Küsimus oli selles. Õigemini küsimusi oli palju. Aga see üks tuli otsustada kohe.

Sest juba homme ootas Korfu. Või siis ei oodanud. Kindlustuse tegin ära. Igaks juhuks. Et kui midagi minuga siiski juhtub. Infarkt, insult, putuka­hammustus, tromb, mõni madu salvab, neid on ju kõikjal, või siis lihtne minestus. Mitte et seda minuga kunagi juhtunud oleks. Parem on ennetada. Korfulaktika, tegin endamisi nalja.

Kas käia veel kõik arstid läbi või jätta nii, kuis on? Midagi ju endiselt häiris, andis tunda. Seal ribide all. Maks? Kaksteistsõrmik? Kolmteist? Sarjad? Või kogu see emastik seal allpool? Imelik tunne kogu aeg. Ikkagi soolestik? Ärritatud soole sündroom? Lihtsalt ärritatud? Elu poolt. Midagi kogu aeg mulksus ja korises. Söö või ära söö, joo või mitte. Vett muidugi soovitati alati, ja palju. Vesi pole mulle kunagi väga maitsenud. Mida ei soovitatud, olid kohv ja alkohol. Need, mis maitsesid. Toitumisest ei saanud ma juba ammu aru, kui midagi lugema hakkasin, siis selgus, et parem oleks üldse kõigest hoiduda. Ja menüü koostamine mitte millestki viis masendusse.

Ja need päevad, millal need ometi lõppevad! Lapsi ma enam ei soovi, nii et minu poolest võiks nüüd see kliimaks või paus või mis iganes see on, saabuda, et ei peaks enam kogu aeg nende tampoonidega jahmerdama – ikkagi milline kulu! Normaalset aega kuus nagu polnudki. Nädal enne on sitt, siis on sitt nädal ise ja siis on nädal veel taastumist. Mis sest järele jääb? Neli või viis päeva, mil justkui täisväärtuslikku elu elad. Endale talutavana tundud, teistele samuti. Ja siis nad imestavad, miks naised nii närvilised on. Minu arvates peaks naised päevade ajal saama alati haiguslehe võtta ning enne ja pärast tuleks neid korralikult poputada, uskuge mind, siis on naised need neli või viis päeva, kui nad normaalsed on, täitsa toredad kaaslased, nendega saab isegi ehk koos midagi lõbusat ette võtta. Isegi ehk seksida.

Päevad rikuvad reisi, võivad rikkuda. Ja siis see kummaline tuik ribide all.

Aga kui selgub, et olengi haige? Mis sa haigena, ehk isegi surmahaigena, ikka puhkad. Puhkus enne surma. See oli risk. Parem käia reisil ära, pärast jälle aega arste mööda joosta. Ma olin ju seda reisi, täpsemini puhkust, nii kaua oodanud. Arvutasin välja, et päriselt puhkasin vist mingi kümme aastat tagasi. Ema ka ütles, et ma pean puhkama. Ma pean.

Ja ega arstid ei tahtnud mind enam näha. Jälle tuleb see siin soiguma, et midagi häirib, ei lase elada. Hakake elama, ütleb arst ja suunab lehele peaasi.ee. Aga mul on kõhuasi. Vahel ka seljaasi, juba lapsest saati. Pea ei valuta kunagi, kui, siis õrnalt tuikab. Aga seda vaid siis, kui ma pole vett joonud, vaid pigem neid teisi jooke, mis nii kasulikud ei ole.

Homme on juba sõit, pole aega olnud mõeldagi, mida kaasa võtta. Lähen kiirelt poest läbi, ostan H&M-ist kolm kleiti ja suure kübara, riided, mida siin Eestis küll kunagi kanda ei julgeks. Aga no seal Korful on täiesti ükskõik, mis seljas, peaasi, et on suvised, puhkaja riided. Ostan oma elu esimesed bikiinid. Neid ka mujal kanda ei julgeks nagunii. Korraks hakkab endast hale. Tõesti, kodus riidekappi vaadates: kõik riided on juba aastaid stiilis black widow. Ja ma ei mõtle siin kahjuks Scarlett Johanssoni seksikat liibukat Marveli filmis. Mõni värvilaik siiski hakkab õnneks silma, üks roheline lilledega pluus. Selle võib ka täitsa kaasa võtta. Topin seljakotti.

Raamatud. Nüüd ma alles hakkan lugema. Puhkusel ju lamatakse ranna­toolis, kübar peas, bikiinid ihul, päikeseprillid ninal, ja loetakse raamatuid. Ma olen filmidest näinud ja sõprade reisipiltidelt. Kohvrit ma küll ei võta, ei viitsi seal lennujaamas pärast seda pagasit oodata ja on halbu kogemusi, kui pagas on üleüldse kaduma läinud. Kunagi Cambridge’is käies juhtus nii. Kohver jõudis mitu kuud pärast reisi koju tagasi. Sihtkohta jõudes pidin esimese asjana, selle asemel et reisi nautida, minema poodidesse, et endale elementaarsed asjad osta: pesu, hügieenitarbed, mõni hilp. Nädal ühtedes samades riietes tundus isegi mulle liig. Kuigi ma pole kunagi olnud suuremat sorti kostüümide vahetaja. Olen valmis hotellis ka riideid pesema, peaasi, et palju kaasa tassima ei pea. Guugeldan. Ilm tundub olevat seal nagu Eestis, rahaühik nagu Eestis, saar on pool Hiiumaad, hinnad nagu Eestis. Liiga palju on kõik nagu Eestis. Võiks vähem.

Helistan ikkagi arstile. Alustuseks. Ei hakka kohe kohale kappama, sest kardan seda pettunud nägu. Arst teatab telefonis, et aegu ei ole enne järgmist kuud. Püüan end teha eriti hädiseks. Tõesti, midagi muljub ribide all. Ei, mitte vasakul, mitte süda. Seal teisel pool. Aga doktor on raudne leedi. Aegu pole, täna ei saa. Pärast viimast korda, kui arsti juures lihtsalt nutma hakkasin, on ta kuidagi eriti distantseerituks muutunud. Või noh, me polegi suhelnud peale seda. Paar korda vaid telefonis, kui oma kümnete analüüside vastuseid uurisin, mis muidugi mõista kõik ideaalses korras olid. Aga kuidas siis nii? Inimene on haige, aga näitajad on korras. See ei saa olla õige.

Meie vestlus ei vii kuhugi, järgmisse kuusse pole mul seda aega vaja, ütlen kõne lõpetuseks veidi nipsakalt. Kirun Eesti meditsiini. Oma inimestest ikka üldse ei hoolita.

Samas, ehk ongi hea. Mõelda, kui ikkagi midagi selgub. Mul on ju reis ostetud, raha kulutatud. Ei, sellest ma ei loobu. Ma olen ju unistanud. Sellest, et niimoodi üksinda päikest ja randa, häid sööke ja jooke nautida. Veidi sihitult ringi konnata, vahest roller rentida, jahiga sõita. Mäe tippu ronida. Kui muidugi tervist oleks.

Reis, kus sa ise otsustad kõige üle, ei sõltu kellestki, ei pea kellelegi meele järele olema, kellegagi arutama, et mis kell tõustakse, mis kell lõunat süüakse ja kus süüakse, milliseid vaatamisväärsusi külastada, kas minna peole või mitte. Keegi ei dikteeri, ise ei pea teistele midagi välja pakkuma ega seejärel nende virisemist kuulama. Ja keegi ei ütle, et hotellitoas teleka vaatamine on nõme (saan seda teha nii palju, kui tahan).

Midagi oli veel. Muidugi. Ahh. Helistan arstile tagasi, et retsepti küsida. Hotellis on ju bassein, vettehüpped kaljult. Kõik see jääks ju ära. Kõik need ebamugavused, mis päevadega kaasnevad, kuidagi peab neist lahti saama, vähemalt reisi ajaks.

Kas saaks rasedusvastaste tablettide retsepti? Kas korduvretsept, uurib arst. Ei, praegu on vaja. Millal viimati retsept kirjutati? Viisteist aastat tagasi, vist. Need keerasid mu tervise tuksi, lõpetasin võtmise. Aga miks teil nüüd neid siis nii äkki vaja on? On vaja lihtsalt, miks ikka vaja on, ärritun. Ja viisteist aastat ei olnud vaja? Ei olnud. Nii palju küsimusi! Päris nii ei saa me neid välja kirjutada. Tuleb tulla vastuvõtule, siis leiame sobivad. Tuleksin siis kohe? Ei, aja saaks kuu pärast umbes. Oeh. Jälle seesama jutt. Mis ma seni siis teen? Kondoomist olete midagi kuulnud? No aitäh. Kondoom. Tõesti. Just tegin kodus suurpuhastust ja viskasin kõik ära – aegunud.

Seks mind ei huvita. Mul oleks vaja veidi päevi siin reguleerida, et nemad ei reguleeriks mind ega mu reisi. Oleks vaja edasi lükata. Tulgu siis, kui ma kodumaal tagasi ja sama pask jälle kõik pihta hakkab. Seda ma muidugi enam arstile ei öelnud. Lõpetasin kõne.

Mida ma sinna siis üldse lähen. Jooksen verd ja istun hotellis. Vaatan telekat. Unistuste reis. Pahurdan veidi omaette.

Lennuk läheb hommikul kell viis, pole vist mõtet magama minnagi. Kõik asjad tunduvad tehtud, kell on alles üksteist. Neli raamatut kaasa, rohkem ma ikka lugeda ei jõua, muud plaanid ka. Miskipärast kuus paari sokke, plätud, pressin oma kleidid, bikiinid ja kübara sellele kõigele otsa. Tõesti tuleb täie jõuga suruda, kott on liiga väike, rebenemas. Kuidagi ma selle siiski kinni saan. Kübara saatusest ei taha mõeldagi. Kõik on valmis, süda peksleb. Pean ikkagi magama, kas või natukene. Öösel kell üks saabub sõnum, lend hilineb tunnikese. Olin poole neljaks äratuse pannud. Uni läinud, ärevus. Äkki lend ei lähegi? Mis siis saab? Ma olen ju nii oodanud. Ma pean saama puhkusele, ükskõik mis hinnaga. Siis ostan jaamas suvalisele lennule pileti ja lähen ikkagi kuhugi. Mind ei huvita. Lihtsalt. Kuhugi. Ära. Kuskil ma selle kübara endale pähe saan ja bikiinid selga.

Lennujaamas kohtan juba esimest tuttavat, kes minevat ka Korfule. Oh üllatust. Mind valdavad segased tunded. Maria on tore inimene, õnneks, aga ikkagi. Ma lähen ju selleks, et mitte suhelda, et olla omaette, viimaks. Ja nüüd pean terve reisi äkki arvestama kellegagi veel, viisakusest lobisema basseini veerel, hommiku­söögilauas, koos ehk minema mõnele õhtusele kreeka peole. Ma ei ole selles tujus kohe üldse. Aga inimene ise on tore, mõtlen. Oleks võinud hullemini minna. Kui oleks keegi tüütu takjas, mõni endine austaja või jutukas perekonnatuttav, kolleeg, kes ei taha muust kui tööst rääkida, või mõni egoupitajast mees. Neid on palju liikvel, jagub igasse maailmaotsa. Lohutuseks ei silma lennu­jaamas värava juures oodates ühtki teist tuttavat nägu, kuigi enamik neist, kes samal ­lennul, on eestlased. Seda on näha juba nende sinimustvalgetest kõhukotikestest. Tegemist on ju odava pakettreisiga, just eestlastele. Mida ma siis ette kujutasin. Räägime Mariaga põgusalt sellest, miks me puhkusele sõidame. Räägin, et pole aastaid puhanud ja tunnen, et pean seda viivitamatult tegema, sest muidu leiab aset teadagi mis, kokkujooks. Maria seletab, et tal sama mure, et peab end puhkama sundima, sest varsti tuleb sügis ja siis on vaja mitu festivali korraldada ja enne tuleb kõik puhkus ära puhata. Puhata ette. Kah põnev vaatepunkt. Kas see on võimalik? Puhkan kevadel paar nädalat kogu raha eest, et siis sügisel end ribadeks töötada. Ma ei tea. Ehk toimib.

Igatahes jõuame järeldusele, et tööasjadele mõtlemisest on raske loobuda. Pead endale kogu aeg sisendama: ma puhkan, ma puhkan, ma puhkan. Ja tõesti ühtegi töömeili ei ava, kellelegi ei vasta, telefoni ei võta. Sest sa ju puhkad. Ja mõtle, kui sa puhkad, lülitad end kõigest välja, sind justkui ei olegi siis enam kellelegi vaja, ja millised mõtted siis ligi hiilivad. Üksiolek, endaga olemine. Kuidas selle üksiolemisega hakkama saada? Maailm toimib ka ilma sinuta väga kenasti. Vaata, kui palju inimesi viimasel ajal sureb, tuntumate kohta ilmub paar kokku­võtvat artiklit, mõni saab teles erisaate, ja ongi kõik. Unustatud. Puhkamine tekitab eksistentsiaalseid küsimusi, võib teha haigeks. Näen, et mu jutu peale tulevad Maria silmadesse pisarad, ka mu enda hääl murdub. Olen puudutanud õrna teemat. Me mõlema jaoks. Saame nii hästi aru, mida see tähendab, olla mittevajalik, olla asendatav. Hirm jääda üksi, olla kasutu. Kas see on ravitav? Ravimitest ei osanud midagi kaasa võtta, paar lehte Ibumetini ja plaastrid. Nendega saab vast kõige vastu.

Lennukis jään kohe magama. Magan suu lahti. Piinlik. Ise alati vaatan neid, kes suu lahti magavad nagu lapsed, kuidagi inetu (mitte muidugi laste puhul) ja isegi õõvastav. Nagu surnud. Mõnikord väsimus võibki olla nii suur, et oledki peaaegu surnud. Surmaunes, suu lahti. Kõik lihased lõtvuvad, maailm ununeb. Lennates on nii lihtsam, unustad ära, et oled kuskil kõrgustes, ning ei muretse oma elu pärast ei õhkutõusul ega maandumisel. On täiesti suva, kus oled. Sest kui oled juba poolsurnud, siis kardad ka surma poole vähem.

Ärkan selle peale, et mingi laps nutab. Kõrvad, tean isegi. Tunnen vajadust WC-s käia. Kusehäda ja need päevad võisid ka iga hetk… Kuna istun aga akna all ja minu kõrval on kaks suurt eestlast, mees ja naine, siis ei söanda küsida, et kas saaksite tõusta, sooviksin korra WC-sse. Pigem kannatan. Ei taha reeta, et ma samuti eestlane olen, sest siis nad hakkavad ju vestlema. Ma ei saa aru, miks see rahvus kõiki alati nii ühendab, maru tüütu. Räägime küll sama keelt, ega me selle­pärast veel suhtlema pea. Mees lahendab ristsõna, naine muudkui õpetab kõrvalt. Naine tundub olevat ristsõnades kõva käsi, mehele see muidugi ei meeldi. Ei meeldi talle naise osutavad kommentaarid. Kuidas sa siis seda ei tea! Türi, mitte Paide. Trompet ei ole pasun. Terrass kirjutatakse kahe r-i ja kahe s-iga. Lollpea. Mees panebki ristsõna ära. Kavatsen tõusta, ilge häda on ikka, aga just siis teatatakse, et lennuk sattus turbulentsi, tuleb kohal istuda, ­turvarihm kinni hoida ning WC-d on suletud. Kuuletun ja kannatan. Mõne aja pärast teatatakse, et nüüd võib siiski WC-sid kasutada, aga mehed peavad urineerima istudes. Vaatan ringi, ükski mees ei tõuse. Kas see võib olla alandav? Kusta istudes. Tunnen, et mu enda häda on kuidagi taandunud. Ootan ära, kui me kohal oleme, pole ka enam palju lennata jäänud. Nii kolmveerand tunnikest.

Lapsed on mind lennukis alati häirinud, seekord mitte. Isegi vastupidi, nende röökimine, protestimine ja korduvad küsimised, millal me juba kohal oleme, mõjuvad kuidagi rahustavalt ja meeldivalt. Enda lapsed on koju jäänud, ma ei vastuta kellegi eest, ei pea kedagi rahustama ega korrale kutsuma. Mitte kellelegi Zyrtecit sisse kallama.

Panen silmad kinni, kuulan tittede röökimist, fantaseerin istudes pissivatest meestest. Uinun. Magan kuni maandumiseni. Nii hea on suikuda. Enne puhkust.

Eksabikaasa küsis, et kas ma päriselt ka lähen üksi reisile. Ma ei saa aru, mis selles ikkagi nii erakordset on. Tegin nalja, et jah, äkki mul näkkab ja leian endale viimaks noore ilusa mehe veel. Nägusa kreeklase. Eks vajus näost ära ja ma sain aru, et osutasin millelegi, mida poleks pidanud. Vaatasime teine­teisele hetke otsa ja mul oli tunne, et me nägime hetkeks sama filmi. Kõik need koos käidud reisid. Maroko, Iisrael, Jaapan, India. Kõik need tõeliselt lõbusad, seikluslikud, ka vähem lõbusad, isegi traagilised, aga elu mahlasid täis reisid. Idülliline minevik. Enne kui saabus pask, millest koos läbi läksime (tähendab, ei läinud). Jäime sinna lootusetult kinni. Nagu tookord Delhis, mussoonvihma ajal. Sumpasime koos põlvini sitas, helevalged riided seljas ja suvesandaalid varvaste otsas, mitte midagi ei näinud, mis seal jalgade all oli, vaid tundsime – lägane, ligane, haisev. Praegu isegi ehk läheks koos, sellest pasast läbi, aga nüüd on juba hilja. Alati, kui tunned, et oled vanem ja targem, on juba hilja. Ma olin ju su elu armastus, tunnista, tahtis ta ühel teisel korral kinnitust. Aga mis ma selle teadmisega peale hakkan? Mis tema selle teadmisega peale hakkab? Tunneb end paremini? Vaevalt. Ja kes ütles, et elu armastus kestab terve elu. Võisin sellesse uskuda kuskil põhikoolis, siis, kui unistasin valgest kleidist, loorist ja laulatusest kirikus. Õudne mõeldagi praegu. Ja mis on elu armastus? Kõige tugevam tunne, mida tundnud oled. Jah, ma võisin öelda talle küll, et ta oli. Sest ega ma enam nii suurt tunnet tundma võimeline nagunii ei ole. Olen selleks liiga küüniliseks muutunud. Küünilisus aga on armastuse esimene ja hukatusse viiv vaenlane.

Praegune oli ka hämmingus, küsis, et kas tõesti üksi või on mul ikka mõni salaarmuke (sest ma olen ju selline salaarmukese tüüpi). Mul oli veidi isegi kahju, et salaarmukest polnud. Pidin pettumuse valmistama. Et olen nii alla käinud. Kui see ongi allakäik. Läheduse puudus, läheduse võimatus, igal tasandil. Igatsuse puudumine läheduse järele.

Astun hotellituppa, kahe voodiga toake, külmkapp, aga tühi. Suur peegel, väike lauake, kõike kaunistamas hüpnotiseeriv greek line, meander. Voodi ja peegliraami otstes pontsakad käbid, viljakuse sümbolid. Peab tulema igati viljakas puhkus. Puhkamise mõttes.

Pakin seljakoti lahti, asjad tulevad sealt seest väga vaevaliselt välja. Kleidid on kortsus, kübar muljutud, deformeerunud tundmatuks objektiks. Riputan, kuhu saab, kleidid sirguma, pressin veidi kübarat. Ei mingit lootust, et kübar taas oma algse kuju võtaks. Eesmärk on ju kübarat siin kanda. Ehk homme. Täna tuleb nendesamade paksude teksaste ja kampsuniga käia. Eks tulebki aklimatiseeruda, patsutan endale õlale. Küll ma selle kampsuni ka varsti seljast saan, bikiinidega võtan ka veel hoogu. Nagunii. Viskun voodile, haaran telekapuldi, vajutan. Ei midagi. Proovin veel. Patareid vist tühjad. Peksan veidi pulti vastu voodit. Ei aita. Nii, sellest pahest olen siis prii. Teatud nõutus.

Avan rõduukse, tuba on teisel korrusel, otse all on hotelli prügimaja. Prügi­maja seinad on rohelisest, tugevast, kuid läbipaistvast võrgust, maja uks on irvakil, sealt vaatab vastu hiiglaslik Dionysose skulptuur, lopsakad viinamarja­kobarad juusteks. Kuju on ümbritsetud plastkastidest, pudelitest, tühjadest gaasi­balloonidest, mustadest prügikottidest. Esimese hooga tabab mind protest. Ma tahan teist tuba! Vaatega merele ja kaljudele, apelsini- ja oliivisaludele, vaatega Durrelli majale. Ma tahan tõelist Korfut. Mitte prügimaja koos väsinud, pasa alla mattuva Dionysosega. Vaatan paremale, prügimaja kõrvalt viib teerada mäkke, mille pervel seisab veel üks kuju – Herakles ise, lõvinahk lodevalt üle käe rippu. Heraklese munad on kuidagi eriti väikesed, võrreldes ülejäänud massiivse muskulatuuriga. Nagu Raffaello pallikesed. Tunnen, et samastun selle rippuva lõvinahaga. Nülitud ja tühjaks imetud. Ma vajan puhkust, saan kindlust juurde. Suva see rõdu ja see vaade, ega ma siin toas ju istuma ei hakka, ma lähen ju randa. Kübara ja bikiinidega.

Teen mõtteis to-do-listi: magada, süüa, juua, lugeda veidi, ehk ka kirjutada, massaaž võiks olla, ujuda (kui saab), päikest võtta (seda kindlasti!), merel seilata, rentida roller, jalgratas (liiga mägine), tantsida. Jah, tantsida võiks ka kuskil ikka saada, mõnes toredas baaris. Tuian veel niisama hotellitoas, käin duši all. Ongi värskem tunne kohe. Kleit on ka enam-vähem sirgunud. Ajan bikiinid selga (ei ole vaja siin oodata midagi!), tõmban kleidi peale. Kaasa kreem, käterätt, raamat. Prillid ette, kübara saan kuidagi pähe, kuigi see näeb endiselt väga loppis välja (perenaise nägu). Küll pea annab vormi.

Jalutan, otsin randa. Võiks ju küsida, aga põnevam on ise otsida. Odysseuse hotell, Poseidoni resto, Meandrose juveelipood, selge. Miskipärast ka silt „­British Surgery”. Ju siis on ka seda vaja mõnel siin. Jalutan veel, väike supermarket, kutsuva nimega „Nausika”. Hüppan läbi, ostan tampoonid ja Kreeka sigarette, kohapeal peab ikka kohalikke asju proovima. Kõmbin edasi, nälg. Lennu ajal ja peale lendu pole midagi hamba alla saanud. Andrease tavern tundub alustuseks kuidagi kodune ja turvaline. Las need Poseidonid veel veidi ootavad. Istun maha, kõht koriseb. Tühi mis tühi. Tellin Mythose õlu, Kreeka salati ja muidugi grillitud kaheksajala. Mereannid tuleb siin kõik ära proovida. Homme ehk krevetid, siis kala, kindlasti kuulus lobster, isegi kui küsivad hingehinda. Täitsa mõnus hakkab. Pärast kosutavat lõunat siirdun randa, päike sirab palavalt. Hea uudis on, et siin polegi rannatoolid eritasu eest, nagu oli Türgis või Indias. Kunagi, siis kui ma veel palju reisisin. Siis, kui ma veel puhata oskasin. Koos elu armastusega.

Laotan oma käteräti rannatoolile, võtan kotist raamatu, asetan sigaretid lauakesele. Veidi kohmakalt võtan end bikiinide väele ja heidan ettevaatlikult pikali, tunnen, et päike kohe võtab. Õigus, kreem. Kiirelt nühin kreemi kehale, mäletamata, kuhu ma seda juba panin ja kuhu mitte. Õlad, kael, öeldakse, on kõige tähtsamad, nina, põsed. Ega ma ju kaua ei ole. Iga päev ja vähekese haaval. Rahulikult.

Rannarestost tuleb tõmmu vunts, toob menüü. Mõnus. Tellin Proseccot, suitse­tan. Vaatan vaadet sinisinisele veele ja kõrguvatele kaljudele, kaatritele, pruunistuvatele õnnelikele inimestele, liival mängivatele lastele, sukeldujatele. Ei, see jääb vahele, ma pean elusana ikka koju jõudma (lapsed). Sukeldumine oleks liiga suur risk, minusugusele, põdurale. Käin veel kord peas läbi oma puhkuse­spikri, et midagi tõesti ei ununeks. Päevitamine, lugemine, massaaž, ah jaa, elav muusika, kui on, head restod, külluslikult kõike ja lõputult molutamist. Ei mingeid vaatamisväärsusi ega ekskursioone. Ei mingeid Durrelli radu. Otsustan ja olen enda üle uhke.

Prosecco läheb kiirelt, võtan teisegi, raamat edeneb peatükk peatüki haaval, sigareti panen tuhatoosile puhkama, mõeldes, et küll ma peagi seda edasi naudin.

Minu ees jahmerdab huvitav kolmik, kaks naist ja üks mees. Naised on pruunid ja rinnakad, tätoveeritud. Üks veidi rinnakam kui teine. Mees habemes, aga noor.

Naised lamavad teineteise kõrval lamamistoolides, mees selle vähem ­rinnaka kõrval. Nad lobisevad, joovad kokteili, on lõbusad, naeravad. Mees määrib mõlemale kaunitarile (nii võib öelda küll) kreemi ihule, aitab siduda nende bikiini­rinnahoidja paelu kinni, kui neiud on tüdinenud selga päevitamast. Nad püüavad rindu varjata, aga ikka vupsavad need veidi välja, mis seals ikka. Mees on püüdlik, samas nii vaba. Püüan aru saada, kes on kes. Ehk on neiud õed ja mees ühe õe kavaler? Või äkki on mees, tema pruut ja siis mehe õde? Või ehk on kolme­kesi kõik? Kolmiksuhe. Või naised omavahel ja mees kaasas? Kisub ­segaseks. Üldse ei saa neist suhetest aru. Nad näivad kõik üksteisega väga hästi läbi saavat, ei mingeid märke omamistungist. Näojooned ka sugulusmärke ei näita. Räägivad elavalt, keeles, mida ma ei mõista ega kuule ka selgelt, olen nii palju eemal. Siis jäävad vaikseks, lebavad, naudivad päikest. Vähem rinnakas näib suikuvat. Mees tõuseb, läheb ujuma. Rinnakam tõstab pead, näeb meest ujumas, tõuseb vaikselt, läheb ka vette. Ujuvad. Hetke pärast vähem rinnakam toibub välkunest, vaatab ühele poole, teisele. Näeb, et kamraadid on kuhugi kadunud. Otsib neid silmadega, leiab nad koos veemõnusid nautimas. Keerab end tagasi magama. Kui mees ja rinnakam tagasi tulevad, tõmbab magama jäänu siiski äkitselt sae käima. Midagi talle ei meeldi, ta tõstab häält, vehib kätega. Patused seisavad ta ees lamamistoolide kõrval, pilk maas. Ärritunud neiu tõmbab oma lamamistooli eemale, mossitab. Midagi siin siiski on, oli. Ja see kuidagi rahustab mind, selgus jõuab minuni.

Korraks tundub, et mees vaatab mind, aga tal on päikeseprillid ees ja ma ei saa olla kindel.

Imelik tunne, naerataks, aga kuhu see viib. Ei ole mul vaja olla seal niigi keerulises kolmnurgas mingi susija. Ning ju ma end jälle üle tähtsustan, need seal on ikkagi noored seksikad pruunid inimesed. Mina valge, esimest korda bikiinides, veidi küürus isend, seljakotis laiaks litsutud kübar peas. Mis lootust mul on. Oleks. Nemad on maalitud, mina olen maali vaataja. Näituse külastaja.

Kõik on kuidagi kauge. Kõik on muutunud kuidagi endiseks. Eksiks. Mehed, tunded, seks. Isegi viha. Ei tunne isegi pettumust enam täiel rinnal. Olen õppinud (aga selleks on nüüd juba hilja), et kui füüsiline lähedus on maksimaalne, siis selsamal ajal tuleb luua ka see teine lähedus, vaimne, nagu nad nimetavad. Veel parem, kui need kohe alguses koos oleks, seda juhtub eriti harva. Aga kui füüsiline lähedus kaob (ja seda ta teeb) ning seda vaimset pole loodud, siis ei jäägi enam midagi. Vaid harjumus, kui sedagi. Midagi rääkida pole, kuhugi koos minna ei taha. Kodurahu on siis, kui üks või teine on kodust ära. Ei oska mina neid suhteid hoida. Luua küll. Oskasin, kunagi. Olen end unustanud kolmikut vaatama, ja kui sigareti järele haaran, on see lootusetult ära põlenud. Sigaret ei oota.

Minu kõrvale on end sisse seadnud inglased, pole kahtlust. Nad räägivad palju ja täpselt sellise intonatsiooniga, nagu oleksin sattunud seriaali „Fawlty Towers”. Nad ei tee pause, ainult räägivad. Üks lõpetab, teine juba vastab või esitab oma küsimuse. Nad kommenteerivad kõike enda ümber, analüüsivad üksikasjalikult menüüd. Nad on pruunid, aga mitte nii pruunid kui lahendatud mõistatuse kolmik mu ees (need on korraks kaklemise lõpetanud ja tellivad uusi kokteile, et siis veel kirglikumalt jätkata, ma usun). Inglasest naine võtab rinnahoidja ära ja heidab kõhuli, samal ajal katkematult edasi rääkides, muidugi ka ilmast. Mees istub, joob õlut, märkan, et tal on tätoveering veidras kohas, vasakust rinnast allpool, külje peal. Tätoveeritud on laused, mis jooksevad kaenla alla:

Just one…
We’ll be…

Rohkem ei näe. Kui ta nüüd korra ringutaks, siis saaks laused kokku. Aga mees ei ringuta.

Vahepeal saadab Maria mulle sõnumi, uurimaks, kus ma täpselt puhkan. Hea küsimus. Pole õrna aimugi. Pole olnud aega üldse süveneda, lihtsalt Korfu. Vaatan siis oma hotelli asukohta. Olen Paleokastritsas. Selge. Hea teada. Tõesti pole olnud mahti eeltööd teha, see kõik tuli nii ootamatult. Reis ise oli jõuluöine impulssost, hetkel, kui kõige tugevamini leiab sind üles kristlik soov midagi oma elus muuta. Maria saadab mulle pildi oma kokteilist ja vaatest Korfu loodusele, saadan siis ka vastu. Sätin raamatu veel kenasti kokteili juurde, et ta ikka näeks. Saan päevitunud kolmiku ka taustale. Ega ma siis enda valget ihu taha saata.

Märkamatult on Proseccosid limpsides möödunud paar tundi. Vaatan kella, tõesti. Lähen uurin, kas paadisõitu saaks. Poole tunni pärast minevat paat välja, maksan raha ära, jään ootama. Selle ajaga jõuab veel kenasti ühe vahuveini teha. Panen kleidi selga, pakin oma asjad kotikesse.

Paadisõit mulle täitsa meeldib, loksutab mõnusalt ja tuuleiil paitab juukseid, tunnen, et olen viimaks puhkusega harjumas. Veepritsmed lendlevad sinisinisest veest näkku, inimesed paadis naeratavad, eemal näen ankurdatud kaatreid, millel päevitavad ihualasti paarid, šampanjapudelid jää-ämbritega neid ümbritsemas. Ja paadimees Leonidas mulle ka täitsa meeldib, selline päikesest veidi parkunud nahaga, tõmmu, laia naeratusega vanem merekaru. Rätik pähe seotud. Olen rõõmus, et midagi veel minus elab. Muidu olin viimasel ajal meestele mõeldes suutnud ette kujutada vaid suguelundeid. Näod ei meeldi enam kohe üldse.

Peale sõitu ronib Leonidas paadist välja, ulatab mulle käe. Meie pilgud kohtuvad, küll läbi päikeseprillide, aga ikkagi. Head reisi ja ronige Pantokraatori otsa ka ja meil on siin väga ilus klooster, mäe otsas, saadab merekaru mind lausetega. Ei, ei taha kuhugi ronida. Mina puhkan. Leonidas jääb sillale, mina longin rannast ära. Keha on kuidagi hell.

Õhtul leian romantilise resto Nereid. Malbe muusika, nad armastavad siin kahetuhandendate kavereid hirmsasti, ka kõige rajumad lood on osavalt sellisteks õrnadeks ballaadikesteks voolitud. Teenindus on viimase peal. Tellin krevetid. Nende järjekord ongi käes. Homme siis tuleb kalapäev. Või ei, ehk veel seda octopus’t, see oli väga hea. Miski õhtu kindlasti homaar, see kuulus lobster. Veini, vett ja veel kord veini.

Suitsunurgas kohtan saksa daami, kes kurdab, et ta ei saa aru, miks ei või siin restos lauas suitsetada, et mujal igal pool võib. Ja üldse saare lõunaosas on ilusam, seal on schöner, rohkem restorane, gutes Essen, paremad rannad ning et siin olevat viele Leute. Pursin oma väga roostes, pigem olematut saksa keelt vastu. Räägin vist nii halvasti, et mulle tundub, et ta hakkab kaastundest ise ka oma emakeelt kuidagi puisemalt rääkima. Viele Leute. Ta ei tea, mis on viele Leute, mingu Pärnu randa suvel, siis näeb, mida see tähendab. Seal on palju rahvast, siin on ikka väga rahulik.

Suitsunurgas on akvaarium. Vaatan kalu, üks must ulbib. Ei ole kõht ülespoole, on elus, aga vee kohal, seljauim vastu vett, vaatan seda kalakest ja mõtlen: see olen ju mina. Elus, aga liikumatu. Rauchen, tuleb mulle meelde. Seletan saksa naisele, et ma muidu ei suitseta, aga no reisil olles ikka naudid kõike. Ma ei saa ise ka aru, miks ma äkki sellist jampsi suust välja ajan. Ju sellepärast, et kuskilt mälusopist meenub mulle sõna rauchen. Lähen tagasi lauda, joon veel ühe veini, ühe kohvi. Rinnus torgib, maks, magu või mis iganes tõmbub imelikult krampi. Mis kurat see on. Ribide all. Vaatan telefoni, keegi pole helistanud.

Äkki need kõhuvalud on ikkagi midagi muud. Äkki ma olen rase. Kaal on ka tõusnud. Päev-päevalt, kuu-kuult. Olen olnud rase juba kaks aastat. Rase ei tea küll millest, aga iiveldab pea iga päev. Äkki ma olen elevant. Nemad ju ka ootavad oma last kaua. Äkki ma olen elevant toas. Oma toas. Elevant, keda ma (me) ei näe. Keda ma ei julge vaadata. Lapsed on mul kõik sündinud armastusest, võin julgelt öelda. Aga nüüd see. See, kes annab tunda ribide all, vahel alakõhus, siis seljas. Paar aastat. Ja ei sünni. Mittearmastuse laps. Jälle ma mõtlen liiga palju. Süvenev skisofreenia. Just. Mõtlen ja kujutan ette olukordi, mida pole olnud, mida ei tule. Lõputu sisemonoloog. Aju plahvatab.

Üks sigaret päevas on tervisele hea. Uskuge mind. Kohv ja sigaret. Seda ma olen pühapäevasuitsetajana kogenud. See paneb su kõhu tööle. Ja üldse, alkohol on ka hea. Siis ma ei tunne üldse, et ma olen kuidagi haige ja vaevatud. Alkohol tapab valu ja ma tunnen, nagu polekski elul viga. Mus tekib energia, ma tahaks tantsida, isegi suhelda. Mitte küll suhteid luua. Äkki ma olengi pahedeks loodud. Ja kuna olen pidanud nii paljudest pahedest siiski loobuma, olen jäänud lootusetult haigeks. Enam ei peta, suitsu teen harva, joon vett veinile vahele. Valetada ei viitsi, skeemitada ei jõua, sitta keerata kah ei jõua, olen kaotanud huvi. Selg kuidagi kipitab ja miskipärast parem jalg. Vaatan jalga, see on tulipunane ja tundub, et ka veidi paistes. See on käes. Jalaasi. Hotelli jõudes vabandatakse, et täna võib olla uinumine veidi häiritud, kuna naaberhotellis on pulmapidu. Võtan end ihualasti, vaatan peeglist. See päevitus! Asi on halb ja ebaühtlane. Katan peegli päevatekiga.

Öösel magada ei saa, kõik tulitab, eriti see jalg. Tuba on umbne, hoian rõduukse lahti. Kostab muusika. Enamasti retro. Kiljutakse. Mina vähkren voodis ja valutan jalga. Määrin aaloed peale ja joon vett. Televiisori must ekraan vaatab mulle süüdistavalt otsa. Mida sa hädaldad. Naudi! Su reis! Su puhkus!

Kell kaks öösel käib ikka veel korralik pidu, ukse tagant koridorist kostab süstemaatiliselt imelik heli, nagu jookseks kamp tüdrukuid kontsakingades mööda. Ja see kordub ja kordub. Kas tõesti pruut ja pruutneitsid? Miski mäng? Jälle ja jälle. Lõpuks ei suuda enam teadmatust taluda ja teen ukse lahti, piilun. Inimesed kohvritega. Loogiline, puhkajad saabuvad öösel. Kohvrirataste klõbin vastu kivipõrandat. Klõpp, klõpp, klõpp, klõpp. Klõpp, klõpp, klõpp. Ei mingit pruuti, pruut on peol.

Järgmise päeva veedan peamiselt hotellis, sest jalaasi lihtsalt ei võimalda kuhugi minna. Valutab ja kipitab. Päikesekiirtki ei talu. Püüan lolli peaga teksa­sid jalga ajada, aga vähe tihedamgi puudutus vastu jalga teeb meeletult valu. Kleidid on ka kõik liiga lühikesed. Ei kata. Tuleb tunnistada, et eestlane on ikka loll. Ei oska päevitada. Saab korra päikese kätte ja esimese rannatoolis pikutamisega kõrvetab end vaeseomaks. Eks see jalaasi ole ikka ka peaasi, ütleks perearst. Komberdan siiski korra õue, meenub British Surgery. Hüppan läbi ja küsin, kas rulli sidet saab osta. Seal vaadatakse mind küll juhmilt, aga rull antakse pihku, täitsa tasuta. Õrnalt ja ettevaatlikult seon hotellis oma jala kinni. Ma näen tõeliselt tobe välja. Lähen rõdule, teen mõned sigaretid. Seekord see tõesti ka rahustab.

Püüan leida tegevusi, mis on väljaspool päikest. Pult ei tööta endiselt, loen siis veidi. Mul on kaasas isegi väike JBL kõlar, kuigi levi ei ole. iTunes suudab mulle ette mängida vaid ühe pala, Iggy Popi „Gardenia”. Aga kuulan seda heameelega, ka mitu korda järjest. Valjusti. Jalg läheb veel rohkem paiste ja veel punasemaks. See tundub isegi mingi mitmenda astme põletus. Võiks öelda. Õnneks ei tea ma sest palju. Mida ema ütleks? Ütleks, et kuidas saab nii loll olla. Aga näed, saab.

Kange kimbatus on avada oma e-postkast ja teha veidi tööd. Aga ma ei tohi alla anda. See on tahtejõu proov. Inimene peab saama ilma tööta hakkama. Nädalakesegi. Peab oskama puhata. Muidu põletakse ju läbi, põletakse ära tuhaks nagu tuhatoosi ootele jäetud sigaret. Filtrini välja. Istun rõdul ja jõllitan oma mehi, Dionysost ja Heraklest, kuidagi hale hakkab endast. Telefon vaikib endiselt.

Polkovniku lesk. Nagu ütles kord mu kehalise õpetaja minu kohta, kui ma umbes viiendas klassis teatasin, et ma ei saa kaugust hüpata ega joosta, sest mu selg valutab. Mis oli seekord siiski ka tõsi. Isa tuli lõpuks kooli kaasa ja näitas arsti käest saadud paberit. Seal seisis: selgrookõverus ehk skolioos. Siis sain oma õiguse, ma olin haige. Aga midagi jäi. Õpetajal võis siiski õigus olla. Polkovniku lesk, kel on kõik haigused ja ei midagi. Siis ma ei teadnud isegi, mida see tähendab, ei olnud Smuuli lugenud. Aga sain aru, et see oli midagi halba, naeruvääris­tavat. Nüüd näibki, et tal oli tuline õigus. Häda häda otsa! Dressides ja vilega selgeltnägija.

Keegi koputab uksele. Kes? Praegu? Appi! Äkki mõni eestlane, kes samas hotellis. Palun ei. Ma ei ole selleks valmis. Keegi kõrvaltoast, kas kuulasin liiga valjusti Iggy Popi? Viimaks meenub, et broneerisin esimesel päeval kohe saabudes endale massaaži. Kuidas ma selle üle elan?

Blond noor naine astub kitsasse ruumi, üritab massaažilauda ära mahutada, kuidagi õnnestub. Laotab käterätid, õlitab käed. Palub mul enne massaaži täita ära küsimustik. Seal uuritakse tervise kohta. Any strokes? No. Heart attack. No. Blood clot. No. Allergies. No. Pregnancy. No. Mitte midagi mul pole, tuleb tõdeda. Naine alustab, kuid ükskõik kui hellalt ta ka ei püüa, see on liig. Ja ta saab ise ka aru, iga puute peale tõmbun eemale. Ta vaatab mind kurvalt. Please use suncream, madame. Please. Jah, ma tean. Jätame asja pooleli. Lepime kokku uue aja. Hiljemaks. Siis, kui mu nahk taas võimaldab puudutamist. On valmis nautima. Mitte kannatama.

Õhtul lonkan hotelli restosse. Vaatan menüüd. Jälle grillitud octopus. Ei, seda ma juba maitsesin. Tehtud. Mu enda oktopuss veritseb ikka veel. Ujuma pole veel saanud. Sinisinised veed ja hotellibassein peavad ootama. Midagi on veel tegemata. Õnneks. On, mida nimetada puhkuseks, mille poole püüelda. Kui vaid see jalg nüüd. Vaade restorani rõdult on korralik, kogu see ilu, veel ei lämmata.

Järgmine hommik on tunduvalt parem. Lähen rõdule, pilgutan Dionysosele silma. Ta ei vasta. Kreemitan end sisse, oma vaese jalakese seon sidemesse, igaks juhuks veel täna. Õhtul, kui see kuri päike kadunud, saab ehk ka ilma. Päeval tuleb veel selle sõjaveterani-imidžiga siiski leppida. Aga vahet pole, ma ei tulnud ju siia kaaslast otsima, teistele meeldima. Ma tulin siia üksindust nautima. Üksik võib olla ka üle keha sidemeis, kedagi ei huvita.

Aga kui tõesti armuks? Kahjuks ei suuda ma seda enam isegi ette kujutada. Magan. Viis tundi jutti. Ärkan telefonihelina peale. Kell on juba kolm, päeval. Helistajaks mu parim sõbranna, kes räägib väga elavalt, kuidas ta käis meie ülikooliaegse sõbra matustel. Ta on väga kurb ja õnnelik korraga. Õnnelik, kuna magas oma kunagise armsamaga (mis ikka matustel juhtuda võib). Ma püüan kaasa mõelda, kaasa tunda. Kõne lõppedes taban end mõttelt: kas ta mees on nüüd siis laokil? Saadaval? Et kui endine, kunagine jälle orbiidil. Püüan kohe oma uitmõtted kustutada. See õnnestub. Õnneks. Piilun jalga sideme all. Nagu tundub parem, võtan sideme ettevaatlikult ära. Panen kleidi, neist lühikestest kõige pikema, selga. Panen õlgade peale õhukese kampsuni, teen isegi meigi. Mis nüüd? Minna tantsima? Õigus. Ma pean saama tantsida. See on ju mu nimekirjas. Uurin vastuvõtulauast, et kus siin parimad peod toimuvad. Mees vaatab mulle juhmilt otsa ja ütleb, et hotellis on praegu kreeka pidu, võin sinna minna, vaatan üle õla fuajeesse, kus pidu pidavat käima, kõlaritest tuleb tõesti kreeka muusikat, baar on avatud, aga laudade ümber istuvad eakad saksa turistid. Palju tädisid ja mõni onu sekka. Ei, ma võin küll riietuselt sama välja näha oma H&M-i kleidikese ja lössi vajunud kübaraga, aga nende hulka ma siiski ei sulandu. Mees vastuvõtust loeb mu mõtteid. Siis on meil siin veel ka Cactuse baar, minge vaadake sinna, seal võib midagi olla.

Sean sammud Cactuse baari, juba eemalt näen suurt silti ning kuulen, et ABBA röögib. Mis värk selle ABBA-ga ikkagi on? Igas maailma otsas, kuhu lähed, jälitab sind ABBA. No andke armu. Ronin trepist üles. Hingeldan. Nii, kas nüüd? Hing jääb kinni ja ma langen? Vanainimene, mida sa ronid baari, kui trepistki üles minna ei jõua. Aga ma tahan ju tantsida. Inimene peab saama tantsida. Kodumaal oleks piinlik. Siin ei tunne sind keegi, tantsid kuidas tahad. Suva jälle, kui imelikult vaatavad. Vaatan ringi, õhupallid, sitsid-satsid. Kummaline dekoor.

Nägus noormees, selline korralik kena kreeklane, pakun, et hilistes kahekümnendates, juhatab mind pukile istuma, toob menüü. Ütleb, et täna on siin pulmapidu (jälle, siin vist ainult abiellutaksegi!), aga ka teised külalised on oodatud. Ühesõnaga olen sattunud kontvõõrana pulma. Otsin üles pruudi, õnnitlen. Peigmeest pole enam näha, kell on hiline ka, juba üheksa. Sellepärast see ABBA, mõistan. Pulmas on ikka ABBA. Minema ka ei lähe, sest tantsimine on ju sihiks. Ja siin tõesti tantsitakse. Mängitakse piljardit, vesteldakse elavalt, tellitakse jook joogi järel. Baaritöötajail on käed-jalad tööd täis. Ja jälle, üliviisakas teenindus. Keegi sigalakku täis ei ole. Kuidagi ilus pidu, võiks öelda. Luban endale, et käitun korralikult. Noormees seisab mu kõrval ja küsib, mida ma sooviksin, miski­pärast vaatab seda kõige tavalisemat küsimust küsides mulle otse sügavale silma. Kahtlustan tagamõtet. Ja ma ei eksi. Tellin joogi, noormees toob juurde pähklid, tühjendab iga sigareti järel mu tuhatoosi. Ja kui ma tantsupõrandale liigun, on vupsti ka tema seal. Huvitav, kas tööajast võib. No olgu, tantsime, mis seal ikka. Kuigi ma eelistan soolotantsu, paaris tantsuks peab olema ikka tõeline klapp. Kuidagi veame siiski välja. Kui tagasi pukile lähen, on tüüp jälle platsis. Küsib mu nime ja ütleb, et tema on Yorgos ning on trompetimängija, vabadel päevadel töötab baaris. Muidugi! Yorgos, kes siis veel. Ja mitte tromb, vaid trompet. Uurin, et kas ta Yorgos Lanthimost teab ja filmi „Lobster”. Ta ei tea. Pole ka oluline, mis ma sellest isegi pajatada teaks, targutaks vaid. Miles Davis? Jah, teadvat, isegi naeratus tuleb korraks noormehe näole, aga see pole Davise pärast. Meie ette saabuvad shot’id, Yorgose tellitud. Tunnen, et see vestlus ei vii kuhugi. Ta üritab küll, küsib, millega mina tegelen. Ütlen, et olen filme teinud, kirjutanud veidi. Yorgos nendib, et siis ma olen ju rikas, filmitegijad on ju rikkad. Just! Tohutu rikas. Naeran, ta saab aru, et rikas ma pole, aga ära ta ikka ei lähe. Yamas! See on kreeka keeles „Terviseks!”. Kuidas teil öeldakse, küsib ta. Ei, ainult mitte seda. Sellesse ma ei lasku. Ütlen, et meil ei öeldagi midagi, lihtsalt juuakse.

Muidugi võiksin ma küsida, et milline porno talle meeldib, aga ei, siis oleksin ikka tõesti yamas, kohe tõelises. Järgmisel hetkel ilmub Yorgos juba uute shot’idega. Olen pehmelt öelda häiritud. Kuidagi ei taha olla ebaviisakas, aga no ei. Olen igasugu lugusid korgijookidest kuulnud. Samas, baar on ilusaid noori neide täis, vaevalt et nüüd just mina see korgijoogi ohver peaksin olema. Mulle ehk antakse pigem kohe mürki, et saaks baari vaba puki juurde.

Mida ma teen, kuidas sellest nüüd välja tulla? Võtan shot’i siiski ära, räägime veidi muusikast. Ütlen, et õppisin akordionit kunagi, aga nüüd ei oska enam ammu midagi mängida. Ja juba libisebki Yorgose jõuline trompetistikäsi mu seljale. Halb, väga halb. Võtan ta käe ettevaatlikult ära ja ütlen otse, isegi ehmatan oma sõnadest. Ma ei ole seksist huvitatud, üldse mitte mingitest suhetest. Ma ei taha ka sõpradeks saada, ühesõnaga. Ma ei taha midagi. Yorgos ütleb, et ta mõistab, aga ma olevat nii tore tüdruk. Nüüd raban ennastki. Ma võiks sulle ema eest olla. Selle peale hakkab Yorgos naerma ja toob uued shot’id. Ma olen jamas, jamas mis jamas. Miskipärast teen veel ühe saatusliku vea, ütlen talle oma Insta konto. Miks kunagi ei või minna kuidagi normaalselt? Tuled, tantsid, lähed. Teeme shot’id ja ma teatan resoluutselt, et hakkan nüüd minema, kell on palju. Nagu oodatagi oli, tahab Yorgos kallistada, ütlen, et meil Eestis ei kallistata. Annan kätt. Ta vaatab mu kätt, näeb sõrmust. Sa oled abielus. Jumal tänatud, seekord võib see ring olla päästerõngas. Jah, ma olen abielus, ja juba teist korda ja mul on kaks last. Yorgost see siiski ei morjenda, ta pakub, et võib mu hotellini saata, et tal on roller. Miks? Miks ometi, miks? Ma olen idioot. Olen alati olnud. Ütlen, et pole vaja, aga ta ei jäta. Samas, rolleriga sõit on ju veel tegemata. Nüüd tuleb kasutada vana head trikki, mida sai nooruses kasutatud, ülikoolilinnas Tartus. Tuleb segada jälgi. Lähen kiirelt Cactuse WC-sse, guugeldan välja läheduses asuvad hotellid. Leian ühe, mis pole mu enda hotellist väga kaugel. Istun peaaegu vastutahtsi Yorgose rollerile, ta viib mu hotelli juurde, jätan hüvasti, ta üritab jälle kallistada. Kuidas ta ikka üldse aru ei saa? Ma olen vana, haige, abielus ja ei taha kallistada. Mõtlen, et see ongi intro, mida hakkan kasutama iga soovimatu tutvuse puhul. Me peaaegu ei tunnegi teineteist ja mul on tunne, et tahaks juba tüli temaga üles tõmmata. Kallistan tõrksalt vastu, kehal on kuidagi eriti kehva. Yorgos seisab õnnetult, küsib, kas ma sisse ei kutsu. Vastan kindlalt ei ning juba kiirustangi hotelli fuajeesse. Nõme, nõme, nõme lugu. Passin veidi fuajees, kuulen, et roller eemaldub. Longin siis tagasi Korfu öhe, enda hotelli poole. Kuskilt kostab imelik hääl, miski lind ehk? Selline õõvastav üle Korfu kaikuv hale joig. Yorgos on maha raputatud. Pean magama, kell on juba kaks öösel, muidu on homne päev raisus. Pohmell on nagunii. Yamas!

Viskun voodisse, prügimaja müriseb, Dionysose aimatav kuju piidleb mind. Tõmban kardinad ette. Järgmistel õhtutel, mis veel siin jäänud on, on oluline vältida Cactust. Teen kiired järeldused ja uinun.

Hommikul on nii, nagu aimasin. Yorgos on mu Instagrami täis kirjutanud, kell on alles seitse ja ta juba on oma sõnumitega jõudnud sinnamaale, et küsib: Are you mad? Are you mad? Tõesti? Tundub, et tal on siiski hullem skisofreenia kui mul. Kuis on võimalik, et inimene küsib peale põgusat kohtumist, kus pole toimunud ühtegi sügavat vestlust: Are you mad? Ausalt öelda, veidi juba tõesti olen mad.

Teen rõduukse lahti. Prügimaja juures käib vilgas sebimine, mehed, järjekordsed Yorgosed ja Leonidased toovad prügikotte juurde, viskavad need Dionysose ette, üks toob katkise päevavarju, purunenud aiatooli. Dionysos piidleb mind läbi rohelise võrgu. Olen ise siin kaugel, mitte väga, aga ikkagi, ja mõtlen, et kas keegi mind kaugelt armastab. Vaevalt. Nad ei julge enam või ei oska. Need, kes armastasid, need ma hülgasin. Hülgamise haigus. Kas ravitav? Olla hüljatud, sellega harjub. Ma ise ju olen tahtnud, ei ole välja kannatanud teiste armastust. Lämmatavat armastust, mis tahab sind teha enda omaks, enda loominguks.

Igatsen vist koju. Vaatan telefonist laste pilte. Igatsen Stroomile. Oma Lõime tänava rõdu, vaadet enda prügimajale, nii armsale. Lõvinahk tahab koju, sest nii palju Heraklesi oli veel vaja koopanurka ajada.

Koputus. Õige, see pooleli jäänud massaaž. Juba? Naine tuleb tuppa, naeratab, uurib, kuidas mul on. Ütlen, et palju parem, aga liikugu vaid mööda puudutatavaid pindu. Ta noogutab ja on minuga väga hell. Just sellist suhet ma soovingi. Et keegi mind õlitaks sisse, silitaks ja käiks vaid mööda puudutatavaid pindu, enne alati ettevaatlikult küsides, kas siit võib ja kuidas siit on.

Õhtul pesen ühe oma kleitidest ära, ehk kuivab hommikuks. Kuidagi tahan midagi teha, kasulik olla. Kas või endale. Ei lähegi hotellist välja sel päeval. Niigi hea. Järgmise öö magan rahulikult. Nii sügavalt, et undki ei näe. Ei näe ennast töömeilidele vastamas. Hommikul tunnen end puhanuna, isegi rahulolevana. Jalg ei valuta. Imelik. Ja ribide all samuti torgib vähem. Veel üks päev jäänud. Ja siis kojusõit. Käin ujumas hotelli basseinis. Juba kannatab. Tampooniga. Verd on vähem. Mõrv sai teoks. Naeran omaette. Alati, kui tampooniga basseini lähen ja hirmul olen, et mis.

Olgu. Ma võin ju seal kloostris ära käia. Natuke mäkke ronimist ei tee ka paha, liikuma peab. Vedeletud küll. Avan viimaks Instagrami, loen Yorgose sõnumid läbi. Ta on ikka kõvasti üritanud. Kutsunud küll ühte, küll teise baari, saatnud pilte enda ostetud õlledest ja kaunist vaatest taustal. Ja ma pole midagi vastanud. Tõeline bitch ikka. Võtan hoogu ja kirjutan. Kohtume kell seitse kloostris, kui sul peaks aega olema. Teeme väikse kohvi.

Vastust ei tule. Ja ei tulegi. Mõtlen: Are you mad? Aga ei kirjuta. Veidi on isegi kurb.

Teel kloostrisse vaatan taimi mäeküljel. Valge ristik, ohakas õitseb, hiire­hernes, seahernes, kõrrelised, luuderohi, isegi kaer, tundub. Nagu Eestis. Ja kloostris on tõesti ilus, uksel tervitab üks veidi svipsis munk, hea kodune tunne tekib. Aiakeses on eeslike, lambad, paabulinnud, taipan, need sulelised seda jõledat häält teevadki, mis üle Paleokastritsa öösiti kaigub. Ja mina kujutasin ette pigem mingeid dinosaurusteaegseid hiigellinde. Kloostris on ka õnneks resto.

Tahan lauda istuda, aga minu juurde tuleb kohe neiu, kes teatab, et see siin on first line. Mis see tähendab? Ja miks ma ei või istuda first line’is. Esimest korda terve reisi jooksul tunnen, et mul tõeliselt kihvatab. First line’is saavad istuda need, kes tulevad õhtusöögile, sealt on tõesti taas suurepärane vaade. Mis mõttes, et kui ma võtan väikse starteri ja joogi, et siis ma pean olema second line’is või isegi third line’is? Imelik, ahistav. No mida. Ma tahan istuda first line’i, sinna, kust on parim vaade. Ma ei roninud siia mäe otsa pool tundi, et olla kuskil viimases reas. Olgu-olgu, ma teen, mis soovite. Ma olen ju ikkagi rikas filmi­tegija. Saan endale first line’i lubada küll. Dinner, siis dinner. Üksinda, küsib neiu. Üksi jah. Kas üksi ei võigi enam õhtustada? Üksi ja first line’is? Istun maha, sirvin menüüd. Oeh, ma olen väsinud. Ei taha nagu eriti süüa, janutab. Aga nautima peab. Lobster nüüd või mitte kunagi.

Aeg parandab haavad. Oleme juba aastaid lahus, aga ma ei tunne aja möödumist. Mõni hommik ärgates tunnen endiselt, et olen sinuga koos, lihtsalt veidi tülis, aga see läheb mööda. Nii on eriti raske, kui ei tunne aja möödumist. Siis ei parane ju ka haavad.

Mina ju su tegin, mäletad? ei väsi sa vahel korrutamast (siis, kui me jälle neid ekside jutte räägime). Kuigi ütled, et teed nalja, tajun, et mõtled ka nii. Kelleks? Milleks sa mind tegid? Naiseks? Emaks? Filmitegijaks? Ma pole mingi filmitegija. Mu närvisüsteem isegi ei võimaldaks seda ametit. Seitse päeva reisil ja ma juba ulun siin oma lapsi taga, mis siis veel rääkida kuu aega, kaks kuud kestvatest võtte­perioodidest. See on olnud puhas soovmõtlemine.

Mina su avastasin! Jah, aga siis avastasin ma iseenda ning see ei mahtunud sulle pähe. Kelleks sa mind tegid? Mingi hetk tegid mind halvaks inimeseks, teiste silmis, et sul oleks parem, et sa taluks paremini, kui armastus saab otsa. Tema tegi, tema lõhkus, tema pettis, tema on süüdi, tema läks hulluks. Petmine ei puutu üldse asjasse, ei puutu armastusse. Petmine on seal vahepeal, üleminekuks, kui otsid vastuseid küsimustele endas. Pole midagi teha. Ma ei saa selle vastu. Iga seitsme aasta tagant muutun ma uueks, seda ma tunnen, seda ümbersündi, muutumist kellekski teiseks, kes armastab midagi muud. Kedagi muud. Kui üldse. Kes vajab midagi muud. Ja ma ei saa sinna midagi teha. Vaat see on tsükkel. Mitte päevad, vaid aastad.

Püüan nautida, ikkagi eelviimane õhtu Korful. Lobster saabub lauda. Aga ma ei suuda seda süüa. Ma olen küllastunud. Teen pildi, saadan sõpradele. Vaatan seda elukat, süütan sigareti. Tellin hoopis kohvi.

Mõtlen prügimaja Dionysose peale, mul on tast kahju, ta peaaegu enam ei paistnudki sealt prügikottide hunnikust. Mõtlen Heraklesele. Taipan. Lõvinahk ei ole mina. Mina olen ikka ise Herakles. Kõikidest oma meestest olen ma teinud lõvinahad. Kodustanud nad, mida nad ei ole tahtnud. Raiunud alfad beetadeks. Pannud nad lapsi kasvatama, nõusid pesema, isegi pesumasinat olen õpetanud kasutama. Ja siis minema läinud. Minu töö on tehtud. Sest keda huvitab enam beeta, olmesse uppuv Poseidon. Naine püüdleb ikka Heraklese poole, et talt siis taas võtta nahk. Maksta kätte kõigi nende koopanurka aetud lõvide eest.

Kogemata raputan tuha otse kohvitassi.

Tagasiteel julgen isegi randa minna. Ei ole väga viele Leute. Samad näod, samad kehad. Tõesti, väiksem kui Hiiumaa. Tätoveeringuga inglane viipab mulle juba eemalt nagu vana tuttav. Nad lamavad naisega samadel toolidel. Ja vestlevad, lõputult, pausideta. Küll mõnel on alles millest rääkida, huvitav, kaua nad koos on olnud, et ikka nii palju juttu jagub. Naine joob Aperoli, mees sööb burgerit, nagu ka tookord, minu reisi alguspäeval. Sel põletava päikese päeval.

Ettevaatlikult heidan rannatooli, laotan käterätiku enda peale, et keha oleks igalt poolt korralikult kaetud, tõmban kübara üle kõrvade (kübaral on päevadega isegi miski vorm tagasi tulnud), sätin päikeseprillid ette. Mõnus soe kookon, ma olen kaitstud. Keegi ei näe mind, ei tunne mind, keegi ei võta mind.

Piilun läbi prillide, pead pööramata, tätoveeringuga mehe poole, nii et ta mind teda vaatamas ei näeks. Kael jääb veidi küll kangeks, aga ma tahan teada. Ta liigutab oma kätt veidi rohkem ülespoole, kaenla alt paistab kaks poolikut rida. Seekord saan tõesti juba veidi rohkem.

Just one sky…
we’ll be looking…

Aga midagi jääb veel.