1917. aastal avaldas A. H. Tammsaare kolm ilukirjanduslikku teost: jutustus „Varjundid”[1] kõneleb kopsuhaigete pansionaadis aset leidnud traagilisest armuloost; novellis „Kärbes” on kesksel kohal armupinge tütarlapseliku Tiksi ja vanemaealise kirjaniku Meriheina vahel ning novell „Meeletu mälestused” on traagiline jutustus mehest, kes revolutsiooni tõttu kaotas oma kodu ja lähedased.

Selsamal aastal asus Tammsaare kirjutama veel ühte teost. See oli näidend „Juudit”. Aastaid laagerdunud idee sai kirjutamiseks otsustava tõuke ajal, mil Euroopas käis sõda ning Eestit vapustasid Vene impeeriumi revolutsioonid. Tammsaare elas sõja-aastatel Koitjärvel oma venna juures ning ravis tervisehädasid. Kirjaniku tollased ühiskonnakriitilised vaatlused kajastuvad kogumikus „Sõjamõtted” (1919), osa neist mõtetest jõudis ka näidendisse. Ümberringi möllav sõda oli „Juuditi” kirjutamise aja valitsev reaalsus ja moodustab teose lahutamatu tausta. Sarnasust Tammsaare ajaloolise draama ja käimasoleva maailmasõja vahel märgati, näiteks kirjutas Hugo Raudsepp: „Ajavaim kõneleb iga sammu peal selles peitepildis. See on Tammsaare elutundmuse ja ilmavaate essents ilmasõja ja revolutsiooni kogemustelt. Sõda, nälg ning moraalne langus, isiku hingehäda ja sotsiaalne kurjus toovad meile Petuulia kohutavalt
lähedale.”[2]

Sedasama leidis Paul Pinna, kes tõdes esietenduse eel: „Ei ole need teosed muidugi mitte kirjutatud, et tolleaegseid ajaloo sündmusi kõige oma täpi­pealsusega kirjeldada, ei, vaid, et need sündmused tol ajal, nii hästi hingeliselt kui ka tegelikult, meie praeguses elus punase joonena läbi käivad. [—] ­Suured rahvaste sündmused: rahvaste rändamine, ümber paigutamine, perede lõhku­mine, üks ühest teisest eemale paisatud – tükeldavad hinge .. sünnitavad ­inimeste ja inimsoo tragödiat. Enne suurt ilmasõda, enne revolutsione, oleks meile „Juudit” ainult klassiline teos olnud, oleks meile võõras olnud need hingelised läbielamised ja külmaks oleks jätnud meid inimsoo tragödia, kuni meie ise seda nüüd oma naha peale tunda poleks saanud. [—] siis ei ole meil mitte klassiline aeg silmi ees, vaid tänapäev .. ”[3]

Müütilise loo elustamine oli niisiis kahtlemata ajastunähtus. 1920. aastatel – pärast ilma- ja vabadussõda – olid piibli- ja/või antiigiainelised lood Eesti teatrilavadel hästi esindatud. Psühhoanalüüsist on teada, et järsud muutused ja traumad toovad sageli kaasa vajaduse otsida abi n-ö alglugudest, nende kaudu seletatakse omaenda hirmutavaid kogemusi ja kaasaega. Tammsaare enese sõnul ta otseselt kaasaja allegooriat ei kavandanud, kuid nentis: „Igas kirjanduslikus teoses on osake autorit, tema tõekspidamisi ja ka kaasaega, milles ta elab, olgu aine nii kauge ja ajalooline kui tahes.”[4]

Juuditi apokriiva aineil kirjutamisest mõtles Tammsaare teadaolevalt juba ülikoolipäevil 1910. aasta paiku, pärast Friedrich Hebbeli näidendi „Juudit” lugemist. Uurijad on rõhutanud, et Hebbeli tõlgendus Tammsaaret ei rahuldanud. Samuti oli Tammsaare juba pikemat aega tundnud huvi näitekunsti vastu, võimalik, et oma lemmikute Goethe ja Shakespeare’i mõjutusel. Mõlemad lõid oma suurimad tragöödiad just näidendivormis. Juuditi lugu on kahtlemata ­tragöödia, mis nõudis väärilist vormi.

Vestluses Paul Amburiga olevat Tammsaare öelnud, et „Juudit” polnud sugugi esimene näidend, mille ta kirjutas: „Draamavorm huvitas mind juba varakult, siis, kui ma kirjandusega üldse teadlikumalt tegemist hakkasin tegema. [—] Katsetasin selles juba õige noorena, koolipoisipõlves. „Juudit” pole seega minu esimene katse näidendivormis, nagu arvatakse. Küll on see aga minu esimene näidend, mis trükki on pääsenud. Teised, varasemad, on jäänud ainult katsetusteks. Trükikõlvulisi näidendeid pole nendest saanud.”[5]

Tammsaare oli autor, kes lasi teose ideel pikemat aega settida ning asus alles seejärel kirjutama. Pole ime, kui „Juuditi” kirjutamiseks tekkis hea lahendus alles aastaid pärast algtõuke, Hebbeli näidendi lugemist. Oma osa mängis Oscar Wilde’i näidend „Salome”, mida Tammsaare luges hiljem ja mille intriig – naiselik kättemaks – on ka „Juuditis” kesksel kohal.

Tammsaare kirjutas näidendit mitu aastat, tööd aeg-ajalt seisma jättes. Seejärel astus ta sammu, mida ta hiljem enam kunagi ei korranud – andis värske käsikirja lugeda n-ö võhivõõrale, lavastajale Karl Menningule. Too soovitas draamat lühendada ning mõned stseenid ümber töötada. 1920. aastal viimistles Tammsaare näidendit, mille käsikiri pole säilinud, põhjalikult, näiteks muutis algselt 5-vaatuselise teose 4-vaatuseliseks. Kirjastusest Varrak sai Tammsaare käsikirja veel kord tagasi Bernhard Linde soovitusega viimast vaatust tihendada. Näidend ilmus raamatuna 1921. aasta kevadel ning septembri alguses esietendus see Draamateatris.

Kuluaarides põhjustas teos kohe elavat arutelu, millest osa jõudis ka lehe­veergudele. Veli Ilmari Mikkonen on uurimuses „Indrek Paas. A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” peategelane” märkinud, et „Juuditil” ei olnud lavaedu, ometi võib omaaegsetest lehtedest leida vastupidist kinnitust.[6] ­Etendused olid välja müüdud ning juba paar aastat hiljem, 1924. aastal otsustas ka Estonia näidendi oma mängukavva võtta. Draamateatri lavastuse kohta kirjutas Voldemar Mettus: „Publikum vaatas „Juuditit” suure huviga pealt ja pidas end seekord – see ei juhtu mitte just väga sageli – väga vastuvõetavalt üleval; vähemalt minu ümbruskonnas ei kuulnud ma mängu ajal mitte ühte sõna ega sosistust.”[7]

Kriitika tunnistas algmaterjali tugevust, ent kõhkles näitlejatööde õnnestumises. Tagantjärele on Tammsaare näidendit peetud liiga nõudlikuks tolle­aegse teatri taset arvestades. Kuid nii toonased kui ka hilisemad arvustajad on ühel meelel selles, et „Juudit” oli omas ajas uuenduslik. Näiteks kirjutab Friedebert Tuglas 1922. aastal: „Sest see on meie esimene algupärane draama, mis meie kohaliste ainete kitsad raamid on murdnud ja üldinimliste motiivide vallast ammutand. Tammsaare on valind otsekui teadlikult sealt aine, kus tal nii mitme eelkäijaga on võistelda. Ja see jõukatse pole igatahes mitte puusa­nikastusega lõppend!”[8]  

Uuenduslik oli eeskätt filosoofiliste teemade tõstatamine ning näidendi ülesehitus tervikuna. Kuigi üks on sisuline ja teine vormiline aspekt, saavad neis kokku kirjaniku poeetika iseärasused.

Teema, mida ei ole „Juuditi” puhul põhjalikumalt analüüsitud, on võimufilosoofia. Võimu temaatikat käsitleb Tammsaare otsesemalt kolmes teoses: „Juuditis”, „Tõe ja õiguse” III osas (1931) ning oma teises näidendis „Kuningal on külm” (1936). Peidetumalt on võimu problemaatika leitav Tammsaare loomingus mujalgi, olgu siis kõneks põlvkondadevaheline võimuvõitlus, „Tõe ja õiguse” alaosade tuntud võitlused või ka Andrese ja Pearu vastasseis, mille võib taandada küsimusele – kelle käes on Vargamäel võim? Siinses kirjutises keskendugem üksnes „Juuditile”.

Teisalt paelub tähelepanu uuenduslik võttestik, millega Tammsaare on oma näidendi üles ehitanud. „Juuditi” puhul on tavaliselt analüüsitud näidendi tegelas­kujusid ning võrreldud Tammsaare teost varasemate samateemaliste teostega. Ometi torkab silma, et näidendi erilisus võib seisneda ka hoopis muus – näiteks meile võõrapärase mütoloogilise ainese rütmistamises rahvaluulest inspireeritud vormi.

Kuid alustame võimust. 

 

 

Kas mängus on Nietzsche?

 

Võim ei ole ainult praktiline ega poliitiline, vaid filosoofiline ja psühho­loogiline nähtus. Tammsaare näidendi kontekstis pakuvad huvi eeskätt ­Friedrich Nietzsche sellealased mõtted. Enne I maailmasõda viis Tammsaare end Nietzsche vaadetega põhjalikult kurssi ning avaldas filosoofist 1909. aastal pikema artikli. 

Selles kirjutises on enim juttu Nietzsche „üliinimesest” ja ühtlasi „uue ­inimese” otsimisest ka teiste XIX sajandi mõttetarkade ja kirjanike töödes. Kõige rohkem köidab Tammsaaret aga Nietzsche „peenike ja sügav hinge­teadus, mida vast ehk tema kirjatööde üheks kõige jäädavamaks küljeks võib pidada”.[9]

„Juuditis” võib aga leida Nietzschele rohkemgi viiteid kui ainult peenelt välja joonistatud keerulised karakterid. Kõige nähtavamalt ilmutab filosoof ennast Juuditi ja Olovernese kuulsas telgivestluses.

 

OLOVERNES. Ema, sa oled noor, sa oled ilus, sa räägid, nii et mul süda värisema lööb; sa vist isegi ei tea, kuidas sa räägid, mu noor ema. Kas sa pole kuulnud, et rahvad ja inimesed oma jumalaid tapavad, et igaüks oma jumala tapma peab, varem või hiljem… igaüks… mina, sina, meie kõik. Kõik tapavad, ainult kõik jumalad ei sure, ei, kõik ei sure, nad saavad tappes aina elavamaks ja veel suuremas ahastuses palvetatakse nende poole.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes! Sa räägid kurvalt, nagu oleksid juba oma jumala tapnud ja nagu poleks sul enam tuttavaid ega sõpru.

OLOVERNES. Mu jumalad on surnud, aga sõbrad elavad; kui vaja, jätavad nad oma elu minu eest.[10]

 

Jumala tapmise motiiv, mis Olovernese ja Juuditi jutust läbi käib, on varjamatu viide Nietzchele, kelle lause „Kõik jumalad on surnud” on laialt tuntud.[11] Aga leida võib ka varjatumaid ühendusi. [12]

Näidendis on omapärane ja mitmeti tõlgendatav tegelane Nimetu. Seoses Nietzschega võiks huvi pakkuda episood, kus Nimetu saabub laagrisse plaaniga Olovernes tappa ning ta tuuakse kuulsa väepealiku ette.

 

OLOVERNES. Miks tahtsid mind tappa?

NIMETU. Ma vihkan sind. [—] Kõik räägivad ainult sinust. Isegi need, kes sind neavad, räägivad ainult sinust, sest nad kõik tahaksid sinu asemel olla.

OLOVERNES. Tähendab, minu nimi ei annud sulle rahu, sellepärast tahtsid mind tappa?

NIMETU. Olin kuulus sõjamees omal maal ja ümberringi, minu nimi käis suust suhu vanade ja noorte keskel, meeste ja naiste seas, aga nüüd räägitakse minu kodus ja mujal ainult sinust ning rahvaste kenamad tütred ehivad end ainult sinu pärast.

[—]

OLOVERNES. Tahad sa ikka veel mind tappa?

NIMETU (lööb silmad maha, vaikib).

OLOVERNES. Miks sa’i vasta? See otsustab ehk su saatuse.

NIMETU. Minu saatus on sinu otsustada.

OLOVERNES. Ei, mu noor sõber, mõista ise kohut, õpi iseenda peale kohut mõistma, see on tarvilik.

NIMETU. Tahan surra.

[—]

OLOVERNES. [—] Jää elama, jää siia, jää minu juurde, jää mõneks päevakski. Tahad sa jääda?[13]

 

Võrdlus tekib Nietzsche teosega „Nõnda kõneles Zarathustra”, kus leidub järgmine kirjakoht:

„Kui Zarathustra seda oli öelnud, hüüdis noormees ägedas ärrituses: „Jah, Zarathustra, sa kõneled tõtt. Ma igatsesin hukkuda, kui püüdsin kõrgusse, ja sina oled see välk, keda ootasin! Vaata, mis olen ma veel, sestsaadik kui sina oled meil? Kadedus sinu vastu on see, mis minu on purustanud!” – Nõnda kõneles noormees ja nuttis kibedasti. Zarathustra aga pani oma käe ta ümber ja viis ta endaga ühes.”[14]

Olukordade paralleelsus on selgesti tajutav ning lähemal vaatlusel võib leida teisigi sarnaseid kohti. Paar näidet:

 

OLOVERNES. Troone loorib pettus, nende põhju põimib vaga kelmus ja nende jalad seisavad auravas veres. Olen ma kelm või mõrtsukas, et sinna tahaksin istuda.[15]

Zarathustra: „Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus, – justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil – tihti ka troon ise on mudal.”[16]

 

OLOVERNES. Sa oled naine, sa armastad inimeses last.[17]

Zarathustra: „Paremini kui mees mõistab lapsi naine, aga mees on lapse­likum kui naine. Ehtsas mehes peitub ikka laps, ja see tahab mängida.”[18]

 

OLOVERNES. Tõepoolest ei tea. Aga siiski armastan mängu, milles võiks unustada ilma ja iseenda, oma nimegi.[19]

Zarathustra: „Kahte asja tahab ehtne mees: hädaohtu ja mängu.”[20]

 

Episoodide kokkukõla võib mõistagi olla juhuslik. Teisalt oli Tammsaare ka teadlikult intertekstuaalne, ehkki seda mõistet tol ajal ei tuntud. Vahel on ta oma teostes üsna varjamatult viidanud teistele kirjanikele – tuntuim näide Dostojevski „Kuritöö ja karistus”. Tammsaare publitsistikas esineb hulgaliselt autoreid, kelle mõtteid ta kommenteerib või kasutab oma mõtete illustreerimiseks. Seega on tõenäoline, et Tammsaare rakendas teisigi „Zarathustrast” saadud impulsse oma teoses sama teadlikult kui ütlust jumala surmast. Need paralleelid on usutavad juba seetõttu, et kogu näidend on üles ehitatud paralle­lismi poeetikale.

 

Parallelismi poeetika

 

Parallelism on tuntud ennekõike kui mõtteriim või mõttekordus, mis ise­loomustab meie rahvaluulet. „Esimeses reas avaldatud mõtet ütleb järgmine rida uuesti ümber, kordab, täiendab, seletab seda teiste sõnadega; sagedasti järgnevad kaks, kolm ja enam seesugust mõttekordamist.”[21] Seda Mihkel Kampmaa määratlust täiendab Helle Metslang: „Parallelism on konstitutiivne võte eesti regilaulus, mis grupeerib järjestikused värsid kompleksseks tervikuks – parallelismirühmaks. Parallelismirühma kuuluvad värsid on omavahel seotud seeläbi, et ühe värsi sisu (mõte, kujutluspilt) ja selle vahendina ka vorm osalt kordub, osalt varieerub teistes, paralleelvärssides. Nii kujuneb kompleksne ­terviklik mõte, poeetiline pilt.”[22] 

Proosateksti puhul võiks öelda, et parallelism tähendab teatud struktuuri või kujundusvõtte kordamist, millega tõmmatakse tähelepanu ikka ja jälle samale teemale. Korduste kaudu tehakse motiiv tähtsaks ja seotakse ­poeetiliseks ­tervikuks.

Rahvalaulust pärit parallelismi mõistet pole tavaliselt proosatekstide ana­lüüsimisel kasutatud. Ometi tuleks eeldada, et regilaulu struktuuris avaldub mingi arhailine jutustamise viis, n-ö looveeretamise alusstruktuur. Tegemist võiks olla uurimissuunaga, mis seob rohkem ühte üldiselt lahus seisva rahvaluule ja nn kunstkirjanduse. 

„Juuditit” lugedes torkab silma, kuidas teatud motiivid sündmuste käigus varieeruvad ja korduvad. Nii moodustub algselt esitatud mõttest/situatsioonist omalaadne ahelvorm, mille kaudu Juuditi lugu kirjeldatakse justkui rahva­luulelises rütmis. See rütm oli Tammsaarele hästi tuttav, kirjaniku lapse­põlvekodus armastati rahvalaule laulda – „Suure tamme laul” on fraasi „sink sale proo” kaudu jõudnud ka „Tõe ja õiguse” romaani. Muusika inspireeriv mõju kirjaniku loomingule on samuti tuvastatav.[23] Kuigi sagedamini on tsiteeritud Tammsaare sõnu sellest, et suurim mõjutaja on talle olnud sümfoonia­orkester. Elsa Heporautale antud intervjuus ütleb Tammsaare aga veidi sala­päraselt, et tema loomingu põhimotiivid „võivad muidugi olla isiklikud elamused, kuid ka midagi kuuldut, nähtut, loetut, millest ei teagi, miks see verre ja ajju on sööbinud”.[24]

Vahel paistab mõni asi paremini kaugelt vaadates. Nii on näiteks itaalia ­kirjandusteadlane Clelia Conterno Guglielminetti „Kõrboja peremehe”[25] puhul öelnud, et ta ei taha nimetada teost romaaniks, vaid rohkem „autori poolt ­elustatud muistseks rahvalauluks”.[26] Ehk on rahvalaululise alusstruktuuri rakendamine osa Tammsaare poeetikast, mida senini ei ole märgatud? 

Vaadelgem mõningaid näiteid lavateose süžeekäigust. Temaatilisele alg­episoodile A järgnevad nummerdatud paralleelepisoodid. 

Esmalt lapse-motiiv.  

1. Naine linnast tuleb Juuditi käest paluma oma janusse surevale lapsele ­tilgakest vett, kuid Juudit keeldub. Näidendi lõpus liigub sama naine ringi juba oma surnud lapsega.

A1. Vana Siimeon ilmub näidendi alguses Juuditi ukse taha, et paluda abi ja varju oma lapselapsele. Näidendi lõpus saab poiss surma. 

A2. Juuditi unenägu lapsest. Juuditi sõnul kuulis ta unes Jehoovat ütlemas, et „Iisrael on saanud kui väetiks lapseks, kes nutab pilkases pimeduses ja ükski ei kuule tema häält”. Paralleel tekib sureva lapsega ema süles, kelle häält Juudit ise kuulda ei võtnud ning keda võib tõlgendada Iisraeli või koduküla sümbolina. Situatsioonide paralleelsus annab viite Juuditi tegutsemise tõelisele ajendile: ta ei soovi vaenlase leeri minna oma koduküla päästmiseks, vaid hoopis isekamatel motiividel. Unenägu on üksnes selle põhjendamiseks, nagu kinnitab ka Tammsaare.[27] Juudit oleks valmis lubama Olovernesel oma koduküla vallutada, et ise troonile pääseda – hädas, sureva lapse päästmine ei ole tema eesmärk.

A3. Juudit Olovernese telgis. Olovernes hakkab ühel hetkel kutsuma Juuditit emaks ning viimane Olovernest lapseks. Kui Juudit on väljendanud oma lootust, et Olovernes haarab ise võimu ning Juuditist saab kuningapoegade ema, ütleb Olovernes: „Juudit, sa ei armasta lapsi.” Last võib siin mõista konkreetse (sigitatud) lapsena, kuid selle all tuleb teoses pakutud kontekstis silmas pidada ka Olovernest, keda on äsja kõnetatud kui last. Ka siin saab tõeks näidendi algepisoodis idanenud mõte: laps sureb. Juudit aga kordab peaaegu samu sõnu, mida näidendi alguses esinenud Naine: „Mis on mulle Iisrael, kui mu laps sureb.” Juudit: „Kui võimalik, annaksin kõik Iisraeli kuulsad mehed ühe ­Olovernese eest, sest teda olen kõigi seast ära valinud, teda olen oma südameverega armastama hakanud.”

Niisiis moodustub neljast episoodist ahelvorm, mis varieerib lapse motiivi üha uuesti. Igas episoodis tuleb Tammsaare algse, n-ö esimese värsi juurde tagasi, toimub lapse-motiivi teisendatud, täpsustav ja avardav kordamine. 

Teiseks vaatleme Nimetu tegelaskuju, kellega seonduvad n-ö kaksikriimilised olukorrad. Tema ilmumine on ennustuslik: põhisituatsioon mängitakse justkui eelloo või peaproovina läbi selle tegelaskuju kaudu. Olgu märgitud, et Nimetut võib näha ka Olovernese teisikuna. Sellele viitab Olovernes ise, öeldes, et Nimetu meenutab talle teda ennast noorena.

1. Nimetu ilmub linna piirava sõjaväe leeri. Saabumine on ootamatu ning tähenduslik, sellega kaasneb oht Olovernese elule.

A1. Juuditi saabumine Olovernese ette. Saabumine on samuti ootamatu ning Olovernese elulõpp hakkab vääramatult lähenema.  

 

1. Nimetu tuuakse laagris Olovernese ette, ta püüab väejuhti tappa, kuid see lööb tal pistoda käest. Hiljem viskab Olovernes mõõga maha ja pakub oma elu Nimetule. Kaitsetut meest ei taha aga Nimetu rünnata ning ei suuda seepärast Olovernest tappa.

A1. Olovernes on Juuditi hüljanud, Juudit kohtub tema telgi ees Nimetuga. Nimetu keeldub teist korda Olovernest tapmast.

 

NIMETU. Pean mina Olovernese tapma?

JUUDIT. Kui teda ei ole enam, siis armastan sind; siis oled sina mu ainuke, mu päike Kiibeonis, mu kuu Ajaloni orus. [—]

NIMETU (valusalt, kindlalt). Ei, seda ei või ma!

[—]

JUUDIT. Sa oled mees, aga raiskad sõnadega kallist aega, nagu oleksid naine. Rutta, sinu ase ootab meid.

NIMETU (nagu ärgates). Jah, ma olen mees ja mees ei või meest magades tappa.[28]

 

1. Nimetu enesetapp. Nimetu tapab end pärast seda, kui Juudit nõuab temalt magava Olovernese tapmist. Püüdnud küll Juuditit veenda endaga tulema ning Olovernest unustama, tunnetab Nimetu selle võimatust, Juuditi fikseeritust üksnes Olovernesele ning võtab oma lootusetut olukorda tajudes eneselt elu.

A1. Osiase enesetapp. Osias on Juuditit endale naiseks palunud juba enne naise lahkumist Olovernese leeri. Juudit keeldus siis ja keeldub ka tagasi tulles, kui Osias oma ettepanekut kordab. Mõistes, et ta ei suuda võita ihaldatud naise armastust, võtab Osias eneselt elu. 

 

1. Olovernes hülgab Juuditi tema liigsete nõudmiste pärast ning jääb truuks oma kohustusele väepealikuna.

A1. Nimetu ei täida Juuditi nõudmist tappa magav Olovernes ja jääb truuks oma sõprusele Olovernesega. 

Mõlemal juhul tunnetab Juudit, et tema „neitsilikkus” sai naeruks; mõlemad mehed surevad. 

Nimetu „kaksikriime” võiks leida veel, kuid olgu teose struktuurilise paralle­lismi viimase näitena mainitud hoopis näidendi lõppvaatus – see kujutab endast nimelt esimese vaatuse peegelpilti.

Esimeses vaatuses käsib Juudit linna vanemaid enese juurde tulla, et teatada neile tähtsat uudist oma nägemusest ja jumalikust käsust. Neljandas vaatuses annab ta vanematele teada oma tähtsast võidust, vastaste väepealiku tapmisest. 

Esimeses vaatuses esineb turustseen, kus rahvas hakkab mässama ning tapetakse mees ja naine, kes liiga kallilt leiba müüvad. Neljandas vaatuses koguneb poolhullunud rahvas turul ümber Juuditi, et tema üle kohut mõista. Osias kordab oma abieluettepanekut ja taas ilmub kohale esimese vaatuse Naine, kes nüüd kannab süles surnud last.

Nagu näeme, on Tammsaare näidendi üles ehitanud samm-sammult, kindlaid motiive varieerides ja nendega justkui sügavamale liikudes. Niimoodi sammudes loob ta teoses rütmi, mis toimib omalaadse sugestioonina, hoiab lugeja enese kütkes, motiivid aktuaalsena ja teksti pingestatuna. Tahes ehk tahtmata meenub eesti rahvalaulule omane parallelism, mis tegeleb öeldu ikka uuesti ümber ütlemisega. 

Tammsaare võttis nii mõnegi oma teose idee folkloorist (näiteks „Raha-auk”, muidugi „Põrgupõhja uus Vanapagan”) ning seetõttu on võimalik, et ka rahvaluulest saadud kogemus vormis kirjaniku ettekujutust loo jutustamise vahenditest. Teisalt võib tegemist olla alateadliku võttega, milles avaldub lihtsalt mingi loojutustamise arhetüüp. Unustada ei maksa sedagi, et „Juuditi” kirjutamise ajal oli rahvaluule esteetika ja selle kasutamine moodsas kirjandus üldisemalt huviorbiidis (näiteks Gustav Suitsu poeem „Lapse sünd”, 1922).

Nii või teisiti võib väita, et näidendis „Juudit” on Tammsaare andnud piibli­loole niisuguse vormi, mis mingil vastuvõtutasandil lähendab juutide lugu meie rahvalugudest pärit mehetapja Maie loole. 

Nagu öeldud, „Juudit” ei ole kirjandusloos uuenduslik teos mitte ainult ­teemavaliku, vaid ka väljendusvahendite poolest. Parallelismi kasutamist Tammsaare poeetikas tasuks aga laiemaltki uurida.

 

Võimu poeetika

 

Tammsaare poeetikasse kuulub ka erinevate filosoofiliste ideede varieerimine ja läbimängimine. Need võivad avalduda üksikmõtetena, nagu ilmnes ­võrdluses Nietzsche teosega „Nõnda kõneles Zarathustra”, kuid ka ­pikemates ­arutlustes. Tammsaare võimufilosoofiat analüüsides tuleb veel kord tagasi pöörduda Nietzsche juurde, kelle loomingus kordub silmatorkavalt tihti mõiste „ori”. Kõige rohkem pühendub filosoof sellele oma teoses „Moraali genea­loogia”. Ta peab inimkonna üheks suuremaks hädaks orjamoraali ning süüdistab selles judaismi ja kristlust, mille moraal on aja jooksul orjamoraaliga kokku sulanud. 

Seetõttu on huvitav, et Olovernes nimetab kuningat „orjade orjaks”. Olovernes võis mõelda seda n-ö nietzscheaanlikult, viidates juutidele kui orjamoraali esindajatele. Tõenäolisemalt avaldub öeldus aga midagi sügavamat. 

Olovernese unistus on olla tema ise, elada eraldatult kaugel kodumägedes. See, et Juudit rippus maise võimu küljes ja hindas ainult tema kuulsat nime, oli Olovernesele suur pettumus.

Juudit esindab aga üliinimese tüüpi: ta suudab ületada iseennast ja kehtivaid  moraaliprintsiipe ning domineerida nii linna vanemate kui ka Olovernese sõjaväelaste üle. Ometi pidi ka temasugune üliinimene maksma iseenda ületamise eest hingeliselt ränka hinda. 

Siit hakkabki välja kooruma tammsaarelik essents. Mäng, sageli õrritavgi mäng filosoofide mõtetega on üks Tammsaare kunstilisi võtteid, millest ta ­liigub edasi alati isepäiselt ja oma teed. Juuditi kannatamine asetab tema sise­kriisi hoopis uuele tasandile. Tammsaare toob mängu süütunde ja südame­tunnistuse vaevad, nähtused, mis esindavad teda kõige rohkem huvitanud inimpsüühika sügavusi. Kui Nietzsche nägi võimutahtes midagi inim­loomusele ülimuslikku (teed üliinimese saavutamiseks), siis Tammsaare suhtub võimu avaldumis­vormidesse peaaegu alati negatiivselt ning huvitub pigem selle välistest ilmingutest. Võimalik, et taustal on kogemus elust Venemaa impeeriumis, kus võim oli kauge, ebainimlik ja vägivaldne. Artiklis „Demokraatia ja voorused” kirjutab Tammsaare: „Meie nägime seda voorust Vene ajal: kõik elasid alalises ­hirmus ja tsaaril endal, kelle nimel kõiki hirmutati, oli kõige suurem hirm.”[29] See tõdemus on küllaltki sarnane Olovernese mõttekäiguga „kuningas on orjade ori”. Kuid siin ei ole küsimus enam orjamoraalis, vaid reaal­setes võimu­suhetes. Tammsaare tähelepanekute kohaselt on võim peaaegu alati ­seotud hirmutamisega. Valitseja soovib hoida alamaid n-ö orjastaatuses, sest kardab ohjeldamata ­masside jõudu; alamad omakorda kardavad riigivõimu repressioone. Demokraatias nägi Tammsaare parimat võimalikku valitsusvormi, defineerides sedagi võimu tuummõiste, hirmu kaudu – „demokraatia eesmärgiks on võimalikult vähene hirm”.[30]

„Juuditis” on üks keskseid küsimusi võimuiha ning selle hävitav mõju kange­lannale. Tammsaarel võisid meeles mõlkuda antiikmüüdid ja muinasjutud, mida ta hästi tundis (näiteks vägev vähk ja täitmatu naine või kuningas Midas), igatahes kordab Juudit arhetüüpset lugu kangelasest, kes ei suuda oma ihasid pidurdada. Olovernes ilmub lugeja ette teistmoodi arhetüübina: selleks on kuningas Saalomon. Olovernese tasakaalukusele ja resignatsioonile on viidanud paljud uurijad ning sageli on tema mõtetes nähtud kõige rohkem kõlamas autorihäält. Olovernes on juba võimupositsioonil, teda kardetakse, ta teab ka, et on võimsam kui tema „ülemus” Nebukadnetsar, kuna „tema kuulsad teod on minu tehtud”. Olovernest ei saa võita, sest teda ei saa hirmutada, ta ei karda kedagi. Ta ei karda isegi oma elu kaotada. Võim iseenesest ei ahvatle teda, ta tunnetab seda kui kohustust ja koormat ning unistab hoopis elust vaba inimesena. Tema sõnavõttudest kumab läbi kogujalikku tarkust ja ka heitumust. Olovernes, kelle „jalge ees on kogu maailm”, näeb, et võim saavutatakse „vitsaga”. Ta ütleb: „Aga mina ei armasta orje, sellepärast pole mul ka vaja sitket hirmuvitsa, sest teda käes vibutades tunduksin naeru- ja haletsusväärsena.”[31]

Võimu ja hirmu seost käsitleb Tammsaare põhjalikumalt „Tõe ja õiguse” III osas eeskätt härra Bõstrõi tegelaskuju kaudu. Bõstrõi leiab, et „see ongi ilmas peaasi, et saaks teise värisema panna ka siis, kui ise tema ees värised, – see on õige inimese viis.”[32] Kuni riik suudab veel inimestele hirmu peale ajada, on tema võim kindlustatud. Kuid rahvalgi on oma võim: kui massid enam isegi oma elu pärast ei karda ja mässama hakkavad, on riigivõim igal juhul kaotanud. Tammsaare ei seosta võimu vägivaldset loomust ainult riigiaparaadiga – ka revolutsionäärid hakkasid niipea, kui said, vägivalla ähvardusel kuuletumist nõudma. Ühes episoodis peab Indrek rahvale kõnet ja ütleb: „Pange õieti tähele: küsimus pole vaenlase varanduses, vaid meis enestes. Sest kui me juba alguses anname voli oma madalamaile, nii-öelda tõpralikele loomusundidele, kuidas suudame endid taltsutada siis hiljemgi? Aga öelge mulle, mu vennad ja seltsimehed, mis saab revolutsioonist, mis saab inimesest, tema õigustest ja vabadusest, kui juba algusest peale on peremeheks loomalik instinkt?”[33] Indrek karjutakse maha, hiljem süüdistatakse teda revolutsiooni idee reetmises. 

Küllap just veristel ja vägivaldsetel revolutsioonipäevadel kujunes Tamm­saarest veendunud humanist ja demokraat, kes jõuga võetud võimu ei tunnistanud. Ja oli sageli väga kriitiline ka demokraatlikult valitud valitsuste suhtes, kui need tema arvates võimu kuritarvitasid. 

Lõplikult piirjoonestab Tammsaare võimu, vägivalla ja hirmu kolmnurga oma teises näidendis „Kuningal on külm” (1936), kus vana kuningas klammerdub võimu külge noore naise abil, „kes mehest ei tea”.[34] Kuningas on valmis karistama igaüht, kes tema trooni ähvardab. Juba ongi võlla minemas kaks noormeest, kui toimub ootamatu pööre. Kuningas loobub nii troonist kui ka (ilmselt) elust, et anda võimalus Angela ja Karlo armastusele. Seesuguses loobumises saavad Kuninga ja Olovernese tegelaskujud justkui kokku: mõlemad leiavad, et võim on muude eluväärtuste (vabadus, armastus) kõrval tühine.

Ja siis märkame, et ka näidendis „Kuningal on külm” asetseb võimu­mängude keskmes naine, omalaadne Juuditi teisendus. Samamoodi mehest puutumata nagu Juudit ning ühtviisi tujukas, võimukas ja kaval. Angela provotseerib ­korraga kolme-nelja meestegelast, kes lõpuks kõik tema mängu mängivad. (Näidend ongi alapealkirjastatud „Mäng kolmes vaatuses”.) 

Angela unistab Mathiasest kui kuningast ega lähe seetõttu naiseks karjusele Karlole. Paralleel Juuditiga, kes tahtis sünnitada ainult kuningapoegi ja ­-tütreid, on ilmne. Angela manipuleerib ka Kuningaga, keda ta süles istumisega soojendama peab. Kuid Angela ei ole nii võimukas kui Juudit, tema mõjub pigem naiivsuse ja ka pisaratega. Näiteks reedab ta Kuningale Mathiase ambitsioonid ise kuningaks saada pealtnäha kogemata, justkui mõistmata, mida see Mathiasele kaasa toob.

 

ANGELA. Mathias ütles seal, et tänapäev on kerge kuningaks saada: luiska end ainult jumalapojaks, kelle käes on igamehe õnn, kohe viskab rahvas vana kuninga kividega surnuks ja tõstab sinu troonile. Ja kui oled kord troonil, siis seal sa istud ja…

NARR. Ja tapad neid, kes su troonile tõstsid.

KUNINGAS (mõttes). Et siinilmas ka midagi ei muutu! Kui me olime noored, oli just niisama.[35]   

 

Angelasse armunud karjus Karlo on niikuinii tema manipuleerimise ohver. Angela mängib üle ka Narri, kes peab möönma, et „kuninganna tahab ja käseb, narr teeb ja vastutab”.

Näidendis figureeriv Ülempreester omakorda leiab: „Naisele ja narrile kuulub maailm. Nõnda meeldib see jumalale.”[36]

Ülempreestri sõnades avaldub tammsaareliku võimufilosoofia sügavam kese. Võim on nagu mäng: irratsionaalne ja tujukas, ning mänguõnn võib kergesti pöörduda. See, kes tahab alati võita, peab petma. Nii tähendabki võimust kinni hoidmine enese maha salgamist ja kehtestamist vägivalla ning valede toel. 

Ükski Tammsaare võimukandjast tegelane ei ole õnnelik. Võim muudab üksikuks ja julmaks. Miniatuuris „Kuningas ja ööbik” lõpetab ümberkaudsed rahvad ja riigid rüüstanud kuningas vangikongis, silmad pimedaks torgatud. 

Vastukaaluks võimuihale, mis inimesi lakkamatult tagant ajab, nägi Tammsaare ometi ka midagi lootusrikast. Artiklis „Inimese jälil” kirjutab ta: „Võitlus päästab inimeses valla kõige algelisemad instinktid ja kired, kuna korraldav kõlbline jõud lõdveneb. Aga ei ole nähtavasti võimalik ainult kirgedele toetades püsivamaid vaimlikke väärtusi luua, kui kirele tasakaaluks ei ilmu kõlbline jõud. Mis laadi see jõud on, see oleneb igast üksikust arenemise silmapilgust.”[37]

Silmapilgud korduvad ikka ja jälle. Võib-olla läbib kogu ajalugu regilaululine parallelism.

^[1] Bernhard Linde sõnul ilmus „Varjundid” tegelikult juba 1916. aasta lõpus.

 

^[2] H. Raudsepp, Tammsaare „Petuulia” (Juudit) Draamateatris. „Vaba Maa” 6. IX 1921.

 

^[3] P. Pinna, A. H. Tammsaare „Petuulia”. „Kaja” 27. VIII 1921.

 

^[4] P. Ambur, Mälestuskild A. H. Tammsaarest. „Looming” 1963, nr 1, lk 109–110.

 

^[5] Sealsamas, lk 103.

 

^[6] Vt: Tammsaare maailmakirjanikuna. Koostanud Elem Treier. Tallinn, 2001, lk 39. Draamateatri kogumikus „Aegkiri” (1922, nr 1, lk 5) märgitakse: „Algupärastest tükkidest on nii publikumi kui ka arvustuse kõige suurema huvi äratanud A. H. Tammsaare „Petuulia” („Juudit”), mis 8 korda ettekandele on tulnud.”

 

^[7] W. M–s, A. H. Tammsaare „Juudit” (Petuulia). „Päevaleht” 4. IX 1921.

 

^[8] F. Tuglas, Eesti kirjandus 1921 a. „Kirjandus. Kunst. Teadus” 1. IV 1922.

 

^[9] A. H. Tammsaare, Friedrich Nietzsche. Linnulennult. Rmt: A. H: Tammsaare, Kogutud teosed 15. Tallinn, 1986, lk 233.

 

^[10] A. H. Tammsaare, Juudit. Nelja vaatusega näidend. Tallinn, 1921, lk 68. Siinne vaatlus toetub näidendi esmatrükile. Näidendi koolidele mõeldud 2. trükis (1936), mis on ka „Kogutud teoste” versiooni aluseks, on mõningaid üksikasju muudetud.

 

^[11] Vt: F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja eikellelegi. Tlk Johannes Palla. Tallinn, 2008, lk 67.

 

^[12] Äsja tsiteeritud Olovernese sõnade puhul võiks näiteks meenutada Zarathustra „õpetust” sõprusest: „Mitte ligimest ei õpeta ma teile, vaid sõpra. Sõber olgu teile maapäälseks pidustuseks ja üliinimese eeltundeks.” Sealsamas, lk 52.

 

^[13] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 41–45.

 

^[14] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 36.

 

^[15] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 65.

 

^[16] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 42.

 

^[17] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 62.

 

^[18] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 56.

 

^[19] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 69.

 

^[20] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 55.

 

^[21] M. Kampmann, Eesti kirjanduseloo peajooned. 1. jagu. Tallinn, 1912, lk 41.

 

^[22] H. Metslang, Eesti regilaulu värsiparallelismi lingvistilise uurimise lähtekohti. Tartu, 1981, lk 50–81.

 

^[23] Vt: M. Vaino, Tammsaare irratsionaalsuse poeetika. Tallinn, 2016, lk 115–140.

 

^[24] E. Heporauta, Tähelepanuväärset minu elus? Rmt: Mälestusi A. H. Tammsaarest. Koostaja Eerik Teder. Tallinn, 1978, lk 28.

 

^[25] Peaaegu kõrvuti valminud „Juudit” ja „Kõrboja peremees” kätkevad huvitavat võrdlus­ainet. Mõlema teose peategelane on nn mehetapja naine – mis pakub omakorda paralleeli mehetapja naisega rahvaluules. Romaani ja näidendit eristab siiski midagi põhimõttelist: kui Juudit keeldub lapsega naist aitamast ning määrab seeläbi hukule nii nemad kui ka iseenda, siis Kõrboja Anna näitab üles halastust ning kutsub Sauna Eevi oma lapsega enda juurde elama. Anna, nii nagu Juuditki, ei saa oma ihaldatud meest ega last, ometi peitub temas erinevalt Juuditist lunastav alge. Jungi teooriate kohaselt võiks Juuditis näha kohutavat emakuju ning Kõrboja Annas armastavat emakuju.

 

^[26] E. Teder, A. H. Tammsaare esperanto keeles. „Keel ja Kirjandus” 1978, nr 12, lk 734.

 

^[27] Tammsaare kõneles Paul Amburile: „Kui linna paremlaste klassi kuuluv rikas, noor ja sõnakas naine läks nälgivast Petuuliast seda piirava vaenlase väepealiku Olovernese juurde ja tappis selle, nagu piibel kinnitab, siis pidid tal selleks olema sootuks naiselikumad põhjused kui piiblis esitatakse. [—] Lõpuks jõudsin ma otsusele, et selleks oli Juuditi naiselik erootiline uudishimu, elujanu ja kirg, mis sundisid teda minema kuningas Nebukadnetsari kuulsa väejuhi Olovernese palge ette. Mingisugusest kangelaslikkusest ega ka rahva päästmise soovist ei saa sealjuures juttugi olla, nagu jutustab piibel. See oli ainult kavala naise poolt osavalt kasutatud võte üldsuse petmiseks.” P. Ambur, Mälestuskild A. H. Tamm­saarest, lk 105.

 

^[28] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 76–77.

 

^[29] A. H. Tammsaare, Demokraatia ja voorused. Rmt: A. H. Tammsaare, Armastusest ja lapselikkusest. Tartu, 2011, lk 131.

 

^[30] Sealsamas. 

 

^[31] A. H. Tammsaare, Juudit, lk 67.

 

^[32] A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Rmt: A. H. Tammsaare, Kogutud teosed 8. Tallinn, 1982, lk 78.

 

^[33] Sealsamas, lk 174.

 

^[34] Sellegi näidendi idee pärineb piiblist, kus külmetav kuningas on Taavet (1Kn 1: 1–4).

 

^[35] A. H. Tammsaare, Kuningal on külm. Rmt: A. H. Tammsaare, Kogutud teosed 14. Tallinn, 1985, lk 138.

 

^[36] Sealsamas, lk 154.

 

^[37] A. H. Tammsaare, Inimese jälil. Rmt: A. H. Tammsaare, Armastusest ja lapselikkusest, lk 215.