laiade ühiskonnagruppidega, põlgamata ära neid, kes olid temast teistsugused. Ta uuris neid uudishimu ja empaatiaga, samas hoides n-ö etnograafilist distantsi. Nii kuulusid tema mitmekesisesse tutvusringkonda kohalikud inimesed, IT-gurud, turunduseksperdid ja loovisikud.
Sünnipäev Kasepääl oli „vana maailma viimane pidu”,[10] nagu seda on hellitavalt nimetatud. Toimus kontsert, esinesid Lonitseera ja Vahuri enda bänd, plaate mängis tema hea sõber, luuletaja fs. Öösel läks muist seltskonnast alasti ujuma, traditsioon, mida kanti truult edasi alates Tartu NAK-i pöörasematest aastatest. Rokenroll elas ja hingas ühes rütmis koos Vahuri ja tema ümber kogunenud kirju seltskonnaga. Koju jõuti järgmisel päeval või hiljem, muljeid jagus nädalateks. Tagasihoidliku inimesena uurisin, et kust tuli julgus korraldada ühes Eestimaa nurgas suur kontsert-sünnipäev. Vahur vastas, et enesekindlusest pole tal kunagi puudu olnud, aga intelligentse inimesena kahtleb ta ikka ka. Teatud küsimustes kahtles tõesti, vahel vaiksemalt, vahel varjamatult.
Olles end prosaisti ja luuletajana tõestanud, unistas Vahur teatrilavadele jõudmisest, saatis lavastajatele näidendeid ja tunnistas, et just näitekirjandus on asi, mille pärast ta minu peale heas mõttes kade on. Talle ütlevat teater järjepidevalt ei. Saatsin talle mitmeid klassikuid, kaasaegsetest Ivan Võrõpajevi näidendeid. Meie vestlustes analüüsis ta pühendunult Tšehhovit ja kahetses ta elukäiku: „Vaeseke suri noorelt. Nelikümmend neli.” Tšehhov oli ideaal, tema abiga püüdis Vahur tabada dialoogi kirjutamise oskust ja maagilist „miskit”. Sedasama, mis teeb ühest näidendist hea näidendi. Leidis, et juba esimese lõiguga annavad klassiku tekstid tiheda pildi tegelastest. Samas nentis ta kahetsusega pärast katsetusi näitekirjandusega: „Njah, pole ma Tšehhov. Ja mis see Tšehhov, vaevalt ta ka roosamannas elas.”[11]
Ta luges hoolega ka kõiki minu näidendeid, millest „Siirderiitujad” meeldis talle väga. Sõnas, et see on kirjutatud sellise tundlikkusega, nagu higistaks läbi nahapooride verd. See oli ilusti öeldud.
Kui hakkasin 2019. aastal Tartu Uues Teatris lavastama oma näidendit „Ilusad inimesed”, elas ta väga kaasa, luges näidendi mitmeid kordi läbi ja süvenes ka vastukajasse. Kui kurtsin, et näitlejate meelest on näidend liiga tekstipõhine, siis ütles ta lohutuseks, et see ongi Uue Teatri stiil, Ivar Põllu tekstid on samasugused.
Vahur oli kohal nii esimesel kui ka viimasel „Ilusate inimeste” etendusel, pidasime plaani, et järgmiseks läheme Peipsi äärde tema etendusele. „S+B” oli juba välja kuulutatud ja plakatidki üleval, promo oli võimas ja Vahur rahulolev. Küsisin, kuidas talle meeldib romaani dramatiseering? Vahur arvas, et Põllu tegi oma asja, autoripositsioonilt, tema ei sekkunud, aga talle sobib.
„S+B” tuli Peipsiveerel välja, edu oli pöörane, kuid paraku tegi julm saatus nõnda, et „S+B” etendusele läksime kõik juba ilma Vahurita. Hiljem, iga kord, kui „Serafima ja Bogdan” teatriauhindadele nomineeriti, laususin mõttes, näed, Vahur, teater ütles jah.
Pärast Vahuri surma rääkisin temaga mõtetes tihti. Kuulasin päevade kaupa Youtube’ist ta laulu „Sädemed”, mille sõnad rääkisid küll ülemaailmsest pandeemiast, kuid inimesed hakkasid selles nägema luigelaulu vaid kuu aega hiljem toimunud tragöödiale.
Minu surm istub kuuse otsas.
Minu surm mõistab oodata.
Elu käest üha päevi ostab.
Ägab maa, katkud laulavad.
Kuid me sädemed
tantsivad valguses
ja pärast meid
tuleb homme vaid.
Kurtsin talle oma mõtteis, et ikka veel ei leia ma kusagilt tema vana luulekogu „Kanepi kirik”. Kõik teised raamatud olid olemas. Ühel raskemal hetkel, kui olin jälle mitu korda mõelnud, et neetud, seda küsimust saaksin ainult vana sõbraga arutada, laususin saatuslikud sõnad: „Saada mulle siis vähemasti märk, Vahur, kus iganes sa ka ei viibiks.” Ja märk saabuski. Ühel päeval tuli mulle telefoni sõnum, et mulle on pakk. Ei suutnud meenutada küll, et oleksin midagi posti teel tellinud. Automaati avades oli seal üks üsna õhuke pakike… Rebisin selle sealsamas Balti jaama esisel tänaval uudishimulikult lahti ja pakkepaberi seest vaatas vastu „Kanepi kiriku” helesinine kaas. Seisin hämmeldunult jäisel asfaldil ja mõtlesin, mis see veel on? Siis taipasin, just selline Vahur oligi, ainult tema viskaks sellise vingerpussi, et võttis märgi saatmise soovi sõna-sõnalt, mistõttu tuli see postisaadetisena.
Kuna õnn ei tõuse murust nagu võililled,[12] tuvastasin peagi ka selle, milliseid teid pidi pakk tegelikult saabus, kuid las see jääda saladuseks.
Seda artiklit kirjutades töötasin taas läbi hulga Vahuri teoseid ja tajusin teravalt, kuivõrd suur kaotus ta meile on. Mitte ainult lähedastele, vaid kogu Eesti rahvale. Ajalukku läks mitmekülgne ja andekas kirjanik, muusik, ettevõtja, reklaami- ja meediaekspert ning innovaator. Läks ajalukku ja sealt me teda kätte ei saa. Muudmoodi, kui ehk lugedes tema seitsetteistkümmet meile jäetud raamatut. Neid teoseid seob üks ja sama küsimus: kuidas taluda Eestit ja eestlasi ehk teisisõnu, kuidas meid suureks teha? Samamoodi, nagu ta tegi suureks teda ümbritsevad inimesed ja paigad enda eluajal.
Kuid nüüd läksingi heroiseerimise teed. Jääb üle vaid tõdeda, et Vahur Afanasjevi puhul teisiti ei saa.
[1] V. Afanasjevi e-kiri autorile 11. II 2009.
[2] V. Afanasjev, Rong way. Käsikiri 2009.
[3] V. Afanasjevi e-kiri autorile 28. XI 2008.
[4] V. Afanasjev, Minu Brüssel. Läbikukkunud euroametniku pihtimus. Tartu, 2011, lk 238–241.
[5] U. Eslas, Vahur Afanasjev – kirjanik ujuvrestoranist Tartu. Postimees 21.VII 2006.
[6] Sellise pealkirjaga luulekogu ilmus 2014.
[7] OP : 74. ERR 5. XI 2020.
[8] Ööülikool. Heili Sepp. Hinge pime öö. ERR 15. IV 2017.
[9] V. Afanasjevi sõnum autorile. Facebook 28. I 2020.
[10] I. Mesikepp, Rokenroll ja solidaarsus. Müürileht 2021, juuni.
[11] V. Afanasjevi sõnum autorile. Facebook 20. I 2020.
[12] V. Afanasjev, Rail Baltic. [Tallinn, 2022], lk 144.
