Sa kuula nüüd, kulla poiss. Vanasti oli nii. Kui naisel oma mees olnu paha mees, mees, kes petab – mida see vaene naine siis pidi tegema? Siis ei aidanu muu, kui et tuli mehest lahti saada. Siis oli naistel üks tark nõu abiks. Et kui olid kahekesi mehega kodus, siis naine palunu ühtäki meest vaadata, et mis see tuli plita all teeb. Et ei põle hästi, ajab justkui vingu sisse. Ja kui siis see mees kummardas plita juurde tuld kohendama, siis naine kähku löönu talle selja tagant puuhaluga pähe. Kopsti ja kutu.
Vanavanaema Mamma tarkusetera
Mamma sündis 1900. aasta jõulude ajal, räägiti, et ta oli mõisa sohilaps (kes ei oleks olnud, on ju, aeg oli selline), sest mõis maksis kinni tema hariduse, ta oli pikk, kõhn, rõivakunstnik, majanduslikult iseseisev, vanatüdruku materjal. Kui Papa suri, siis Mamma ütles, et see oli õnnelik surm, jalapealt, une pealt, täie tervise juures. Papa suri aasta enne minu sündi.
*
Mamma jooksis koju, ta hingeldas. Rahumäe poe eest oli leitud inimese sõrm, arvati, et see oli sinna paiskunud kokkupõrkest. See oli see laine, mis äsja, hommikuvalgel oli rullunud üle Rahumäe, see hoog, mil aeg peatus, taevas kahvatus, seinad muutsid kuju, asjad kukkusid kapilt maha, pissipott läks ümber ja veeres minema, männid voogasid. Mamma karjus, et Valdek oli näinud, kuidas kaks rongi sõitsid teineteise sisse. Kuidas inimkehad paiskusid metallist välja ja jäid õhku rippuma. Valdek jäi tummaks sellest päevast alates. Meil oli alati aias palju tigusid, teod surid välja.
Üks oli see rong, millega isa tööle sõidab, mind viiakse tavaliselt kaasa, täna olen haige. Ma otsin pissipotti. Ema, emakeeleõpetaja, istub nurgas, jalad paljad, käed ümber põlvede, vaatab enda ette, kõigub. Aeg möödub. Aeg on aeglane, ma alles õpin seda tundma.
Isa tuleb koju, isa käed. Kaks tundi hiljem, kui oleks pidanud. Ühes tükis, kümne sõrmega, purjus, õnnelik. Insener. Insenerist sõpradega oli tähistanud oma elu, sõbrad tegid talle trikki, mässisid tema musta vihmavarju kinni valge teibi rõngastega, nii et see oli nagu liiklusmiilitsa sau. Isa vehkis sauaga, tõmbas toas suitsu, tantsis köögis, surematu, legendaarne. Ema tunded on segased. Kaks tundi hiljem, kui oleks pidanud. Magnus. Aasta isa. Ma olen titt, õde on üldse imik, tema silmad ei erista veel inimesi, tema jaoks on kõik veel üks, laliseb rõõmsalt, kui isa teda hüpitab. Mina olen elutoas käpuli, vaatan seina. Kiri on seinale kirjutatud, teised ei näe, mina näen, aga ma ei osanud veel lugeda, ei saanud hoiatada.
Vanavanaema tütar vanaema on übermilf: pikk, sale, perfektselt ovaalse näoga, päevitunud, õmbles endale ise riideid, talle meeldis liblikakostüüm, kus käised jooksid sujuvalt üle puusade säärteni, nii et kui ta käsi tõstis, moodustusid sellest tiivad. Draakon. Viiekümnendates eluaastates õmmeldi tal silmanärvi. Me kõik pilgutame silmi, aga temal pärast seda pilkusid silmad asümmeetriliselt. Ja siis tal tekkis probleem, et istub kohvikus, tõmbab sigaretti, vaatab kaugusse, silm teeb – pliks. Läheb kohvikust välja ja mingi mees jookseb järele. „Mehed on naljakad,” ütleb vanaema.
„Vigri,” ütleb vanaema vanaisa kohta. Vanaisa muigab vuntsi.
Üleminekuaeg. Meie kord. Ema tegi Rootsi vanaonule külma ja too saatis oma venelased peale. Meil on omad venelased, meie taga on Moskva. Aga siiski, igaks juhuks, isa viib meid õega suvilasse peitu. Paneb tuled kustu, katab aknad kinni, lukustab uksed ja räägib midagi hea laps olemisest. Kolan suvilas ringi, vanad raamatud, valdavalt „Loomingu Raamatukogu”. Oma lapsearuga otsustan, et ei anna end niisama kätte. Kui tulevad ründajad, siis kõigepealt olen armas, lasen end sülle võtta ja siis torkan näpud silma. Panen plastkoera ukse ette, heidutuseks. Vaatan pööninguaknast välja, mere poole, kougin akna lahti, tuul puhub sisse. Õde tuleb kõrvale, ta on liiga lühike veel, võtan õe sülle, vaatame merd, meri on lõputu, silmapiiril on üksik sõjalaev, hallid lained kuhtuvad vastu Rannamõisa panka. Pank mureneb, aga meil on veel aega, nii umbes sada viiskümmend meetrit.
1567. aasta, hertsog Magnus songib poris, kasakad kappavad ümber, hoiavad distantsi, jah, see siin pole tema kuningriik.
Suur veeuputus. Vannituba ujub, vesi voolab pesumasinast põrandale, imbub läbi põrandaplaatide ja betooni liitekohtade allkorrusele. Midagi ei ole teha, masina tsükkel veel kestab. Alumised naabrid lasevad ukse taga kella, nad tahavad teha etteheiteid. Nad on seda teinud juba neli korda, nüüd on viies. Jah, me palume vabandust, jälle, jah, meil on kahju, me maksame teie vastpandud pestava tapeedi kinni, ja sektsioonkapi ja mis faking kõik asjad teil veel seal all on, on ju, meil on kahju, me vabandame. Naabrid lasevad uuesti kella, kell on juba üks öösel, aga nad tahavad teha veel etteheiteid. Jah, me oleme süüdi, okei. Ema on sellest väsinud, vabandab veel kord viisakalt, paneb ukse kinni, mõtleb, räägib omaette, naeratab, otsustab. „Olgu nii. Upub. Uputame siis nii, et oleks uputatud.” Hea otsus, tuiskame õega vannituppa, kohmitseme, keerame kraanid viimseni lahti, õde toob köögist paberirulli, topib salvrätikud äravooluavadesse, pritsin teda dušiga, õde kiunub rõõmsalt, siis suunan duši põrandale, ema noogutab, keeran vaiba rulli ja panen vannitoa ukse ette, lokaliseeritud apokalüpsis, õde ronib kukile. Voola, vesi, voola, kogu öö, kõik elumahlad valla. Tunnen ema vastu armastust. My bitch.
Ma kappan.
Isa jääb maha. Ma olen nüüd palju vanem, kui tema iial oli. Ma võin talle nüüd ise isa eest olla.
Järjekordne majanduskriis. Onu helistab: „Kui sul on midagi vaja, ütle. Sa oled minu venna poeg.” Me mõlemad oleme kohmetud.
Onu keldris külmikus on hülge pea: keel väljas, hambad irevil, silmad pahempidi.
Mu armas lugeja, ma näen, et sa pole iial kohtunud vabadust armastava hülgega. See on elajas, destroyer, ta sööb sul näo peast. Onu on paadis, raevunud hüljes on paadis, kirves on paadis. Viiger tuleb peale, 120 kilo puhast filtreerimata raevu, peatumatu, lihastest koosnev rong, ta tuleb otse. Hambad otsivad nägu, otsivad veresooni. Gaia koer.
Meil on peres selline jõululugu, et Samušenko on elus, Nigeerias, Kurrunurruvutimaal. Et kui venelased tulid võlgu tagasi nõudma, siis tema pani plehku, Nigeeriasse. Venelased leidsid ta üles, aga jätsid ellu, sest Samušenko oli alla käinud, koristas Nigeerias peldikuid, edasine oleks olnud mõttetu julmus. Selline lugu. Sarnaseid lugusid on meil peres mitmeid, onu Mihhail kaevati hiljuti Poolast välja, hammaste järgi tuvastati. „Ta oli alati hästi riides, väljapeetud maneeridega,” kahetseb ema.
Aga nüüd on selge, et Samušenko on elus, Nigeerias, elu läheb hästi, äri läheb hästi, abielus kindrali tütrega, ta on mikrokiipe tootva tehase juhataja, tal on vaja end Eestis uuesti ametlikult elusaks registreerida.
Onu viib kokku. Vanalinna katusekorter. Vanad sõbrad. Samušenko viskas rusika onu kubeme suunas, nalja pärast. Onu hüppas tagasi, irvitas ebalevalt, habemega nali. Onu on XXI sajandi Euroopa ärimees, rafineeritud, puhastunud, palju lugenud, jahedalt sarmikas, onunaine hooldab invaliide, onu on oma küla kalurite ühingu liige, aga see siin on old school geopoliitiline kämmal, 1990-ndad on nukkidele kirjutatud. „Faking neegrid,” ütleb Samušenko. Samussi naine on rahvusvaheliste suhete magister, viimasest Nigeeria riigipöördest ainsana ellu jäänud kindrali ainus tütar. Karisma pluss kunstküüned. Võtab Kristeli kohe oma hõlma: „Girls talk.” Debriefing’ust sain aru, et mis iganes, piisab ühe kana veristamisest, et suretada lärmakas naaber või tõrjuda poliitiline konkurent. Jejé on selle distsipliini nimi. Kõlas teostatavalt. Ma ei ole liialt valiv. Küll ma need kanad leian.
Pool Nigeeria nomenklatuuri on kohal onu juubelil lauluväljakul, teevad selfisid Ernesaksa kuju taustal. Samušenko teeb nalja, Kristel ignob, ma huvitun, et kas nali läheb üle piiri, näen, et onu jälgib, et nali ei läheks üle piiri, igaks juhuks hiljem klatib meili teel: „Samuss on kohmakas, aga südamega.” Aafrika.
Aafrika. Vaatan Peetrit. Isafiguurina vajakajääv. Jätan Peetri autosse ja lähen jala edasi.
Ma olen kõige võimaliku vastu vaktsineeritud, mõnda aega, ma tean, et ma ei upu ja ma ei põle. Ma kappan. Sada aastat, võib-olla rohkem. Kristel jääb maha.
Avamise aftekas. Preili pissis põõsas ja jätkas argumenteerimist, soravalt, tavaõiguslikkusest autorluse kontekstis. Ta kasutas korduvalt väljendit „minu elukaaslane”. Üldiselt olen inimene, kes näeb takistustes võimalusi. Ménage à trois, arseenik, puuhalg – ma näen variante.
Kümnendit kokku võttev näitus rahvusmuuseumis. Kuraatori assistent kirjutas, et nad panevad mu töö ikkagi kõrvalprogrammi, et kas see on aktsepteeritav. Nii palju valikuid, kuidas vastata. Peale mõningast mediteerimist otsustasin, et mängin idiooti. Idioot ütleb alati ei, olenemata situatsioonist. Otsisin kokku kauneimaid kantseliite, otsustasin oma iroonilise kirja lõpetada lausega: „Jätkuvale koostööle avatud.” Aga siis tuli järjekordne karantiin ja see kõik tundus liialt tühine. See oleks olnud hea kiri. Kõige paremad kirjad ongi need kirjad, mis jäävad saatmata. Situatsioon vajab lahendamist sellegipoolest.
Ma ei ole jumalakartlik inimene. Kuid pühapäeval võtsin tee jalge alla ja läksin mäest üles, katedraali. Ma soovisin osta kolm küünalt. Kassas selgus, et maksta saab ainult sulas – oo jaa, ortodoksid, nad oskavad makse mitte maksta. Kassapidaja ütles, et järgmine kord. Oh ei, proua, ikka seekord. Käin mäe all pangast läbi ja tulen tagasi, üles. Slaavi kirik, kassapidaja vaatab otsa, on näinud minusuguseid läbi voolamas hulgi, sai ilmselgelt aru, et sellise järjekindla jumalakartlikkuse taga ei saa olla vähemat kui mõrv. Tal on õigus. Ma võtsin oma kolm küünalt. Valisin püha Jüri ikooni, lohetapja. Mõtlesin, kõhklesin, otsustasin ja laskusin ühele põlvele. Minu soovid olid mõõdukad. Ma soovisin kahte trombi. Ühte kuraatorile, kes pani mind kõrvalprogrammi, teist preili elukaaslasele. See ei ole ju palju palutud. Süütasin esimese küünla: kuraatorile trombi. Ta juba vanem inimene, sellest peaks piisama, tagasihoidlik, isetu soov. Süütasin teise, preili elukaaslasele, ja otsustasin ümber. Kõigi eelduste järgi on tegu suurepärase inimesega, tema mõrvamine oleks ebaõiglane, ja ma ei ole ebaõiglane. Üks julmuse ja üks halastuse akt, sellest peaks päevaks piisama. Panin teise küünla preilile. Kolmanda küünla panin endale, üldiselt, toniseerivalt. Et argumenti rõhutada, laskusin mõlemale põlvele. Jah, ma põlvitasin, ma teesklesin, et pildistan laemaalingut. „Mu isa…” – ja antud juhul pean silmas oma bioloogilist isa, kes on ingel taevas – „…mu isa, kes sa oled taevas, paps, Makk, Magnus, su poeg vajab sind, tegutse!”
Lendan koju. Stjuuard on mõõdutundetult sõbralik, me vastame omapoolse mõõdutundetusega, kuni kolleeg hakkab oksendama. Ta oksendab lennuki vahekäigu täis roosasid austreid, vahekäik haiseb molluskite järele, olendid valdavalt on surnud, kui nad oleks kõik surnud, siis nad oleks omamoodi beebiarmsad, aga mõned liigutavad, ignon situatsiooni, ma lihtsalt lendan, kümne tuhande meetri kõrgusel troposfääris, kas pole imeline. Inimene soovis, inimene sai, inimkeha läbistab taeva, hunnitul kiirusel, leviteerub pilvede kohale, pilvevaibad kuhjuvad vastu, rulluvad, nii palju varjundeid, rüngad avavad end riivatult. Kolleeg on lämbumas, nii palju nii elujõulisi molluskeid. WTF, ta pidi sööma neid elusalt, ma pole siinkohal kohtunik, aga tõesti, kui ma peaks sööma elusa austri, siis esmalt ma vaataks talle silma, või mis iganes elundid tal silmi asendavad, otsiks neis mustades täppides saatusega leppimist, ja alles siis, kui olen selle sealt leidnud, lööksin hambad sisse, tsiviliseeritult, mitte nagu mingi loom. Ma tõesti ei taha olla hinnanguline, aga maandumiseni on veel kaks tundi.
Vanaema matused. Peale matuseid vabandan end, lähen lahku ja jalutan. Ma tean, kust trepp kaldast alla läheb. Rannamõisa. Ordoviitsiumi ladestus. Lõuna-Eestis on ka devonit, hunnitud rüükalad, mis seal on välja kaevatud. Aga mitte siin, siin me räägime valdavalt ikkagi peajalgsetest. Mõned trilobiidid mõistagi, aga see ei olnud domineeriv liik. Leian ühe eriti siresäärse nautiloidi. Heidan ta kõrvale pikali. Miljon aastat, tuhat miljonit, viis tuhat miljonit.
Ma olen draakon.
Näen jälle unes Sise-Mongooliat. Kappan, loetlen ratsusid. Reastan ratsud, printsess vastab, kui printsess suvatseb, seniks kappan. Põletan külasid, nülin vastuhakkajaid, piiran linnu, söön lilli, armu ei anna, vange ei võta, kappan. 1241, Viin.
