JÜRI TALVET: Armas Rein, oled kohe jõudmas sama elutähiseni, mille ise jätsin seljataha napilt aasta eest. Sõbrunesime omavahel Tartus, ülikoolis, kas vist 1960. aastate lõpu poole, kuigi kogu meie noorem elu oli ammu kulgenud lähestikku ühes ja samas linnas — Pärnus. Sina sirgusid jõe ääres, ühes kirjatöös või romaanis oled otsinud selle jõe sümboolikat. Minule oli lähedasem meri, millest meie kodu lahutas vaid rannapark. Oma varaseima kirjandusliku virgutuse sain ilmselt koolist, kus eriti keskastme (praeguse põhikooli) eesti keele õpetaja Ilse Nõmm aina kiitis mu luuletusi, mida kirjandite vahele poetasin. Mäletan, et kui olin jõudnud keskkooli lõppu ja kirjanduslikud katsetused olid soiku jäänud, soovitas ta mul neid ikka edasi teha. Nagu ta ütles: „Kirjutage luulet, kuni olete noor. Hiljem muutute kriitiliseks ja siis ei pruugi see enam välja tulla.” Teiselt poolt, kuigi ma kaua kogelesin, jõudsin kooli lõpuklassis silma paista kõnevõistlusel, mille korraldas meie ühise sõbra, nüüdseks lahkunud Toivo Kuldsepa isa Armas Kuldsepp — Koidula-kooli õppealajuhataja. Äratasin tähelepanu ka referaadiga „proletariaadi diktatuurist”… Tundsin varakult huvi keelte vastu, kirjavahetusteks välismaaga õppisin ära esperanto. Klassijuhataja, ühtlasi inglise keele õpetaja Leili Joonsoo julgustas jätkama inglise keele õpinguid. Siiski tunnistan, et pärast kolme sunduslikku sõjaväeaastat tulin ülikooli (kuhu pääsesin kaugõppe kaudu üle noatera) n-ö metsast. Pidin enda harimiseks tugevasti tööd tegema.

Aga sina, mida võtsid kaasa Pärnust ja kuidas sattusid Tartusse ja ülikooli?

REIN VEIDEMANN: Lähestikku kulgesid meie varasemad elud tõesti. Aga Pärnu jõgi, kuigi pikkuselt Võhandu järel teine, linnas suudmealalt siiski Eesti kõige laiem, oli 1960. aastate alguseni mulle piiriks südalinna ja selletaguse mere vahel. Ühel pildil 1950-ndate keskel oleme üles võetud, mina, ema ja kasuisa, Koidula pargis monumendi taustal — kõik pidulikes rõivis. Linnaskäik pidi olema siis midagi väga pühapäevast. Mäletan „nahksilda” suure silla kõrval ja samasugust üle Sauga jõe Vana-Pärnus, kus käisime surnuaial. Ja vana raudteejaama perrooni praeguse bussijaama asemel, kust sõitsime kitsarööpmelisega Mõisakülla tädidele külla. Meelde on sööbinud, kuidas ema saatis mind teismelisena Vee tänaval asuvasse Katariina kirikusse pudeliga Jordani vett tooma. Olin ristitud, nagu emagi, vene õigeusku. Aga püha vesi külmas ära ja mu usk sai ränga hoobi. Jääminekust Pärnu jõel kirjutasime kaheksandas klassis 1962. aastal ka kirjandi. Küllap see oligi mu esimene „kirjanduslik tegu”, sest Rääma koolis eesti keelt õpetanud imekaunis Lola Köösel laskis selle teistele ette lugeda. Epiteete ja pateetikat oli seal kõvasti, eks seda on jagunud siiani.

„Piir” läks lahti, kui 1963. aastal läksime koos mitme Rääma kooli lõpetanuga edasi I keskkooli (Pärnu ühisgümnaasiumi). Algul käisin kolmekümnekopikalise paadipiletiga otse üle jõe ja sealt Riia maanteed pidi Kooli tänavale, hiljem linnaliinibussiga. 1963. aastal kolisime turu taha (Väike-)Posti tänavale. Nii sai minustki südalinlane. Onunaise vend Arnold Randma elas oma naise Mahta ja tütre Talviga Auli tänavas. Käisin neil tihti külas, ja kuna olite naabrid, võisin sindki kohata. Koidula-kool oli muidugi eesrindlikum, mulle jäi külge see kool peamiselt tantsuõhtute pärast. Siis käis tantsimine täiskoosseisus estraadiorkestri saatel.

Kirjandus oli mul keskkoolis lähedane aine, kirgliku lugejana oli kasuisa meile kojugi soetanud palju raamatuid, mitmeid sarju. Ütles, et enne meheks ei saa, kui Tolstoi pole läbi loetud. Näed siis, ka nii võib motiveerida lugema! Lõpetasin keskkooli kiitusega ja tahtsin ülikoolis jätkata kirjanduse õppimist, aga viis inimest kandideeris ühele kohale ja mul ei jagunud piisavalt punkte. Sisseastumiskirjandi kirjutasin hindele neli, see oli löök allapoole vööd. Ja nii tuli sõjaväkke minek. Armuvalust olin luuletusi kirjutanud juba keskkoolis. Minu esimene „kabinet” oli Posti tänava hruštšovka kaheruutmeetrine WC-ga vannituba, ühtlasi ka pimik, kus ilmutasin Smenaga tehtud pilte. Kolm aastat sõjaväes püüdsin hambad ristis vaimu virgena hoida. 1967. aastal saatsin „Noorusele” kimbu luuletusi. Need ilmusid koos samal ajal kroonut teeninud Andres Langemetsa luuletustega. See andis lootust. Aga nagu sinul, nii tuli ka minul alustada uuesti „metsast”, ülikooli ettevalmistuskursustelt, mida korraldati töölisnoortele. Olin ju keskkoolis omandatud elukutselt autojuht-autoremondilukksepp. Aasta oli 1969. Ja siin tuleb minugi puhul mängu Armas Kuldsepp, kes kursusi juhendas ja keskkoolis Linda Paisu käe all õpitud inglise keelt meelde aitas tuletada. Tema julgustas mind uuesti proovima — ikka eesti filoloogiasse. Ja siis olingi ülikoolis. Mu esimene unistus oli täitunud.

J. T.: Tegelikult ei tea ma sinu sõjaväeaastatest muud, kui et sind 1968. aastal pandi autojuhina kaasa tegema karistusdessanti Tšehhoslovakkiasse. (Minu kadunud isa käis seal palju varem ära ka enam-vähem sundkorras, ühe teise invasiooniväe koosseisus, mina ise sain kaunist Prahat näha esmakordselt alles paar aastat tagasi, suvisel huvireisil.) Mis sul sellest meeles on, kus sa ülepea oma sundteenistuse mööda saatsid ja kuidas suutsid vaimu virgena hoida? See oli meie noorpõlve esimene suurem seiklus, aga päris mahavisatud see vist ka ei olnud. Mind muide küüditati Pärnu sõjakomissariaadi eest alguses lahtise veoautoga Tallinna, siis läks rongisõit Kaliningradi oblastisse. Kaliningradis/Königsbergis pääsesin esimest korda linna, kui mind viidi Riiga sõiduks rongijaama. Riias õnnestus mul püstolilaskurina pääseda ja kroonuaja lõpuni jäädagi spordipataljoni. Elu oli suviti nagu kuurordis, Adaži polügooni lähedal männimetsa all (kus nüüd on vist NATO baas) lasketiiruga külgnevas spordilinnakus õppisin vabal ajal usinasti omal käel õpikutest saksa ja prantsuse keelt ning talvel käisin mitut puhku Läti rahvusraamatukogus vene keeles Lenini teoseid lugemas ja konspekteerimas — et ikka valmis olla naasmiseks ülikooli, kus esimesel kursusel ootas meid kõigepealt „filosoofiline” aine nimetusega NLKP ajalugu. Ja kolmest sõjaväeaastast reamehena polnud veel küll: tuli kaasa teha ülikooli sõjalise õpetuse kursus, kolm aastat üks päev nädalas. Ausalt öelda tundsin end päris sõjaväes märksa paremini kui ülikoolis „sõjalise” keemiatundides. Need jäävad mälestusse pigem kui Dante „Jumaliku komöödia” „eelpõrgu”… Sellest, kuidas seltsimees Komarov meid seal piinas, on Jüri Perleril koguni väike meenutuspala.

R. V.: Minu sõjaväeteenistus kestis kolm aastat ja kaks kuud. Algas samuti nagu sinulgi küüditamisega Tallinna. Oli oktoober 1965. Konutasime Tondi kasarmutes, ootasime ešelonidega laialivedu. Midagi ei teatatud. Kui sõiduks läks, püüdsime vaguniaknast jälgida maastike vahetumist ning aimata selle järgi tulevast teenistuskohta. Meie suund oli Valgevene, Minsk ja seda ümbritseva ringtee perimeetril asuv sõjaväelinnak Stepjanka. Palju kasarmuid, kaks staabihoonet, ohvitseriperedele ehitatud korterelamud, autopark, töökojad. Isegi sigala, kus söödeti sõduritest üle jäänud ja solgiks kogutud toiduga tervet seakarja ja ka veristati sellesama isikkoosseisu toitmiseks. Üks eesti maapoiss, ei mäleta ta nime, sattuski teenima seatalitajana. Linnakus dislotseerus nii lennuväe- kui ka raketipolk, mõlemad pidid tagama Minski kaitse õhust NATO rünnakute eest, kuuludes ühtlasi Moskvat kontsentritena ümbritsevasse kaitsevööndisse. Juba siis! Kõigepealt oli esimene karantiin rividrilli ja kohanemisrituaalidega (lõpus oli veel teinegi!). Traumaatilise jäljena meenub kõnd läbi „vanade” spaleeri, need olid „deduškad”, kes juba kolmandat aastat teenisid või olid kohe-kohe demobiliseerumas. See oli nagu kadalipp, kus viimased tsiviilelu jäänused (kotid, kellad, jalanõud) „broneeriti” spaleeris seisjatele.

See oligi esimene eneseväärikuse tuleproov. Hiljem tuli veel palju alandavaid olukordi, aga karastusin. Ime tõesti, et kõigele tollasele vaatamata olen säilitanud tundlikkuse. Teenisin kogu selle aja polgu autopataljonis koos kahe teise eesti poisiga, nüüd juba surnud Ain Tamme ning Häädemeestelt pärit ja praegugi seal elava Haljand Kruuslaga, kellega saime sõpradeks. Oleme mõelnud, et peaks uuesti Stepjanka üle vaatama. Google Mapsist olen mõnikord uurinud, et mis seal nüüd on. Suurem jagu majadest paistab alles olevat.

Kõik kolm suve loksusime ešelonidega ühest viljakoristuspiirkonnast teise. Tagasi polku jõudsime hilissügisel, kui Ukrainas või Lõuna-Kasahsta­niski sai suhkrupeet koristatud. Vabad hetked polgus istusin enamasti „Lenini toas” („Leninskaja komnata”). Sain rivi ees ülemustelt isegi kiita, et näete, kui „obrazovannõi paren”, haritud noormees, valmistub poliittundideks. Aga õpikud ja määrustikud olid vaid sirmiks, mille taga lugesin kodunt saadetud ajakirju, „Loomingut”, „Noorust”, „Keelt ja Kirjandust” ning „Loomingu Raamatukogu”. Sugenenud mõtteid ja kommentaare, luulet kirjutasin ka ise märkmikku. 1967. aastal puhkes konflikt Hiina piiril ja olin arvatud sõjakoldesse minejate hulka. Tookord pääsesin. Aga 1968. aasta suve lõpus Orenburgi oblastis viljakoristusel kuulutati kümnetele autojuhtidele välja „maršbrosok” (kiirrännak) Uuralites asuvasse Miassi, kus valmistati võimsaid veoautosid Ural-375. Mind pandi ühe peale ja sellega omakorda ešeloni, mis kihutas läbi Lõuna-Venemaa Karpaatidesse, Užgorodi. Sealt siis tegime okupantidena (tookord Varssavi pakti sõduritena, Tšehhoslovakkia „päästjatena”) retki Bratislavani. Öösiti edasi-tagasi, vedasime lahingumoona ning rajatavate sõjaväebaaside sisustust. Prahasse ei ole ma jõudnud tänini. Ja mingi süütunnegi valdab tšehhide-slovakkide ees. Pärast invasiooni pidime n-ö mälukarantiini korras redutama veel sõjaväeosas. Tuli anda koguni allkiri, et demobiliseerituna ei räägiks, kus olin ja keda nägin. Ei julgenudki kodus seda kõneks võtta. Kui detsembri algul 1968 Eestis tagasi olin, lõi ema käsi kokku: mu eesti keel oli kohutava aktsendi ja ahenenud väljendusvõimega. Nii tuli mul hakata end uuesti vaimselt üles töötama. Selsamal 1968. aasta sügisel „mälukarantiinis” olen märkmikku nüüdseks tuhmunud tindiga kirjutanud: „Sõdurielu paneb inimesi ja asju nägema nii, nagu nad on. Selle, mis me kaotame ajas, võidame tagasi iseenda ja teiste tundmaõppimises. Ja kui meil on õnn ellu jääda ning koju tagasi pääseda, siis oskame ehk nii elus kui ka kodus rohkemat näha, kui enne sõjaväkke minekut. Me teame vähemalt elu hinda ja kojuigatsuse suurust.”

Nii see oli. Ja küllap on olnud nii tuhandete eesti poiste ja meestega, kes Vene kroonus teeninud, XIX sajandi keskpaiga nekrutitest kuni 1980-ndate lõpu viimaste värvatuteni. Aga muidugi, sinule ja minule jätkus see triangel ülikooli „sõjanduses”. Igal nädalal kaotasime ühe päeva. Ja järgnenud kordusõppustel veel mitu kuud. Tegelikult oli ju nii, et kuni Eesti taasiseseisvumiseni jälitasid meid, ohvitseridest reserviste, Vene sõjaväe varjud.

J. T.: Läksin nüüd küllap liiga hoogu omaenda mälestustega sõjaväeajast ning sindki sellele õhutades. Tegelikult on mu mõte meie vestluses „elu”-teemat tagasi hoida — et jääks rohkem ruumi vaimule. Olgu suurte kamakatena või tillukeste terade tulvana, kipub elu meie Eesti vaimu uuematel aegadel lausa lämmatama. Meedias tegutsedes oled seda kindlasti oma nahal tundnud veel valusamalt kui mina. Õnneks toonane ülikooliaeg, mida sinuga jagasime, hoidis elus kõrgemaid vaimuaateid — juba kas või opositsioonis sellega, mida ametlikult ja sunniviisiliselt õpetati. Mina olin inglise filoloogias (omandamas teadmisi, mille otstarbest ma tegelikult küll kuni Eesti taasiseseisvumiseni aru ei saanud…). Sina õppisid eesti filoloogiat (ja kas koos sellega ka ajakirjandust?), osa loenguid olid kõikidele filoloogidele ühised. Siis oli seal õppejõudude seas veel mõnigi „vana suur mees” ja mõni veidi väiksem vana mees. Igal juhul jõudis meieni midagi sõjaeelse noore rahvuse haritlaskonna vaimupüüdlustest ja paleusest. Minu „äratuste” peamine taganttõukaja oli toonane ainus Tartus elanud välismaalane, inglasest kõrgintellektuaal (kuid igapäevaelus looduslähedane askeet) Arthur-Robert Hone ja rööbiti temaga, „ekstramuraalselt”, Ain Kaalep. Parimad mälestused on mul mõnestki õppejõust, näiteks professor Paul Aristest, kes oli sinuga väga sarnane selles mõttes, et erines tunduvalt n-ö keskmisest eesti mehest oma tavatult avala-elava suhtlemismaneeriga. Võis vana kohviku toidusabas karbonaadi ootavat tudengit näiteks ehmatada tugeva sõbraliku kämblalajatusega turjale… Kes õppejõududest ja vaimsetest suunajatest sind kõige enam mõjutasid ja mida neilt kui isiksustelt oled hilisemaks kaasa saanud?

R. V.: Jah, meie, kes me 1970-ndate algul ülikoolis õppisime, saime osa Eesti aja humanitaarsest pärimusest ja akademismist. Minu „vanad suured mehed” olid Paul Ariste, Eduard Laugaste, Valmar Adams, Richard Kleis, Villem Alttoa, Ülo Torpats — kõik nad olid ülikoolis õppinud 1930. aastatel. Ajal, mis andis eesti kirjandusteadusesse Annisti, Orase, Semperi, Looritsa, Pauksoni jt. Nad õpetasid oma aineid isiksuslikult. Imelik mõelda tagantjärele, kui monotoonsed võisid olla Laugaste, Alttoa, Arnold Kase loengud või milline enesekesksus iseloomustas Adamsit! Ent ometi kiirgasid nad kõik vaimsust. Kord juhtus, et professor Alttoa, kes enamasti luges oma ainet, väliskirjanduse ajalugu, istudes, suletud silmadega, nägu lae poole pööratud, tukastas. Eks see võis olla mõni igavavõitu mineviku prosaist, kes talle endalegi uinutavalt mõjus, aga see ei tähendanud, et õppejõu kiirgus oleks kuhugi kadunud. Tõesti, juba ainuüksi nende kohalolu mõjus ülendavalt.

Oli muidugi ka sõja järel ülikoolis alustanud õppejõude, kes inspireerisid kas oma teadmiste mahu või sellega, et suhtusid üliõpilastesse kui tulevastesse kolleegidesse. Juri Lotman oli üks neist ja eks me mõlemad — mina tema loenguid kuulanuna, sina lausa tema kolleegina — võlgneme tänu selle hingestatud vaimsuse eest, mida ta heldelt oma õpilaste ja kolleegidega jagas. Ning Lotmani kõrval, jah, Juhan Peegel, suuremeelsuse ja väljapeetuse etalon! Meile oli ta ennekõike keelemees. Tegin talle vist eesti murrete eksami. 1974. aastal oli aga Peegel, siis veel ajakirjandusdotsent, see mees, kes võitles mulle välja töökoha ülikoolilehe juures. Mõtlemise kultuuri ja sügavust kogesin filosoof Tõnu Luige filosoofialoengutes. Ülekohtuselt vara lahkunud värsiteoreetiku Jaak Põldmäega — ta oli siis vanemõpetaja ja meie vanusevahe oli kõigest neli aastat — saime lähedasteks kolleegideks ÜTÜ (ülikooli teadusühingu) kirjandusringis, ehkki tema oli õppejõud ja mina üliõpilane. Ja siis veel sellised toona alles keskea künnisel, aga ikkagi suurtena mõjunud eesti kirjanduse õppejõud nagu professor Harald Peep ja hilisem professor Karl Muru. Nemad kehastasid juba ise eesti kirjanduskultuuri kõrget positsiooni ühiskonnas ja vaimuelus, sisendades aukartust vaimukultuuri ees. See ongi vist põhiline, mille oma õpetajatelt eluks kaasa olen saanud. Kandidaadi miinimumeksami (ma ei teagi, mis oleks selle vaste tänapäeval, punktikogumisel põhinevas doktoriõppes) saksa keeles tegin Paul Aristele ja eesti-saksa sõnaraamatu autorile Felix Kibbermannile, mu erialaeksami võtsid vastu Karl Muru, Harald Peep ja Eduard Laugaste. Oli see vast initsiatsioon! Mõlemad eksamid kestsid mitu tundi. Kui need läbi said, tundsin, et võin end pidada haritlaseks. Nüüdki arvan, et mitte teadmised ei tee harituks, vaid teadmiste väärtustamisega kaasnev vaimne valmisolek. Seda on kinnitanud palju kordi mu tollane fakultatiivne õpetaja sotsiaalfilosoof Ülo Vooglaid.

J. T.: Sul on ülirikas elukogemus, varakult kogusid endasse pieteeti vaimuloome suhtes ja tahet end ka ise väljendada. Oma eellastelt oled kaasa saanud iseloomuerksuse, mis kodumaisel vaimuväljal ei ole kaugeltki tavaline — oma silmavaatelt meenutad mulle mõnikord lõunamaalasi Fidel Castrot (tema südamlikumas olekus) ja Luciano Pavarottit… Nende eelduste taustal pole mingi ime, et oled end võidelnud läbi senise elu — jättes eraelu, mis on vahest meie kõige tähtsam elu, hetkel kõrvale — kolmes plaanis: õpetlasena-õppejõuna, ajakirjanikuna ja kirjanikuna. Jah, muidugi, tegelikult ju meie riigi taasiseseisvumise eelõhtul ja hakul ka poliitikuna — aga olgu, jäägu seegi praegu kõrvale. Milles on olnud sinu meelest nende kolme tegevuse peamine võlu ning kas kõigis kolmes on ka midagi, mis sulle tuska on teinud ja mille tõttu oled tajunud, et su täielikum pühendumus on olnud häiritud või kammitsetud?

Ülikoolist oled tänaseks tagasi tõmbunud. Sealgi paistsid silma oma laia kultuuriteadusliku haardega, kaasates oma kursustesse ka teisi vaimuloome valdkondi peale kirjanduse. Eesti päritolu õpetlastest oled tegelikult üks väheseid, kes on järjekindlalt üritanud Juri Lotmani kultuurifilosoofia hoovuses liikuda. Sul on ilmunud hulk raamatuid, mille käsitlustes paistab silma semiootiline kallak. Mis on sinu arvates olnud J. M. Lotmanis see peamine iva? Või kas oleks õigem rääkida mitmest ivast ja ka mõne iva muundumistest, olenevalt Lotmani kui mõtleja-looja enda elu paratamatust nihkumisest ajas? (Oma praegusest olekust vaatame ju tema poole samas vanuses, kui oli tema oma surma eel…) Näiteks pole raske märgata vastuolu: ühelt poolt 1970-ndatel esitatud (hüpo)tees kultuurist kui „kollektiivsest intellektist” ja teiselt poolt elu lõpus kosunud usk usku kui kollektiivsust kõige enam mobiliseerivasse jõusse. Esimene positsioon on silmatorkavalt antropotsentristlik, „semiosfääri” teooriaga hakkas Lotman aga liikuma lähemale meie Juhan Liivi antropotsentrismivastasele elufilosoofiale, päriselt sinna küll välja jõudmata — sest elupiir tuli ette.

R. V.: Oh, kulla sõber, kipud mind hellitama epiteetidega. On ju raske end kõrvalt näha, ja kui märgatakse olemuslikku — aga seda mu temperament ja ind ilmselt on —, siis mõtlen, kuidas seda veel eesmärgipärasemalt rakendada. Kõlab ehk paatoslikult — selle talitsemisega on mul elus paraku olnud küllaga tegemist —, aga kõiki mu püüdlusi on saatnud sünnitänulikkus ja tänust omakorda tõusev kohustus. Mu hiljuti, 2014. aastal surnud ema oleks võinud loobuda 1946. aasta veebruaris üheainsa armuhetke viljumisest mulle tundmata/teadmata tumedaverelise noormehega, kelle geene (ja küllap isegi meeme, vaimseid kalduvusi) ma osalt edasi kannan. Sest sündisin ma ju vallaslapsena ja kuni 11. eluaastani kandsin ema neiupõlvenime Koitla. Niisiis, ta ei loobunud lootest. Ta ei loobunud minust ka siis, kui olin laps, nagu see juhtus tema enda ning ta seitsme õe-vennaga, kes pärast nende ema, st minu vanaema surma abordijärgsesse veremürgitusse 1940. aastal sattusid Pärnu lastekodusse. Mind meheks kasvatanud kasuisa, paps, nagu ma teda kutsusin, tutvus emaga küll juba 1950-ndate algul, mil meist sai ka perekond, aga ametlik lapsendamine võttis veel mõned aastad.

Ma ei tea, võib-olla on minulgi oma „nime vaev”, tühimik identiteedis ja päritolus, mis kalibreerib mu tahtmisi ja otsinguid. Korraga tahaksin nagu endast väljapoole, kaugemale jõuda ja samas südamikku. Ja leian end enese­jagamise ning -otsimise dihhotoomias. Aga jäägu see pihtimuseks kippuv arutlus siiapaika.

Ometi, ehk peitub selles osaliselt vastus sinu uudistamisele, kuidas olen hakkama saanud kolme tegevusega, ajakirjaniku, kirjaniku ja õpetlasena: olen kõigis kolmes otsinud ennast ja selles otsingus end ka jaganud (teistega).

Muidugi on see jagunemine toonud ka rahutust ja meelehärmi. Kui hakkan võrdlema oma vaimutegusid suurte eelkäijate ja kaasaegsete omadega, siis näen, kui vähe ise olen jõudnud. Töökust on ehk jätkunud, aga anne ei kanna või on teistsugune, ei sobitu minu käsutuses olnud ajaga. Leppimatuse tunne ja kaotatud paradiisi eleegilis-eksistentsiaalne allhoovus levib nii publitsistikas kui ka vabaloomingus. Minu lansseeritud „eksistentsiaalse Eesti” kujund on ärritanud paljusid. Mainekas luuletaja on sellega seoses koguni küsinud: „Mis tal viga on?” Eks enamik mõisteid ole ju mõisteandja nägu, nagu sinu „sümbiootiline kultuur”.

No vaat, see juhatabki meid Lotmani juurde. Tõsi on, et sinu ja su „Kalevipoja” ja Liivi käsitluste kõrval olen teine kirjandusuurija, kes eesti kultuuri kirjeldusse on kaasanud semiootilise lähenemise. Semioos, piir, tsenter ja perifeeria, tekst, „plahvatus” — need on olnud mulle „tööriistadeks” eesti kirjandus- ja kultuuriloo mõtestamisel. Lotmani „Kultuurisemiootikat” eesti keelde tõlkides, mis läks mul 1980-ndate algul üle kivide ja kändude, olin haaratud Lotmani intentsioonist. Ta oli kultuuri kui kollektiivse intellekti avastaja. Ja minagi olen tahtnud olla avastaja. Mäletan, et Lotman ei halvustanud kunagi jalgratta taasleiutajaid, kellena end mõnikord tunnen. Lotman ise oli küll uue tunnetusarhitektuuri looja. Seda, et ta elu lõpus tegi panuse euroopalikule ternaarsele süsteemile, nähes Venemaa ajaloos plahvatustel põhineva „binaarse enesetunnetusega ajaloo” apokalüptilisust, võib võtta ka kui kunstiloome apoloogiat. Siit on tõesti juba pilgu ulatuses Jumala kui alglooja ning katsetaja kuju.

J. T.: Olen imetlenud, kuidas suudad meediasfääris vastu pidada — selles on ju muutused pärast Eesti iseseisvuse taastamist ja turumentaliteedi omaksvõttu kõige tooremalt nähtavad. Sina võrsusid ajakirjanikuks samal aatelisel pinnal, mis hoidis elus vaikivat ja sunniviisil varjatud vastupanu nõukogudeaegsele ametlikule propagandavahule. Oma hispaania kirjanduse loengutes olen õppuritele tihti tutvustanud toonase kultuurilise kaksikelu sümbolina ajakirja „Noorus” 1969. aasta oktoobrikuu numbrit. Esimene pool on paksult täis ametlikku juttu ja võõpa, „Nooruse” küsimustele (laadis „Mida ootate meie noortelt, komsomolilt?”) vastab Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja jne. Teine pool aga algab Mats Traadi luuletustega, Kalju Saaberi novelliga ning päädib Ain Kaalepi suurepärase kirjutisega Hispaania ajaloolisest ja kaasaegsest kirjandusest ja kultuurist. Lisaks Luis de Góngora ja 1898. aasta põlvkonna luule tõlgetele ning Jorge Guilléni säravale esseele Federico García Lorcast on samas kimbus igatpidi „dekadent” — sürrealist Salvador Dalí, kelle piltide reproduktsioonid hõivavad tervelt kolm lehekülge!

Osa praegusest kultuurimeediast näib olevat lausa vabatahtlikult ja rõõmuga langenud turuvaimu sooja embusse — ajalehtedes pole ammugi enam ruumi ei algupärasele kirjandusloomele ega maailmakirjanduse tõlgetele, mida näiteks tervete lehekülgede viisi avaldas nõukogude ajal Tartus ilmunud päevaleht „Edasi”. Selles mõttes oli see Tartu väljaanne (ehk põgusas opositsiooniski võimukeskusliku pealinnaga) rohkem kunagise „Postimehe” järglane kui tänane sama nimega ajaleht.

Sina oled õieti ainus püsikohaga kultuuriajakirjanik, kes „teeb välja” ka nendest kirjanikest, kes võimutseva massikultuuri turuplatsile ei taha mahtuda. Mis saab siis, kui ka sina seda enam teha ei jaksa? Sinu Soome-lembus on teada, aga ega sa ju ei väida, et meie põhja- ja hõimunaabrid ses valdkonnas meile lohutavat eeskuju võiksid pakkuda?

Mis puudutab kirjandusteaduse ja -kriitika omavahelist suhet, siis on ju üldiselt teada, et inglased, kes materialistide ja realistidena sõnasõnalist terminit „kirjandusteadus” seniajani ei tunnista, koondavad igasuguse kirjanduseuurimise, -seletamise ja -tõlgendamise terminisse criticism — kriitika, sõna science aga varuvad üksnes reaal- ja loodusteaduste tähistamiseks, kus aksioloogial puuduvat ülepea tähendus. Mulle on see tegelikult sümpaatsem kui sakslaste eristamis- ja jaotamiskirest sugenenud lõheajamine kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika vahele. Kui kirjanduskriitika peafunktsioone on tõlgendada kirjandust ja anda sellele ka hinnanguid — kriitik tähendab ju kohtunikku —, siis miks peaks kirjandusteadus tahtma sellest vaba olla? Kes siis veel ühiskonda vaimselt-moraalselt orienteerima peaksid kui mitte vaimuteadlased? Loodusteadused ju seda ei tee, või kui uusimal ajal ongi võtnud oma üheks väikesektoriks ökoloogia, siis seda vaid kirjanike ja vaimuteadlaste — intellektuaalide-kriitikute lakkamatu survestuse tõttu. Sinu puhul, Rein, võib küllap märgata nende kahe ala tihedaimat seotust. Selle ühe väärika viljana näen näiteks sinu (nüüdseks ka vene keelde tõlgitud) raamatut „101 eesti kirjandusteost” (2011). Tegelikult ei kujutagi ma peale sinu ette kedagi teist, kes olgu põlvkondlike või muude eelarvamusteta suutnuks sellist ülevaateteost kokku panna ja läbi kirjutada. Osalt korvab see ka uute korralike kirjandusleksikonide puudumist.

R. V.: Kui ma 1974. aastal pärast ülikooli lõpetamist — sinu jälgedes, muide — ülikoolilehte hakkasin toimetama, siis tegin seda algusest peale kultuuriajakirjaniku ja -kriitikuna. Koolitatud pärisajakirjaniku kutse­oskusi mul pole. Ei oska ma õieti intervjueerida ega olemuslugusid kirjutada, uudislugudest rääkimata. Siiski sain tööd tehes ning asjaomast õppematerjali lugedes selgeks, mis on juhtlõik, kuidas kasutada lugeja „püüdmiseks” ja köitmiseks nn lassot, kuidas panna löövaid pealkirju jms. Turuajakirjanduses on kõik need nipid lihvitud täiuseni. Sõltutakse reklaami müügist. Nõnda on sündmusigi vaja „lavastada”. Mõlemad üleriigilised lehed, kus toimetajana olen töötanud, „Eesti Päevalehes” 1997—2001 ja viimased viisteist aastat „Postimehes”, on siiski suutnud olla avalikkuse (resp tellijaskonna) teenistuses, kuigi aeg-ajalt satuvad needki lehed kolletuma. Võisteldakse veebiportaalidega. Ollakse ise jagunemas paber-, veebi- ja isegi videovariantideks. Kultuur on taandunud päevalehtedes nišitooteks. Seda ka Soomes. 1980-ndate lõpus ja terve järgneva kümnendi tegin Põhja-Soome suurimale ajalehele „Kaleva” mittekoosseisulist kaastööd. Ja küll olid seal uhked kultuuriküljed! „Eesti Päevalehe” kultuuritoimetuse juhina käisin „Helsingin Sanomate” sõsartoimetuses, kus 1990-ndate lõpus oli tosin koosseisulist toimetajat. Neid jagus igale kultuurivaldkonnale.

Nüüd on ka „Helsingin Sanomat” tabloid-formaadis. Kultuurist kirjutamine käib kõikjal enamasti honorari alusel, mis tähendab seda, et ajalehel endal puudub suveräänne positsioon kultuuri suhtes. Selle peaksid ju tagama just koosseisulised kriitikud. „Eesti Päevalehes” õnnestus käivitada „Times Literary Magazine’i” eeskujul kultuurilisa „Arkaadia”. Sellest jäi uuel sajandil järele vaid küljetähis.

Aga sul on õigus, „Postimehes” olen hoolitsenud kirjandusmaastiku eakama „perifeeria” nähtavuse eest. Selge see, et tõsimeelsemagi pingutusega jõuab päevaleht reflekteerida vaevu kümnendikku ilmuvast uudiskirjandusest. Mind on ajendanud kaasa kajama eeskätt oma põlvkonna looming. Ent tegija east sõltumata ka teosed, mis seda tõesti väärivad. Siis püüan mängu panna kogu oma varasema lugemiskogemuse ja teadmised kirjandusest. Ebaõnnestumistele reageerida oleks minu eas juba liigne närvi­kulu. Parem ikka vaimustuda ja püüda seda teistega jagada.

Kui aastakümneid tagasi alustasin, ei jaotunud kirjandusväli seltskondlikult või põlvkondlikult. Vanad ja väärikad arvustasid noorte loomingut ja noored kriitikud-kirjanikud kaalusid nn peavoolukirjandust. Oli üldse palju rohkem põlvkondadeülest suhtlust. Kriitikuna pean tähtsaks järje­pidevust, ka teoste puhul, mis sellesse nagu lõikuksid. Näiliselt uus on enamasti taasavastatud vana, dialoogis või opositsioonis olnuga. Küllap võid sinagi lääne kirjanduse lähitundjana seda kinnitada. Mis kasu on õiguslikust järjepidevusest, kui kultuuris märgatakse või soositakse vaid katkestusi. Elame kultuurilise kuhjatuse aegadel ja õieti tuleks selle üle rõõmu tunda. Tunnengi. Kuid süda valutab, et suhtume kuhjatusse nagu ostukeskuses pakutavatesse tuhandetesse toodetesse. Tõesti, tuleviku kõige suurem proovikivi näib olevat, kuidas vabastada teos tootest ning kuidas suuta luua seoseid juba olnu ja võimaliku vahel. Kultuurikriitika missioon ei ole tegijate ja tarbijate vaheline suhtekorraldus, ehkki arvasin nõnda veel mõni aeg tagasi. Eeskätt on kriitika ikkagi loomismere randadel plinkiv majakas, mis aitab hoida kursil nii loojaid kui vastuvõtjaid ja märgistab faarvaatri.

Kui sa leidsid selle criticism’iga seoses põhjuse esile tõsta mu eesti kirjandusloo antoloogilist ülevaadet „101 eesti kirjandusteost”, siis tohiks see olla tõesti ehe näide sakslaste mõistetud ja meile ülikoolis õpetatud mehhanistliku Literaturwissenschaft’i (Literaturtheorie+Literaturgeschichte+ Literaturkritik) ületamisest. Ja minugi metakirjanduslikus loomingus kajaloodiva kriitika võidulepääsust. Veel sel aastal ilmuv „Sada hetke eesti luules” jätkab samas laadis antoloogilist lähenemist, ainult selle erinevusega, et esitatud on ka luuleteos ise, millele järgneb tihekirjutuslik kommentaar.

J. T.: Eestis ei ole lihtne kirjanik olla. Aga kas see oli lihtne Cervantesele või meie Juhan Liivile? (Enese)ohverdused on selle loovtöö juures paratamatud. Sinu elavat-ladusat jutustusmaneeri ja head huumorisoont märkasin juba su varajases reisikirjas Ungarist, mille avaldasime Tartu ülikooli nädalalehes, kui ma lühikest aega seal pärast ülikooli lõpetamist kirjandusliku kaastöölisena tegutsesin. Nüüd oled Tammsaare romaaniauhinna laureaat. Sinu esikromaani „Lastekodu” pean üheks vähestest uuema aja eesti romaanidest, millel on laiemat sotsiaalset haaret ja tundlikkust — vastandina n-ö minu-romaanile, milles kirjaniku enda hääl ja tema „ise” jätab varju kõik muu. Mõneski mõttes Juhan Peegli otsese järglasena ja tema kombel vaimukalt ja hea elava huumoriga peegeldad ülikooli siseelu romaanis „Tund enne igavikku” — mis on tõlgitud vene keelde ja küllap vääriks tõlkeid muudeski keeltes. Mida pead ise enda kui kirjaniku suurimateks õnnestumisteks ja mida igatseksid veel teha — kui aega ja elu antakse?

R. V.: Olen varemgi oma kirjades sulle pihtinud, et püüdlen oma opus magnum’i poole. Mõlemat romaanigi kirjutasin selle püüdluse vaimus. Et kui juba kirjutada, siis kirjutada viimseni. „Lastekodu” puhul ehk avaldus see teatavas totaalsuskrambis, tahtmises kokku sulatada teos, kus on eri ajastutest pärit ja erineva ühiskondliku kuuluvusega karaktereid, esseeromaa­nile omaseid iseseisva eluvõimalusega mõttekäike, groteski ja pihtimuslikkust, saladusi ja paljastusi, dokumentaalsust ja fiktsiooni, kaotatud paradiisi tunnet, pettumusi, aga ka lootust, et sajandi- ning aastatuhande lõpu (põhitegevus leiab aset 1999. aastal) apokalüptiliste meeleolude tarrend mõraneks lohutusena lahkujatele. Aga ennekõike oli see täielikult Pärnu-romaan, nagu „Tundi enne igavikku” tuleks võtta Tartu- ja ülikooliromaanina. Mitmehäälsus on „Tunnis” isegi paremini esindatud ja kirjutamise distsipliini on rohkem tunda. Need kaks romaani ei saa jääda ilma kolmandata. Käsilolevas romaanis „Piimaring” naasen Pärnusse, aastasse 1965, mil enne sõjaväkke minekut sõitsin autojuhina mõned kuud Pärnu autobaasis piimaringi. Tahan kujutada ühe verinoore mehe elluastumise lugu, aga ka järellugu ja ühtlasi meie põlvkonnale tähenduslikku aega, mil nõukogude režiimi „hingamispausis”, ühiskonna liberaliseerumises said kokku meie nooruslik absoluudikirg ning läänest läbi kõikvõimalike pragude imbuv biitkultuur ja selle kõrval muidugi ka intellektuaalne moderniteet koos oma „lipulaeva” eksistentsialismiga. Romaani(de) kõrval ootab varasemate käsitluste põhjal lõplikku kokkukirjutamist „Eesti kultuuri semiootika” ja uue esseekogu koostamine. Küll oleks veel palju teha ja paljustki unistada! Jääb üle vaid paluda saatust anda mulle elupäevi ja vaimujõudu edasi rühkida. Aga eks seda ju soovin sullegi, kes sa enam kui poole mu elust oled saatnud mind julgustava, kaasa tundva või pieteetlikult korrigeeriva sõnaga.

Kuigi siinne vestlus kukkus välja pidulikupoolsem, ei saa ma jätta ütlemata, et oleme koos mõnestki kitsikusest välja tulnud huumori ja (enese-) -irooniaga. Ja sõprusele lisaks olen tänulik sulle sellegi eest, et õpetasid mind Tartus Toomeoru väljakutel korralikult tennist mängima, kuigi ma kaotasin sulle eranditult kõik partiid. Mõned võidetud setid ehk välja arvata.

J. T.: Aitäh, sõber, sinu ikka heade sõnade eest. Meie vestluse lõpetuseks-kokkuvõtteks peaks aga sobima veel kord tagasi tulla küsimise „Mis tal viga on?” ja eksistentsi- ehk olemasolufilosoofia (praegusaega) häiriva teema juurde. Kui Juhan Liiv ühes oma tuntuimas luuletuses räägib vanemate mineviku mustast-murelikust taevast, kus juba kuussada aastat pole näha ainustki tähte, ning sealsamas kinnitab, et „meel paremat ei kannata”, siis leitaks ja ongi leitud „normaalsele” küsimisele „Mis tal viga oli?” igati rahustav vastus: „Ta oli ju hull!”

Küsimus on selles, et Liiv ei olnud teps nii hull, nagu seda igatpidi on üritatud serveerida, vaid on minu meelest — järeldades seda pikemast Liiviga-tegelemisest — üks väheseid järjekindlaid algupäraseid mõtlejaid, kes meie tillukesest kultuurist üldse on seni esile kerkinud.

Mul on suurem usk filosoofiasse, mis „normaalsust” ei rahulda. Vastupidi Juri Lotmani varasemale oletusele, et kultuur samastub „kollektiivse intellektiga”, tundub mulle pigem, et kultuuri kui loovtegu võiks määratleda ühiskonna vähemust ühendava kirena — olgu pateetilisemalt väljapoole-näidatu või sisemusse varjatu-kogutuga. Kirg elada end veidigi enamaks sellest, mis ollakse niikuinii, tahes või tahtmata. Seega on kultuur kui loovus vähemuse kollektiivne kirg vastu seista masside ülemvõimule — jõukeskustest, maise hüve ideaalist juhitud-kontrollitud vooludele ja moodidele. Need viimased tähendavad isikliku teadvuse ja tundlikkuse loovutamist, mis tahes olemasolufilosoofia peatingimuse möödapääsmatutki kadu.

Kirg, millele osutan, ongi ehk ainuvõimalik lunastus loovvaimudele — nagu küllap vihjas Dante Alighieri oma „Puhastustule” ehk „Purgatooriumi” mäe kujundis. Selle astangute tulelõketesse paigutas itaalia poeet-filosoof eriti arvukalt luuletajaid, kunstnikke ja muusikuid. Need võisid ja võivad eksida-ebaleda, ilmutada rabedust ja „ebaühtlust” — neil pole „meetodit” ehk siis etteteatud ja -osutatud tegutsemisviisi. Ent just oma rahulolematuses, sisemises rahutuses on neil kõigest hoolimata suurim võimalus jõuda Jumala algloome täiuse — tõde ja ilu, valgust ja armastust üheaegselt kehastava „Paradiisi” — vahetuimasse paistesse. Kui nüüd järele mõelda, siis Lotmani elulõpu „ternaarsuse” kujundis leidub midagi õige sarnast Dante „Puhastustulega”. Niipea kui lakkab täiuseotsingu rahutus ja kirg, kaob ka elu mõte ja õigustus.

Jätkugu sul jõudu ja tervist, Rein, loovuse rahutul rajal jätkata isikliku, vaid sulle antud loomusega-loodusega kooskõlalist rändu kaua — et kirglikkusest loobumata võiksid oma opus magnum’it edasi meisterdada.