Ahtra

Kuigi mind huvitavad inimesed, on kohtades midagi turvalist ja püsivat. Pärast seda kahtlast algust on mõnus lasta mälul end tagasi kodukanti kanda. Linnu­lennult pole meri Ahtra külast väga kaugel. Kaardi järgi on Paldiski laheni viiskümmend kilomeetrit. Pealtnäha olen ma tahumatu, kuid nagu võib juba mõista, ületab tung ilu järele minus lugupidamise süsteemse, industriaalse korra­pära vastu. Seepärast eelistasin mõtelda, et kuigi elame sisemaal, tabaks meid liustike sulamise järel ikkagi veed, mis tulevad Suurest väinast ja Matsalu lahelt. Paar tundi enne kevadet, aasta magusaimal ajal, tajusin ma lõuna- või edelatuules rändlindude lähenemist. Veel polnud nad kohal, aga varsti juba läinud.

Ahtra tundus siis õige ürgsena. See oli petlik. Esivanemad, jah, minugi omad, olid kuivendanud soid juba tsaariajal, kui talusid päriseks osteti. Kobedamad metsad võeti hiljemalt Esimese Vabariigi ajal maha, osa neist istutati tagasi ning jõudis Nõukogude okupatsiooniga uuesti kasvada, et siis jälle paberiks ja põletus­graanuliteks saada. Kolhoos kuivendas Mudasoo, nii et sellest jäi vaid pisike siiluke. Ega ülejäänud soost muud saanud kui võpsik. Nüüd pole võpsikutki. Rasketehnika ragistas selle siledaks, autod vedasid mulda ja liiva, püstitati piirdeaiad ning mitu korda päevas vihiseb mööda rong. Ma ei teagi, mitu korda.

Hoidsin end ennist tagasi, et mitte kasutada võpsiku kohta ametlikku väljendit. Millegipärast on nõnda, et ainult kirjalikus vormis oskan ma vahetada ametliku kõnepruugi sellise vastu, mida olen lapsest saati juttudes ja romaanides nautinud. Leilil ja Kuunol oli täitsa õigus, et mu kontorijorast polnud võimalik aru saada. See nagu polnudki inimese jutt. Inimestega rääkides lähen ma närvi, püüan väljenduda intelligentselt, korrektselt. Olgu, hakkangi vist natuke närvi minema. See võib olla ka palavusest. Ma kannatasin aastaid külma käes ning nüüd ei raatsi kuidagi tuba jahedaks teha. Õnneks ei pea ma enam kuigi palju rääkima, aga selle põhjustest tuleb juttu lõpu poole, kui üldse.

Toona – jah, aega on piisavalt möödas, et seda sõna kasutada – rääkisin ma peamiselt töö juures. Naabrid mind kuulata ei tahtnud. Suuremas asulas oleksin ma ehk mõttekaaslasi leidnud, kuid linnakorteris, mis lahutuse järel mulle jäi – see oli veel Vene, vabandust, Nõukogude aja lõpus –, elasin ma pikemalt ainult suure külmaga. Ikka kiskus Ahtrale. Bussiga Rapla lähedale Pikksaare peatusse. Sealsamas on Villa Mimosa, kenas kohas mändide vahel. Sealt tuleb minna viis kilomeetrit piki kruusateed ainsa meie kandi männiku vahel ja lõpuks Mudasoo serva pidi viiest naabrist mööda, Mäidre tallu. Viimane jupp teed kulgeb üle Kullasoo maade, nende kenast järvekesest paremalt mööda. Järv läks talu jagamisel pooleks, piir käis järve keskelt läbi. Õelad inimesed ütleksid järve kohta tiik, aga mis teha, suuremat polnud meil võtta. Eks pajuvõsa jagus seal igale poole, Meeri ja Sandri maja juures oli krunt siledaks lükatud, aga sealgi turritas servades kodumaine bambus, meie armas surematu paju.

Porise ilmaga oli teekond vaevaline, hiljem, kui suur tee freesasfaldiga kaeti, veidi parem, aga siiski väsitav. Üksvahe peitsin jalgratta bussipeatuse juures võssa, aga see pandi pihta. Teise jalgrattaga sain loa hoida seda Mimosa juures, ja teate, ikkagi varastas keegi selle ära. Ma kahtlustan, et see pidi olema keegi Mimosast, nii et edaspidi tuli käia jalgsi, sest palju sa neid jalgrattaid kellelegi kingid. Jalgsi koju Mäidrele ja hommikul, oktoobrist märtsini pimedas, uuesti bussile. Ei teagi, kuidas ma jaksasin. Ju elasin välja mingisugust valu. Keegi ei keelanud uut meest otsida või lastki teha, aga näe, inimene on jonnakas, harjub valuga, või mis valu see enam oli, üksinduse mugavus.

Suure väina tuuled kodutee männiladvus! Niiskust ma ei igatse, küll aga lõhnu. Ja Mudasoo. Rammusad laukahõngud, suvised sookailud ja põdra­kanep. On, mida meenutada. Eesti. Sest eks ole see, mida kirjutan, omamoodi ülemlaul Eestile.

 

Tegelased

Räägiti, et eesti rahvas ei olnud iial varem nii hästi elanud. Alguses ma puhisesin selle jutu peale, siis leppisin. Mul endalgi oli raha üsna lahedalt. Lasin panna Mäidrele õhksoojuspumba ja uued aknad. Internet oli olemas ja töötas päris hästi. Ainult inimesi oli vähe. Muidugi maal. Linnas on inimesi mu meelest alati ülearu, kuid sellegagi võib leppida. Ei, peab leppima. Ühiskond on see, mis annab meile päriselt turvatunde, kui üldse miski turvatunnet annab.

Nooremana ei pööranud ma loodusele teadlikku tähelepanu. Ülikoolis olin kindel, et hakkan linnas elama, no ja siis elasingi. Kui kuulsin esimest korda metskitsepullide haukuvat pröökamist, olin kindel, et need on ilvesed. Naljakas, ma olen ometi valdkonna spetsialist, mitte just bioloog, kuid läbinud neid ja teisi kursuseid. Internetti siis veel polnud. Lõpuks sain asja selgeks. See oli esimestel aastatel, kui vanaema veel elas ja ma käisin Mäidrel niisama nutmas ja värsket õhku hingamas. Nutud said vist ära nutetud.

Ei teagi, miks ma mehe perekonnanime endale alles jätsin. Ega ma endast kirjutada ei mõista. Inimene on iseendale kõige suurem saladus. Las teised harutavad seda lõngakera.

Eesti ajal võis Ahtra külas olla õige palju rahvast. Linnaminek oli muidugi alanud. Okupatsioon, sõda, küüditamine, uus aastatuhat. Kaks tuhat aastat Kristuse sünnist, kümme otsa, viisteist, kakskümmend, üks, kaks… Aeg läheb ja täpsed daatumid huvitavad ainult ajalooõpetajat. Sookail õitseb siis, kui õitseb, teda aeg ei huvita.

Aga ma tahtsin rääkida inimestest. Kaks tulekahju. Esimese kohta on enam-vähem selge, millest see alguse sai. Teist uuris politsei suure hoolega. Ega nad minu meelest targemaks saanud. Küll küla teaks, mis ja miks, aga mis küla see enam, pole Endlitki, kuigi just tema tundus olevat see raudnael, mis viimasena roostetab. Ju seal keegi suvitamas käib. Või läheb naisest lahku ja peidab ennast maale. Tont neid inimesi teab. Ma olen küll ametnik, aga hea fantaasiaga, oskaksin praegugi kümme stsenaariumit kirja panna.

Niisiis tegelased. Loeme nad siis kõik üles.

Sander Schults. Lastekirjanik, „Põrsas Molberti” autor, Emma-tädi õe Ida poja Jaagu poeg, Meeri abikaasa, neljakümne lävel. Lootusetu juhtum, vähemalt enda arvates. Tahaks joosta, aga ei tea, mis suunas. Üks Kullasoo talu pärijatest.

Meeri Riispapp-Schults. Sandri naine, ökotoodete maaletooja, püüab heljuda ja hõllanduda. Sandrist maitsekalt noorem, aga mis sellestki kasu. Iseloom: kraabitud teflon.

Leili Karpov. Kõvasti pealt neljakümnene naisterahvas. Emma-tädi õe Matilda tütre Helmi tütar. Kullasoo talu põliselanik, elujõuline lollpea.

Kuuno Karpov. Rekamees ja Leili abikaasa, suurt kasvu, Leilist vist natuke nooremgi. Meenutab sammaldunud rändrahnu. Mineeritud, aga sütik niiske. Vuntsid sobiksid. Just selline ongi arhetüüpne eesti mees, mis siis, et vene nimega.

Kätriin Karpov. Leili ja Kuuno tütar, iludus. Usub poolt muinasjuttu. Parem rind vasemast märksa suurem, kuigi see ei mõjuta midagi. Töötab Villa Mimosas, mis on kohalik hotell-külalistemaja-pubi-peopaik.

Maikel Männamaa. Maamõõtja, endine staarihakatis. Sümpaatne, laia suu ja suure ninaga. Valetab elegantsita. Liiga kaua rinnaga toidetud.

Jaan Talu. Ettevõtja, et mitte öelda ärikas. Tema head vormi ei hävita ei viina ega seapraega.

Moorits. Kunstnik, moodsate prillidega. Nagu nüri nuga läbi või. Joodeldaks, kui oskaks.

Naabri-Endel. Endine metsavaht, elupõline joodik. Nimi mõistagi muudetud, nagu teistelgi.

Emma-tädi. Vanaperenaine. Koputab, sest mida voodihaige teisel korrusel ikka teha saab.

Saatejuht, võttegrupp, catering. Tükitöölised. Uuri inimesi palju tahad, suurem osa neist jääb õhukesest paberist kujukesteks. Ehkki neilgi on oma lugu, omad unistused, veendumused ja saladused.

Sugulased. Nagu sugulased ikka, suhtlevad nad ainult omavahel ja teevad seda pahaendelisel sosinal. Kasutatud riided Rootsist. Söövad palju.

Ja muidugi mina, Ülle Katzenbach. Keskkonnateadlane, asjatult vananenud. Kõne- ja isiksusehäire pidevast koostööst ametiasutustega. Liiga palju lugenud, aga keda see targaks teinud on. Ma ei pane eelmise lause lõppu isegi küsimärki. Kaua püüdsin ma loodust uurida, valida põõsalinnud või samblikud, keskenduda, süveneda. Lõpuks pidin leppima, et ma pole põõsalind ega samblik, ma ei mõista nende valu ega pürgimusi. Nad lihtsalt ei huvita mind ja kõik. Inimesed huvitavad. Et mis igaühel siiski viga on? Mõnes mõttes polegi viga, kõik on hästi, loodus on ise seadnud, et üks tahab üht ja teine kolmandat ja neljas kõike korraga. Ometi ei saa ma lahti tundest, et inimene valib elus oma pealisülesande. Mõnel läheb see aja jooksul klaarimaks, mõni sumpab elu lõpuni soos, on iseendale Ivan Sussanin.

Mida veel? Ah jaa, ma kartsin inimesi. Enam ei karda. Hakatuseks tuleb endast koletis vormida. Siis läheb hirm üle. No ja pärast võib juba päris rahulikult hingata ja armastada. Kahju, et mul läks selleks ligi viiskümmend aastat.

 

Sandri rünkpilved

Juhuslikud pildid juhuslikust elust. Kangesti tahaks sellise pealkirja panna. Juba tõstab minus pead tsensor. Kust see tuli? Mina, Ülle, pole isegi kirjanik. Fantaasiat ma juba kiitsin. Mitu protsenti on siin väljamõeldist? Küllap omajagu. Inimestel oli õigus, mulle meeldis hiirvaikselt põõsas passida, vahtisin isegi võõrastest akendest sisse, otsisin internetist, mida aga sain. Kinnistus­raamatu väljavõtted, ettevõtteregister, maksuvõlad.

Sandrit mäletan ma juba poisikesena. Täiesti tavaline poiss. Ükskord sattusin peale, kui ta põõsas pissis. Sander ehmatas, tõmbas dressipüksid üles, aga unustas pissimise lõpetada. Piinlik lugu. Tegin näo, et ei näinud. Võib-olla oli see eksitus? Äkki jäi just sellest juhtumusest Sandrisse tunne, et teeb, mis ta teeb, ikka ei pälvi ta piisavalt tähelepanu?

Igatahes on mul tunne, et Sander otsis aina sirget teed, eesmärki, midagi, mis viiks ta siit hämust välja. Ja tookord oli tal plaan. Või polnud ka. Ma olen nii ebakindel. Las ma siis olen. Igatahes oma naisega ta enam olla ei tahtnud. Kahtlustan, et Sander otsis hingesugulast. Aga õige hingesugulase leiab inimene peeglist. Muu on palju nõutud. Sander tundis, et ta tahab välja, vabaks, seda enam, et sõpradel olid ammu maasturid ja uued naised, tal polnud lastki, sest Meeril oli kogu aeg tegemist, ja vot kui tegemised tehtud, siis pidid nad alles elama. Väga võimalik, et Sander kujutles ennast pika habemega patriarhina. Habemed olid moodi tulnud, lapsed vist mitte.

Sandri plaanid olid suured kui rünkpilved ja muutsid pidevalt kuju. Ta tahtis Leililt ja Kuunolt maja välja osta, Kullasoo põlistalu. Ja eks tal oli Kätriiniga ka juba plaan. Nagu kits kahe heinakuhja vahel, ei, ikka nagu nutria, kelle puur on järsku kahest otsast lahti tehtud ja kes ei tea, kummale poole pageda. Kui ühe suuna valib, hakkab puur teisest otsast kinni minema, nutria ehmatab, tormab sulguva augu poole… Ju see pole päris hea võrdlus, nii sadistlikke nutriapuure pole olemas. Kaks suunda, ta ei tea ise kah, mis on õige, ja kummakski pole raha. Sander oli ja on kirjanik, raha on talle väga tähtis, sest seda on tal alati vähe. Võib-olla tahtis ta lihtsalt oma naise eest ära joosta.

Sandri viga oli, et ta soovis korraga võita mitut sõda. Eks me kõik.

Äsja oli ta alla jäänud „Põrsas Molberti” sõjas ning enne seda sõjas suguvõsa maja pärast. Kui see maade tagastamise asi pihta hakkas, oli Kullasoo talul seitse pärijat, Sandri ema nende hulgas. Kuidagi kuivas ring aina kokku, kohe alguses võtsid kolm või neli neist erastamise väärtpaberid ja lõid raha laiaks, sest mis sa selle maaga ikka teed. Kaks tükki olid üksikud inimesed, surid maha. Sandri vanemad surid ka.

Lõpuks käisid Sander ja Leili kohut. Pikalt käisid. Et kes saab häärberi, kes tükikese sood ja võpsikut, kes künkakese. Reaalosadeks jaotamine on mõistlik asi, aga kui jagajatel napib aru ja mõistust, võib sellele hulga närve kulutada. Nii nemadki.

Leili oma mehega sai häärberi ja nõksuke vähem maad. Sander sai künka ja suurema maatüki. Sinna nad ehitasid Meeriga palkmaja, tuliuue. Küll Leili mõnitas neid, et mis, kas raha ei jätku, et laudis ümber panna.

Kui asjad on seaduse järgi paika saanud ja rahu justkui saabunud, ei jää inimesel muud üle, kui tühjast tüli kiskuda. Üks arvab, et võitis sõja, teine, et kaotas lahingu. Sander võttis pähe, et vanaisa sarved tuleb endale saada. See tähendab, Sandri poolt lihaseks vanaisaks peetava mehe kütitud põdra sarved. Kuigi küla peal räägitu järgi polnud see mees teps mitte Sandri vanaisa. Noh, sest et vanaema… Ja nii edasi. Seaduse järgi liigitus ta siiski vanaisaks. Aga too oli ammu surnud, Sandri vanaema ka. Jäänud oli vanaema õde Emma-tädi, vaeseke, enne surma kümme aastat voodihaige, ja tolle õe tütretütar Leili.

Leili tütrel Kätriinil ei olnud siin tavalises Eesti hajakülas kuigi palju inimesi vaadata, eriti just suviti. Nõnda ta siis vaatas Sandrit, kui too suveks Emma juurde külla toodi. Ega neil see vanusevahe nii suur ka pole, kõigest viisteist aastat.

Nii et lisaks vanaisa sarvedele, aga võib-olla nende asemel, oli Sander hakanud mõtlema, et tahaks endale tüdrukut, kes teda varemalt ammuli sui jõllitas. Sander mõtleb üldse liiga palju. Võib öelda, et see on tal kutsehaigus.

 

Esimene põlemine

Minu meelest põles tol päeval õige mitu asja maha. Silmaga oli muidugi näha vaid Endli talu põlemist. Ilm oli vaimustav, võib öelda, et õige mitu tundi pärast kevade saabumist. Eks mina tulin linnast, kraamikotid käe otsas. Õhk tegi lausa purju, selles oli vabaduse hõngu, hunnitut salapära, tärkamise üllatust, mis sünnib siis, kui maapind on lõpuni sulanud ning vaid sügaval samblas ja kolletunud heinas aimub eelmise sügise määndumislõhnu. Matsalus olid kindlasti veelinnud kohal, laulsid armastusest taeva, kalade ja üksteise vastu.

Sellisel päeval hoiavad hüpohondrikudki aknaid avali, hingavad vilinal sisse kevade tervistavat peeretust. Vist ei peaks taolist kujundit kasutama, ent muudmoodi seda nimetada ei kannata.

Peitsin ennast põõsastesse, kui Meeri väike ümmargune auto kummide sahinal nina kurvi tagant välja pistis. Sander istus kõrvalistmel. Võib-olla ta isegi märkas mind. Märkas, kuid ei teinud välja. Ta oleks justkui keetmata roti alla neelanud. Hiljem sain jutukatketest aru, milles asi. „Molberti” uued osad ei müünud. Seapoiss Molbert oli lõpuni kirjutatud, tema elus polnud enam küsimusi, mis vajanuksid vastuseid, või ei osanud Sander neid enam leiutada. See on muidugi minu tõlgendus. Sander oli „Põrsas Molbertile” mitu järge kirjutanud, nõudis nende ja multifilmiõiguste eest korralikku rahasummat, aga kirjastaja ähvardas, et jätab „Molberti” lihtsalt avaldamata ning Sander ei tohi seda ise ka teha, sest leping on selline. No kuidagi nõnda. Igatahes ei saanud nad hinnas kaubale või solvus Sander sellepärast, et kirjastaja julges kvaliteedi üle kurta.

Hiljem ilmusid veel mõned „Molbertid” ja siis oli nendega kõik. Ju sealt tiksus natuke raha edasi, aga mitte piisavalt, ei inimese ega kirjaniku jaoks, eriti viimase jaoks, sest kirjanikku ei rahulda ainult raha, tal on kuulsust tarvis. Multifilm jäi üldse tegemata, seda võib juba ette öelda. Vahepeal kirjutati isegi lehes, et seapoiss müüakse Jaapanisse, sellest saab uus Lotte, ei, uus Muumi. Mokas. Vussis. Lihtsalt üks lasteraamatute sari teiste hulgas.

Kevade tervistav peeretus oli õige kummaliseks muutunud. Kulupõletamise lõhn! Oli ja nagu polnud ka. Kui ma Ahtra esimesest tühjast majast mööda kõndisin, hakkas mulle koitma, milles asi. Põles Endli maja ja koos sellega Sandri lootus.