Remontika

 

Karl Maksimovitš oli kuldsete kätega mees. Ja minul oli au olla ta naaber. Meie kaks majapidamist olid ainukesed Tümavere poole viival teekäänul. Minu oma asus kohe pöörde peal – vaata, et autoga sisse ei põruta! –, tema majake aga laugelt tõusva künka otsas, ümberringi vaid kõrrepõld ja tühi väli. Kui tihti olin ma aeglaselt hommikukohvi lürpides köögiakna all seisatanud, et jälgida naabrimehe alati muutlikku, aina kasvavat ja uusi vorme võtvat eluaset. See oli fantastiline projekt! Küll kerkis sinna uusi verandasid ja rõdusid, tornikesi ja katusekambreid! Maja juurde viiv tee võis juba hommepäev saada uue sillutise ning trajektoori. Aknad ilmusid ja kadusid, laienesid ja kitsenesid, vastavalt ilmastikule, vajadustele ja – eelkõige – Karl Maksimovitši meeleseisunditele.

Algul pidasin teda progressiivsuse musternäidiseks. Usinalt käis ta tööl, rabas ehitusmehena pikki päevi erinevatel objektidel. Teenitud raha lõi aga paari päevaga läbi. Ostis kokku kõikvõimalikke ehitusmaterjale, tööriistu ja masinaid ning veetis siis nädalavahetused, suvekuud ja pisemadki vabad hetked pesa punudes. Või noh, mis „punudes”! Peaaegu maniakaalselt planeerides ja ümber ehitades. Kord kogu hoonet karkassini lahti koorides, siis jälle hoolsalt kokku ladudes. Vaid hetkeks seisatas Karl Maksimovitš, et rahuloluga, käed puusas, oma kätetööd silmitseda, sööstes seejärel otse kahekordse innuga haamri ja naelte järele.

Sageli ärkasin laupäeva ja pühapäeva hommikuti magusast unest tema ketassae rõõmsa surina peale. Sekka akutrelli ja segumasina jõulisemad noodid. See oli terve sümfoonia, mis tema elutegevust saatis. Nii mitmekesised, eriilmelised ja samas kokkukõlavad olid tema tööplatsilt kerkivad helid.

Algul jälgisin tema tegevust ükskõikse uudishimuga. Taoline aktiivsus ning elukeskkonna jõuline, peaaegu vägivaldne ümberkujundamine jäid minu hingele võõraks. Mulle meeldis lagunemis- ja kõduesteetika, lihaks saanud aeg. Maja mu ümber vananes ühes minuga ning senikaua, kuni väikesed lagunemismärgid ebamugavusi ei põhjustanud, ei võtnud ma ka midagi ette nende kõrvaldamiseks. Need jäljed olid otsekui fotoalbum, mälestused rõõmsamatest aegadest. Igivana pleekinud tapeet tumedate ristkülikutega neis kohtades, kus maalid või mööbel olid olnud, talletas endiselt kunagist päikesepaistet. Nagisev tool või täkkega mööblitükk oli aga tunnismärk liig uljaks läinud peost või ülemeelikust kõõlumisest. Isegi hallituse vastu polnud mul suuremat. Las loomake elab! Ja kui ta end minu kodus hästi tunneb, siis miks mitte eluruume jagada?

Ühel sügisõhtul lugesin parasjagu pliidi ees Celanit ning jõin kanget teed, kui naabrimees kummide vilinal ja pori lirtsudes lauakoormaga mööda sõitis. Seisa­tas siis, otsekui järele mõeldes, ja tagurdas hoovi. Peagi kostis jõuline koputus uksele. Avasin vastutahtsi.

„Kuule, seda et, ega sul tikksaagi ei ole laenata?”

Raputasin napilt pead.

„Aga plekilõikurit? Ei? Äkki siis vähemalt kuulpea-kuuskanti – umbes sellises suuruses?” Ja ta pigistas pöidla ning nimetissõrme teineteisega peaaegu kokku. „Mul on ühes pisut keerulisemas kohas paar polti tarvis pinguldada – jätsin enda oma töö juurde. Ei raatsi enne esmaspäeva järele ka minna. Tahaks kohe tööle valu anda!”

Raputasin taas pead. Veelgi jahedamalt.

„Aga…” tema silmad käisid nõutult mööda mu räämas majapidamist.

„Mul on ainult kõblas. Reha ja kõblas,” laususin resigneerunult, et pikemat juttu vältida. „Kui neist võib kasu olla?”

Karl Maksimovitš rehmas käega, „Ah tead, las ta olla! Vahest mõni teine kord. Ega mul selle pleki ja poltidega põle kah! Peaksin need lauad enne mõõtu lõikama ja üle võõpama – nädalavahetuseks lubas head ilma, värv kuivab veel nii mis mühiseb! Ja eks piirdeaiale tule vundamendikraav ka valmis visata!”

Ta rääkis kiirustades, robinal. Plaanid näisid tekkivat kõnelemisega samas tempos, vabad päevad paistsid kiiresti täituvat.

„…enne tuleb muidugi pisut ettevalmistustöid teha – aiapostid raud­harjaga siuh-säuh! üle käia ning aiaase välja niita. Pisut trimmerdamist laupäeva hommikul vast ei sega? Sissesõiduteele peaks ka liiva põhja viskama ja kinni tallutama, muidu on iga pisema vihmaga mülgas valmis, nagu siingi täna!” Ja ta heitis mu porisele, roopasse sõidetud teenatukesele kaastundliku pilgu.

Ahju all prõksus ootusärevalt tuli. Tee jahtus tassis. Hüljatud Celan nukrutses pliidiraua ääres.

„Tungid…” laususin ma endamisi mõtlikult tema helesinistesse töömehe silmadesse vaadates.

„Kuidas palun?” küsis ta ärevalt. „Tungraud? Ei, tungrauaga on mul kõik hästi…”

„Tungid,” kordasin, sedapuhku noodike teravamalt. Kuid kas siis tema löök­trelli trampimisest töntsistunud kuulmine vahet teeb! „Mulle näib, et primaarsed tungid prevaleerivad teie elutegevuses, Karl Maksimovitš, sellal kui kujundlik ja abstraktne mõtlemine on kahetsusväärselt tagaplaanile jäänud. Te olete oma madalate aistingute ja materiaalsuse ori.”

Naabrimees rehmas taas rahutult käega, nagu tüütuid kärbseid eemale peletades. „Sina oled jah õpetatud inimene ja võid niisugust puru suust välja ajada. Kujutlus ja raamatutega ringi aelemine on vaid elutegevuse jääkprodukt, saepuru!”

„Siin te ajate nüüd põhjuse ja tegevuse, aktide ajalise järgnevuse lootusetult segi, hea inimene. Just kujutlusest algab kõik. See loob ajalise distantsi kavatsuse ja teo vahele. Kamber, kus kujutluspildid asuvad, on justkui tuulekoda. Mõned neist laseme tuppa sooja, teised jätame ukse taha külmetama, kolmandad saadame sootuks küla peale tagasi. Ja siis on veel need primitiivsed tungid, millest ei saa üle ega ümber. Mis rebivad ukse lahti, tungivad koputamata kambrisse ja pärivad tikksae järele!”

Karl Maksimovitš pilgutas kiiresti silmi.

„Nii et ei ole siis, jah?”

„Vabandage, ma pean nüüd naasma pisut nooblimasse seltskonda,” nokutasin peaga avatud luulekogu suunas, mis ootas mind pliidiveerel, längus lehed pisut harali, justkui märg vares.

„Nojaa… sa oled ju naisterahvas. Milleks sulle tikksaag või kalale jalgratas?!” sügas naabrimees pead, justkui iseenda eksitust kahetsedes.

Sulgesin õrnalt Karl Maksimovitši ees ukse.

Niimoodi algas meie lähedasem tutvus, mis – minu mõningaseks üllatuseks – jäi kestma aastateks. Ühelt poolt tugines see Karl Maksimovitši täielikule võimetusele solvuda või midagi südamesse võtta. Teisalt minu vankumatule usule inimese reformimisvõimesse, lugemuse kasvatuslikku jõudu. Lisaks mingile vastastikusele hästi varjatud imetlusele teise teadmiste vastu.

Eelistasin distantseeritud kommunikatsioonimooduseid. Eelkõige meeldis mulle poolenisti ette tõmmatud kardinate vahelt tema ehitusprojekti piielda ning mõelda surematuid mõtteid arhitektuuri mõjust inimese hingelaadile.

Mida enam ma tema suurprojekti aga silmitsesin – magamata, pahur, lahja pätikohv sõrmede vahel jahtumas –, seda enam süvenes minus tunne, et olin Karl Maksimovitšis eksinud. See ei olnud kapitalismi eetika ja protestantismi vaim, mis teda takka kihutas. Ei olnud eneseteostusvajadus või soov naabritele (mulle?) muljet avaldada. Asi oli palju lihtsam. Igimuutuv maja oli Karl Maksimovitši psüühe peegeldus. Eelkõige tema erootiliste ja romantiliste ambitsioonide väljendus.

Jõudsin sellele järeldusele, jälgides pikema aja vältel korrelatsioone tema ehitus­protsessis toimuvate muudatuste ning majapidamises vilksatavate õrnema soo esindajate vahel. Kui näis, et Karl Maksimovitš on kaua üksi olnud, tõusis temas igatsus. Siis võttis ta ette ekstsentrilisemaid projekte – näiteks võis hoone plekk-katuse elektrisiniseks värvida või ehitada ühest maja nurgast üles kõrgus­tesse pürgiva torni ühes tuulelipu ja piksevardaga. Kui ta oli kurameerimis­faasis, muutus tema arhitektuur avatumaks – ta laiendas aknaavasid ja vahetas need välja avaramate, laiemate klaaspindade vastu. Värskendas maja juurde viiva sisse­sõidutee sillutist ning asendas nagiseva puittrepi laia, tugeva, betoonist valatud juurdepääsuga. Ühe eriti õnneliku suve jooksul kerkis tema majale koguni uus korrus.

Lahkuminekuid elas Karl Maksimovitš üle valuliselt ning siis muutus ka tema maja iseloom kinnisemaks. Ta kõrgendas aeda, istutas hekke, kitsendas aknaid ja vahetas välja klaastahveldisega uksi, värvis fassaadi tumedamaks ning võis koguni suuri osi senisest projektist maatasa teha.

Kord, pärast üht keerulisemat suhtelõppu, oli Karl Maksimovitš mitu päeva silmapiirilt kadunud. Murelikult kergitasin igal hommikul köögikardinat, kuid ei midagi! Ei haamrilööke, ei saagide vingumist, isegi mitte muruniiduki lõbusat jõrinat. Muutusin murelikuks. Sellist asja polnud varem ette tulnud. Lammutaks ta kas või midagi! Jagaks kuvaldaga jõulisi lööke prussidest ja kipsplaadist seinte pihta, kangutaks sõraga terrassilaudu lahti või kisuks aknaid raamidest, et neid kitsaste, laskeavasid meenutavate piludega asendada. Kuid künkalt ei kostnud ei kippu ega kõppu!

Kui nädal täis sai, tõmbasin ohates kalossid jalga ja asutasin naabrimehe poole maad kuulama.

Et „asja ka oleks”, haarasin kätte ühe kuuri seinal rippuva vibusae, mille hambad vajasid teritamist. Ei või ju lasta inimest arvata, et tema pärast muret tuntakse!

Aeglaselt lontsisin künkast üles ja koputasin kõheldes uksele.

Pärast kolmandat klohmimist kuulsin esikus lõpuks summutatud samme.

Karl Maksimovitš avas ukse. Tema silmad olid auku vajunud, ta oli kõhnemaks jäänud ning pealaest jalatallani mullane, kuid – jumalale tänu! – elu ja tervise juures.

„Jõudu, naabrimees! Kuidas eluke läheb ka?”

„Mis ta läheb!” rehmas kõnetatu tujutult oma kuldse käega. „Keldrit kaevan.”

No muidugi! Sedapuhku oli ta siis maapõue sügavustesse tungimas. Oleksin pidanud aimama! Alla surutud või vastamata jäänud ihade sublimeerimine pimedusse.

„Näe, mul oli asja ka!” viibutasin murelikult saagi tema näo ees. „Saehambad kõik puha nürid. Ehk leiate mahti teritada?”

„Ikka saab, ikka saab,” pomises ta asjalikult ja suundus toasügavusse viili otsima.

Siis istusime üheskoos esitrepile, ta räsis sae põlvede vahele ja asus asja kallale.

Huvist tema kui subjekti vastu uurisin, kuidas tal tööl läheb.

Karl Maksimovitš viibutas õhus viili, justkui katsuks elu enese kurje hambaid siledamaks viilida. „Oh, ära mitte räägigi! Tööpakkumisi tuleb nii kui Vändrast saelaudu! Ole ainult mees ja võta vastu. Vaevalt jõuab mört ühes seinas kuivada, kui juba on vaja teisale lage minna panema, õhtul veel kolmandale kuldkliendile saunakest ehitama. Näed, nüüd küsisin nädala vabaks, et siin oma moosihoidlat pisut süvendada, aga muidu – see ehitusmehe töö on nagu võitlus lohega! Vaevalt langeb üks pea maha, kui kolm tükki asemele vupsab!”

„Aga ometi leiate aega, mida kodusele majapidamisele pühendada?”

„Kuidas siis muidu! Ega see pole siin mingi tellimustöö, et tee, kuidas juhtub, kuni eelarve lõhki ei lähe. Ei, siin on just vastupidi. Iga detail olgu läbi mõeldud ja kümme korda mõõdetud, enne kui midagi paika panna.”

Vaatasin ringi ja nõustusin. Tõesti, kõik oli siin käe-jala järgi tehtud. Näiteks kas või see paekivist laotud trepp, millel me istusime! Trepp oli just niimoodi maja päikesepoolsesse külge sätitud, et ta viimse õhtutunnini soe püsis. Astmete kõrgused olid mõnusad nii istumiseks kui astumiseks ning servad kergelt maha lihvitud, et ettevaatamatu külaline end ära ei lööks. See trepp pärines Karl Maksimovitši üle-eelmise suhte kurameerimisfaasist, mida ta eriti kindlaks ja ­perspektiivikaks pidas. Ootused suhtele avaldusid ka toonastes ehitusmaterjalide valikus – paekivis ning immutatud kuusepuidus.

„…aga need tellijad! Neil on ju ükskõik! Pats-pats ja valmis! Kipsplaat ja kruvid. Ega seal nüüd mingit kunsti küll ei ole.”

„Vabandage, aga millal te ometi puhkate?”

„Puhkan?! Ah mis! Õige töömees puhkab ka nii, et ragin taga!” naeris ta rahulolevalt heledat, peaaegu lapselikku naeru.

Noogutasin ja silmitsesin teatava imetlusega, kuidas Karl Maksimovitš saehambaid räsas. Vilkalt käis tema käsi üle roostetanud plekiriba. Ikka ühtpidi ja teistpidi. Mahedas õhtuvalguses näisid mehe käed tõepoolest kuldsed.

„Mitte maja pole elamise masin, vaid inimene on ehitamise masin,” ümisesin filosoofiliselt.

„Jah, vaat see on õige küll!” nõustus Karl Maksimovitš. „Mina olen masin. Muudkui raba ja raba… Vahel suisa mõtlen, et kui saaks end kuidagi multiplit­seerida või, noh, mitmekäeliseks teha, nigu ämblik, siis ehk jõuaks miskitki tehtud ka. Aga praegu – rapsi natuke siin, natuke seal ja tsaupakaa!”

Selle aja peale säras mu vibusaag juba nagu noatera ning naabrimees ulatas selle võiduka naeratusega mulle tagasi. „Aga palun! Just nagu uus!”

„Aitäh, Karl Maksimovitš, ja – rõõm näha, et teiega on kõik korras. Jõudu keldri kaevamisel!”

„Ah mis! See on juba eilane projekt! Ma täna veel ainult niisama, moe pärast natuke nokitsesin. Mul on juba midagi uut silmapiiril, midagi, vaat sellist!” ja ta joonistas mõlema käega õhku mingi tabamatult graatsilise ja kumera kujundi.

„Uus silmarõõm?” pärisin kõhklemisi.

„Silmarõõm, või veel! Hakkan trepi käsipuid vahetama. Uued tulevad nii­sugused kumerad, pehmekesed, keerdus, just nagu luigekaelad lahe peal! Ise treisin valmis, ise lihvisin, ise lakkisin!” Ja ta silmad lõid ootusärevusest särama.

Trepist alla astudes avastasin iseendagi üllatuseks, et mu suul laiub naeratus – sama särav kui äsja teritatud vibusaag.

Mõned kuud hiljem sattus naabrimees minulegi külla.

Ta oli parasjagu oma vannitoa, ehk isegi vannitubade asukohta muutmas, kuid seoses ehituspoodide tarneraskustega oli veesüsteemide paigaldus uutesse ruumidesse venima jäänud. Nii palus ta ühel õhtupoolikul häbelikult luba minu dušši kasutada, ise pealaest jalatallani pahtlitolmu, tsemendi ja mingi peene­teralise plaatimisseguga kaetud.

No muidugi! Otsisin talle rätiku ja näitasin pesuruumi kätte. Õige pea kostis sealt rõõmsat veesolinat ja asjalikku nühkimist. Sekka mõned madalahäälsed mustlasromansid.

Karl Maksimovitš naasis duši alt, nägu puhas kui valge klaar, kore rätik ümber piha keeratud, ja suurest mõnutundest üht näppu kõrvas keerutades. Valasin talle kosutuseks pisut jahedat jõhvikamorssi.

„Ole sa tänatud, naabrinaine!” sõnas ta omamehelikult ning kummutas klaasi ühe lonksuga tühjaks. Paljad jalatallad pliiditule paistel välja sirutanud, leidis ta mahti pisut ringi vaadata. Justkui unest ärgates nägin, kuidas tööpäeva- ja pesurammestus asendusid tema näol mure ja kaastundega.

Tema pilk rändas aeglaselt mööda mu räämas kööktuba. Aknad olid toppimata ja klaasid lõgisesid algavate sügistuulte käes. Akna- ja uksepiitadelt koorus paksude lahmakatena värvi. Kandsin kolme kampsunit ülestikku, sest kui ahjust pisutki eemaldusin, puges külm kontide vahele. Kunagi kaunilt säravatriibulised kaltsuvaibad köögipõrandal hargnesid haledalt ja levitasid niiskuse haisu, varjates vaevu laudade viletsat seisukorda.

Karl Maksimovitš surus ettevaatlikult oma palja karvase töömehevarba vastu põrandat, mis kaebliku kiunatusega järele andis ja lainetas just nagu meri.

„Seda et, kui tarvis, siis ma võin ju sul siin ka pisut kõpitsemas käia? Nii sõbra­mehe poolest. Põrandalaudu pole enam kauaks, mulle tundub. Kuidas sa ikka üksinda niimoodi…”

„Ah, mis te nüüd! Pole tarvis enesele tüli teha, Karl Maksimovitš, teil niigi tööd ja muret küllaga. Mina olen selle elulaadiga juba ära harjunud. Nii, nagu iga korts inimese näol on naeratuse jälg, nii on mu majapidamise mõradki tulvil mälestusi parematest aegadest.”

Kahtlen, kas ta mind uskuma jäi. Kahtlen, kas ma isegi kõneldut uskusin. Tõenäoliselt oli see mu inertne ja rahuarmastav loomus, mis leidis, et kõige vähem tülikad ja kõige energiasäästlikumad on need liigutused, mis jäetakse tegemata. Mõnuga pugesin õhtul tekikuhila alla nagu karu talvekoopasse.

Niimoodi me siis seal elasime. Kaks kanget juurikat Tümavere maantee veerel. Mina oma raamatute ja kõdu seltsis. Tema saepurus ja higis räheldes. Seinapalkide aastaringid püsivad muutumatuna. Sestap ma ei tea, kas aega möödus palju või vähe, kuid ühel päeval märkasin üllatusega, et mu lehekülge keerav käsi on kortsus ja kolletunud, raamatulehest peaaegu eristamatu. Karl Maksimovitš oli aga vahepeal pensionile jäänud ning pühendus nüüd kõige täiega igavesele remondile. Enam ei olnud tal tüütuid tellimusi uusrikaste suvilate vuntsimiseks või noorperede korterite ümberehitamiseks. Ta oli oma aja peremees. Õigemini oli tema maja ta peremees – hoone vajadused seisid alati naabrimehe hingelistest ja viimasel ajal aina enam ka kehalistest huvidest eespool.

Ühel päeval tuli aga muutus.

Oli sügis, nagu meil siin Tümaveres enamasti kipub olema. Üle nõmme puhusid kurjad vihurid ning metsatuka taga sähvis aeg-ajalt välgunooli. Olin juba ammu seitsme teki ja pleedi all kerra tõmmanud, kui kuulsin jõulist koputust uksele.

Vastumeelselt vedasin end esikusse ja paotasin esiust: „Karl Maksimovitš?! Tulge ometi sisse… Mis on juhtunud?”

Hingetult astus mees esikusse. Ta oli koolnukahvatu. Tegin pliidi alla tule ja lasin naabrimehel end pisut koguda.

„Kas sa usud majade hinge?” küsis ta siis. Tema kohta ootamatult metafüüsiline küsimus.

„Ma usun… meistrimehe hinge peegeldusse tema loomingus,” vastasin tasakaalukalt.

„See on küll ilusti öeldud,” nõustus Karl Maksimovitš. „Kuid eraldiseisvasse, tahte, ihade ja tegutsemisvõimega hingestatusesse?”

„Ei, see kuulub juba muinaslugude valda,” laususin leebelt, pärnaõieteed välja valades ja meepurki kõrvale otsides.

Naabrimees vangutas kahetsevalt pead: „Siis on sul küllap raske uskuda, kui ma sulle ütlen, et mu maja on ellu ärganud!”

Loksutasin ootamatusest pärnaõieteed köögivakstule.

Kas see oligi kõik? Kas naabrimees oli hulluks läinud? Hoolikalt paika keeratud ja läikima löödud kruvid tema peas olid lõpuks logisema hakanud?

Ometi oli mul peaaegu võimatu Karl Maksimovitši hullumeelsust ette kujutada. Tema mõistus, mis oli aastakümneid mõõtnud, kalkuleerinud ja arvestanud, ei olnud iial välja näidanud ainsatki mõranemismärki. Võib-olla on tõesti maja juures miskit mäda?

„Milles tema elutegevus siis avaldub?” küsisin ettevaatlikult.

„See algas vaiksete, peaaegu märkamatute muudatustega interjööris. Põranda­lauad lõpetasid ühel hetkel kriiksumise. Savikrohv mu seintel hakkas ootamatult sooja õhkama – ikka siis, kui temast lähedalt ja riivamisi mööduma juhtusin. Mõtted, mis tekkisid uinudes, olid hommikuks juba reaalsuseks saanud – toad nihkusid ja ehitasid end ise ümber. Vannituba kolis alumiselt korruselt üles, minu magamistoa vastu, uksed asetusid mugavamalt ümber, trepi käsipuud kerkisid ja nurrusid mu käte all. Ning, tagatipuks, magamistoas läks mul roos õitsele! Ärkasin neljapäeva hommikul ja – hoplaa! – voodijaluts lõhnab nagu seebivesi! Ainult magusamini.”

Kujutasin viivu Karl Maksimovitši lõhnavate okkaliste õite keskel põõnamas nagu Okasroosike. Küllap muretses ta üles ärgates kohe esimese asjana sise­tingimustes taimekasvuga kaasnevate niiskusmuudatuste ja võimalike lagunemis­protsesside üle, selmet tema silme all sündinud imele kaasa hõisata.

Keerutasin mõtlikult teetassi näppude vahel. Millist nõu küll Karl Maksimovitšile anda? Hüljata oma eluprojekt? Põletada see maani maha? Kolida teisale ning müüa maja pahaaimamatutele huvilistele? Kui keegi logistiliselt nii eba­mugavas kohas ning sedavõrd ekstravagantse välimusega ehitise vastu üldse huvi tunneb…

Roosid magamistoas, soojust õhkavad seinad ja vaiksed puitpõrandad ei kõlanud samas teab mis hirmuäratavalt. Tegelikult kõlasid need nagu…

„Kas olete kaalunud, et maja võib teisse armunud olla?”

Karl Maksimovitši silmad läksid suureks nagu tõllarattad: „Miiiiiss??”

„See ei olegi nii ootamatu, kui võiks arvata,” laususin endamisi. „Olete aastate jooksul sinna majja salvestanud nii palju täitumata unistusi ja jagamata hellust, kirge ja õrnusi, mis iial oma algsete adressaatideni pole jõudnud. Ütleksin isegi, et maja on olnud, de facto, teie ainus tõeline kaaslane ja kiindumuse objekt. Tähelepanu ja pühendumus, mida tema vastu üles olete näidanud, ajaks segadusse igaühe, isegi arhitektuurse objekti.”

„Ja kuidas see tähelepanek minu olukorda muudab?” küsis ta pahuralt. Pööritasin tema selja taga silmi – ilmselgelt ei olnud keegi täna oma juhtmeid kokku kerinud!

„See muudab teie olukorda täielikult. Miks peaks keegi oma armastatu vastu pahasoovlik olema? See, et maja mõtleb ja tegutseb, on ju iseenesest imetlusväärne. Tema afektiivsus teie vastu võimaldab aga otse hüppelist tõusu teie elukvaliteedis… seniks, kui te muidugi tema ruumidesse võimalikke rivaale ei too.”

„Ei, seda ohtu vist enam ei ole,” sõnas Karl Maksimovitš nukralt.

Naabrimees astus akna alla, kust mina nii pikkade aastate vältel tema rapsimist ja rassimist pealt olin vaadanud. Künkal, vastu helehalli sügistaevast, mustas tema koloss.

„Mingis mõttes on ta ju täiuslik. Iga polt ja iga kruvi seal on minu käega paika keeratud, iga laud loodi ja nurk vinklisse seatud…”

„Sel juhul – miks mitte veeta vanaduspõli tema soojas, siledaks hööveldatud süles? Majas, mis hoolitseb teie kui lapse eest siis, kui olete ise juba liiga põdur, et nõgeseidki vundamendi äärest üles kitkuda,” panin talle toetavalt käe õlale. „Seda on rohkem, kui paljud meist elu lõpus eest leiavad.”

Ta noogutas tummalt.

Tundsin, kuidas ärevus temast lahkub.

Meie lüheldase vestluse jooksul olid maja esiküljel süttinud aina uued ja uued säravad tuled – esialgse kahe aknakese asemel kokku kümmekond säravat silma. Näis, nagu oleksid aknad aeglaselt siiapoole pöördunud, skaneerides söötis põldu ja otsides igatsevalt Karl Maksimovitši jälgi.

Kõhklevalt lehvitas naabrimees aknast neile tulesilmadele.

Töömehe reipusega rüüpas ta tee lõpuni ja asetas tassi klirinal lauale.

Tassi haprast portselanservast pudenes killuke – veel üks mälestus mu tihedalt täis kleebitud fotoraamatus. Mälestus Karl Maksimovitšist.

„Noh, ma siis lähen,” teatas ta pidulikult, tõmbas ukse valla ja hakkas otsustavalt, pikkade sammudega üle välja üles künka poole astuma.

Kõrgest vanusest hoolimata oli ta turjakas ja reipa kõnniga – käed tiivikutena kummalgi pool keret takka vehkimas.

Ma ei tea, kuidas lõppesid Karl Maksimovitši, kuldsete kätega mehe elupäevad, kuid vähemalt siit, altpoolt vaadates, oli temal ja majal ees veel pikk õnnelik elu. Õhtuti paistis akendest mõnusat sooja valgust, korstnast tõusis rahumeelseid suitsupilvi ning kui ka tee maja juurde pisitasa rohtu kasvas, siis ainult kõige magusamalt lõhnava ristikheinaga.

 

 

Kootsing

 

Mõisa kubjas, karmi käega Malaka Madis jäi öösel kõrtsist kodu poole tulles kadunuks. Poolenisti kraavis vanker ja pooleks murtud kupjakepp olid ainsad tunnismärgid, mis mehest leiti. Räägiti varitsusest, maanteeröövlitest ja pahatahtlikest metsavaimudest. Keegi oli näinud hundikarja metsa vahel luusimas, teised osatasid, et ega susi sutt murra. Kui kuu aja möödudes Madisest mitte sukapaelagi välja ei tulnud, hakkas mõis enesele uut järelevaatajat otsima.

Leiti teine suisa piiri tagant.

Noorparun tõi kevadel kaugelt emamaalt uudiseid, et seal aetakse töölisi põllule sootuks uue süsteemi järgi, kiidetakse ja laidetakse, ja et piits ja kupjakepp ei ole enam sugugi moes. „On hoopis teisi, peenemaid ja tulusamaid meetodeid avastatud, mis inimesi mitte nende kehade, vaid hingekeste kaudu takka sunnivad,” teatas ta tähendusrikkalt näppu viibutades.

Ühe sellise uutmoodi tagantsundija olla ta enesega kaasa toonud. Keegi polnud veel mehikest näinud, kuid jutud käisid, et see nagu ei andvatki päris kupja mõõtu välja. Olevat teisel käed siidpehmed ja siledad kui preilikesel. Sõrmed pikad ja peened, mitte malaka hoidmisest kaardus ja kõverad. Ning riided… riided mehe seljas olevat nii valevad ja puhtad kui Kristuse enese pale, ainsama verepleki või rebenemise märgita. Kuidas selline kubjas rahva seas hirmu võiks külvata või enese vastu aukartust äratada, seda ei osanud talupojad arvata.

Raskel, taaruval sammul astusid töömehed piki põlluveert mõisa poole. Kibedal heinateo ajal nappis niigi unetunde, kuid veel ei võinud nad vaevatud kehasid välja sirutada! Valitseja oli käskinud kõigil töölistel enne kotile kobimist mõisa rehte koguneda, et orjadele nende uut sundijat tutvustada. Väsimusest hoolimata idanes pisuke uudishimugi maarahva põllutööst ja kuumusest kurnatud südameis. Kubjas oli peamine vahetalitaja mõisa ja külarahva vahel ning kui uus lüli tõesti pehmemast metallist peaks olema, saab ehk nendegi põli kergem olema.

Mõisa rehe uksed olid kutsuvalt paokil. Ruumi põrandale oli kohevat heina puistatud, seinte ääres ootasid anumad jaheda kraaviveega, mis töömehi janu kustutama ja turja niisutama ahvatlesid. Mõningase kohmetuspomina saatel otsis talurahvas enesele kohta ja tegi olemise mõnusaks. Algus viibis. Juba olid väsinumad päevilised end poollösakile lasknud, siit-sealt ilmus pudeleid kosutava kesvamärjukesega ning paar päikesest rammestunud sinisilma pilkusid kiiresti kui lahti unustet aidaluuk sügistuule käes. Nii ei pandudki tähele, millal see valevas riides lakitud peaga härra end väsinud tööliste sekka poetas, aga igatahes seal ta oli ning hõikas selge, kõlava häälega üle terve saali: „Terrre tulemast Kõluvere mõisa esimesele puntrakoosolekule!”

Nüüd oli aita kogunenud orjadel võimalus kupjale teravam pilk heita. See, mida nad nägid, oli võigas! Tema ülikond, laia äärega kaabu ja pehmest nahast säärsaapad olid tõesti kiiskavvalged, nii et mõnigi talutares tahmunud silm ­ebamugavustundest kissi tõmbus. Pintsaku seljale oli kullakarva niidiga tikitud kiri „Waid pilwed on piiriks!”, aga seda sigrimigrit oskas lugeda ainult vana Jänese Joosu, kes enesele igasugu nõiakunste külge oli pookinud. Ka liigutuste poolest ei andnud mees kuidagi kupja mõõtu välja. Malaka Madise kehalise inertsuse ja järskude, nurgeliste liigutuste kõrval mõjus uus kupjahärra kui linavästrik heina­koorma otsas. Ta lehvitas, tantsiskles ning hüples mööda põrandat ringi, iga olulisemat sõna ja mõtteavaldust oma peenikeste pehmete näppudega alla joonides. Ja tema kõnegi meenutas pigem mõne võõramaa linnukese vidinat:

„„Mis on puntrakoosolek?” võite te küsida. Aga pundar – see oletegi TEIE! Pundar on üks meel mitmes kehas, enese allutamine kõrgematele eesmärkidele. Praegu rügab igaüks teist põllul omaette nohisedes, üksi ja eksinud kui põranda­prakku pudenenud viljatera! Minu asi on viljapead hellalt kokku koguda ja ühte kimpu köita.”

„Mis mõisal meite meeleoludest,” turtsatas Juurevana, kes kõrgele eale kohaselt enesele suuremat avameelsust võis lubada. „Keelab-käseb, poob ja laseb… Ei ole me talle tõesti rohkemat kui aganad põrandapraos.”

Kubjas vangutas pead: „Ka aganatest võib kord haljendav vili võrsuda.”

„Mõisa põllul!”

„Aga mõis – see oletegi teie!”

„Kui kõik, mis me niigi teeme, on mõisa hüvanguks ja vastupidi, miks meil siis veel kubjast, tagantsundijat ja käsujagajat siia vahele tarvis on?”

„Ärge laske end ametinimetusest eksitada. Mind ei ole ametisse seatud, et teid takka sundida. Ma olen siin, et teid vabastada.”

Publiku silmad tõmbusid kahtlustavalt kissi.

„Tänase õhtu ülesanne on läita teie tumedates talupojahingedes see sisemise põlemise leek, millest mõisalegi tulu tõuseks…”

„Mõisa võiks põlema pista küll,” pomises mitte liiga teraselt kuulanud Koha Kaarel huvitava mõtte peale.

„See oli rohkem selline kujundlik tuli…”

„Jah! Tule ja mõõgaga tulid saksad meid alistama! Ainult õiglane oleks nüüd neile endile punane kukk räästasse pista!” kõhistas Sambla Siim naerda. Siimu enda esivanemad olid Jüriöö ülestõusu ajal osalejatele tõrvikuid jaganud, mis andis tema sõnadele teatava kaalu.

Kubjas pööritas silmi taeva poole: „„Tule ja mõõgaga tulid nad!” ütlete teie, kuid mis on selle kujundi sügavam tähendus? Tuli ja mõõk on annid! Raud ja energia! Tööstuslikkus, uued tehnoloogiad, uued silmapiirid… Kus oleksite teie ilma tule ja mõõgata?! Siiamaani taoksite peeruvalgel nuiasid kokku!”

„Ja see olekski meie loomulik elukord…” tõusis hääl talupoegade konservatiivsemas leeris.

„Mõis on andnud teie kasutusse kõige moodsamad vikatid, tipptehnoloogilised lahendused, mille kõrval vikatimehe enese terariistki abitu võinoana näib!” jätkas kubjas tellimata reklaamiga.

„Mis seal vahet, mis terasest ketilülid sepistatud on, kui see vaid vaevu joogikausini ulatub,” jäi Juurevana kupja progressiivsete sõnumite vastu skeptiliseks.

„Kergemad tööriistad, kergem elu! Mõis ei taha teid ju mõistuseta elaja tasemele sundida, vaid teie tööd hõlpsamaks muuta. Teie tulevik on ka mõisa tulevik! Ning selles tulevikus soovime näha, et teie silmad säravad ja palged õhetavad!”

„Kui mõisahoone kahel otsal lõkendama lööb, küll siis selle tule valgel ka meie silmad särama ja palged õhetama hakkavad!” ei jätnud Koha Kaarel oma püromaanlikke kujutluspilte.

„Ainult tulesoojusest mõtlete teie. Ach, täitsa metselajate kombel,” pööritas kubjas nukralt silmi.

„Sugugi mitte! Vahel mõtleme ka toidupoolisest!” kostis heintelt nördinud hääli.

„Kui sa tahad näha, kuis meil palged õhetavad, siis lase alustuseks kõht täis süüa,” torises kleenuke Kirvesilma Kadri nurgas. „Kus seda enne nähtud, et mõis maarahvale palukest pakub! Ikka küüned enda poole ja meil surm suu ääres! Muudkui tassi andamit paruni perse alla, teopäevad veel lisaks.”

Publik noogutas üksmeelselt. Kubjas vangutas vaid pead.

„On ju selge, et niisugune suur majapidamine kui meie Kõluvere mõis siin nõuab pisut enam maist vara, et ots otsaga kokku tulla. Paarist viljaterast oma hooldajale ja heategijale on teil kahju? Mida mõis teilt õigupoolest nõuab, kui teid viivuks põllule appi palub?”

„Kõike! Suurem osa meie päevadest ja öödest möödub mõisa põllul rügades. Pärast on luud-kondid nii kanged, et oma majapidamises vaid vaevu jaksab talitada. Säärane kurnatus on peal, justkui oleks keha elumahladest tühjaks imetud.”

„See pole ju miskit!” lausus kubjas imestusega. „Vaid killuke aega, natuke kondiauru, sortsuke higi… Mis on aeg? Kõigest kujutluspilt, tühine viirastus. Mis on kondiaur? Vaid kuum õhk, kui sedagi. Ning higi – sool ja vesi. Kas sellest on teil kahju, kui saate vastu nii mõõtmatult palju rohkem. Mõelge pisut – mida on mõis teile andnud?”

Koha Kaarli näol oli püromaanlik õhin asendunud keskendunud mõtlusega, ta püüdis meenutada viimast korda, mil mõis talle midagi andnud oli. Ikka tuli ise kõik pettuse, kavaluse või jultumusega kätte võidelda. Paar korda olid nad peenematel puhkudel käinud mõisa külmkambris seebiga maiustamas, aga sellest ei olnud keegi haisu ninna saanud – nii et vaevalt kupjahärra sellist seespidist puhastumist silmas pidas. Jänese Joosu oli oma kurjade rituaalide tarvis mõisa kassi sisse vehkinud, aga see elukas tõi majapidamises vähe tulu – roojas, kuhu juhtus, kräunus jõletumal häälel ning kui Joosu teda täiskuuvalgel ristteele maha püüdis matta, kraapis mehe silmnäo puha veriseks. Ei, ainult häda ja viletsust oli mõisa varast tõusnud! Nõutult vaatas Koha Kaarel kupja poole. Too noogutas julgustavalt.

„Noo… võib-olla kartul?” pakkus Koha Kaarel ebalevalt.

„Mõelge laiemalt, inimliku kogemuse kõigis spektrites!”

„Veri… vorstid?” küsis keegi.

„Kõhuorjad olete te, mitte pärisorjad,” raputas vardja kahetsusega pead.

„Mis teha, kui seatud koormiskohustustega riisub mõisahärra viimase kui agana suu kõrvalt ära!”

„Jagamine on suurim rõõm,” lausus kubjas õpetlikult. „Mure ei ole mitte selles, kui palju mõis teilt kümnist nõuab või kui suur on teie viljasaak, vaid emotsioonides, mis te kõigele maisele omistate. Laske vabaks ja te olete vabad! Hoidke kinni ja te sepistate ise enesele orjaahelaid.”

„Nojah… eks igal vorstil ole kaks otsa,” pomises Koha Kaarel. „Aga paratamatult näib, et see mõisa ots on mõõtmatult jämedam.”

„Te olete liialt keskendunud ainelistele raskustele, selmet eneselt küsida – kuidas muuta katsumused võimalusteks.”

„Või kuidas kusi kullaks muuta? Ma kuulsin, et…” kohendas Kirvesilma Kadri ennast elevil meelega. Kuid kubjas lõikas tema alkeemilise kõrvalepõike kui vikatiga läbi.

„Rahu algab meelest. Ning selleks, et meel oleks rõõmus ja rahul, tuleb temasse nagu rehetuppa vahel lõhnavat heina sisse tuua…” Kubjas haaras maast peotäie krõbisevat heina, surus selle näo vastu ning hingas täiel rinnal pepresid ja tolmulestasid sisse: „…oma kitsastest kambritest tossuhais välja tuulutada ning päikesepaistel kaugematessegi nurkadesse paista lasta.”

Talupojad vaatasid kupjale kohtlasel ilmel otsa. Nende meelte hämarates rehealustes oli keeruline kupja juhatatud teed leida. Kõik kohad olid tööriistu täis.

„Aga mõelge nüüd – kuidas saaksite teie mõisas töötamise kogemusest viimast võtta? Mõis – see on ju majakas maarahva ulgumerel. Näitamas teed uute kultuuride ja kommete juurde…”

„Kas sa pead seda silmas, kui Jubina Juku kaugele Poolamaale mõisniku jahikoerte vastu vahetati?” päris kärme suu, kuid aeglase aruga Kirvesilma Kadri särasilmil kupja käest.

„Küsimus ei ole mitte vahendites, vaid eesmärgis. Kes reisida ja kaugeid paiku näha tahab, see ei tohi sõiduvahendist küsida!” lausus kubjas rahulikult.

„Põnev oleks teada küll, mismoodi see ilmaelu seal kaugemates kantides käib,” jätkas Kirvesilma Kadri unistavalt.

„Armuline härra,” alustas Jänese Joosu diplomaatiliselt, „meie kõrvu on kuuldusi jõudnud, et sugugi mitte kõigi maade talupojad sunnismaised ei ole. On neid, kes täitsa vabalt oma elukäiku ja talitusi võivad seada. Äkki tasuks vähemasti Kõluvere mõisal pisut neid liikumispiiranguid lõdvendada?”

„Ilma sunnismaisuseta ei saa kohe kuidagi,” laiutas kubjas käsi. „Sunnis­maisus aitab puntravaimul teie seas kindlamini kanda kinnitada! Ühiselt jagatud kogemused, mälestused, ühiste probleemide lahendamine – see kõik on hindamatu väärtusega. Aga teie tahate igavese juudi kombel mööda ilma ringi kooserdada! Ei, see ei lähe mitte!”

„Aga selline võimalus siis ikkagi on…?” päris Jänese Joosu lootusrikkalt edasi.

„Võimalus on alati,” kehitas kubjas õlgu. „Aga nagu varasemalt öeldud, siis teie lapselikud arud ei taipa veel teie ees seisvaid katsumusigi võimalusteks pöörata, mis siis uute võimaluste loomisest rääkida!”

„Mina ei tahagi kusagile reisida,” teatas Juurevana hapral vanainimese häälel. „Kui saaks kord ühe mõnusa unegi magada, kondid ahju peal välja sirutada ja niimoodi lihtsalt lesida, kuniks töövaev järele annab ja helgus hinge poeb!”

„Jah, puhata tahaks küll,” nõustus ka sootuks tüüakama kehaga Koha Kaarel, kelle silmad olid puhkusele mõeldes uneleva läike omandanud, „ühe korraliku sõba silmale tõmmata, lihtsalt parte peal jalgu kõlgutada ja ringi vahtida. Küll see oleks vast mõnus!”

„Jalgu kõlgutada? Sõba silmale lasta?! Kondid välja sirutada?!” osatas kubjas imestusega, otsekui ei usuks oma kõrvu. „Inimese elukaar siin ilmas on üürike. Üks kord vikatiga tõmmata ja ta variseb kui loogu. Milleks siis ilmaaegu juba eluajal lamanduda? Küll taevariigis jõuab puhata…”

„Oh taevariik, oh taevariik, millal sina tuled…” õhkas Allika Alma, kes nagunii juba ühe jalaga hauas oli.

„Alma on narr, vahib nii palju taeva poole, et silmad juba kuklas,” põlastas Sambla Siim, materialistliku maailmapildi esindaja.

„Üks tark mees ütles kord,” jätkas kubjas, taas saali keskele nihkudes ja unistavalt silmi sulgedes, „et see, kes jõudeaja tegevustest enesele ameti teeb, ei pea enam ainumatki päeva elus töötama…”

Rehealusesse sigines pingeline vaikus. Kas tõesti…

„…ja see, kes kohustuslikku tööd vaba ajaviitena näeb, on igaveseks prii! Sestap tegin ma täna parunile ettepaneku vähemalt sellesuvist heinaaega teile muidu vabaks antud päevade arvelt pikendada.”

Saal vakatas.

„Ma kusen selle jutu peale,” teatas Koha Kaarel lühidalt.

Kubjas avas silmad ja naeratas varmalt: „Ja õigesti teed! Ei saa kirjutada „edukus” ilma kuseta!”

Koha Kaarel kehitas vaid õlgu. Ta ei teadnud õigekirjast midagi. Trükitähed, need väikesed paljuharulised satikad, mida ta vahel harva kirikus näinud oli, kutsusid temas esile vaid ebamäärast ärevust.

„Mulle meeldis vana kubjas kuidagi paremini,” sosistas Tohvri Tiit Kirvesilma Kadrile. Tüdruk vaid noogutas vastuseks.

„Aga – kuidas siis nii, et ilma tasuta?” täpsustas Juurevana ebamääraselt.

„Aga nõnda, et te keskendute iseenese sisemisele arengule,” vastas kubjas silmagi pilgutamata. „Ja jõuate mõistmisele, et ei kaaruta heina mitte mõisa hüvanguks, mitte mammona kuhjamiseks või ihulise karistuse hirmust, vaid selleks, et ühtsuse ja ühisuse kogemuseni jõuda. Tunnetada jagamatust oma kogukonna, maa ja tuules kaarduvate viljapeadega. Luisata mõisa soetatud moodsamaid vikateid on juba iseenesest õnn! Tõtt-öelda närib minus isegi pisikene kadeduse­uss, kuid ärge muretsege, ma neelan selle alla!”

„Aga äkki saaks siis vähemalt peksupäevi vähemaks?” küsis Tohvri Tiit, kes oli hiljaaegu mõisaga pahuksis olnud ning siiamaani valulise näoga turja hõõrus.

„Ei, seda ei saa kohe teps mitte lubada!” vangutas kubjas kahetsevalt pead. „Keha ja hing on üks tervik. Ei ole üht ilma teiseta. Tööta, palveta, peksa – selline on moodsa ilma kolmainsus! Ilma selleta ei ole miskit.”

Kui mõisarehe uksed lõpuks taas avanesid ja talupojad rehe alt värske koidu­taeva alla voolasid, valitses nende hinges tõesti üksmeel ja tegutsemistuhin. Nende silmad särasid ja südamed hingasid ühes taktis. Moodustunud oli pundar, moodsama nimega – tiim. Ning selle tiimi pealisülesandeks oli veel samal õhtul kupja majapidamisele tuli otsa pista. Üksmeelse naeratusega haarasid nad vikatite ja hangude järele ning seadsid sammud heinamaa poole.