Piret Raud: „Nimepanija”.
Tänapäev, 2022. 160 lk.

Kõigepealt pisut žanrimääratlusest. Raamatu tagakaane tutvustuses nimetatakse Piret Raua kirjutisi kuueks lühemaks ja kaheks veidi pikemaks proosapalaks. Samas märgitakse aga ära, et kogumiku esimene pala „Pink” on võitnud 2022. aasta Tuglase novelliauhinna. Järelikult pidas komisjon (ja õigusega!) premeeritud tööd novelliks, mitte lühikeseks proosapalaks ega millekski muuks. Andku tutvustuse autor andeks see esmapilgul norimisena näiv tähenärimine, kuid järgneva arutluse tarbeks on see täpsustus siiski oluline.

Piret Raua „Nimepanijas” leiduvad lood on kõigi tunnuste järgi klassikalised novellid, mida iseloomustavad kindlad kompositsioonireeglid, vormitaotlus ja strateegia. Iga klassikaline novell on küll proosapala, kuid mitte iga proosapala pole novell. Tuglas võrdles omal ajal novelli kirjutamist lausa soneti loomisega. Meenutades tema loomingu ehedamaid pärle („Androgüüni päev”, „Toome helbed”), ei jää üle muud, kui vanameistrit uskuda. Peamiste tunnustena võime loetleda teksti suhtelist lühidust, kõrvalliinide ja -tegelaste puudumist või vähesust, sündmustikku, mis pöördub ümber, ja tegelaste avanemist arenemise asemel. Klassikalist novelli iseloomustab ka puänt ja allteksti olemasolu. Puänt, nagu edaspidi näeme, ja mida meisterlikult rakendab oma loomingus ka Piret Raud, on palju mitmekihilisem nähtus kui kooli­õpikutest teada-tuntud „ootamatu lõpp­lahendus”. Teoreetilise osa lõpetuseks toon ära veel kõige olulisema klassikalise novelli tunnuse. Mõistmaks selle toimemehhanisme, tuleb klassikalist novelli lugeda kaks korda, sest alles teisel lugemisel jõuab meieni aste-astmelt autori tegelik kavatsus, milles esimesel kokkupuutel juhuslikena näivad kujundid, võrdlused ja märgilised episoodid saavad lõpplahenduse valguses uue, mitmeplaanilise, metafoorse või ettehoiatava tähenduse.

Oma mõttekäikude ilmestamiseks toon peamiselt näiteid kogumiku niminovellist „Nimepanija”. Jätan puutumata avanovelli „Pink”, sest küllap on sellest seoses Tuglase auhinnaga palju juttu olnud. Ütlen vaid, et mainitud novell on igati auhinnavääri­line, lausa eriline lugemiskogemus, mis rikastab oluliselt Eesti klassikalise novelli traditsiooni, olles samal ajal mütoloogiline, tänapäevane, traditsiooniline, piire ületav, vormilt realistlik ja sisult irreaalne.

Eelnevale ei jää mingilgi määral alla novell „Nimepanija”. Autor mängib informatsiooniga, jagades seda lugejale tükk-tükilt, kuid kindla järjepidevusega. Iga järgnev killuke laiendab otsustavalt fiktsionaalset aegruumi, olmelis-realistlik olustikupilt sadamast teiseneb järk-­järgult unenäoliselt painavaks keskkonnaks, mis sarnaneb küll maailmaga, mida tunneme, kuid pole seda mitte. Autor kasutab siin võttestikku, mida varem olen tajunud Nikolai Baturinit lugedes. Liikudes sammhaaval usutavalt vähem usutavale, edasi juba uskumatule, konstrueerib autor seniolematu nihestatud keskkonna, kus jutustatud lugu võimalikuks saab. Kui lugeja seda taipab, on tagasipöördumiseks lootusetult hilja, sest veider fenomen lugeja teadvuses paneb ta tõrgeteta ette kujutama ka seda, mida päriselus ei eksisteeri.

Novelli esimeses lõigus kirjeldatakse meile kedagi, kes läheb laevale. Hetk hiljem saame teada, et see on naine, kelle rinnal on kõhukotis imik. Kõik on usutav. Laevale minejaid on palju ja selleski pole midagi eriskummalist. Järgnevalt selgub asjaolu, et kogu laevale tunglev rahvahulk koosneb naistest, kellel on kaasas rinnalapsed. See on juba vähem usutav, kuid sugugi mitte võimatu. Kui lugejani jõuab aga teadmine praamisõidu eesmärgist, on ta nagu kala, kes mõistes, et vihmaussi sees oli konks, tajub samas, et on selle otsas juba lootusetult kinni. Lõks, millesse lugeja langeb, tuleneb kompositsioonist, mis lugu üleval hoiab. Kuid lõkse on teisigi. Nagu hästi teame, on kirjandusliku teksti tunnuseks kujundlikkus. Esialgu ei oska lugeja sellele erilist tähele­panu pöörata ja tal pole ka midagi peale hakata teadmisega, et laev ja meri on üleni hallid. Kriiskavaks kontrastiks on reelingul rippuv karjuvalt oranž päästerõngas. Päästerõngad on ikka enamasti oranžid, mõtleb lugeja ja loeb edasi. Loeb edasi, sest tekst kerib pinget. Olemasoleva teadmise põhjal on tekkinud tundmus, et midagi kohutavat on juhtumas.

Nagu klassikalisele novellile kohane, on „Nimepanijas” õigupoolest ainult üks kõrvaltegelane, kes peategelast kõnetab. Ülejäänud reisiseltskond ei lähe arvesse, sest koondub lugeja teadvuses halliks stiihiliseks massiks, sulandub mere ja laeva plekist kerega ühte, moodustades trööstitu tausta trööstitule loole. Novelli mina­jutustaja, kes koos teiste naistega selle reisi kaasa teeb, ei vasta ühtki sõna isegi ainsale kõrvaltegelasele, kes temaga vestlema kipub. Loo mõistmiseks polegi oluline, et ta midagi ütleks. Kõik, mis toimub, toimub vahendatuna tema vaatepunktist, sisemonoloogi kaudu. Vältimaks juhuslikku silmsidet mõne kaasreisijaga, heidab peategelane pilgu aknast välja, avastades sodilätakad, mis on jäänud illuminaatori veega täitunud klaaside vahele. „Lõdvad tahtetud kehad, pudisevad sabad taga, lasid end veel tõugata, suutmata ometi algsest punktist kaugemale liikuda, sest ikka lükkas praami rütm nad endisele kohale tagasi.” (Lk 26.) Lugeja ei aima veel, et sellesse kirjeldusse võib olla peidetud võti allteksti mõistmiseks. Ei saagi aimata, sest lõpp on veel tulemata.

Lõpplahendus ehk puänt tuleb sama ootamatult nii praamis viibivale naisele kui ka lugejale. Peategelane pole novelli kestel arenenud, kuid puänt toob kaasa avanemise, uue teadmise, mis kõik senise pea peale keerab. Nõnda on ka sündmustik ümber pööratud ja seega saavad klassikalise novelli põhitingimused täidetud. Lugemiselamusest tulenev katarsis voolab otsekui metamfetamiin sooja surinaga läbi lugeja keha. Taipamine ja mõistmine tulevad järgmise lainena. Seejärel, viimase sümptomina, saabub pohmell. Lugeja keerab lehti tagasi novelli algusesse ja asub uurima – mis täpselt juhtus? Teksti teistkordsel lugemisel sünnib rida avastusi: oranž päästerõngas hallil foonil saab selge tähenduse – kõik, mis siin hallis maailmas pisutki kiretust taustast erineb ja pilku püüab, on samas ka ohtlik ja hukutav. Sodilätakad illuminaatori ümmarguses aknas on aga julmaks võrdkujuks praamis reisivale seltskonnale, veelgi laiemas mõttes metafoor kogu inimeksistentsile: tühi võnkumine suure ja kiretu masinavärgi taktis, liikumine ilma sihi ja edasijõudmiseta. „[S]inna ja sellisteks on nad alatiseks määratud, kuna vaevalt, et leidub kedagi, kes tuleks ja klaasid lahti kangutaks, aknad puhtaks peseks.” (Lk 26.) Lugeja võib seda lõiku lugedes kramplikult silme ees hoida tunkedes laevatöölist, kuid allegoorilises plaanis oodatakse lunastajat, messiat või kedagi kolmandat, kes lõpuks tuleks ja inimkonna absurdsele vegeteerimisele mõtte annaks. Vabastaks hirmust, avaks uued perspektiivid ja sihid. Autor lunastusse ei usu. Viimsetki lootust pühkides kirjutab ta: „Meri akna taga oli hall, hoolimata sellest, et päike paistis.” (Lk 27.)

Ka teised novellid selles raamatus ei sisenda lugejatesse optimismi, lootust paremale homsele. Sugereerivatele kirjel­dustele üles ehitatud lugu „Grelot”, milles autor kasutab samuti üht klassikalise novelli traditsioonilist võtet, raamjutustust, räägib lapsepõlves hinge jäänud painajatest, ebameeldivatest kogemustest ja hirmudest, millest vabanemine on võimatu, kui mängu ei tule just puhastustuli. Irratsionaalsed hirmud ja painav minevik määravad kogu meie ülejäänud elu, ükskõik, kui tugeva sotsiaalse kindluse me enda ümber ehitame.

Novellis „Suguvõsa naised” mängib kirjanik kontekstiga. Novelli alguses justkui muuseas vanaema suust pudenenud laused: „Kõik meie suguvõsa naised on seal tööd rüganud .. [—] Kõik oma lapsed on nad vaovahel ilmale toonud ..” (lk 73) teisenevad loo lõpuks millekski hoopis sügavamaks kui vanainimese tüütuvõitu heietus. Üleloomulikust saab loomulik, ahistusest vabastav helgus.

Sügavaima lugemiselamuse pakkus mulle novell „Aiapäkapikk”, lugu naisest, kelle hubast äraolemist hakkavad häirima sipelgad, kes tungivad majja, et varastada suhkrut. Sellele järgnevad järjest ebareaalsemaks kippuvad sündmused viivad tagasipöördumatu kollapsini, kohe-kohe süttiva tulekahjuni, mille põhjustab peategelase suutmatus mõista, et kõik omaks võetud väärtused, mis aitavad tal end identifitseerida ja igati ontliku indiviidina tajuda, on naeruväärsed ja pudenevad tolmuks niipea, kui tema kiivalt kaitstud sisemine kindlus kohtumisel senikogematuga mõranema hakkab.

Kogumiku viimane novell „Katarsis” on taas osavalt seatud lõks, sest selle väline puänt on etteaimatav. Tekib kahtlus, et see ongi olnud autori kavatsus, sest sellele järgnev topeltpuänt rabab ikkagi jalust. Just nii, nagu katarsise mõju all olevad hundid ei ründa nukunäitlejat, viibib huntidega sarnases meeleseisundis ka lugeja, kes tõstnud silmad tekstilt, jääb pimedasse toanurka vahtima. End mõni sekund tagasi ettenägelikuks ja taiplikuks pidanuna tunneb ta ühtäkki pidetust ja hirmu. Siis raputab ta end teksti lummusest välja ja jätkab oma mõttetut eksistentsi, kus ainsaks tõeliseks väärtuseks on elus kogetud valu.

Nõnda võib puänt novellides olla midagi sootuks muud, kui see on näiteks krimi­romaanides. Ootamatu lõpplahendus pühib kärsituse, mis lugemise vältel aina kasvab, kuid tunda ennast loo lõpus tegelasena tekstis on midagi hoopis muud. See on hetk kusagil mujal, tundmatus sfääris, teisel pool aega ja ruumi, head ja kurja.

Piret Raua novelle iseloomustab võõristava teise pidev ja teravalt tuntav kohalolu. Ja kuna, nagu Houllebecq on väitnud, ütles Balzac juba kakssada aastat tagasi realismi kohta kõik, mida öelda saab, on hilisema kirjanduse tungimine irreaalsusse välti­matu. Üsna varakult taipas seda Guy de Maupassant, kirjutades võrratu novelli „Horla”, milles peategelase ellu tungib ühtede kriitikute arvates maaväline olend, teiste meelest kummitus ja kolmandad arvavad, et nii autor kui ka tema tegelane on lihtsalt hulluks läinud. Ja mis on lõppude lõpuks reaalsus? Umbes kuue järjestikuse epistemoloogilise küsimusega on võimalik lammutada ka kõige tuimema inimeselooma reaalsustaju, panna ta silmitsi hämara ja tundmatuga.

Lõpu aimuses heidan endalt kirjandus­teoreetiku kaitsva naha, mille alt tuleb välja samasugune eksistentsiaalses tühjuses vegeteeriv indiviid, nagu neid piisavalt eksleb Piret Raua novellides. See, et erinevad teooriad lasevad meil tungida asjade tuumani, kodustada tekste, loetledes üles nendes leiduvad troobid ja kompositsioonivõtted, on pelk illusioon. Nagu Jüri Arraku maalid, John Bonhami trummimäng või Juhan Liivi värsiread – helgemad pead on nende kohta öelnud kõik, mis öelda saab, aga midagi jääb ikka… Jääb ka Piret Raua nõiduslikes novellides, mis tahavad endasse neelata. See on tundmatuse sfäär, mis tõestab, et reaalsus on vaid hüsteerias loodud pettepilt, meie endi ehitatud sitane aedik, mille lauapragude vahelt paistab kutsuv valgus. Lootkem siis, et kord ellu äratatud fiktsioon hakkab kasvama, muutub koletiseks ja neelab meid alla. Ainult nii saame kiigata teisele poole tara.