Berk Vaher: „Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I”.

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 310 lk.

Tunnistagem kõigepealt: Berk Vaher ilukirjanikuna on üksjagu hermeetiline, jääb mulje, et ta kirjutab endale ja veel kellelegi, kuid mitte lugejale. Olen uudishimust aetuna lehitsenud tema proosaraamatuid, nautinud mõnda lauset, otsinud „Pilvedest asfaldil” teadlikult ja leidnudki ootuspäraselt — autor ise küllap mõistab, konkreetselt keda või mida ja miks. Kaanest kaaneni läbilugemiseni pole aga jõudnud. Need raamatud ei ole lugeja ootel avali, vaid otsekui kuhugi sissepoole suunatud lennud sõnades. Need on teosed, tekstid, artefaktid, mis hõljuvad kusagil ruumis, pidetuna ja seostumata õigupoolest millegagi. Umbes samal viisil, nagu ka mõned Vaheri kui kriitiku tunnustatud ja peavoolust silmatorkavalt hälbivad leiud. Samasugust kirjutamise õhulise rõõmu äratundmist, nagu sugenes Vaheri ilukirjanduslikest tekstidest, pakkus mulle näiteks ka tema poolehoiu leidnud Andi Meistri raamat „Valgus olematus aknas”. Aga kui kirjutamise rõõmu tunned ära, siis lugemise rõõm kipub jääma kättesaamatuks. Õhk oleks ühtäkki nagu otsas. Või on seda liiga palju, polegi nagu midagi kindlat, millest kinni haarata. Niisamuti jäävad mulle kättesaamatuks Siuts ja Rüblik, ja mõneti ka Erkki Luuk, kes võib ju olla geenius, kutsuda hetkeks esile samasuguseid turtsatusi nagu mõni meedias end luuletajaks ülendav killupanija, aga jääb selleks ikkagi vaid väheste silmis. Ma ei kummarda sugugi suuremat lugejamassi, aga pole parata, et kuidagi nagu meeleheitlikult eneseõigus­tuslik näib mulle kriitik Vaheri ühe stammautori Nikolai Baturini väide, et head on need raamatud, millel on vähe lugejaid igal ajal. Kirjandus vajab küll teedrajavaid geeniusi ja avangardiste, kelle eksperimentidest ei pruugigi selguda nende tegelik kirjaoskuse tase, aga veel rohkem vajab ta laiemat kandepinda.

Sellise sissejuhatuse järel avaneb Berk Vaheri esimene kriitikaraamat „Sõnastamatu lend sõnades” hoopis teisiti. Sest kriitik Vaher jätkab sealt, kus kirjanik Vaher on end tühja ruumi sulgenuna lõpetanud. Ja see on hoopis teine tera. Vaher keskendub oma sõnul uuema eesti kirjanduse veidramatele, eksperimentaalsematele, raskemini arusaadavatele kihtidele. Ja hästi teeb. Niisiis on autor tihti just oma kirjanikukogemusest lähtuv, teisalt aga ka teoreetilise teadmuse toel dekodeerija, kontseptsiooni lahtimuukija või vajadusel ka juurdemõtleja rollis. Kriitik Vaher ei vastanda, ei distantseeri end väga oma kirjanduslikust „objektist”, vaid on mu meelest tunduvalt kollegiaa­lsem analüütik. Sellist kollegiaalsust adun ma mitmete kirjanike loomingu käsitlustes, kellega lähedast tutvust maha ei salata, kuid sellest hoolimata ei muutu kirjapandu kambavaimust kantud omamehe-õlalepatsutuseks. Tavapäraselt näib mulle nimelt nii looja kui kriitik, kumbki oma rollis, tunduvalt individualistlikum, teineteisest irrutatum kui Vaher, kelle mõned kriitilised tööd ka selles kogumikus on sündinud kord viljakas teoretiseerivas ühisartiklis Aare Pilvega, keda ta ühtlasi tunnistab oma lemmikautoriks eesti kirjanduses, kord dialoogis Jan Kausiga Nikolai Baturini haaramatus ruumis rännates.

Berk Vaher on oma stammautoritele ja ka juhuslikumatele meelisteostele pühendunud kriitik. Ühelt poolt väljendub tema pühendumus nelja autori — Valdur Mikita, Mehis Heinsaare, Ervin Õunapuu, Nikolai Baturini käsitlustes, mida kokkuvõetult võiks pidada ka monograafilisteks või vähemalt monograafia algeks. Teiselt poolt tuleb see ilmsiks vahetsüklitesse „Otsijad metsas” paigutatud üksikarvustustes. Otsija metsas on ka tema ise, kriitik, uusi avanguid, perifeeriaid, sõge- ja y-kirjandust, uut, edasiviivat eesti kirjanduses seirav ning prognoosida püüdev kõrge eneseteadvusega kriitik. Algselt nišikirjandusena paistnud ja Vaheri pilguga ära tuntud tekstidest on üht-teist hiljem ka suuremale orbiidile jõudnud. Eriti muidugi nüüdseks nii õigustatud publikumenu pälvinud kui ka ametliku tunnustuse võitnud Valdur Mikita teosed, kelle triksteri-talendi Vaher tabas ära varakult, juba siis, kui Mikita avaldas oma esimesed, deklameerimatud ja tsiteerimatud absurd-dadaistliku impampluule kogud. Olgu õigluse huvides küll lisatud, et Vaher polnud siin ainuke, sest Cornelius Hasselblatti 2006. aastal ilmunud Geschichte der estnischen Literatur (2006) võtab nonde esikteoste põhjal arvesse ka Mikita, kes nüüdseks ongi andnud selle turgutava vitamiini või süsti, mida kirjandusele ja sellest võõrduvale rahvale vaja läks. Väidan seda ka Mati Hindi 7. märtsil ajakirja „Akadeemia” aasta-auhindade kätteandmisel Tartu Ülikooli aulas peetud kõne kiuste, milles autoriteetne keeleteadlane paigutas Mikita Johannes Aavikuga samale tasemele, ja seda sugugi mitte positiivses mõttes, vaid pidades silmas Mikita tõepõhjale mittetoetuva mütoloogilise mõtlemise loomist.

Heinsaar on eesti kirjanduses ära tuntud ja tunnustatud esimestest sammudest peale. Õunapuule loodan siiralt Vaheri sulest pilkupaeluvat ja „hästi­minevat” monograafilist käsitlust — miks mitte seda veel kord rõhutada, kui tema raamat Tõnis Mägist selleks eeskuju võiks anda. Baturini andelaad vajab pühendunud ja mõistvat kriitikut, nagu oli Aivo Lõhmus, ja selleks sobib Vaher uue ja eksperimentaalse kirjanduse vahemehena suurepäraselt. Luuk on eksperimentaalse kirjanduse elav klassik niikuinii, ja olgu pealegi. Sinnakanti tüürivad ka Andreas W ja Ki:wa, olles ühtlasi nii praktikud kui mõtestajad. Ilmselt on põhjendatud Ki:wa ja Madis Kõivu kõrvutamine — uusi nähtusi seletatakse ikka tuntumate toel, ja selles avaldub Vaheri traditsioonitundlikkus. Jaan Oks „päris” klassikuna võib esiotsa tunduda küll sellesse metsa eksinuna. Kuid niisugune tunne ise on sügavalt ekslik. Oks on vähemalt „Siuru” ajast peale olnud uudsele avatud meelelaadiga kirjanike huviorbiidis, meenutan siin ka Ivar Grünthali tegevust Oksa teoste väljaandmisel ja mu enda kohtumisi Ilmar Laabaniga, kes esimestel Eestis-käikudel otsis Jaan Oksa oratooriumi „Kannatamine” esmatrükki — ja vist leidiski selle. Vaheri ülivõrdeline Oksa-arvustus taotleb mu meelest kongeniaalsust, aga kipub natuke liialduseks kätte. Poeetiline — kuidas muidu! Ka kriitika on kirjandus.

Üldjoontes jagan ma Berk Vaheri suuri ja väikseid sümpaatiaid, kuid mitte siiski jäägitult. Ega peagi ju. Aga ma jagan ka vajadust hea kirjanduse arusaadavuse jäägi järele, mida Vaher Luugi toel põhjendab (lk. 59): tõepoolest, lamedalt mõistetavatel tekstidel puudub tihtilugu maitse, mõelgem vastupidiste näidetena kas või Mati Undi või Jüri Ehlvesti nauditavalt keeruliseks aetud ja seetõttu hulganisti assotsiatsioone sünnitavatele tekstidele. Vaheri põhikäsitluste kangelasteks saanud kirjanike loomingus leidub minu meelest küll nii pateetilisi ülepaisutusi kui ka jaburusi, millel ei paista „arusaadavuse jäägiga” suurt pistmist olevat. Aga veidrused jäävadki rohkem meelde ning vahest just seetõttu ka ajas/mälus kindlamini püsima. Sellised raamatud nagu „Mõõk” jäävad alles, väidab Vaher. Miks? Ma ei ole selles nii kindel, kuigi püsimajäämist Õunapuu raamatutele tahaksin minagi loota. Eks aeg otsusta.

Vaher eeldab üldjoontes kursis-olekut käsitletavate autorite ja nende teostega, sest nagu ta ise Ervin Õunapuu „Mõõgast” kirjutades kinnitab, „sisu ümberjutustust ja tegelaste nimistut siinne arvustus ei esita”. Mina „Mõõka” mäletan, aga ei julge seda oletada paljude teiste lugejate kohta. Väike resümee mittelugenule poleks ehk liiast.

Ja muidugi on suur vahe, kas arvustus ilmub ajakirjanduses või aastaid hiljem kogumikus. Paiguti võinuks teksti kogumiku tarbeks ajakohastada, näiteks ajamääruste osas („mõned aastad tagasi” ei pea enam paika, ja et „Olivia” ilmumisest möödub „tänavu” kümme aastat, ammugi mitte; lk. 188). Miks need saatesõnas mainitud konstruktiivsed vestlused toimetaja Priit Kruusiga tekstide seda külge ei haaranud, kui juba minimaalseid parandusi-õgvendusi on mainitud? Samamoodi jääb arusaamatuks, kuidas on Jaan Tätte „neil päevil” kujunenud kogu kultuuri mõõdupuuks (lk. 209). Kui ma loen raamatut, siis eeldan, et selles sisaldub märksa ajatum või ajaülesem tekst kui ajakirjanduses ja et mõned oma aega takerdunud detailid on tekstis või joone all lahti seletatud. Ajakirjandusest ülemaks on Vaher oma kogumikku valitud kirjatööd ju arvanud. Ja nii need ajatuse poole lennutatud tekstide ankrud maad mööda lohisedes õhkutõusu pisut pärsivad.

Poolelijäänud arvustuse lõpetamise eel lugesin uuesti üle mõned Vaheri arvustused vahetsüklitest „Otsijad metsas” ja jäin mõtlema. Tekkis tahtmine oma arvustuse algus ümber kirjutada, sest mingi nihe arusaamades oli lugemise käigus toimunud. Kõik ei tundunudki enam nii hermeetiline. Kas pühenduva kriitiku valgustuslik missioon oli töötanud ka minu puhul? Aga piirdun siin tõdemusega, et iga, olgu hea või uudselt eksperimentaalne raamat leiab endale lugeja, ja las see kaua teel olnud arvustus mingil määral ka protsessi dokumenteerijana siiski jääda nii, nagu ta on.