Kirjanike liidu juubel eeldaks pöördumist, mis hiilgaks ja kumiseks. Mis ülistaks loomeliidu saavutusi ja kuulutaks talle õitsengut ja kestmist. Säärased tekstid on petlikud, isegi pidupäeval. Pealegi on viimasel ajal märgata parteikongresside retoorika taassündi, mis on ilmselt seotud kõikvõimalike visioonide, kuvandite ja projektide vohamisega. Projektidesse surutakse õhku ja arenguid, siis on loota, et need ka heaks kiidetakse. Laia pintsliga brežnevismis ongi midagi köitvat, kõigis neis paraadides, paviljonides ja pronksist rahutuvides. Oht on väljamõeldu tõe pähe võtmises, sest tegemist on valega. Ja vale on alati paljusõnaline. Me elame mölakeskses ühiskonnas, kirjutab teatrikriitik, vaikust on võimalik saavutada ainult möla ületades, seda vaikima pannes.

 

Vaikust, seda tõelist, millest kirjutab Gregorius Palamas.

 

Seepärast on alljärgnev jutt rannajoonest, millestki nähtavast ja mille kontuurid on siinsamas. Tänases päevas.

 

Ja sündis nii, et umbes 1500. aastal enne Kristust leidis Thíra saarel aset vulkaaniline plahvatus, mis tegi kogupauguga lõpu sealsele Minose kultuurile. Thíra purunes mitmeks tükiks. Osa maismaast vajus vee alla, osa kerkis varasemast kõrgemale. Saare lõunaosas paiknenud Akrotíri linna paleedest on välja kaevatud imelisi freskosid. Tähelepanuväärne on see, et vulkaanilise tuha alla mattunud Akrotíri hoonetest ei ole leitud inimjäänuseid. Ka kodu­loomade luustikke on vähe. Akrotírlased jõudsid lahkuda, aga nad ei tulnud enam kunagi tagasi. Nende saar jäi sajanditeks asustamata. Seejärel tulid teistsugused inimesed ja seadsid end uuesti sisse, õõnestasid endale pehmesse vulkaanilisse kivisse koopad. Või kinnitasid oma elamised kaljuseintele nagu metsmesilased. Uued inimesed freskosid enam ei maalinud, neil olid teistsugused projektid. Aga nad elasid samal rannal ja samadel kividel. Purunenud rõngikust alles jäänud tükkidel. Muutus oli järsk, aga see elati üle. Elati edasi.

 

Veidi teistsugust rannajoone muutumist võib täheldada meie endi Lääne­mere ääres, Kakumäe poolsaarel. Seal on mu abikaasa lapsepõlverajad ja temaga piki randa jalutades võib osa saada harivatest märkustest: näed seda rahnu?… kümne aasta eest oli meri sellest veel kaugel… ja seal panga peal sai väiksena rattaga sõita… nüüd ei pääse enam üldse ligi…

Meri tuleb peale, ütlevad kohalikud. Tasapisi, suutäite kaupa, aga iga aastaga mureneb mitu meetrit. Maismaa taandub, varem ainult sügistormides, nüüd juba aasta ringi. Mereäärsete kruntide omanikud loodavad meetmetele ja need, kelle krundid on rannast kaugemal, ei pruugi üldse muret tunda. Vaade paraneb. Kas seda randa tagasi ei saa panna? küsis mu tütar, kui ta veel väike oli. Nii nagu ta varem oli? Ei, ütlesin. Üle loetud, tükeldatud, läinud.

 

Nende kahe tulevikustsenaariumi, pauguga kadumise ja vaikse erosiooni puhul, on kirjanike liidu puhul tõenäolisem teine. Sarnane areng leiab Läti ja Leedu liitudes juba aset. Eesti riigi eeskuju on Skandinaavias – kultuuriliselt igati põhjendatuna –, aga lõuna pool on meie vennad ja õed. Balti riikidega on meil ühine saatus, ka sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused on sarnased. Ja lõunanaabrite kirjanike liidud vaaguvad hinge. Töötasud on väikesed või olematud, koormust ja vastutust on palju ja noorele inimesele tundub see kõik kahtlasevõitu. Vanad on aga väsinud. Meie rannajoon on nendega võrreldes veidi paremas seisus, aga ainult mõne meetri võrra.

Asi ei ole kirjanduse kui sellise lahjenemises. Kirjandus jääb alati ja segastel aegadel on tema väärtus suurem kui stabiilsetel. Muutunud on üksikisiku suhtumine polise asja. Ühiskond on depolitiseeritum ja individualistlikum, igaüks ajab oma asja ja võitleb oma võitlust. Küllap ilmneb selleski tõrge ja kaitsereaktsioon kõikjale ulatuva ragina ja sahina ees, soov kaitsta oma privaatsust.

Levinud on Lähis-Idas kasutatav väljend „ehk mõni teine kord”, mille täpne tõlge on „võimaluse korral mitte kunagi”. Seegi on mõistetav, looja elu peabki keskenduma loomingule. Aga siis ei tohiks loota, et tuleb keegi valitu ja võitu, kes tõuseb barrikaadile. Ja kui ta peakski tõusma, siis jääb ühe literaadi hääl nõrgaks. Eesmärgile jõuab ainult kollektiivne pingutus. Mis annab vastuse küsimusele, milleks tänapäeval loomeliite üldse vaja läheb? Nagu tõestab EKL-i lipu all aset leidnud seismine laenutustasu ja kultuuriväljaannete autoritasude tõstmise eest, on loomeliit vajalik juba ainuüksi ametiühingu liinis. Aga samamoodi on loomeliitu vaja eesti keele eest seismisel ja noorte annete äratundmisel, anderikaste toetamisel kõikvõimalikes žüriides ja komisjonides. Loomeliit on oluline vaimse vastukaaluna, juhul kui Eesti riigiga peaks midagi nihu minema. Sõltumatu autorite ühendus on väärtus omaette. Ühendus, kus riikliku finantseerimise nimel liiga alandlikuks ei muututaks. Seepärast vääribki kallas kindlustamist. Ja seda tööd ei saa jätta ainuüksi juhatuste ja eestseisuste teha.

Eesti Kirjanike Liidul on uhke lugu, mis on osa Eesti loost. Osa noore vabariigi ärksusest, soovist kehtestada end Euroopa kultuuris ja maailmakultuuris. Sellele järgnes iseseisvuse kaotus, sõda ja nõukogude aja paradoks: loome­liidust, mis pidi olema ideoloogilise kontrolli teenistuses, sai osa literaatide solidaarsusest. „Enne iseseisvuse taastamist oli küsimus ellujäämises,” on Piret Saluri mulle öelnud, „ja see liitis, ühendas. Ei, ma ei taha neid aegu tagasi, kuid tahaksin, et see meil kellelgi meelest ei läheks, sest me tulime sellest välja. Minu arvates on tähtis ka see, et me ei nõudnud oma liidult mitte midagi, aga liit oli olemas, ja see oli  põhiline. Ja ringkaitse töötas. Ja kui ikka vaja oli, sai abi ka.”

Ühel teisel rannal oli Välismaine Eesti Kirjanike Liit, kes toetas ja abistas kodumaiseid autoreid, nagu suutis, ning vaimseks toeks oli ainuüksi selle organisatsiooni olemasolu. Taasiseseisvumisega avaneb aken, millest tulvab hapnik­ku. 1990-ndate algus oli aeg, kui tundus, et miski ei ole võimatu. Seda aega iseloomustab ehk kõige paremini rahvusvaheline kirjanike laevareis Lääne­merel, kus veinist kuraasi saanud autorid marssisid Visby raekotta ja kordasid psühhopaadist tsaari sõnu: saagu siia linn!

Ja saigi Visby kirjanike ja tõlkijate keskus ning inimestel oli selle üle hea meel.

 

Ajalugu võib tähendada läbilõikamist või katkestust, aga parimal juhul tähendab ta järjepidevust. Ajaloo katkematust läbi mitme põlvkonna, kollektiivse mälu silda. Suhtlemine eakamate kirjanike liidu liikmetega on mu enda jaoks olnud ehk väärtuslikem osa praegusest ametist. Eriti võrreldes omaaegse riigitöö kogemusega, kus kogu süsteem tuli noorte inimestega nullist üles ehitada ning toetuda sai ainult välismaistele ekspertidele, kelle nõu ei pruukinud alati olla erapooletu. Omadega on teistmoodi. Kirjanike liidus toimib järje­pidevus tänase päevani ning see on midagi hinnalist, võimalus meistrite kogemusest osa saada, kas või vestlusena. Rääkimata sellest, kui mõni vana kooli toimetaja on nõus su teksti läbi vaatama.

Paljudele võib tulla üllatusena, et Eesti Kirjanike Liit on sisuliselt erafirma, kes kannab ise oma halduskulud ja kasutab oma rahalisi vahendeid kirjandus­elu korraldamiseks ja kirjanduse propageerimiseks, tehes sellega ära suure tüki tööd, mis peaks olema riigi vastutada. Ka seda maastikku tuleb lähiajal korrastada. Loomeliit saab kultuurkapitalilt väärtuslikku abi kirjandusürituste läbiviimiseks – siinkohal tänan kõiki praegusi ja endisi kirjanduse sihtkapitali liikmeid –, aga toetusele kvalifitseerumiseks tuleb omatulud mängu panna, mis tähendab taas väljaminekut. Rammusate lehmade aastatel on seda võetud enesestmõistetavana, aga ajad on muutunud.

Kirjanike liidu arengut viimase kolme dekaadi jooksul on määranud kahe inimese vastutustunne. Üks neist on Mati Sirkel ja teine Mart Siilmann. Ei ole liialdus öelda, et loomeliidu eest seismine on olnud Mart Siilmanni elutööks. Ilma temata oleks praegune rannajoon märksa teistsugusem. Oma olemuselt ja töösse suhtumiselt kuuluvad Mart Siilmann ja Mati Sirkel XX sajandisse. Olgu see öeldud tänutundega. Nii nagu tänapäeva autoril on põhjust olla tänulik eelmise aastasaja alguse suurte modernistlike romaanide eest. Sääraseid teoseid ei kirjutata enam, kirjutatakse teistsuguseid. Ühe James Joyce’i asemel on mitu, aga eraldivõetuna ei ole ükski neist Joyce. Seegi võib olla osa tulevikumustrist, mille üle ei ole põhjust pisaraid valada. Pealegi on tulevik ettearvamatu.

 

Ajad on keerulised, Euroopas käib sõda ja sõdadel on omadus käest ära minna. Eestlastel on tänu ukrainlaste vaprusele olnud õnne, nagu läbi terve oma lähiajaloo. Võimalik, et kaitse mingi vaimse eesmärgi saavutamiseks on osa sellest õnnest.

Kirjandus omakorda võib olla vahendiks, mille abil selle eesmärgini jõuda.

 

Kirjandus kui loits ja kui sõna, mis vaigistab müra.

Kirjandus kui üht rahvast koos hoidev ja edasi viiv alge, midagi enamat kui sooritus või stiilimäng.

Sellesse usun ma tõesti.

Ning „sel kohal on kohaseim vaikida”, nagu on öeldud Hávamáli viimases stroofis.