Helga Nõu: „Ingel ja idioot”.
EKSA, 2019. 234 lk.

Helga Nõu uus raamat on kummaline segu trafaretsest materjalist, mis on rüütatud uljalt moodsasse vormi, see põimib tondijutte, naistelektüüri ja ajaloojutustust. Säärane reaalsuse ja imelugude segamine on iseloomulik ka autori varasemale loomingule. „Ingel ja idioot” on põhiolemuselt lihtsakoeline oma juurte otsimise lugu, kuid kirja pandud nagu Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi — ainult et siin raamatus on see ühe Rootsis sündinud liiga väikese peaga poisi imepärane teekond läbi Eesti ajaloo.
Vaatluse all on perekond Kivise mitu põlvkonda. Toomas Kivine on eesti paadipõgenik Rootsis, ammu uue ühiskonnaga täielikult kohanenud ja näib, et kodumaa hoopis unustanud vana mees. Tema poeg Jörgen abiellub jõuka rootslase tütrega, neil pole lapseõnne, kaua käivad nad mööda arste, nõidu ja katoliku pühakuid, enne kui keegi kahtlane hiromant saab naise lõpuks käima peale ja sünnib üks natuke isemoodi, kuid avatud meeltega laps Päär, keda ema hästi omaks ei võta. Vana Toomas saab insuldi, unustab ära rootsi keele, räägib sestpeale ainult emakeeles ja mõtleb lakkamatult oma sünnitalu Luhta peale, tahab isegi perekonna suvekodu maha müüa, et saaks Luhta tagasi osta. Tema mõtted ja teod on suunatud mineviku elluäratamisele. Lõpuks sõidab poeg Jörgen koos Väike-Pääriga Eestisse talu vaatama, sest on selgunud, et omandiõigusega on lood segased ja ehk õnnestuks kohta veel suguvõsale päästa. Talus toimetavad hirmsad kasuahned kodueestlased, keda huvitab eelkõige rootsi raha. Väike-Päär tunneb ennast lagunenud tares aga otsekohe koduselt, mingi kuues meel seob ta kõvasti paiga külge. Laps turnib aidas pehkinud redelil ja saab kukkudes peapõrutuse, mille tagajärjel unustab temagi rootsi keele ja mõistab kõnelda ainult eesti keelt, mida ta enne sugugi ei osanud. Lisaks selgub, et ta kohtub ka oma vaarisa Jakobi vaimuga, loo hilisem areng näitab, et kõige tõenäolisemalt on Pääril võimalik liikuda aegade vahel, ta saab mitut puhku võimaluse siseneda Jakobi eri eluetappidesse. Sellise ajarännuga antakse väljavõtteid Eestimaa ajaloost, ei puudu Siber, kolhoosikord ega lahingud landesveeri vastu.
Sellele lihtsale karkassile on riputatud väga mitmesuguseid uhkuseasju, nii et see kiliseb ja kõliseb nagu juudi jõulupuu. Lugejale on ette söödetud hiiglaslik ports ootamatusi, hirmsaid sündmusi, saatuse­pöördeid, õnnetusi, ettekuulutusi, tunnistähti ja muud säärast. Autor on pealegi osav jutustaja, kõik kuskil poetatud vihjed ja niidiotsad saavad süžees korralikult kokku sõlmitud. Vahest ei oleks pruukinud imedele teaduslikke seletusi pakkuda ja neid Kanti või kelle tahes filosoofi õpetuse raamidesse suruda, tulemus ei ole väga veenev. Jutustamisviis on heas mõttes filmilik, kaadrid vahelduvad, üks sündmus järgneb teisele, vahetatakse jutustajapositsiooni, loo atmosfäär on väga aistitav ja sageli on just visuaalne pool ka väga kenas sõnalises vormis edasi antud. Eestimaa looduse ilu, rahu ja salapära kujutatakse köitvalt ja armastusega. Lagunenud talu müstika või ootamatult kõhedaks tõmbuv ümbrus, kui taas on oodata sisenemist unustatud aega… Nii mõnelgi juhul aga pingutatakse natuke üle. Kui ajas rändamine võiks mõjuda maagilise ja usutavana, siis raamatu lõpu poole keeratakse vint peale ja aja- ning ruumiülene kontakt Pääri ja Jakobi vahel toimub juba mobiiltelefoni ja arvuti vahendusel, nii-öelda häkkides. Liigselt laotakse teksti tänapäevast žargooni, justkui näitamaks, et ollakse sellega kursis. Üldiselt ladus ja ilusas keeles kirjutatud lugu kisub puhuti liiga selgitavaks, dotseerivaks, ehk isegi natuke lapsikuks. Võib-olla ongi tegu noorsoole suunatud teosega, kui arvestada autori varasemaid noorsooromaane? Sellisel juhul on pikk jupp raamatut liiast, nimelt see, mis on pühendatud lastetu abielupaari mitte just roosilisele suhtele. See on tegelikult ka täiskasvanute variandi puhul ainult mööndustega talutav.
On raske aru saada, kas autoripositsioon on irooniline või siiras. Näidatakse ju nii Rootsi kui ka Eesti elu tugevalt karikeeritud võtmes, Eesti elu süngus on äärmuseni viidud, keset seda masendust on pandud toimetama kummaliselt tahtejõuetu mehike, kes kohe kuidagi ei kehasta tüüpilist alati hakkama saavat eestlast. Jakobi unistav loomus, allaheitlikkus, saatusega leppimine, olgu ilmakord milline tahes, vagur nii vangikongis kui asumisel — see on pigem idamaine elufilosoofia, toimida toimimata. Rootsi heaolu on samuti naeruväärne: raamatu lõpus selgub, et rootslasest vanaisa kingitud krunt on pojapoja täiskasvanuks saades väärt mitu­kümmend miljonit! Lisame siia kummalised seiklused lastetusprobleemiga võitlemisel, tõeks saanud ettekuulutuse väärarenguga lapse sünnist, Väike-Pääri veidra peaoperatsiooni, kus kolbale pannakse plastmassitükke vahele, et aju ära mahuks — no mis sa oskad kosta! Rääkimata sellest, et poiss otsustab lõpuks raamatu kirjutada, sest vaarisa Jakob oli õrna hingega mees, kellele talutöö ei istunud, tema tahtis aina raamatuid lugeda ja tarku mõtteid mõtelda.
Mille idioodiks nimetatud peakangelane-meedium siis valmis kirjutab? Raamatu „Õigus ja tõde”. Kahjuks on see raamat juba enne kirjutatud! Selle peale pakub hämmeldunud Päär kirjastajale, et tal on veel mõned mõtted: kirjutaks õige piimamehest ja tema naisest või sellest, kuidas Arno isaga… Need olevat ka juba ära kirjutatud. Aga kuidas oleks „Eesti talu uus õitseng ja tema hiilgav tulevik”? Seda pole veel keegi kirjutanud. Mingisugune modernne irooniline vigur siin on, aga tundub ausalt öeldes parajalt totakas. Kas on Väike-Päär selline ilmaime, kes imeb endasse kõik eestluse meemid, olgu need kui mahukad tahes? Eestluse piksevarras. Ei, see peab olema pilkamisi kirjutatud.
Raamat on ebaühtlane, esimene pool on paremini komponeeritud, realistlikum, lõpus läheb fantaasia ülekäte ja erinevaid stiilielemente on lisatud liiga lahke käega. Ka melodramaatilised noodid hakkavad lõpu eel domineerima, endine vahe ja aasiv jutustamisviis asendub hämarama ja lihtsameelsemaga. Seevastu on kodupaigakirjeldused täpsed ja ilusad, õnnestunult on kirjeldatud isa ja poja tugevat liitu, kaotusvalu, soovi mõista oma vanemate minevikku. Need tõsised allhoovused kumavad seiklusfilmilikust jutustamisviisist hoolimata. Salapärane Kavuur, kuhu vana Toomas pärast surma suundub, seostus mul millegipärast Astrid Lindgreni vendade Lõvisüdamete Nangijaalaga — eks olnud ka seal aja ja asjade tavapärase korraga segased lood. Ja see Kavuur osutubki üheks kaugeks paigaks, kus talvel on väga külm, suvel aga väga soe, ja seal on hästi palju metsa.
Siiski meenutab „Ingel ja idioot” kõige enam pretensioonikat kooliõpikut. Ma kujutan ette, et sellisest raamatust võib Rootsi Eesti kogukonna noorem kihistus ammutada ilukirjandusega vürtsitatud ajalooteadmisi ja kodumaa-armastust, sest see on siin siiras ja liigutav. Ja just see poolus võib kõnetada ka Kodu-Eesti lugejaid: valu oma kodust lahkumisel, aastakümneid peidetud, ikka pinnale tulvav, see miski igioma, mille kaotamisest enne aru ei saa, kui tast ilma oled. Kummaline kahevahelolek, kuulumatus, mitte kuskil päriselt oma olemine.