Vahur Afanasjev: „Serafima ja Bogdan”.

„Vemsa”, 2017. 560 lk.

 

Perekonnasaaga „Serafima ja Bogdan” räägib Peipsi-äärsete vanausuliste külast 1944. aasta lõpust kuni 1980-ndate keskpaigani, jõudes epiloogis 1990. aastatesse. Külapatriarh Arhipi tütrele Serafimale tuleb kosja eestlasest militsionäär, endine korpusemees Raimond Uusküla (kord ka Alaküla). Serafima kaotab pulmade eel süütuse hoopis Haritonile, kes aga heidab silma Serafima sõbrannale Apolloniale. Raimond korraldab NKVD abil Arhipi ja tema poegade tapmise. Ainsana jääb ellu Serafima kaksikvend Bogdan, kes põgeneb naiseks riietatuna vanglast ja varjab end Emajõe-äärses soos, kus omandab teise nime all aega­mööda teadmamehe kuulsuse. (Igas „Tasujas” peab ju olema oma Prohveti-Pärt.) Hariton küüditatakse ja ta sureb Siberis. Serafimal ja Raimondil sünnib kolm poega, aga naine haub tapetud perekonna eest abikaasale kättemaksu. Kaks vanemat poega hukkuvad segastel asjaoludel, mis ilmnevad romaani lõpul. Serafima neljas poeg sünnib verepatust Bogdaniga. 1985. aastal toimubki viimaks suur kättemaksuorgia, milles enamik tegelasi hukkub.

Romaanis leidub veel lai galerii mitmesuguses ametis, staatuses ja vanuses kõrvaltegelasi ning põhisündmustikku täiendavaid olustikupilte. Juttu tehak­se kalapüügist, usuelust, hobustest, seksist, poliitilisest ja perevägivallast, küüditamisest, kollektiviseerimisest ja kolhoosikorrast, esoteerikast, Tartu vaimust ja paljust muust. Raamatu põhivooruseks on etnograafiline materjal. Peipsi-äärsete venelaste eluolusse oleme seni saanud kiigata peamiselt vaid August Gailiti „Ekke Moori” või Karl Rumori „Aegade sadestuse” kaudu.

Tegevus, mille külge etnograafiline materjal on riputatud, on piisavalt põnev. Selle vedruks on aastakümneid hauduv kättemaksujanu, mis jääb küll kaugele realistlikust usutavusest, kuid veab romaani pildikesi töökindlalt edasi nagu mõnes Mehhiko telesarjas. Bogdan kuulutab raamatu keskpaigas, mil aasta on 1956: „Sa oled geenius, õeke. Sinu pojaga koos me hävitame ta [st Raimondi]! Sinu esmasündinuga! Ja kui me seda teeme, on isa veri maha pestud, vendade veri maha pestud! Me teeme seda nii, et kõik aru saavad, aga keegi ei saa teada! Serafima, see ongi mõte, mille nimel sa saad elada nõnda, et süda laulab hümne! Kättemaks! Ma ju näen, sulle ei piisaks kohusetundest. Kättemaks!” (Lk 227.) Sealtpeale kulub plaani teostumiseni veel oma kolm aastakümmet ja kolmsada lehekülge.

Robustselt hoogsa faabula poolest sarnaneb romaan eesti kirjandusest Silver Anniko „Rusikatega” (1979), Vahur Afanasjev ise on esile tõstnud sääraseid jutuveeretajaid nagu Raimond Kaugver, Albert Uustulnd ja Erik Tohvri. Suur tegelaskond on enam-vähem individualiseeritud, igaühele on jagatud mingeid eriomaseid joonekesi ja detaile. Väikseid olustikulisi ja süžeelisi ebaloogilisusi küll esineb, kuid vähe: Hruštšovi pilt miilitsajaoskonna seinal 1968. aastal (lk 422), poolpime Bogdan metsas oma hõimlasi jälitamas (lk 490) jms. Maagilis-realistliku fantastika mõõtme loob Bogdani ümbritsev surimuri, millesse suhtutakse pigem irooniliselt, ning aeg-ajalt esilekerkivad kuuldused metsas varitsevast salapärasest tankist. See motiiv on arvatavasti inspireeritud Vene filmist „Valge tiiger” (2012). Kuna ajaloolis-psühholoogiline realism koos igasugu tüüpilisuse ja tõenäosuse nõuetega ei kuulu niikuinii faabula taotluste hulka, siis võinuks ehk maagilise realismi pedaali julgemaltki vajutada.

Kas romaanist paistab ka mingeid muid taotlusi kui meie kaasmaalaste rahvakillu eluolu tutvustamine ja põneva loo jutustamine — mis iseenesest on juba täitsa piisavad ja väärt eesmärgid? Milles seisneb siin see kirjaniku „inspiratsiooni tuiksoon, ta loomingu päämine tõukejõud, selle intiimne keskus, vitaalne organiseeriv printsiip”, mille tabamist ja selgitamist Ants Oras omal ajal arvustajatelt nõudis? Selle tuvastamiseks lugesin läbi ka Afanasjevi varasema satiirilis-perversse noorsoojutustuse „Kastraat Ontariost” (2005). See räägib Rakvere ajakirjanikust Daaba Kruubist, kes avastab omavalitsuses korruptsiooni, emigreerub Kanadasse, ja kaotanud saeveskiõnnetuses genitaalid, hakkab transseksuaalseks prostituudiks.

Kaht raamatut kõrvutades jääb mulje, et „inspiratsiooni tuiksoon, päämine tõukejõud, intiimne keskus ja vitaalne organiseeriv printsiip” on neis midagi skatoloogilis-anaalset. Raske on üles lugeda kõiki neid kordi, kus tegelastel läheb kõht lahti, kui nad käivad peldikus, peeretavad, situvad püksi või — tõsi, harvemini — astuvad anaalvahekorda. Ei tea, kas see ongi puhtalt individuaalne eripära või hoopis midagi ajavaimule omast. Viimase oletuse kasuks räägivad samasugused motiivid näiteks mitmel „Nihilisti” autoril. Papa Freudi teooriate järgi — mida küll enam eriti tõsiselt ei võeta — seostub anaalne ekspulsiivsus teatava sadismi, mässulisuse, kunstiande, suuremeelsuse ja hooletusega. Seda kõike võib täheldada ka „Serafimas ja Bogdanis”. Seejuures aga tasakaalustavad nii „Serafimas ja Bogdanis” kui ka „Kastraadis” anaalseid tunge transtsendentaalsed. „Kastraadis” on need budistlikku laadi, „Serafimas ja Bogdanis” tulevad mängu õigeusu ja new age’i seosed (viimased küll pigem tögamisi), arutlused jumala teede ja elu mõtte üle, ning iga peatükk algab tabavalt valitud piiblisalmiga.

Niisiis materjali poolest on raamat suurepärane ning tegelaste ja tegevuse poolest rahuldav. Aga, oh jeerum, kuidas see küll kirjutatud on! Esimesed sada lehekülge, enne kättemaksuvedru käivitumist, venivad härgamisi nagu Särgava: palju heietamist, üleseletamist, omadussõnu ja klišeesid. Teksti ei kaunista ka raskus-tüüpi sõnade järjekindel käänamine katus-tüübi järgi (mis lubatusest hoolimata jääb stiilihalbu­seks): eestlaseid, tutvuseid, sündmuseid jne, ning igasugused absurdi viimata klišeed (pakatavad riistad, klirinal puruks kukkuvad pudelid jne). Kohati tundub, nagu oleks tegu talupojaromaani postmodärn paroodiaga, umbes säärasega nagu Mihkel Muti „Elu allikad” (1988). Muti meistriteos algas mäletatavasti nõnda: „Soo serval, raba rinnal hulbib üksik huutor. Elektrit seal ei ole, lehed sinna ei lähe. Metsameri möllab ukse all, lepalained löövad kadaka-kaljudele laksu. Teist inimest pole siin mitut-setut põlve nähtud. Ainult jänesed käivad muldrikul paaritumas ning karu murrab aastas lamba või paar…” „Serafima ja Bogdan” järgiks just nagu sama jutustamisstiili — aga ilma naljata ning palju pikemalt ja sõnaohtramalt. Ainult harva keeratakse nupp mihkelmutiliku huumoriga päris absurdi, näiteks kolhoosielu mandumise kirjelduses: „Sümfooniaorkester, kuhu kuuluvad ajalehele laotatud heeringas, hapukurgid, ajamata habe, valge maikasärk ja lõugav raadio, mängib aeglast reekviemi.” (Lk 437.)

Romaan on jutustatud üleni oleviku­ajas. Preesens peaks põhimõtteliselt looma ja mõnikord loob ka siin vahendamatuse tunde, justkui toimuksid sündmused otse lugeja ees, nii-öelda reaalajas. Nii pika teksti puhul muutub aga järjekindel olevikuaeg peagi üksluiseks ja kaotab oma efekti. Pealegi ei usalda autor-jutustaja sugugi oma lugeja teadmisi ja arusaamisvõimet, vaid jagab kogu aeg taustainfot ja tagantjärele tarkusi. Selle asemel et dramaatiliselt näidata, ta enamasti pajatab ja seletab. Etnograafilist materjali ja ajalooteadmisi on kirjanikul nii palju kokku kuhjatud, et ta jääb selle ärakasutamisega jänni. Seda jagub seletustena nii teksti sisse kui ka märkustena joone alla — umbes nagu nõukaaegsetes tõlketeostes. Kui Mati Unt pani „Via regia” tegelasjutustaja Heinrich Holla seletama, et „Kalevipoeg” on eesti rahvuseepos või et „käima” tähendab eesti keeles ka kurameerimist, siis oli sellel oma irooniline motivatsioon: Hollat kujutati natuke autistliku pedandina. „Serafimas ja Bogdanis” seevastu tegelasjutustajat ei ole. Nii tekib mingi sügavalt kummaline ja vastuhak­kav efekt: pole võimalik aru saada, kes selles raamatus jutustab ja kellele see on jutustatud, kas sündmused peaksid end justkui ise jutustama või antakse neid läbi tegelaste läbielamise filtri või targutab seal mingi tänapäeva ajalooõpetaja-pedant. Kas lugejatena peetakse silmas välismaalasi, koolilapsi või kohtlasi? Sageli nihkub perspektiiv vaid mõne lause piires, näiteks „Lossi nurgal endise teenijate sissekäigu kõrval, kust pääseb otse sooja kööki, seisab miilitsajaoskonna veoauto, räsitud GAZ AA, Ford AA koopia” (lk 111). Lause algus viib lugeja otsekui sündmuskohale, asetab ta tegelase positsioonile, kuid siis seletatakse millegipärast, et GAZ AA on Fordi koopia. Pole ju usutav, et sündmuste keerises viibijale tulnuks pähe mõte, et GAZ on Fordi koopia. Või näide avaleheküljelt: et anda lugejale teadmisi eelloo sündmustest, paneb autor puid lõhkuva külamehe Feofani neid siirdkõnes meenutama. Aga õige stiilitoon kisub kohe teises lauses vasakule ära: „Ei oleks pidanud puid tehes kiirustama, mõtleb Feofan. Poleks olnud tarvis karta kohaliku rahva suhtes üsna ükskõikseid sakslaseid [sic!], kes mootorrataste ja veoautodega läbi Peipsi järve äärsete külade voorisid.” (Lk 9.) Jälle, nihe tegelastekstilt targutavale jutustajatekstile on liiga järsk.

Tekst kirendab sellistest kommentaaridest: „Nõukogulikus plaani­majanduses, kus eraomand on minimaalne ja ressursside jaotamine käib riikliku plaanikomitee ja kommunistliku partei käsu järgi, muutuvad laomehed ja varustajad sama tähtsaks nagu pankurid ja hulgikaupmehed kapitalistlikus süsteemis. Isegi tootmisettevõtted, mille direktorid sõidavad suurte mustade autodega, sõltuvad toorainest, olles seega varustajate ja vahendajate meelevallas.” (Lk 176.) Või: „Need on paberossid Belomorkanal, paksuseinalised papptorud täis maailma kangeimat tubakat. Kui see ka päris tõsi ei ole, siis on vähemalt kindel, et teisi sama kangeid sigarette tänapäeva Euroopas ei müüda. Paberosside nimi tuleb Stalini ajal rajatud Valge mere kanalist, mis ühendab Äänisjärve ja Laadoga kaudu Valget merd Leningradiga.” (Lk 247.) Olevikuajas jutt kolhoosiajal suitsu tegevatest lastest lipsab kiiresti tänapäeva Euroopasse.

Kui kõigi nende üleseletamiste mõtteks oli mingi kummastav-iroonilis-postmodernistlik efekt, siis miks juba mitte gaas põhja vajutada ja asendada iga tavaline nimisõna selle definitsiooniga, umbes nii: „Mõisniku kunagise piduliku elu- ja esindushoone ees seisab veoste vedamiseks ettenähtud mootorveok, millel on all rattad ja kütuseks diisel ning mida külarahvas kutsub veoautoks.” Nii saanuks raamatu hõlpsasti ka tuhandeleheküljeliseks venitada. Seevastu kolmandiku võrra lühendatuna oleks „Serafima ja Bogdan” täitsa kobe jutt. Raamatus on Peeter Alliku toredad pildid, mida oleks võinud olla rohkem — rohkemgi kui teksti. Võib-olla tasuks samade tegelaste ja sündmustiku põhjal arendada välja hoopis graafiline romaan ehk koomiks?