1

August, mädakuu süda.

Pool veel toores, pool käärib;

klaas kord tühi, kord täis.

 

Üks kaalub kaalulangust,

teist närib näljahäda,

mädakuu südamepõhjast

plahvatav pahahais.

 

Aeg on rabe ja reetlik.

Habras herilaspesa

sumiseb surmanõelust.

 

Aeglane, ettevaatlik

tuleb nüüd olla, tasa,

pingsalt  hingata  tõelust.

 

Kohe on algamas saade.

 

Räägi, Šeherezade,

jumalik jutustajanna,

mida toob Trooja järg?

 

Süda rahu ei anna.

Ah, Achilleuse kanna

päästaks ehk raudrohupärg?

 

2

Kes varmas lömitama,

valmis lömastama,

niipea kui koidab võimu

pöördevõimalus.

 

See lõhn on õhus:

koerapöörirohi.

 

Ta varitseb, et saada valitsema —

ja salvand, lipsab võssa nagu uss

või matab sohu kisendava sohi.

 

Soos pole kõrkjaid;

sammal püsib kuss.

 

3

Raudrohtu kasvand raudteed mäletavad,

mis keeles kõnelnud on püssiraud.

Siinsamas ligi, kohe läbi metsa,

on kõigi usalduste ühishaud.

 

Kus raua needmine, ta vastu kasvab rohi:

taob paljuis südameis šamaanitrumm

ja silme põhjas põleb muinastuli.

 

Vahi,

aeg möirgab, üha abitum ja halastamatum:

ta väljund rööpast, lahti liigestest!

Ent pole aeg end rööbastele heita.

 

Ei hõbedat, ei kulda ega loorbereid

siin kasva; marjametsi küll ja sügav soo,

kus peita mõte, mida iialgi ei leita

siis enam — tee, mis toonud läbi ajaloo.

 

On pärit vabaduse värske mesikärg

seltsamalt aasalt, kust raudrohupärg.