Merike Õim: „Kirja vahetaja”.
„Menu Kirjastus”, 2017. 116 lk.
See oli kaugel ja muutlikul 1985. aastal, kui kirjastuses „Eesti Raamat” ilmus sarjas „Noored autorid” Merike Õimu, mitte just väga noore autori debüütluulekogu, millel oli omapärane pealkiri „Väljakuid ja võlvikäike”. Juba see pealkiri jäi kuidagi rohkem meelde kui tema kaaslaste omad samas sarjas. Olin juhuse tahtel raamatukese toimetaja. Mulle meenub esmalt uje autor ja samal ajal tema kaasamõtlev suhtumine, tema luulest mäletan nüüdseks vaid seda, et selles valitses linnateema ja optimistlik toon. Midagi intrigeerivat, mis tolles ajas end ilmutas, kogu ei sisaldanud.
Paraku järgnes vaikus, ei meenu, et ka perioodikas oleks selle esikkogu värssidele lisa ilmunud. Terasemat luule jälgijat ei pannud see asjaolu muidugi kuigivõrd imestama. Nii on ikka olnud, et piirdutakse esimese luulepuhanguga ja elu veab noore luulekatsetaja teisele eluhalsile. Seda võib tagantjärele öelda nii mõnegi tolle sarja autori kohta.
Merike Õimu juhtum osutus siiski eriliseks ning ligi kolmkümmend aastat hiljem ilmusid ootamatult ja järjepanu kaks tema luulekogu — algul „Kõiksuse jälg” (2015) ja tänavu (2017) „Kirja vahetaja”. Sellest püüangi siin juttu teha.
Muidugi on „Kirja vahetaja” (milline omapärane pealkirjaleid!) sootuks teistsugune luuleraamat kui kunagine debüütkogu. Juba pikk ajavahe otsekui nõuaks ja tingiks seda. Kui püüaksin määratleda „Kirja vahetaja” põhiteemat, siis on selleks ehk eluring, mis on läbi kootud põlvkonnasidemetest ja omapärastest mälestustest. Muidugi on muutunud ka luuletamise laad, luule tonaalsus. Kuid see on vaid väline iseloomustus. Sisemine näib olevat midagi muud. Luuletaja justkui esitaks endale pidevalt üht ja talle väga olulist küsimust ning otsiks sellele luulekeeles vastust. Kui ma vaid teaks, mis see küsimus on, küllap siis saaksin selgituse ka tema kaua viibinud tagasitulekule luulesse. Nii või teisiti on see tagasitulek igati õigustatud, olgu luuletaja sisemine motiiv milline tahes. (Või on neid koguni mitu?)
Tahaksin seda muutunud luulet iseloomustada sõnaga „kummastus”, mida olen harjunud kasutama sõnadetaguse kumina, ridade kohal heljuva teise reaalsuse kohta, olgu siis tegemist luule või proosaga. See on lihtsamalt öeldes hea tunne, mis valdab mind, kui satun igati õnnestunud luuletusele ja olen juba ette kindel, et kogen sedasama mõne lehekülje järel uuesti. Siinse kogu puhul sünnib see keskmiselt iga kolme või nelja luuletuse järel. Võiksin ehk lisada, et mida luulekogu lõpu poole, seda sagedamini tuli sääraseid meeldejäävaid hetki ette. Olgu üheks näiteks kogu viimase luuletuse viimane rida „ükskord saab kõigest vesi”, mis mõjub nagu muusikapala kooda.
Muidugi on siin kogus ka vabajooksuhetki, nagu ühes luulekogus peabki olema. Mainitud kummastushetked on seotud peaasjalikult vabavärsiliste arendustega, vähem võib seda tunnetada riimitud luuletuste juures. Aga ka riimi puhul sugeneb aeg-ajalt mõnesugust maagiat. Üldiselt on riim ju luuletaja sõber ja vaenlane, häid riime on nende üleüldise ärakasutatuse tõttu aina raskem leida. Mõnel juhul polegi see ehk õnnestunud (või ideaalset riimi ei olegi olemas) ja nõnda tekib igati korraliku luuletuse lõpus mingit laadi dissonants. Muidugi oleneb see ka lugejast — mõne silmis on tegu hoopis hieroglüüfiga, mida tasub mõistatama hakata.
Vist juba vihjasin, et kogus on ka jutustavat luulet, parim neist ehk „Mälestuskild”, omapärane pühendus tädi (?) Juulile. Samuti leidsin mõne eestimaaliku pildistuse, paraku need mingitele konkreetsetele maastikele või paikadele ei osuta. Niisiis ei ütleks, et loodust kui sellist on „Kirja vahetajas” vähevõitu. Looduse teemal sobikski pikemalt peatuda, pealegi oli meil luuletajannaga üle pika aja silmast silma kohtudes sel teemal väike mõttevahetus. Mäletan, et püüdsin talle sisendada mõtet, et eesti naisluules on loodusel, kitsamalt taimedel, eriti rahvalikel taimenimedel, ilmastikunähtustel, taevavaadetel (tähtkujudel) ja muul sellisel traditsiooniliselt oluline koht. Aga et mu soovitus ei oleks nii läbinähtav ja pealekäiv, siis mainisin taimi, mis on mu oma loomingus koha leidnud: äiatar, üheksavägine, härghein, põdrakanep, jumikas, metspipar, ussilakk. Tema vastas mulle: jajah, olen sellega igati päri ja tahaksin rohkem loodust oma luulesse tuua, aga ma ju õppisin kõrgkoolis väga asist ala ja seepärast olen selles vallas teadmistevaene.
Korraga taipasin, et olen liiale läinud, et olen end seganud millessegi delikaatsesse. Ma ju tean, et me peaksime oma nõuannetes, ka toimetajatena, sealhulgas parandusettepanekuteski, olema võimalikult ettevaatlikud. Meenus hea kolleeg, kauaaegne kirjastuse luuletoimetaja ja hea luuletaja Linda Ruud, kes arvas, et luuletus kas on olemas või seda pole, vahepealset võimalust ta peaaegu ei näinud. Mis tähendas, et ühtki luuletust ei saa kuigivõrd muuta ega parandada. Nõnda ma siis vaikisin sel teemal ja kiitsin end mõttes, et ei soovitanud vestluskaaslasel oma ainevalda laiendada ja mõnes muus luulevormis, näiteks soneti või ballaadiga proovida. Sinnani tuleb ikkagi jõuda iseseisvalt. Ja mõnele loomupärasele talendile niisugused vormiotsingud lihtsalt ei sobigi. Luuletamine on tõesti delikaatne, väga isikupärane nähtus.
Sel meie kohtumisel jätsin mainimata (küllap argusest) ühe asja, aga ütlen selle siinkohal siiski välja, sest niisugune oli luuletaja soov — mitte midagi kriitilist enda teada jätta. Jah, vist küll ainsana ei kõnetanud mind „Kirja vahetaja” algusosas leiduv pikem luuletus „Pähklikoores lähen teele”. Ja seda mitte vaevakase ning huulheina kujundi vildakuse tõttu, luule on luule ja botaanika on botaanika, vaid mingi üldisema kunstlikkuse tõttu, seotud vististi selle pähklikoore-kujundiga ja soolauka kui veekoguga. Võimalik, et olen loodusmaastike ja konkreetselt soo (raba) asjus liiga tundlik. Luuletajad ongi harilikult sookauged. Nii näiteks ajab mind muigama isegi suitsulik, palju tsiteeritud värsirida „täis laukaid sügavaid on soode süli”.
Aga mainitu on ka minu ainus etteheide sellele anderikkale kogule.
Siiski, veel midagi samast vallast. Arvatavasti alles neljandal ülelugemisel tekkis mul selle sooteema juures tuttavlik võpatus. Vaatasin üle, jah, „Kirja vahetaja” teise ulatuslikuma tsükli pealkiri on tõesti „Laotusi ja laukaid”. Nimelt näis mulle, et olen oma toimetajapraktikas või lihtlugejana midagi taolist juba kohanud. Ja kohe meenuski — meie kauge luuletaja Urve Karuksi valikkogu pealkiri oli peaaegu seesama: „Laotusse lendama laukast”. Kindlasti on mu allusioon täiesti meelevaldne ja räägib pigem eesti luule ootamatutest temaatilistest kokkupuutepunktidest. (Merike, kui loed seda lõiku, ära pane tähele! See on täielikult minu uid!)
Tunnistan, et andsin „Kirja vahetajat” lugeda ka poeg Neemele, kes kuulub luuletajaga võrreldes järgmisesse põlvkonda ja on minuga võrreldes luuleasjadele tublisti ligemal. Tema esialgne lühiiseloomustus oli: „Leidsin ridamisi mind kõnetavat luulet.” Selle märgiks oli ta lehtede vahele pannud paberiribasid („Armastus kõnnib”, „Su randmelt põgeneb aeg”, „Ja peagi see sügis ei tule” ja veel mõned äramärgitud). Hiljem lisas ta: „See on huvitavate kujunditega luule, vabavärss pakkus üllatuslikku rohkem, riimide osas on triviaalsusi.” Mul jääb üle temaga enam-vähem nõustuda.
Mida lõpuks öelda? Vahest tuleks rõhutada juba öeldut: „ükskord saab kõigest vesi”. Ja lisada: kuid midagi sellest kõigest muutub vahel ka luuleks, mis lummab ja pakub samastumishetki äratundjatele. Ja mitte ainult neile.
