Carolina Pihelgas: „Pimeduse pisi­asjad”.
„Kaksikhammas”, 2017. 84 lk.

Carolina Pihelga 2017. aasta novembris esitletud luulekogu „Pimeduse pisiasjad” tekitas elevust juba enne raamatu avamist. Pimeduse pisiasjad — milline fantaasiat käivitav pealkiri! Kas luuletajal on tõesti õnnestunud pimedust pisendada? Mis on need pimeduse pisiasjad? Kui varasemas luulekogus „Kiri kodust” (2014) on Pihelgas püüelnud tühjuse poole, siis uue raamatu puhul vihjab pealkiri, et seekordse otsingu eesmärk võiks olla ka tasakaal — sest kuidas jätta pisiasjad tõesti pisiasjadeks? Pimedus ei ole ju ainult valguse puudumine, vaid tähistab ka inimeseks olemise pahupoolt ja teadvuse hämaralasid.
Esimese vastuse tekkinud küsimustele annab luulekogu kaanel Lilli-Krõõt Repnau foto tumedal taustal laiutavast kortsus tekist: pimeduse pisendamine algab suure tõenäosusega intiimsest keskkonnast, ilmselt kodust. Foto säbrulisus, mis teeb musta pigem halliks, vihjab, et kaamerapilt on kongeniaalselt luulega püütud pimedas. Säbrulised ja seetõttu vanamoelise muljega on ka raamatu leheküljed ning teised fotod, nii et neil lehekülgedel on veidi „teine ajaarvamine” (PP, lk 59).
Luulekogu üks täiuslikumaid luuletusi on avaluuletus, mis algab ridadega „Mõnikord ma peaaegu ulatun / su unenägudeni” (lk 9). Luulemina kõnetab mõttes oma kõrval magavat väikest last, kes kasvab ja saab vaikselt üha iseseisvamaks ning triivib emast „jälle / natuke kaugemale — nagu paberlaevuke / porilombis, õnnelik igast tuulehoost” (sealsamas). Ka luuletus kasvab lause-lauselt nii sujuvalt, enne kui tuulehoog selle ära, eemale kannab.
Seda avaluuletust oleks võimalik tõlgendada ka võõrdumisena mõnest teisest lähedasest, kuid paberlaevukese kujund annab siiski märku veel liiga õrnalt arenenud minateadvusest, mis ei tundu tõenäoline täiskasvanu juures. Igatahes suheldakse selles luulekogus ka teiste perekonnaliikmetega, isa, ema ja elukaaslasega, kuigi Pihelga luule sinavorm ei pruugigi pöörduda kellegi teise kui luulemina enda poole. Sinavormis kirjutamise võtet, mis annab luuletusele suurema üldistusjõu ja tekitab luuletaja endaga väikese kõrvalpilgulise distantsi, on Pihelgas varemgi kasutanud. Ka kogus „Kiri kodust” on luuletusi, näiteks read „Sellest jääb märk maha. Sellest / sinu oskamatust kannatamisest” (KK, lk 17), mida võib lugeda kui tõrelemist iseendaga või hoopis empaatilist kaasa­elamist kellegi lähedase olukorrale.
Kuna „Pimeduse pisiasjades” on Pihelgas leidnud oma luules uue tihedama kvaliteedi, oli esialgu isegi üllatav, kui palju varasemaid teemasid on tegelikult alles: kasvamine, vaikus, põlvnemine, tühjus, mälu, lumi ja tubane talveuni. Uutest teemadest eristubki kõige selgemalt suhtlemine lapsega, mis toob luulekogusse õdusust juurde hoolimata hämarast üldplaanist ja pimeduses ette võetud tundmatutest radadest. Õdus ja ebaõdus — see sõnapaar oli esimene, mis „Pimeduse pisiasju” lugedes kangastus, ning need kaks kvaliteeti — õdusus ja ebaõdusus — ongi seatud ses luulekogus peamisele tasakaaluteljele. Illustreerigu seda lõik luuletusest „Mida teha”: „Ma värisen öö tühjuse / ees, sa tõmbad teki peale, aga kardinatest / imbub ikka hak­kide kahtlust, kaldapealsete / keskaegset udu, väsimust, mis lämmatab / isegi potitaimed. Pärani silmi taeva poole, / tähed võbelemas kaalukaussidel.” (PP, lk 39.)
Luulekogu kuuest tsüklist on kõige mängulisem teine, kus käib veider tontlik tants ning janu tundmatuse järele on veidi värskem ja lennukam. Edasi lähevad meeleolud teravamaks ja tumedamaks ning peamised rajad liiguvad hoopis hämaras, vedades aeg-ajalt luule südamikku pimeduse juuri (lk 75). Õdususe ja ebaõdususe dünaamikat annavad aga siiski kõige paremini edasi luuletused, kus turvaliselt kodus toimetava lapse mängud kohtuvad ema võõristava või tõlgendava pilguga: „Vaadata, kuidas / laps, kes jäljendab veel kõike, ehitab mänguloomale klotsi- / dest kirstu” (lk 52) ja järgmises luuletuses: „Klotsidest kirst küll, aga padjaga. Mugavustega vangla, oma / tuba ja prii söök. Isiklik lapike taevast” (lk 53).
Esimene tõlgendus luuletusele võiks olla, et laps on käinud hiljuti koos vanematega matusel ja matkib nüüd toimunut, veel päriselt aru saamata, mida kirstus lamamine tähendab. Niisugust tõlgendust toetab paljudes luuletustes kirjeldatud pehkinud ja kummituslik maja, mis võib olla päranduseks saadud või kus luulemina on käinud meditatiivsetel ja unenäolistel rännakutel mälu ja sugupuu jälgi ajamas — sest sugupuu ilmub öösel (nt KK, lk 69).
Teine tõlgendus oleks emakesksem. Sel juhul võib arvata, et laps ehitas mänguloomale voodi, kuid lapsega kaua kodus olnud ema ei näe enam voodit voodina, vaid näeb koduses olemises mugavustega vanglat. Seda tõlgendust toetab asjaolu, et raamat algab luuletustega lapsest ja muutub siis üha tumedamaks ja pimedamaks. Kuid ka selle tõlgenduse saab tahtmise korral kõrvale heita, sest tihti ei ole pimedus niivõrd lapse ja koduga seotud, kuivõrd lihtsalt eelhinnanguteta keskkond, värvipalett, mis on luuletajale kõige käepärasem. Eriti V ja VI tsüklis tundub tegelikult, et meeleolu on rahulik, kuigi keskkond on ebamugavalt pime ja aeg-ajalt hõõguvad silmaterad (PP, lk 79) või vaskussid (lk 60) või teritatakse pilku ja nuge (lk 77).
*

Kujundikasutuses ja sõnavalikus ongi Pihelgas uues kogus julgemaks muutunud. Kergelt voolavat pildilist minimalismi „Pimeduse pisiasjades” eriti enam ei kohta, pigem on üksteise järel mitu jõulist nimi- või tegusõna ja ootamatut kujundit, vahel lausa igas lauses.
Julgus olla kujundikasutuses teravam lähendab Pihelga luulet mõneti Kristiina Ehini loomingule — ka Pihelgas kõnnib nüüd rohkem „Mõõgateral” ja leiab oma luules ka eredamatele emotsioonidele koha. „Pimeduse pisiasjades” on mõõgateraks kallima selgroog: „Mäletan su selgroogu nagu mõõgatera. / Ta kumerus sähvatab läbi mu kajakakerge / une.” (Lk 42.) Meeleolu neis ridades on küll terav, kuid siiski unisuse foonil. Luuletuse lõpus jõutakse ka pisiasjadeni: „Puudutada neid ei tihanud — [—] põrandalaudade ja padjasule kerglasi vaidlusi.” (Sealsamas.) Ning kokku hakkavad selle luuletusega kõlama ka read: „Olen kuristike tütar ja pinna- / pealseid haavu ma ei löö.” (Lk 15.)
Ühel hetkel tekkiski „Pimeduse pisiasju” lugedes kujutlus, kuidas luuletaja teritab pimedas köögis nuge. Nii hoolega on töösse pandud kogu poeetiline arsenal. Mõõdutundetumalt pillab Pihelgas kujundeid V ja VI tsüklis, ning see harjumus võis luuletajale külge jääda Makedoonia poeedi Nikola Madzirovi luulet tõlkides. Ka Madzirov võib igal real luuletusse uue tähendustiheda sõna või kujundi tuua. Hoolimata sarnasusest oleks Madzirov nagu lugejasõbralikum. Põhjus võib olla selles, et Madzirovi luuletused on mahedad ja ka nukrad ning lugejal on võimalik neist kujunditest ker­gemini üle libiseda, sest nende üldine funktsioon on kirjeldus.
Pihelga kujundid on aga tumedamad ja seega ebamugavamad, eriti kui lugeja ennast kohe ära ei tunne. Samuti suhtlevad need tihedamalt alateadvusega ja seetõttu võib tekkida tahtmine tõlgendada neid suurema mahuga sümbolitena, kui luuletaja on võib-olla taotlenud. Seega kui vaadelda ka Pihelga kujundeid rohkem kirjeldusena, mõjub luule rahulikumalt ja mitte enam nii nõudlikult.
Silmapaistvalt meisterlik on luulekogu I tsükkel, kus sõnad ja nende tähendused on nii peenelt ühenduses, et iga järgnev detail või lause on nagu kingitus, mille luuletaja kildhaaval tervikusse lisab. Tegelikult meenutab „Pimeduse pisiasjade” I tsükkel (aga ka III) mitmeski mõttes kogu „Kiri kodust” I tsüklit, kus tervik­likumad ja mõjuvamad luuletused loovad selgust ja kergust just siis, kui kõik luuletuse osad luuletuse lõpuks paika liiguvad — nagu tetrisemängus, kus erineva kuju ja värviga klotsid kukuvad oma kohale, jätmata ühtegi tühikut, nii et kui rida saab täis — või luuletus valmis —, kerkib sähvatus ning tühjust ja mänguruumi tekib juurde.

*

Olgu see lapse võõristust tekitav klotsimäng või kummituslikus mälestustemajas kondamine, on selge, et meeleolu selles luulekogus on pigem ebaõdus. Suur osa kulgemist toimub küll kodus või koduselt turvalises keskkonnas ja tunda on ka mahedat õhtu saabumise rahu, kuid tasakaaluteljel jääb domineerima ikkagi ebaõdusus. Seesugune lugemiskogemus toetab muuseas ka Leo Luksi tähelepanekut, et kirjandus ongi ebaõdususe poole kaldu, ning niisamuti väidet, et eesti kirjanduses on ka kojujõudmised enamasti ebaõdusad (mis ei sisalda eeldust, et need peaksid olema õdusad, kuid ometi ei ole need ka pidulik-pühalikud ega hiilgavalt rõõmsad).
Siiski tundub, et kui skaala „õdus-eba­õdus” on ebaõdusa poole kaldu, on seegi päris rahuldav tulemus, sest koju saabumisel (või kodus olles) tekkiv tunne võib ju olla ka lausa õudne või ängistav. Seega võib ka ebaõdusus paikneda üsnagi tasakaalutelje keskosas, ja „Pimeduse pisiasjades” on see kvaliteet, kuhu kogemus üldjuhul pidama jääb, muutmata luulet otse õuduslooks või liiga ängistavaks.
Igatahes tasub Pihelga loomingut eesti kodu- ja kojujõudmise luule kohta üldistusi tehes arvesse võtta. Kas või juba kogus „Kiri kodust” on kaks kojujõudmise luuletust, üks neist klassikalisem „ebaõdus”, kuigi lõpuks ülesehitava tonaalsusega (KK, lk 19), ja teine avaram, kuid sellevõrra „pidulikum” (lk 68). Lisaks võiks koduteemalise luule tüpoloogias eraldi mustrina tähele panna lapsega kodusolemist ja selles peituvat tuttavlikku korduvust kui viljakat pinnast, kuhu tekivad „kogemushorisondi tõrked”, osa vaatleja tajust ja poeetilisest nimetamisest, osa aga lapse kiirest arenemisest tulenevalt. Väga avaralt tõlgendades võibki just lapsega kodusolemine olla see tõeline kojujõudmine, see hetk, kus ka luule jõuab selgemalt ja püsivamalt kodusesse ruumi.
Carolina Pihelga „Pimeduse pisiasjad” laotuvadki laiali peamiselt õdusas kodukeskkonnas, kuid lapse kõrval nüüd rohkem pimedusse vaatav luulemina kohtub neil öistel mõtiskluseradadel ka omaenda kartuste ja kõhedate mälestusevarjudega. Pealkiri tuletab aga meelde, et pimeduses võib tundmatu asemel ka tuttavaid ja armsaid pisiasju leida.