Martin Algus: „Paranemine”.
Puänt, 2021. 92 lk.

Martin Algus on avaldanud arvukalt näidendeid, stsenaariume, draama­tõlkeid, ühe romaani ja novellikogu, aga luulekogu ilmumine oli siiski mõnevõrra üllatav. Teistsugusest žanrist hoolimata seostub „Paranemine” 2020. aastal ilmunud novellikoguga „Tagamaa”, seda nii looduskirjelduste kaudu kui ka perekonna seeneniidistikku pidi.

„Paranemine” on väga isiklik teos. Kogu võib lugeda kui perekonnalugu ning lähedase kaotuse ja leina kroonikat, kuid eelkõige puudutab see sügavalt igaüht, kel on olnud põhjust tegeleda pärinemise, juurte ja lähedase surmaga. Luulekogu koosneb kahest osast, esimene osa „Iseenesest” jutustab esmapilgul koomiliste kehaliste motiivide najal perekonna ajaloo, refrääniks luuletuste algul korduv vormel: „meie suguvõsas jagunevad hambad üldiselt kaheks” (lk 9), „meie suguvõsas jaguneb nahk üldiselt kaheks” (lk 15), „juuksed jagunevad meie suguvõsas üldiselt kaheks” (lk 21). Mälestusseikade kaleidoskoop lükitakse kokku hammaste, naha, juuste, kontide ja silmade kaudu, tundlikud ja detailirohked mälupildid avavad perekonna elu 1970-ndatest tänapäevani.

Ihulised motiivid leiavad nutikalt kasutust kogu tekstis: küll on hambad „ema poolt terved ja tugevad nagu elevandiluust klaveriklahvid” (lk 9), küll ehitas vanaisa „hambad ristis linnakese eliidile maju samas kui oma neljalapseline pere elas hambad varnas” (lk 9), küll näitab vanaisale „saatus hambaid hiljemgi” (lk 10). Teinekord „tulitab nahk”, see veetakse turule või üle kõrvade, ühel hetkel nahka isegi vahetatakse kiiruga – siis on käes mõistagi 1990-ndate algus. On „vaimusilm”, on „vastsündinu silmad mu rinnal”, kuid ühel hetkel jäävad vaid „tardunud kondid keset aega mis muudab kuju nagu arutult rulluv kuldnokaparv” (lk 31). Perekondlike mälupiltide taustaks on ühiskondlikud muutused, arengud ja pinged isiklikus ja loomingulises plaanis, elu pöördumine idast läände: „nüüd olime siin tohutusuures Globenis / ja kõikjal paistis / keskealisi vanemaid enda täis­kasvanud lastega / rootslasi soomlasi eestlasi venelasi / McCartney tuli lavale / välgutas oma lumivalgeid portselan­hambaid / [—] ja nägin siis et isal olid silmad märjad” (lk 12). Viimane rida vihjab teisele suurele teemale, mis läbib allhoovusena luule­kogu teist osa pealkirjaga „Paranemine”. Selleks on keele piiratus, suutmatus leida õigeid sõnu, ütlematajätmised, armastusest ja surmast rääkimise võimatus. Autor suudab seda siiski paremini kui näiteks Peter Handke, kelle ema surmast kõnelev „Soovideta õnnetu” tegeleb liigestest lahti ühiskonnas üksnes esemete, mitte inimestega. „Paranemises” on lootust, mõistmist ja õrnust enam.

Luulekogu teine osa alajaotustega „Nüüd” ja „Siis” räägib autori ema ootamatust haigestumisest ning on kirjutatud ema viimastel elukuudel. Autor on öelnud, et kirjutamine oli algul teraapiline tegevus ning tekstid polnud mõeldud avaldamiseks, kuid pikkamööda hakkas jupikestest kogunema pikem tekst. See on omamoodi kompav rännak valust vabanemise suunas. Kui leinaprotsessis eristatakse nelja erinevat faasi (šokk, viha, kurbus, leppimine), siis „Paranemine” tegeleb eelkõige kahe viimasega ning elu jätkumisega pärast lähedase kaotust. Siin on hämmeldust, eitust ja hirmu ning viimaks ka julgust seista silmitsi millegi veel laiemaga kui vanema surm. Ema on olnud iseenesestmõistetav ja kõikejõudev perekonna kese, maailm tuleb temata jälle üles ehitada, leinamist õppida: „mina laperdasin olematusest välja ja tagasi / mina kiuksusin / ja pisikesed varjud laperdasid minust läbi / kõik kokkulepped olid / kehtetud” (lk 45); „kaldale pritsivas / vahus / mere kujuteldamatus raskuses / kõmiseb / surma mõistmatus / mis on / niisama / mõistmatu kui / lõpmatus” (lk 56).

Paranemine eeldab endasse vaatamist, silmitsi seismist oma soovide ja hirmudega, ka tegelikkusega, mille kuju on seni vorminud loominguline töö. Surma lähedus sunnib seda kuju muutma, kutsub üles aususele enese vastu – väljamõeldis ei kanna, tekib nihestus, viga programmis. Lein lööb hoolega paika sätitud rutiinid segamini ja järsku on oluline üksnes olemas­olev hetk: „tegelikkus oma kvantkoega / hõlmamatu ruumi / olemise ja olematuse üheaegsusega / näib / kasutamiseks liiga sürreaalne // on ilu / on kahtlus / on mingi võimalus / väljamõeldises lõpuni vastu pidada” (lk 56).

Novellikogus „Tagamaa” kirjeldab autor poeetilises, peaaegu vanaaegses keeles loodust ning loodus on olulisel kohal ka „Paranemises”. See on eelkõige mälumootori käivitaja ning tugi, et edasi elada: tuttav pihlakas, hundinuiad ja metskanep, kolm kuuske keset niitu meenutavad, aga aitavad ka meeles pidada, et kõik tärkab, kasvab ja sureb, et inimene on osa lõputust ringist. Looduskirjeldused on vahel peaaegu kinematograafilised ja kõlavad autori kirjapanduna loomulikult. Siin pole pretensiooni ega paatost, näib täiesti normaalne, et „veised ripuvad kõrte kohal kärbsepilves” (lk 47) või „sõstrapõõsas sumiseb kui turg” (lk 65). Loodus annab lootust ja jõudu, elutseb meis nagu eelnevad sugupõlved, see on suur sulandumine. Loodus aitab mäletada ja mälestada, isegi kui distants on vältimatu: „aga tegelikult on minu / ja aia vahel / inimese igavene eraldatus / mis mõistab küll looduse mõnu ja valu / kuid on sellega ühenduses vaid serviti” (lk 65). Ehk on ka meie läheduse­otsingutega nii, oleme üksteisega ühenduses vaid serviti.

Algus ei kirjuta üksnes loodusest, ta märkab ka proosalisi argielu detaile. Lapse­põlvekodu on täis mälestusi: kohvikann, toolid, nõudekapp, „lapsepõlve lõhn tuleb esikusse vastu tunneb ära” (lk 69). On äratundmist, täpseid kirjeldusi, pilt kerkib selgesti silme ette. Kuid selle varjus luurab ahastus: kuidas on maailmal õigust edasi keerelda, kui juhtunud on midagi traagilist? Leinaja jaoks maailm peatub. Jah, kusagil on sõjad, poliitikud käituvad nõmedalt, viirus laastab, aga tema jaoks on aeg paigal.

Olulisel kohal on muidugi autori lapse­põlve Vooremaa eluolu. Oma etteaste teevad nii kalamehed kui ka võrrid, poisid pioneerirättides ja emad paneelmajades. „Tagamaa” poeetiline keel ja motiivid tulevad ajuti tuttavad ette, kuid on „Parane­mises” moodsamad, oma ajastu nägu. Siin on viiteid noorpõlve muusikale ja loetud raamatutele, vanemate elu raputanud biitlitele ja rollingutele, aga ka muule: „ja järsku oli siin kogu see inglise laviin / Ruby Tuesday Angie Eleanor Rigby / Muslim Magomajev / oli hetkega yesterday” (lk 11).

Sattusin „Paranemisega” kõrvuti lugema veel mõnd vanema surma kirjeldavat teost: nigeeria kirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie esseed „Notes on Grief”, eelkõige filmitegijana tuntud Chantal Akermani raamatut „My Mother Laughs” ja ameerika autorite Kate Zambreno ja Patricia Lockwoodi romaane „Book of Mutter” ja „No One Is Talking About This”. Kõik neli teksti räägivad pereliikme kaotusest, kuid täiesti erinevas alatoonis – neis valitseb viha, pinge ja pettumus, mahajääjatel on surijast rääkides justkui süda täis. Autorid jäävad teravate emotsioonide küüsi ja need varjutavad sündmuse traagilisuse, tegeletakse sottide klaarimisega. Kas mehe lein on teistsugune kui naise lein, kas ema leinav poeg on erinev ema leinavast tütrest, isa leinavast pojast, isa leinavast tütrest? „Paranemise” lein on tundlik ja õrn, taamal terendab uus algus.

„Paranemine” räägib palju lähedusest. Kas suudame jõuda oma lähedasteni? Kas julgeme tunnistada ja väljendada hirmu, kurbust ja hoolt, ilma et kardaksime kõlada võltsilt? Kas suudame surmast rääkida? Nii kuis kahaneb elujõud, jääb ka tekst aina vaiksemaks ja napimaks, kuni kõik on öeldud. Sama sammu astub raamatu kujundus (Triinu Kööba), õhuline ja delikaatne vorm toetab teksti sõnumit. Kõik läheb mööda, kõik läheb edasi: „peame tagauksest tuppa käima sest / eesuksele unustatud jõulupärja sisse on / hallrästas pesa teinud / pojad juba sulis” (lk 92).

„Paranemine” vaatab olemise sügavikku, kuid pinnale jääb lootus ja helgus. Valust sündinud luulekogu mõjub toniseerivalt ja toidab usku tulevikku.