26. veebruari hilisõhtul lahkus Stockholmis igaviku teele mitmekülgne kunstnik Otto Paju.

Otto Paju oli sündinud 11. mail 1926 Rakvere lähedal Järni külas rätsepa pojana. Eestis jõudis ta koolis käia Rakvere gümnaasiumis ja Väike-Maarja keskkoolis, 1944. aastal põgenes Otto Paju Soome kaudu Rootsi, kus lõpetas 1947. aastal Sigtuna Eesti Gümnaasiumi ja 1951. aastal Stockholmi Kõrgema Rakenduskunstikooli. Graafika erialal täiendas Otto Paju end hiljem Oslos Norra Rahvuslikus Kunstiakadeemias. Stockholmis töötas Otto Paju maastiku- ja planeerimisarhitektina, ta on tegutsenud ka reklaami vallas, samuti kuraatori ja disainerina. Samal ajal osales ta aktiivselt rootsieesti ühiskonnas: ta oli Olav Rootsi juhatamisel Stockholmis tegutsenud eesti noorte segakoori üks asutajaid ning koorivanem, hilisemal ajal aga korraldas kunstielu, juhtides 1974—1981 Eesti Kultuuri Koondise kunstisektsiooni. Tema kujundatud on Stockholmi Eesti Maja aktsiatäht. Lähemalt oli Otto Paju seotud ajalehe „Teataja” toimetusega, mille ümber peamiselt koondus Stockholmi eesti pagulaste kirjanduslik-kultuuriline seltskond. Otto Paju teeneid on tunnustatud mitme pagulaseesti kultuurifondi autasuga ja 2005. aastal ka Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Otto Paju ja tema abikaasa Ingrid (1931—2012) olid Karl Ristikivi Seltsi loomise algusaegadel selle toetajad ja aktiivsed liikmed.

Raamatu- ja eriti luulelugeja tunneb Otto Paju kunstnikukäekirja eelkõige tänu tema palendatud ja linoollõigetega trükistele. Eesti rahvusbibliograafias (http://erb.nlib.ee) on esindatud 58 Otto Paju illustreeritud trükist, nende hulgas on õpikuid, teatmeteoseid, aga ka mitmeid rootslastele mõeldud Eestit tutvustavaid väljaandeid. Paju varaseim raamatukujunduslik töö on Uppsalas 1947. aastal trükitud album „Sigtuna Eesti Gümnaasium 1945—1947”. Luuleraamatutest meenuvad Jyri Korgi „Lauljad Klaasmere ääres” (1958), Uku Masingu „Neemed Vihmade lahte” teine trükk (1959) ja Hendrik Adamsoni „Kogutud luuletused” (1963).

Ent kõige tihedamalt saavad raamatukunst ja luulesõna kokku nimepaaris Otto Paju ja Kalju Lepik.

Ilmselt panid viljakale koostööle ja sõprusele aluse lähedane Järvamaa päritolu, maapagulase saatus ja mõttekaaslus. Nii ongi Otto Paju loomingus erilisel kohal tervelt 26 nimetust (pluss kaks kordustrükki) Kalju Lepiku luule­raamatuid, millest suurem osa on 50—100 eksemplaris trükitud ja bibliofiilseteks haruldusteks saanud kinkeraamatud. Neist esimene on 1955. aastal 75 eksemplaris trükitud „Kantaat vilele ja inglikoorile” paralleelselt eesti ja rootsi keeles (tõlge Silvia Airik-Priuhka). Kalju Lepik oli sündinud Koerus, ent bibliofiilsetest väljaannetest „Mälestus on pihlakas” (1. tr 1967, 2. tr 1998) ja „Priiuse sinepiiva kasvamisest” (1999) leiame märkuse, et illustratsioonid on Otto Paju lapsepõlve või kodukoha mälestuspildid Järnist, Karitsast, Pandiverest, Rakvere Vallimäe varemetest. 1991. aastal trükivalgust näinud „Tagasitulek” on Kalju Lepiku esimesel sõjajärgsel koduskäigul Koerus 8. aprillil 1990 kirjutatud luuletus ja raamatust leiame trükitud pühenduse: „Sõber Kaljule tervitustega 24. veebruari puhul 1991. aastal Ott.” Kinkeraamatuid on tehtud ka ühistele sõpradele, näiteks muusikule ja ajakirjanikule Harri Kiisale „Kaootiline kontsert enne kontserdi algust” (1993), mis kannab pühendust „Sõber Harrile 70-ndaks sünnipäevaks”.

Otto Paju on kujundanud ka Eestis „Ilmamaa” kirjastuses ilmunud Kalju Lepiku raamatud, viimasena mahuka koondkogu „Valguse riie ei vanu” (2002).

Ent selle pika ja viljaka ühisloomingu viimast kavandatud tööd luuletaja enam käes hoida ei saanud. Selleks on Kalju Lepiku lapselapse Illimari 10. sünnipäevaks mõeldud pika pealkirjaga lustakas raamatuke, trükitud vaid 30 eksemplaris, mille tekst minu teada kusagil mujal ilmunud ei ole. Tegemist on Paksu Raamatu Akadeemia toimetiste sarja esimese teosega ning selle tiitellehelt loeme veel järgmist: „Aabits. Entsüklopeedia. Koostanud Illimarile teadlane toktor Tasuja Triibuline”. Raamatu lõpust leiame märkuse: „Kalju Lepik otsustas käesoleva väljaande trükkimise enne oma ootamatut surma kevadel 1999.”

Huvitav on veel märkida tõsiasja, et Tasuja Triibulise nimega persoon on sotsiaalmeedias (fb) täiesti olemas. Juhuslik kokkulangevus on välistatud, sest Tasuja Triibulise mitte kuigi arvukasse sõpruskonda kuulub mitme tuntud kirjaniku järeltulijaid juba vist kolmest põlvkonnast. Sel viisil kandub ja elab tänapäeval edasi esiisade ja -emade vaimne pärand, mille hulka kuulub ka Otto Paju looming.