Oliver Berg: „Migratsioon”.

EKSA, 2020. 406 lk.

 

1990. aastate alguses lõpetasin mina gümnaasiumi ja hakkasin end ülikooli sättima. Kaugele selja taha olid jäänud Nõukogude Liit ja pioneerirätt ning esimene töökoht oli juba peetud, tööraamatki saadud. Samal ajal sündisid sellesse maailma, kus polnud enam pioneerirätte, vaid olid hoopis Eesti kroonid, lapsed, keda nimetatakse Y-generatsiooniks või millenniumi las­teks. Nad jõudsid täiskasvanuikka sel sajandil ja on nüüd kas juba saanud või kohe saamas 30-aastaseks.

Millenniumi lapsed on vanale pio­neerile uus tõug, raske uskudagi, et sellised on juba täiskasvanud inimesed. Nemad pole ju nõukogude aega näinud ja palju nad eelmise sajandi viimasest kümnendistki vahetult teavad! Nende elu on algusest peale olnud umbes selline, nagu see on praegu kõigi oma internettide ja mobiiltelefonide, avatud maailma ja pealtnäha lõputute võimalustega – uksed on lahti, aknad on lahti.

Oliver Bergi „Migratsioon” ongi just see Y-põlvkonna esindaja – istub ku­nagise Johannes Vares-Barbaruse nime­lise pioneerimaleva lippuri vastas ja räägib talle, millised on millenniumi lapsed, millist elu nad elavad ja millise elu elamata jätavad. See mahukas ja vanainimese silmale üsna väikeses kirjas romaan on üks tõsine teejuht, täpsemalt pöidlaküüdi teejuht ühe generatsiooni maailma ja, mine tea, ehk isegi monument in spe, sest peagi tõstab pead juba järgmine põlvkond (iGen ja siis Gen Alpha), kes ütleb juba ise millenniumi lastele: „Listen here, you old fart!” Lapsepõlv saab läbi ja matustel näeme.

 

 

I

 

„Migratsioon” koosneb kolmest osast ja ka peategelasi on kolm: Otto, Nastja ja Ralf. Romaani tegevus on ajaliselt piiritletud, selle alguse taustal toimuvad presidendi valimised Eestis ja Ameerika Ühendriikides, ehk siis on aastad 2016–2017, tagasivaated viivad meid sellest kuni viis aastat tahapoole ja tegevustik kolm-neli aastat ettepoole. Need aastad kajastavad peategelaste elu ligikaudu 20-aastasest kuni peaaegu 30-aastaseks saa­miseni.

Esimene osa kannab pealkirja „Äärmine subjektiividealism” ja on Otto rei­sikiri. Otto rändab pöidlaküüdiga Kesk-Euroopas, tee peale jäävad Bal­kani­maad, Ungari, Saksamaa, vahepeale Läti, siis jälle Bulgaaria ja Austria ja kõikvõimalikud siksakid siia ja sinna. Lugeja saab peategelasega kaasa sõita mööda lõputuid maanteid, teda sõidutavad eri rahvusest, soost ja temperamendiga juhid, kes ei pea paljuks tee äärest peale korjata üht eesti noormeest.

Sellest kulgemisest võinuks kujuneda meeleolukas road-movie’lik seiklus, mil­le raames kohtutakse ammendamatu galeriiga värvikatest tegelastest, kellest igaüks paneb lugeja kas naerma või nutma, aga ei, pigem saab lugeja autorilt kaasa samasuguse tülpimuse, kui on ini­mesel, kes juba mitmendat nädalat tee ääres kätt vibutab. Osalt on tore kuhugi pärale jõuda, aga pidev seletamatu rahutus sunnib ikka ja jälle teele asuma, kuigi see ei paku enam ammu mingit erilist emotsiooni.

Otto ja tema hilisema reisiseltsilise Irene kaudu saame vahetult osa kõigest, mis tänapäeval hääletaja ellu kuulub – kuidas valida hääletamiskohta ja -suunda, kuidas leida mobiilirakenduste ja interneti abil endale vastava võrgus­tiku kaudu prii öömaja kellegi kodus, kui­das uurida, kas lennujaamas saab magada ja nõnda edasi.

Lugeja ei pruugi sellest kõigest erilist naudingut leida. Ilmselt jälle põlvkonna­vahe – pigem paneks endale võõral maal kinni korraliku hotelli numbritoa, lendaks kohale lennukiga ja magaks igal ööl puhaste linade vahel. Vanadus, mis muud.

Ottole ja ehk siis võib-olla kõigile millenniumi lastele on selline rända­mine aga üsna loomulik. Maailm on lahti ja seda avatust näeme ka juhuslikes kõrvalepõigetes: küll on see või teine tuttav läinud mõneks ajaks elama võõrale maale, nagu poleks see asigi, küll vahetavad sõbrad elukohta Eestis, nagu poleks juured või oma pesakene miski, mida üldse ihaldada.

Lõputuna tunduvate hääletamiskir­jel­duste vahele mahuvad kõrvalepõi­ge­tena Otto meenutused Nastjast ja Ralfist, keda ta küll nimepidi nimetamise asemel markeerib nimetustega Endine Armastus ja Hea Sõber või R. Pärisnime saavad need tegelased endale alles raamatu kolmandas osas. Armukolmnurk kui selline joonistub esimeses osas välja pigem õrnalt ja vihjeliselt, aga ometi piisavalt, et kaaluda mineviku draamat põhjusena, miks esimese osa minatege­lane üldse reisima läks – selleks, et põgeneda ja unustada.

Kõrvaltegelastest joonistuvad muidu ühtlasest massist välja horvaatlanna Alina oma haige emaga ning Budapestis elav elumehelik boheemlane Val, kelle tegelaskuju loomisega on autor tublisti vaeva näinud – see maneerliku kõnepruugiga sümpaatne isend jääb erinevalt kümnetest teistest kõrvaltegelastest ka meelde.

Kõige vähem saame esimeses osas aga teada minategelasest Ottost endast. Ta kulgeb kuidagi tuimalt, automaatselt, läheb sündmustega kaasa ja ise suurt midagi ei algata, tundub, et teda juhivad kõik teised, mitte ta ise. Üks väheseid selgeid hetki, mil Otto midagi algatab, on tühine ja ühtlasi ebaõnnestumisele määratud. Ta küsib oma tuttavalt, Ignácilt, ega tol korvpalli ole. „Nagu mõtle, kui meil praegu korvpall oleks… me saaks, me saaks võtta palli ja selle korvi visata. Kui lihtne, kui loogiline. Eesmärk, siht ja tegevus. Kõik on esimesest pilgust selge.” (Lk 117.) Selles stseenis tuleb kenasti esile, et Otto, olgu ta siis Y-generatsioon või mitte, on läbinisti eestlane. Tahaks, et kõik oleks sirge ja selge, viskaks palli korvi, aga palli ei ole. Kui kord saame kokku palliga, siis pole jälle korvi, kuhu seda visata. „Vittu, see on sümboolne ikka.” (Lk 117.)

Iseloomulik minnalaskmine ja vaba kulgemine nähtub ka Otto seletusest hääletamise olemuse kohta. „Niikuinii kunagi ei tea, kuhu järgmine auto sind viia võib. See on üks parimaid asju selle kõige juures. Kui lased lihtsalt minna. Vaatad, kuhu välja jõuad.” (Lk 132.)

Ei Otto, Irene, Val ega Alina, rääkimata Nastjast ja Ralfist, jõuagi romaani esimese osa jooksul kuhugi. Siinkohal olgu ka mainitud, et „Äärmine subjektiividealism” võtab veidi enam kui poole romaani kogumahust ehk umbes 220 lehekülge. See on päris hirmutav maht reisikirja jaoks, mis ei olegi reisikiri, ja tuleb tunnistada, et pärast esimese osa lõpetamist oli hea meel, et see isegi poole lehekülje jagu pikem polnud.

Korduvad motiivid polnud vaid maan­­teed, tuttavad või tundmatud lin­nad, millest tegelikult üle ja läbi libisetakse (Berliinis peatumisele on raamatus pühendatud veidi üle ühe lehekülje, see on juba statement, julgeks ütelda), vaid ka kohv siin või seal, vein siin või seal, mingid makaronid, ühesõnaga söök. Aeg-ajalt veidi kergeid narkootikume, korraks vahele kangemat kraami. Isegi Vali või Otto mõtted selle kohta, kas ühe või teise naistegelasega peaks liini ajama – on see armastus või lihtsalt lihahimu või ei ole üldse midagi –, hakkavad lõpuks korduma ja mõjuvad kohustuslikena. Inimene peaks ju armastusega tegelema, tegelen siis minagi.

Sel kõigel oli lõpuks täpselt sama rutiini maik kui tööl, mis algab kell 9 ja lõppeb kell 17. Vagabundi elu on mõnes mõttes samasugune, pole siin kadestada midagi. Mõnes mõttes mõjub koroonaajal see reisijutustus lausa pelutavalt. Kui elu hakkab vabaks muutuma, siis esimese hooga ei teagi, kuhu kõik tahaks minna, aga „Migratsioon” võtab selle soovi maha. Igal pool on sama jama, hall ja tegelikult üpriski mõttetu. Füüsiline migratsioon ei anna lõpuks kellelegi midagi.

 

II

 

„Migratsiooni” teine osa „Põrandad ja tasapinnad” vaatleb sündmustikku Nastja silme läbi ja päeviku vormis. Kui Otto jäi esimeses osas omaenda loo statistiks, siis Nastja avaneb päeviku sisse­kannete kaudu jõuliselt ja selgepiiriliselt. Stiilivahe kahe osa vahel on määratu. „Põrandad ja tasapinnad” on kirjutatud hoogsalt, Nastja isikupära joonistub selgelt välja. Tekstis on palju hüüatusi, vaba sõnalendu, viiteid lauludele ja raamatutele. Nastja päevajutud meenutavad isikliku päeviku asemel pigem blogi sisse­kandeid, mis on küll suures osas mõeldud selleks, et kirjutamise kaudu omaenda tunnetes selgusele jõuda, aga neist ei puudu teatav ekshibitsionistlik alatoon – ilmselt poleks kirjutajal midagi selle vastu, kui tema ridu loeksid ka teised, võõrad inimesed. Nii ei jää ka lugedes liigset piiluja tunnet.

Nastja sisemonoloogide intensiivsus on kontrastis esimese osa rutiini ja tuimu­sega, kuigi põnevad võõrad maad on asendunud harilikuma Viljandi, Tartu ja Tallinnaga. Kõnealuse põlvkonna kos­mo­poliitsus leiab siiski tee ka siia. „Liina on Hiinas, Ulla on Pärnus… mingi rahvasteränne käib kogu aeg.” (Lk 259.)

Kui esimeses osas ilmnes armukolm­nurga olemus tagasivaadetes ja hillit­setult, siis Nastja võtab selle selgelt ja konkreetselt, enesepettuseta kokku. „Kaks ilusat ja tarka ja võrratut meest, kelle mõlema nimel ma oleksin valmis minema maailma lõppu või kaugemale veel. Ma usaldan end ühele ja siis ma usaldan end teisele. Usaldan kõige sellega, kes ma olen. Liha ja verega. Ja ma pean mõlemaga selle kõige sees sada protsenti kohal olema. Pean olema nende juures, nendega kaasas. Pean olema mõle­maga ühel lainel. Kompromissitult. Kõige hullem on see, et ma ise veel tahan seda kõike. Ma tahan neid mõlemat. Korraga. Ja ma ei taha mitte kedagi. Hullumeelsus.” (Lk 270.)

Nastja on 25-aastane kunstibakalaureus, kes korralikku tööd ei tee, aga vahel siiski mõtleb, et äkki ikka peaks. Ta joob teed ja seksib kord ühe, kord teise väljavalituga, tema elus ei ole pealtnäha midagi kindlat peale ebakindluse ja soovi olla enamasti kuskil mujal kui seal, kus ta parajasti on. Sedasi vastab ta vanema põlvkonna nägemusele noortest, kellest pole ühiskonnale mingit kasu ja kes võiksid kõigepealt kolm kilomeetrit kraavi kaevata, enne kui üldse mingil teemal sõna võtavad. Või tema elas Marokos ja uuris maju? Või tema tahab Indiasse elama minna? Vaat selliste pärast ei saagi me endale ilusaid asju lubada!

 

III

 

Romaani kolmas osa „Rääkimata jäänud lood” võtab nüüd juba traditsioonilises jutustamislaadis ja vaatepunkte vaheldades sujuvalt kokku raamatu teemad ja elulood. Areenile ilmub kolmnurga kolmas osapool, Ralf, kellele ei pühendata küll sama palju ruumi kui Ottole ja Nastjale.

Otto on jõudnud oma eksiränna­kuilt kodumaale ja seab end sisse Tartu lähedal Meeril. Nastja ja Ralf on koos ja mõtlevad tulevikule. Nende otsingud ei ole ilmselt lõppenud, pigem on kogu see  20. ja 30. eluaasta vahel veedetud aeg olnud sis­sejuhatuseks millelegi, aga millele, kes seda teab. Otsingute teema võtab hästi kokku järgmine stseen. Otto läheb poodi pesumasinaid uurima: „„Kas saab aidata?” küsis müüja. „Ma olen ise sama asja peale mõelnud,” vastas Otto. Müüja, Ottost kümmekond aastat vanem päevitunud naine vaatas talle arusaamatult otsa. „Ärge pange tähele, mul on depressioon,” lisas Otto, mis ei vastanud enam tõele, aga ta mõtles, et vahepeal võib olukorrale huumorit juurde keerata, ilma kurjade kavatsusteta, „vahepeal lööb lihtsalt välja niimoodi. See on normaalne.” [—] Otto tegi ühe eestlaetava pesumasina ukse lahti, vaatas sisse ja keerutas trumlit. – „Armastust,” ütles ta siis, „ma otsin armastust.” – „Ehhee,” naeris müüja, „sealt te seda küll ei leia.” – „Aga kust te teate? Kas olete proovinud?”” (Lk 324–325.)

Seiklused, suured, piinavad ja lõhestavad tunded ei kao, aga sulanduvad peategelaste olemusse ega ole viimaks enam niivõrd painavad. Niisiis võib „Migratsioon” olla ka täiskasvanuks saamise lugu. Kuigi on see nüüd hea, et saad vääramatult rahulikuks ja rat­sionaalseks täiskasvanuks, mine võta kinni… Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla. Nii vist.

Selle lausa eepiliste mõõtmetega romaani suurepärast lõpulauset saab tsiteerida ilma, et oleks ohtu puänti ära anda: „Nii olid lood Otto, Nastja ja Ralfiga.” (Lk 406.) See on tabav lause, mis võtab „Migratsioonid” kokku moel, mida vaid oma tegelasi kõige paremini tundev autor suudab. „Migratsioonis” on seksi selle paljudes, kuid füsioloogiliselt siiski piiratud vormides, on narkootikume, kuid mitte sõltuvust, juuakse palju teed, vaadatakse palju linateoseid, mida peetakse väärtfilmideks, näiteks Jarmuschi, Sarneti ja Õunpuu filme, loetakse palju väärtkirjandust, näiteks Fitzgeraldit, Singerit ja Sartre’it. Paigad, kus lugeja peategelastega koos rändab, ei muutu ise tegelasteks, hoolimata sellest, kas need asuvad Balkanil või koduses Eestis, need on vaid dekoratsioonid Otto, Nastja ja Ralfi elus.

Kui paljude teoste kohta võib märkida, et need on noortele õpetuseks ja vanadele meenutuseks, siis „Migratsiooni” puhul on vastupidi: see on vanadele õpetuseks ja noortele meenutuseks. Üks asi siiski – romaanis ei saa üldse nalja, huumor kui selline sisuliselt puudub, või siis on see selline uus huumor, mida mõistavad vaid millenniumi lapsed. Väga loodan, et päriselu on veidigi huumoririkkam kui „Migratsiooni” tegelaste oma.

Mul on mõned romaani peatege­lastega samaealised sugulased, kes on üsna samasugused kui Otto, Nastja ja Ralf ning elavad üsna samamoodi siin ja seal ja üldse vabamalt, kui mina oleksin eales sama vanalt suutnud. Kas ma Y-generatsiooni tänu „Migratsioonile” just paremini mõistan, aga adun vähemalt mustrit selles jõus, mis kõikjal tõstab pead. Kuigi mida ta lõpuks kavatseb ja korda saadab, seda ikkagi ei tea.