Tammsaarel on Eesti riik, rahvas ja kultuur alati südamel olnud. Aga kui „Tões ja õiguses” ning mujal on need kõrvalteemaks, kammertooniks või püsikulissideks, siis kõnealuses lühikeses romaanis kujutab ta eesti asja kvintessentsi. See on seda silmatorkavam, et meie kirjanduses pole palju teoseid, kus nii tehtaks. Luuletajad, nemad küll. Poeedid palvetavad ja tõotavad, õhkavad ja ägavad, sekka ka mõnavad isamaa altaril („Kas siis selle maa keel”, „Ei teda jäta ma”, „Aga ükskord algab aega”, „Kas tume veel kauaks ka sinu maa”, „Saatustest troostitum sündida / laulikuks Eestis”, „Need olid eesti kolud. / Need olid eesti olud” jne.). Mõistagi ei võimalda tundepuhanguline vorm üksikasjalikumat ja mõistevormis käsitlust.

Pikka narratiivi ühes vastava ajalis-ruumilise perspektiiviga kohtab Krossi ja Traadi loomingus. Krossi 1970.—1980. aastate teosed, milles rahvale n.-ö. anti ajalugu, olid mitmetel põhjustel eelkõige kujundiliselt viitavad. Nõukogude ajast leiab lähiajalooteemalisi tõsimeelseid mõlgutlusi näiteks Kuusbergi romaanides. Uuemal ajal on eestlust tervikuna käsitlenud Kivirähk, mis on kindlasti „Rehepapi” ja „Mehe, kes teadis ussisõnu” populaarsuse üks põhjusi. Temagi käsitlus on mõistukõneline. Aga näiteks „Wikmani poistes”, eriti „Mesmeri ringis” ja „Paigallennus” on Jaan Kross kujutanud ühe noore põlvkonna arusaamu omariiklusest ja rahvuslikust enesetunnetusest päris otse. Selline ühismõõtmelisus romaaniga „Ma armastasin sakslast” võimaldaks huvitavat sotsiaalpsühholoogilist käsitlust. (Naaseme Krossi juurde viivuks artikli lõpus.)

Meenutagem, et „Ma armastasin sakslast” on lühidusele vaatamata heterogeenne ega piirdu armastuslooga. „Paberite” (mille trükkitoimetajaks A. H. T. justkui osutub) sissejuhatuseks on Oskari peaaegu traktaadi mõõtu arutlus, milles analüüsitakse eestlasi — nende suhtumist oma minevikku, iseendasse, saksa parunitesse jne. Lõunalauas lastakse majaproual esitada oma vaateid elule ja armastusele, mehelikkusele ja naiselikkusele, rahvusküsimusele jne. Samas tärkav armastuslugu hõlmab teose üldmahust napilt kolm viiendikku. Kohtumine paruniga annab Oskarile uut ainet eneseanalüüsiks. Vahepeale jääb ta põgus käik isatallu, kus vargamäelikus võtmes puudutatakse põlvkondade ja hariduse andmise teemat. Uuesti linnas, vestleb hingehädas noormees majalistega ja peab endamisi lõputult aru. Oskari teine kohtumine vana paruniga on taas mõtiskluste objekt. Lõpuks tuleb Erika kiri, mis sõlmib kokku teksti natuke harali kompositsiooni.

Laias laastus on meil kaks lõime: lugu ja arutlused. Nii nagu love story on omaette ilus ja kurb — kinnitades, et Tammsaare on parim lembekujutaja vähemasti eesti kirjanduses —, nii on tähelepanuväärsed ka moraali-, ühiskonna- jne. alased järeldused, mis selle loo najal tehakse. Arutlusi on üldisemaid ja kitsamalt asjasse puutuvaid. Eesti ühiskonna kriitiline analüüs on läbinägelik ning armutu. Näiteks ei jäta Oskari sisemonoloogid kivi kivi peale versioonist, nagu oleks eestlase haridusenälg midagi kõrgemat, õilis asi iseeneses, mis lähtub vaimuvalguse tähtsuse seesmisest äratundmisest. Ei, sel oli pragmaatiline tagapõhi, aga isegi mitte niivõrd investeeringuna haridusse tänapäevases tähenduses, vaid midagi küünilisemat. Oskar ütleb, et neid valmistati ette kergemaks eluks, teiste kulul elamiseks. Õpiti, et saada hõlbuelu juurde. „Kool on koht, kus inimesi valmistatakse ette liiakasuvõtmiseks.” (A. H. Tammsaare, Kogutud teosed. 12. köide. Tallinn, 1984, lk. 23. Ka edaspidised tsitaadid on sealt.) Haridus pole Õnnistegija ega messias.

Kõige olulisemad on mõtisklused eestlase mentaliteedist ja suhtumisest iseendasse. Tegemist on orjadega, kes on saanud väliselt peremeesteks, aga ei tule oma uues rollis toime, sest psüühikat kammitsevad alles minevikuharjumused ja vanad hoiakud. Näiteks kui eestlane mõistusega pooldab mõisate jagamist, siis tunnetega mitte. Ta ihaleb neid, tahtes ise mõisnike sarnaseks saada. Selle teema juurde tuleme pikemalt seoses Oskari ja paruni kohtumisega.

Oskari ja Erika suhte õnnetuks kujunemisel on niihästi hingeelulised kui sotsiaalsed põhjused. Loobugem siinkohal kõige üldisemast tasandist. „Tsivilisatsioon kõditab miljonite himusid, aga rahulduse võimaldab ainult tuhandeile, neilegi poolikult, teatud kibeda pärmipäraga iga maitsvamagi karika põhjas.” (Lk. 70.) See Oskari suurejooneline mõtisklus, mille puhul tekib kiusatus viidata kirjakohale Dostojevski „Vendade Karamazovite” esimeses osas (Tallinn, 2001, lk. 587) — „See maailm ütleb: „Sul on vajadusi, seepärast rahulda neid, sest sul on needsamad õigused kui kõige suursugusematel ja rikkamatel inimestel. [—] Ja mis tuleb välja sellest õigusest [—]? Rikastel üksindus ja vaimne enesetapp, vaestel aga — kadedus ja tapmine, sest õigused on antud, aga abinõusid tarvete rahuldamiseks ei ole veel kätte näidatud” —, on kahtlemata tähelepanuväärne ja kehtib ta enda kohta, aga keskendugem siiski asja konkreetsetele ilmingutele.

Ärgem pöörakem praegu ka liigset tähelepanu mõnele lihtsale tõlgendusvõimalusele. Oskar on nõrga iseloomuga. Aga vaevalt oli Tammsaare eesmärgiks luua pedagoogiline hoiatuspoeem — kujutada nooruse hukka­minekut, mis sünnib, kui ei keskenduta „õpitööle”. Seesugused moraali­hinnangud romaani järelsõnades kuuluvad oma ajastusse (1950—1960).

Armastus

Paar üldisemat tavatõde. Teatud liialdusega võib öelda, et nagu paljud kirjanikud, nii on ka Tammsaare kogu aeg kirjutanud suuremal või vähemal määral ühte ja sama teost. Ta pöördub alatasa mingi algse, ürgse kogemuse juurde, käsitledes seda erinevatest aspektidest ja teisendustes. See väljendub teostuse kõigil tasandeil, süžeekäikudest keelenditeni, iseäranis äratuntavalt aga tegelaskonniti. Näiteks on „Tõe ja õiguse” teise osa Ramilda, kolmanda osa Kristi ja „Ma armastasin sakslast” Erika selgesti ühe invariandi variandid. Tüüp on sama. Keegi neist pole kaunitar (Ramilda välimusest ei kuule me küll sõnagi), aga kõigil neil on ilus ja nõtke hing, millesse võib pimesigi armuda ja mis suudab ka ise jäägitult armastada.

Märkigem, kuidas niihästi Kristi kui Erika tahavad oma meespartneri abiga „areneda”. (Erika väljendab seda sõna-sõnalt, Kristi ütleb, et tahab Indreku abiga ka „uut moodi” mõtlema õppida.) Mõlemat tütarlast iseloomustatakse muuhulgas käte kaudu. (Kristi käed on suured ja äratavad kaastunnet, Erika omad on karedad, kuigi tavalisest pikemate sõrmedega.) Erika lõpukiri on mitmes suhtes sarnane Ramilda viimase kirjaga (sh. tõik, et mõlemad on kirjutatud surma palge ees). Sarnasusi on veel.

Samuti (ikka liialdades) võib öelda, et paljud kirjanikud kirjutavad ühteainsat suuremahulist teost veel teiseski tähenduses. Nad kirjutavad ära — oma elu, oma aja. Ühtlasi nad kirjutavad täis — katavad oma elu kontuurkaardi kõik sopid „kirjandusvärviga”. See ei pruugi mingilgi kombel olla üksühene, s. t. loomingu ja elu ühisdiskursuses ei tarvitse süžee ja faabula kattuda. Näiteks võib küps kirjanik vanaduses uuesti pöörduda noorpõlves kogetu juurde. Sellega ühenduses on võimatu mitte märgata sarnasust Tammsaare üliõpilasnovellide meestegelaste, Vargamäe Indreku ja Oskari vahel. On ju ka Indrek õppinud ülikoolis. (Seda ei kujutata küll otse, vaid mainitakse tagasivaateliselt romaani III osa alguses.) Eks ta võis sellal virelda umbes samamoodi nagu Oskar teiste kostiliste seltsis. Ja Indrekulgi jäi ülikool pooleli. Aga mis praegu ehk tähtsaim: ka tema puhul mainitakse õnnetut armulugu! Tõsi, teiselaadset (Indrek oli nimelt avastanud, et ta oli tütarlapse jaoks üks paljudest). Ent rööpast lõi see teda ikkagi ja põhjustas meelekibedust, millel võis olla oma osa õpingute ummikusse jooksmisel. Ka on mõlemal noormehel vennad, kes ei pääse hariduse juurde, peavad kodutalus müttama jne.

Erikat võiks tüpoloogiliselt kindlasti käsitleda „armastuse naiste” reas, mille puhul tundub ilmne, et autor on taas ammutanud oma nooruse salapärase algelamuse allikast. Ent raske uskuda, et küps meister oleks teinud seda „armujobinate” endi pärast (see pole vanameheproosa!), kirjanikurutiinist vms. Kui nii, siis oleks tõepoolest tegu pentaloogia kaapekakuga. Aga nii see muidugi pole, Tammsaaret ei huvita „tunne” selle nominaalkujul, asjana iseeneses, vaid lakmusena millegi suurema jaoks.

Mesallianss

Meenutagem veel, et suur osa Tammsaare paarisuhetest on mesalliansid, kusjuures alamas positsioonis on reeglina meespool. Nii on Katku Villu ning Kõrboja Annaga, Indreku ja Ramildaga, Indreku ja Kariniga, Oskari ja Erikaga. (Ainult Kristi ja Tiinaga on Indrek enam-vähem võrdväärne.) Rudolf Ikka ning Irma puhul on asjad välispidi ümberpöördult. Aga too seltskonnainimene — Tammsaare kõige hajusama ja konstruituma teose kangelane — on nii kunstlik kreatuur, et vahel tundub, nagu oleks tegemist „Tõe ja õiguse” IV osa naistegelaste ülejäägiga, mis meheks ümber töödeldud.

Mesallianss iseenesest ei tähenda õnnetust. Folklooris on levinud, et lihtne mees abiellub kuningatütrega (või ümberpöördult, nagu Tuhkatriinu) ja saab õnnelikuks. Halvasti lähevad asjad siis, kui vastaspool on pärit teisest „stiihiast” (nagu näkineid). Mesalliansse on igat sorti (vaimseid, välimuslikke jne.). Oskari ja Erika juhtum kujutab endast klassikalist, s. t. varandusliku ja seisusliku ebavõrdsuse põimingut, ainult lahjenenud olekus. Erika peab küll tunde andma ning koduseid töid tegema, samas on ta elu elementaartasandil kindlustatum kui Oskaril. Sakslaste seisuslikud privileegid olid Eesti Vabariigis ametlikult küll kaotatud, ent midagi endisaegsest ülimuslikkusest oli vist veel säilinud. Aga: kuigi Oskar elab kehvalt, on ta vähemasti söönud. Tõeline nälg saabub alles siis, kui ta ise perelauast keeldub. Lugu Erikaga on selleks ajaks juba samahästi kui läbi. Nii et majanduslikul olukorral on tema ja Erika suhete kujunemisel küll oma osa (olnuks Oskar rikas eesti kaupmehevõsu, siis milles küsimus!), ent meie vaateviisi seisukohalt ei ole see peamine. Tammsaare siht pole kujutada varanduslikku kihistumist, siin pole Väljaotsa Jaani ja Virgu Anni uusversioon.

Niisiis — kas ja kui tähtis on Erika saksa päritolu? Missugust sõna tuleks teose pealkirjas rõhutada? Ma? Armastasin? Sakslast?

Oskarit ja Erikat peaks armastuse seisukohalt eraldi käsitlema. Romaani mõtteline fookus ei ole selles mõttes Erikal, et temaga n.-ö. pole probleemi. Tema on selge, kindel ja — mis peaasi — terviklik ja konstantne (ja seetõttu natuke staatiline). Võiks öelda, et teda on romantiseeritud ja niisiis ka lihtsustatud. Autorit huvitab esmajoones eestlase mentaliteet, nagu see avaldub Oskari suhete kaudu niihästi kodustesse, õpingutesse kui ka Erikasse. Viimase välimus on rõhutatult (ehk koguni liialt) ebaparuneslik. Nagu eespool viidatud, on tal tööinimese käed. Kindad on katki, näonahk korrast ära. Erika minevikust ei saa me teada muud, kui et ta ema on noorelt surnud, tal on tädi, vanem vend ja vanaisa. Pärastpoole Oskar näeb, et nad elavad tubades, mis mõjuvad kitsalt, sest on täis tuubitud võõrandatud mõisast pärit kraami.

Ka neiu siseilm pole paruneslik. Erika: „Aga mina ei tea ju sellest, mis enne oli, peaaegu mitte midagi ja sellestki, mida teadsin, unustan aasta-aastalt ikka rohkem. Paar aastat tagasi käisime meie kodumõisas ja seal siis mulle näidati ja seletati, mis enne olnud, aga mis mulle õieti meelde jäi, see oli viljapuuaed [—]. Aga muidu — asunikud igal pool ja park oli suuremalt osalt maha võetud [—].” (Lk. 42.) Erika vend pidavat seal iga aasta mitu korda käima ja vanaisa elavatki üksnes minevikus.

Tundub, et taas (vrd. „Tõe ja õiguse” Tiinaga) on Tammsaare teosesisese ajaga vabalt ümber käinud. Romaani tegevus toimub XX sajandi kahekümnendate aastate lõpul, kolmekümnendate algul. Erika ütleb, et saab peagi kakskümmend kolm. Järelikult pidi ta mõisate võõrandamise aegu ikkagi paariteistaastane olema. Niisugune mäletab juba paljutki. Aga ju ei tohi Erikal mälestusi olla, sest mälestused ongi need, mis teevad inimese suurel määral selleks, mis ta on, antud juhul parunessiks, ja paruneslust — minevikutaaka — ei pea Erika suhetes Oskariga tunda olema.

Tähelepanuväärne, kuidas Erika, kes on oma seisusest silmanähtavalt välja langemas, ei nuta midagi taga. Ta suhtumist niihästi vanaisasse kui Oskarissse näib määravat kõigest muust sõltumatu tunne. (Väidetavalt kohaneb naine muutunud oludega üldse kiiremini kui mees. Kõrgemast seisusest välja langenud või sinna tõusnud mees jääb käitumiselt, hoiakutelt jne. alati vastavalt härraks või matsiks ja eristub oma uuest ümbrusest. Naine aga sulandub sinna, käitudes tosina aasta pärast, nagu oleks ta eluaeg olnud proua või köögitüdruk.) See on nõnda ilmselt selleks, et lugeja mõistaks: heitlused ei toimu Erikas, kes on neist üle ja prii, vaid üksnes Oskari õnnetus teadvuses. (Tuntud anekdooti parafraseerides: elevant ei mõtle eestlasest, vaid on kiindunud temasse naiselevandi puhta tundega.)

Seevastu Oskarile on Erika sakslus igapidi tähtis. Muidugi saab inimene oma käitumise motiividest sageli alles hiljem aru. Nii ei oska Oskar ka ise öelda, mis tema armastuse sütitas: „Minu armastus tema vastu pidi küll juba siis olema väga sügavale juurdunud. See armastus oli ehk juba enne minus olemas, kui ma teda üldse tundsin. Ta oli ehk sajandid minu ja mu esivanemate veres latentselt hingitsenud, muidugi ebateadlikult, sajandid põlevat viha, jumaldavat imetlust ja leekivat armastust. Nüüd tuli ta teadvusele, tuli minus päevavalgele.” (Lk. 47.) Selgemini ei saagi öelda.

Märkigem igaks juhuks, et „paruneslus” mõjutab Oskari armastust küll algusest peale, ometi pole Oskaris kahte tungi, mida võiksime eeldada (sest need on nii tavalised). Esiteks ei märka me millestki tema soovi Erika kaudu karjääri teha, tõusta sotsiaalses astmestikus. Tõsi, ega see olekski lihtne, arvestades — nagu juba mainitud — ühelt poolt eesti avalikkuse suhtumist balti parunitesse tervikuna, teisalt konkreetse perekonna vaesumist. Aga Oskar elab ju suuresti sümbolite ja üldse kujutluste maailmas, nii et teatud võimalus oma tõusiklikkust rahuldada siin ometi leiduks. (Kui isegi veel tänapäeval tundub välismaalasega abiellumine ühe osa eestlaste jaoks „peen”!)

Teiseks ei märka me Oskari juures ka vastandlikku tungi, s. t. soovi Erika kaudu „oma rahva kannatuste eest kätte maksta”. Tõnissonlik alge puudub temas sootuks, rahvuslus on võõras üdini. (Seoses sellega mäletan Mati Unti ühes omavahelises vestluses vastava lavastuse prooviperioodil 1980. aastal mainivat, kuidas Oskar ihkab Erika kaudu kogu saksa rahvale „taha pa…a”.)

Jätaksin lavastajatele ka tõlgendusvõimaluse, nagu armastaks Oskar Erikat saksluse kiuste, seda heroiliselt trotsides. Amor vincit omnia — rahvuspiire ületava armutunde kujutamine pole ilmselt olnud Tammsaare eesmärk. Sakslus ei ole käesoleval juhul sümbol või märk, mis peaks tähistama tabu või keeldu, väljastpoolt ähvardavat jõudu, mis segab armastajaid ühinemast, nagu perekondlik vaen Romeo ja Julia puhul. Ei, siin on sakslus konkreetselt — nagu see avaldus Eesti ühiskonnas endise härras- ja alamrahva suhetes. Võime ilma irooniata kõnelda postkolonialistlikust diskursusest — sellest, missugused traumad jäävad alamrahvale pikaks ajaks ka pärast kunagise suhetesüsteemi juriidilist lõppu ning kas neist on üldse võimalik vabaneda.

Samuti pole usutav, et Tammsaare kirjutanuks oma romaani sellepärast, et sakslaste ja eestlaste veresegamisele vastu seista. Ta ei näe midagi iseenesest häbenemisväärset selleski, et Oskar ihaleb Erikat ka kui parunessi. On see ju nii inimlik ja süütu — võrreldes suuremate „kuri- ja häbitegudega”. Oskari arutlused eestlaste väljavaadetest on küll morbiidsed, nii et peaksime tema puhul hetkiti kahtlustama hälbimist Ado Grenzsteini vabatahtliku ümberrahvustumise radadele. Ent valguksime seeläbi laiali, pealegi — Oskar ei jõua ju tegudeni.

Niisiis ei ihale Oskar Erika puhul sakslust kui lubatähte kõrgemasse seltskonda või majanduslikku redelipulka, vaid kui mingit ebamäärast ülimuslikkust, ilmutust. Mõne teise „linalaka” puhul ei oleks ta niisugusesse joovastusse tõenäoliselt sattunud. Võiksime küsida, kas ta pole kogu seda joovastust ise välja mõelnud, ennast üles keeranud — ikka et tema, eesti maapoiss, „on” saksa preiliga? See viitab rahvuslikule tõusiklikkusele. Meenutame siinkohal üht teist võõramaist naisolevust — „Feliks Ormussoni” vihjeid „prantsuse daamile”, kes nimitegelast justkui Pariisis ootaks. Tähtis pole, kas too daam eksisteeris või ei, vaid see, et kohalikes naistes äratas ta (armu)kadedust (ikkagi prantsuse…!).

Kummatigi pole Oskari tõusiklus ümar, terviklik ja seeläbi asjaosalist õnnestav. Sakslus on tema teadvuses topelttähendusega, tekitades vastandlikke tundeid. Nagu teoses rõhutatud, tähendab Oskari imetlus ühelt poolt alaväärsust, ja tema tunde metafoorideks on ta enda sõnutsi „kuu poole uluv hunt” ning „väikese jaaniussikese jumalateenistus suure ja särava kuu ees kummardudes” (lk. 61). (Vrd.: „Teie olete muinasaja jumalanna, kuid mina olen eikeegi, kes on saanud aimu suurest mõõtmatusest. [—] Kas saab päike vihastada ripslooma peale, kui see talle luuletab seal oma veetilgas [—]?” F. Dostojevski, Kurjad vaimud. Tallinn, 1997, lk. 117—118.) Veel tunnistab Oskar, et tema armastuses on orja kirge, „minu praegune meeletu armastuski juurdub sügavalt orjaveres” (lk. 61). Tõrjume kiusatuse käsitleda toimuvat „armastuse orja” nimelise tundekokteilina, kus need kaks orjadiskursust võiksid teineteist võimendades seguneda (ja mida rüüpavad näiteks „Preili Julie” tegelased).

Teiselt poolt tunneb Oskar, et see kõik „pole päris õige”. Midagi on temasse ajaloost ja maarahva vimmast vallutajate vastu ometi kandunud.

Parun

Teose n.-ö. saksa komponenti ei väljenda eeskätt Erika, vaid tema vanaisa. Just vana parun kehastab maailma, mille taustal Oskari lugu reljeefi omandab. Erika on ainult osa sellest, kristallkatse, tähendamissõna tunde teemal. (Armujobinad on see kooruke, rahvusliku enesetunnetuse probleem on see iva!)

Tervikuna pole parun „rõhuja” liistu järgi loodud. Tammsaarelt endalt meenub vanahärra, keda mõisarüüstajad „Tõe ja õiguse” III osas mõnitavad, käskides tollel end kindralimundris teenida, ja kellest Indrekul kahju hakkab. Samuti too teine — möödaminnes mainitud — mõisahärra, kelle käest Vargamäe Andres käis oma rajatava viljapuuaia tarvis istikuid toomas ja kes neid tasuta andis — küllap tundes heameelt, et kohalike elu edeneb.

Oskar kohtub paruniga kaks korda. Esiteks läheb ta tutvuma ja ennast Erika peigmehena esitlema (mida on peetud ka käepalumiseks). Ta saab eitava vastuse. Parun katsub ta läbi ja leiab kerge olevat. Või kas ikka katsub? Ehk on tal vastus juba ette valmis? Küllap nii ühte kui teist.

Kui selge paruni mõistus ikkagi on? Esimesel korral üsnagi. Hiljem, Erika surmast põhjustatud vapustuse järel näib ta küll kõikuvat virgeoleku ja seniilsuse vahel. (Ta tõlgendab kohati asju meelevaldselt, nagu näiteks seda, et talumehed aitasid tal lõpuks töö ära teha. See ei pruukinud johtuda nonde armastusest endise härra vastu, vaid lihtsalt kaasatundmisest vanainimesele, mis ületab klassi- ning rahvusvaenu. Aga see ei puutu asjasse.) Ent seda ei maksaks praegu üle tähtsustada. Elust teame, et mundri-, seisuse- jms. inimesed, kes on eluaeg end samastanud teatud rolliga, mida juhivad kindlad üldpõhimõtted ja korraldavad vormelid, võivad esineda välispidi adekvaatselt veel ka siis, kui isiksus on ära uhutud (markantne näide on Saksa president Hindenburg oma valitsusaja lõpul).

Tundub, et keelduv otsus polnud parunil algusest peale valmis, hoolimata teadmisest, et Oskar on vaene eesti poiss. Parun nõustus läbirääkimistega, olles n.-ö. pakkumistele avatud. Paraku ei esine Oskar ise veenvalt, tema peamine argument on armastus, mis abiellumise motiivina ei saagi elukoge­nud vanainimesele teistmoodi mõjuda kui arulagedus.

Tähtsam aga, kui paruni eitav otsus iseenesest, on tema vastuargumentide pingerida. Oskari majanduslik kindlustamatus raskendaks küll pere pidamist, ent see pole peamine. Parun ei rõhuta eriliselt ka Oskaril puuduvat suurt ja kõlavat suguvõsa, õilsat verd. Ta tõesti ei põlga selle maa põliselanikke. Samuti võime kujutleda, et talle pole teadmata, kuidas aadlikud on läbi ajaloo pidanud oma verd aeg-ajalt värskendama.

Tõsisem on tema väljendatud kartus, et Oskariga abielludes muutuks Erika etniliselt marginaalseks, sest oma vanast keskkonnast oleks ta lahti rebitud ja uues kohanemine kujuneks vaevarikkaks. (Eespool mainisime küll naiste kohanemisvõimet, aga praegu pole tegemist seisusliku, vaid keelelis-kultuurilisega, mis on enamasti märksa vaevarikkam.) Näeme, et parun ei rõhuta mesalliansilisust selle tavatähenduses. Ometi võrsub just sellest tema peamine põhjus Oskari väljapraakimiseks. Parunile on tähtsaim eluvaade, tõsidus ja väärtused, mis tema silmis seonduvad põlvnemise ja aegade jooksul kujunenud püsivustundega, olgu selle väljenduseks aadellus või lihtsalt esiisade järjepidevus. Oskaris näeb ta selle katkemist.

Vana parun alustab kaugemalt — korporatsioonidest, sest Oskargi on korporant. Teadagi lõid eestlased oma üliõpilasseltsid sakslaste eeskujul. Nende „värvid”, terminoloogia, kommersid jne. joondusid sakste järgi, seal lauldi saksa viisidel laule jne. Võiks öelda, et need olid järele ahvitud. Iseenesest ei saa selles paruni jaoks olla midagi negatiivset. On ta ju pidanud oma eluajal nägema, kuidas palju baltisaksluse juurde kuuluvast (viljapuuaedadest kohvijoomiseni, ajalehtedest teatritegemiseni) on ringidena laienedes muutunud osaks maarahva elust. Ja kas polnud see koguni baltlaste valgustatuma osa eesmärk? (Võiksime öelda veelgi üldistatumalt, et kogu inimkultuur on arenenud ja laienenud ülevõtmiste kaudu. See saab sageli alguse vormist, välise külje laenamisest — iseäranis, kui tegemist on madalamal arenguastmel tsivilisatsiooniga. Sisu ja funktsioon „loksuvad paika” hiljem ja kogu nähtus muutub orgaaniliselt omaks teatava ajalise nihkega.) Ja siiski näeb parun eestlaste ja sakslaste üliõpilaselus põhimõttelist vahet. Traditsioonilised korporatsioonid olid küll enda väljaelamise ja lustimise kohad, aga mitte ainult. Seal omandas noor inimene käitumiskultuuri, kogemusi ja tutvusi. Teda sotsialiseeriti, valmistati ette tulevaseks eluks. Seevastu eesti korporatsioonides näib asi paruni meelest piirduvat välise küljega. Seal üksnes juuakse ja pillerkaaritatakse. Vorm on, sisu puudub.

Kinnitust sellele leiame Oskari enda mõtetest: „Me tegime, mis suutsime, et ühes mõisadega saaksime kaasa ka nende traditsioonid, kombed, eluviisid, ilmavaate, kogu eetilise ja esteetilise suhtumise ellu.” (Lk. 27.) Hüva, see on loomulik. Aga veel: „Oli kohutavalt kõditav meie kaua alandatud ja masenduseni muljutud orjalikule enesetundele, kui katsusime välimiseltki olla iseeneses peituva orja isand.” (Lk. 28—29.) Siia ongi koer maetud.

Kui vanadest isandatest ollakse prii, tuleb inimesel hakata end ise valitsema. Selle eelduseks on tahe ning seesmine kindlus. Oskari isa põlvkonnal oli oma selge identiteet. Jah, ahtake küll, säilinud kunagi ehk avaramast, nüüdseks sunniviisiliselt ümber kujundatud ja suuresti unustuses, ent siiski olemas. Inimestel olid traditsioonilises maaühiskonnas väärtused, mis võrsusid kindlatest eluvormidest ning juurdusid minevikus. Parun: „Minevik pole koguni veel surnud… minevik on ainuke elav ja eluline aeg inimeste ja rahvaste saatuses.” (Lk. 179.) Võrreldagu seda Oskariga: „Minul ei ole valda valitseda ega erilisi hüvesid, mina ei tunne ka minevikku, mida ma peaksin taga leinama, minul on ainult tulevik ja see ei sunni mind millekski, nii et mina olen seesmiselt vaba. Sest ainult minevik seob, mitte tulevik, uskusin ma siis.” (Lk. 108.) Küsimus näikse olevat selles, kas tulevik kujuneb kuidagi iseenesest, stiihiliselt ripa-rapa („katkestuste kultuurina”) või kasvab (ja kasvatatakse) see minevikust välja, on selle loov ja hooliv edasiarendus.

On tähenduslik, kui erinevalt Oskar ja Erika oma minevikku endast võõrandavad. Erika ongi minevikust üle — ilma selleks pingutamata. Oskar pingutab elu eest, aga ikka ei ole üle!

See eestlaste põlvkond, keda esindab Oskar, omandab endiste isandate vormid, aga ei tunne veel väärtusi, millega neid täita. „Uut” ei tohi mõista muidugi täht-tähelt ega lihtsustatult. See ei tähenda uut iga hinna eest, punnitades loodut või etnopudi. Vaevalt näiteks kujutles Erika vanaisa, nagu hakkaksid eesti tudengid oma seltsides kohe uusi eesti laule laulma, leiutaksid läbinisti omad rituaalid jne. Aga väärtusteta ei saa. Võtame sakraalsuse. Oskar tunnistab ise, et isade jumalad on surnud, uusi pole. Kui parun küsib, kas tal on elus mingisugused pühadused, kelle ette põrmu langeda, siis ei mõtle ta kindlasti, et Oskari põlvkond peaks ristiusu vahetama budismi või taarausu vastu. Aga midagi peab olema. Iga rahvas peab elu põhiväärtused enda seisukohalt läbi tunnetama, neile n.-ö. silma vaatama ning nende järgi elama hakkama.

Väärtuspõhine eluvaade on loomuldasa ülesehitav, konstruktiivne. Kui väärtusi pole, võivad selle aset täita kas vegeteerimine või siis viha, enesepõlgus ja lihtsalt hävitustöö. See on nagu „Popis ja Huhuus”. Peremeest enam pole ning ahv hakkab tema asjades tuulama ja nende keskel pseudo­peremehelikult elama. Lõpp on kaos. Mõistetav, miks just see Tuglase novell Tammsaarele meeldis (vt.: T. Haug, Klassikute lahkumine. Tallinn, 2010, lk. 14).

Mis on Oskari needus? Miks võib talle kohaldada Hando Runneli ridu: „Mis on me pääl, / kas jumalate viha, / et väändub vaim, / et raisku tükib liha?” Oskar ei vaidle parunile vastu. Tõsi, ta paindlik teadvus laseb kerkida võimalusel, et parun on temale kade ta seesmise vabaduse pärast ja tahab seda viimast tõsidusega minevikuorjuse külge siduda. Ta küsib endalt: „Olin ma tema meelest tõepoolest see üditu ja vormitu mollusk, nagu ta seda katsus mulle endalegi arusaadavaks teha, või oli see ainult tema sõja­kavalus?” (Lk. 103.) Aga see mõte kaob jälgi jätmata. Oskar teadvustab oma identiteedikriisi. „Kõike, mida olen õppinud, tunnen ainult sel määral, et tahta olla see, mis ma ei ole.” (Lk. 75.) See avaldub kõige lihtsamal kujul juba keelekasutuses. Omavahel räägivad nad Erikaga enamasti eesti keelt (kust tütarlaps selle omandanud oli?), sest Oskarile tundub, „et vigane ja puudulik eesti keel ei häbista kedagi, annab talle ennem teatud võõrapärase ja suursuguse šarmi, kuna aga minu halb saksa keel oleks alandav minule kui ka temale”. (Lk. 74.)

Oskar tahab oma ebakindlat identiteeti haakida millegi kindlama külge. Ta ihaleb suurust ja vägevust, mida parun tema silmis sümboliseerib. Oskar ei saa sinna midagi parata, aga vana parun meeldib talle. Erika tunneb selle peene naisevaistuga kohe ära. „„…te armastate vanaisa rohkem kui mind,” lõpetas Erika minu lause ja hakkas peagu suure häälega nutma.” (Lk. 115.) (Ehk oleks romaani psühhoanalüütiliselt õigem pealkiri „Sakslane äia­papaks”? Võiksime spekuleerida, mis saanuks armuloost, kui polnuks parunit. Oskari poolt vaadates poleks enam takistust, ent… kas oleks enam nii suurt ahvatlustki?) Nagu öeldud, tunneb Oskar oma ihaluse vastu ka tõrget, kuna „superego” ei luba parunit tingimusteta imetleda. Imetlus küll kokkuvõttes domineerib, ent sisekonfliktist sünnib enesepõlgus. Siin näeme rahvuslikku masohhismi, mille avastamine on tundlikule hingele alati alandav ja piinav. Oskar on terane vaatleja ka enda suhtes, mis ei lase tal anduda tõusiklikkusele täiega, süüdimatult ja üleni. (Vahel mulle tundub, et ainus Oskarit rahuldav variant oleks see, kui ta saaks seista elevandina sakslase puuri ees, ja too teda kiidaks: „Kui nutikas elevant, tee mulle veel mõned teopäevad!”)

Oskari käitumine pole muidugi tervenisti sotsiaalselt tingitud. Oma osa on tüübi-eelsoodumusel. Miks ta ei võidelnud selle naise pärast, küsib ta endalt hiljem. Nagu paljud Tammsaare meestegelased — eesotsas muidugi Indrekuga — on Oskar suur masohhist, oma hingehäda tahtlik hellitleja, nurjumistele avatud meel. Sellega on seotud üks väheseid kordi, kui ta end (teadlikult õigustada püüdes?) petab: „Mina olin valmis oma armastuse pärast unustama kõik muu, aga tema võis armastada ainult siis, kui tal oleks jäänud ka kõik muu.” (Lk. 32.) See pole ju tõsi. Just tüdruk oli nõus kõigest loobuma, kui tuli temaga kohtamisele, käe otsas kohvrike oma „neiupõlve rudimentidega”, et põgeneda noormehega tundmatusse. Too lõi araks, sest muretses rohkem kõige muu pärast. Võib-olla sellepärast on tal närune tunne.

Tema tuska suurendab paruni poolt viimasel kohtumisel öeldu. Nimelt avaldab too arvamust, et ehk olnuks õigem Oskari „kosjad” vastu võtta, sest siis elaks Erika tänini. Ja et ta olevat Oskarit alahinnanud, kuna too olevat ilmutanud hingesuurust, loobudes Erikast rüütellikult, et toda mitte hukutada. Oskar on liiga terane ja halastamatu, et rõõmustada kiituse peale, mis jagatud vale asja eest. Ta teab ju, et ei jätnud Erikat mitte hingeõilsusest ja muude kõrgemate kaalutluste pärast, vaid kohkumusest, loidusest ja enesealalhoiuinstinktist.

Kui palju hoidis teda seejuures tagasi alateadlik hirm, et saksa neiu võrgutamise eest on vitsad soolasemad? (Need vitsad polnud mõistagi reaalsed, aga ega alateadvus sellest küsi.) Võimalik, et ta ometigi kujutles, nagu oleks parunessile elutuge mitte pakkuda suurem patt kui mitte pakkuda eestlannale. Mõis oli Oskari teadvuses ikka veel natuke südametunnistuse koha peal (kus paljudel vahetas selle hiljem välja kompartei).

Seejuures ei maksa tütarlapse rahvust üle tähtsustada. Oskar poleks „kompromiteerinud” Erikat ka siis, kui too kirjutanuks oma nime kahe e-ga, s. t. olnuks eestlanna. Oskar on liiga mõistlik ja saab sellest ise aru. Kui ta hiljem väidab, et oleks valmis selle tüdruku eest kõik — nii rahva kui keele kui muu — maha salgama, siis kõlab see haletseva enesepettusena, et mitte öelda jõuetu praalimisena.

Oskari puhul saaks mitut mõistet pruukida; eluhirm, stuupor, luuserlus, isegi dekadents (vt. tema sõrmeküüne kasvatamist). Kõrvutagem teda ühe teise dekadendiga, keda juba põgusalt mainitud, Felix Ormussoniga, kellega neil on tüübi-sarnasust (mõlemad on urbaniseerunud, haridust nuusutanud ja terased, mõlemad on kimpus naissuhetega). Neis on olemuslik erinevus. Ormusson — Platonit väänates — „osaleb” dekadentsi idees, mis on euroopalik. Eneseiroonilisusele vaatamata õhkub Tuglase teosest loosungit: „Enam euroopalikku kultuuri!” Ormusson on kõigile nihestustele vaatamata ideaal. Seevastu Oskar on reaalsus, meie ise, eesti värk. Oskar paneb meid peeglisse vaatama.

Tähendus tänapäevaks

Ja nüüd jõuan tänapäeva, sest mis mõtet oleks muidu nii pikalt kirjutada vanast raamatust. Klassikud on need, kellega iga põlvkond end mõõdab, kelle püstitatud sotsiaalsetesse, hingeelulistesse jm. „šabloonidesse” end paigutab, vaadates, kuidas kontuurid on vahepeal teisenenud, kust jääb üle või puudu. Sest klassikud on enamasti tabanud midagi, mis selle rahvus­kehandi jaoks on olemuslik, eksistentsiaalne, problemaatiline, ning ei muutu kergesti.

Alustame sellest, miks parunit häirib, et Oskar on „mollusk”. Kas ta ei võiks tunda hoopis kahjurõõmu kujutlusest, et köögitüdrukute riigiloome tulevikus põhja kõrbeb? Võtame voli kujutleda paruni hingeelu. Mis on iga inimese kõige üldisem loomulik soov? See, et temaga seotu jääks kestma ja kosuks. Ükskõik, kas see on eelkäijatelt üle võetud või ise algatatud, ükskõik, kas loomult bioloogiline, puhtmateriaalne, vaimne vms. Antud juhul on tegemist Eestis kujundatud ühiskonnaga. Muidugi eelistaks parun, et seda kannaksid edasi tema oma rahvuskaaslased, baltlased, kel tema meelest on selleks parimad kogemused ja oskused, aga tähtsam on talle siiski see, et asi üldse edasi läheks. Niisiis kõlbaksid selleks ka eestlased. Aga ainult juhul, kui nad — tänases kõnepruugis — võtaksid vastutuse. Parun on valmis hambad kokku suruma ja leppima ajaloolise paratamatusega, et sakslaste sugu siinkandis enam ei valitse. Aga ta ei taha, et asja võtavad üle nood, kes — selmet seda heaperemehelikult hallata ja edasi arendada — hakkavad loodut lörtsima ja maha parseldama. See mõte teeb parunile haiget. Oskarit läbi katsudes tundubki talle, et too ei taha võtta vastutust. Milleks säärasele rahvale vabadus ja iseseisvus, võiks vana parun küsida. Siin kuuleme Tammsaare enda häält. Parun eeldaks Oskarilt suuremat peremehelikkust. See puudutab niihästi tema eraelu kui ühiskonda.

Peremehe-teema jookseb läbi kogu Tammsaare loomingu (laiemalt, ent hajusamalt läbi terve eesti kirjanduse), vähemasti „Kõrboja peremehest” alates. Kõigi vargamäelaste, aga ka Hundipalu Tiidu ja teiste ette kerkib ühel hetkel ränk probleem, mida nad pole varem osanud aimatagi. Nimelt ei taha lapsed nende jälgedes astuda, ei taha talu üle võtta. Kes ihkab kergema elu peale, kes lihtsalt mujale põgeneda. Aga mis mõte on siis vanemate rahmeldamisel, nende elul üldse, kui pole oma kätetööd kellelegi jätta?

Siin on ilmne paralleel tänase eesti eluga, üldistus on võimas. „Vanad” ei saa aru, miks „noored” ei taha pidada seda, mida nemad enda teada viiskümmend aastat kõigi raskuste kiuste säilitasid ja käigus hoidsid. Või kui ka tahavad, siis mitte nagu nemad, s. t. ihu ja hingega (vähemasti „vanadele” tundub niiviisi). Sest isegi kui nooremad ei pühi kodumaa tolmu jalgadelt, siis ometi ei pea nad riiki peremehena, vaid rentnikuna või moonakana. Meenutame üht Tammsaare kirjakohta. Kui Andres „Tõe ja õiguse” alguses tuleb Vargamäele ja koha üle vaatab, kuuleb ta Sauna-Madiselt, et enne teda tegutsenud siin mitu meest. Kuuleme, et üks läinud koguni rikkaks. Aga tagajärg — nagu Andres nukralt näeb — on see, et koht on välja kurnatud ja alla käinud. Siin ei ole talitatud peremehelikult, aga Andres otsustab olla nimelt peremees.

Võib spekuleerida, kui levinuks ja ohtlikuks pidas Tammsaare Oskari mentaliteeti. Mõned tema kaasaegsed väitsid, et kirjanik oli n.-ö. ajast maas, kujutades oma noorusaja olusid, ja et 1930-ndate noored inimesed olid tegelikult juba teistsugused. Pean küll tunnistama, et sellistel puhkudel kaldun ma rohkem usaldama kirjaniku „tundlakesi” kui teisi avalikkuses kõlavaid hääli, sest sageli on viimased tahes-tahtmata mõjutatud ebamäärasest või suisa kroonulik-ametlikust positiivsusnõudest. Et ametlikule võimule ei saanud Tammsaare vaatenurk meeldida, on mu meelest ilmselge.

„Ma armastasin sakslast” on hoiatusromaan. On oluline, et see on kirjutatud toonaselt vaateveerult, mitte teadmisega, kuidas ajalugu tegelikult hakkab kulgema. Seoses viimasega on ilmselt paratamatu, et ükskõik kui objektiivne autor ei püüa ka olla — teadmine olnust mõjutab tema varasemate aegade kujutust natuke siiski. Sel puhul on tähelepanuväärne, et kujutatavas ehk objektajas ei lahuta näiteks Jaan Krossi gümnaasiumi­lõpetajaid „Ma armastasin sakslast” peategelasest rohkem kui 8—9 aastat. Ent kui tohutud on ilmavaatelised ja mentaliteedilised erinevused! Võiks ka küsida, kumba on tänases Eestis rohkem, kas Oskarit või „Paigallennu” peategelast Ullo Paeranda?

Tammsaare on loomult mõistja, mitte kohtumõistja. Tema tegelasgalerii väänikud ja hampelmannid saavad leebe pilke osaliseks, aga neil „lastakse elada”. A. H. T. muheleb isegi Rudolf Ikka hingeeluliste veidruste peale, kuigi on tunda, et need on talle endale võõrad. Venelasi ja sakslasi ei arvusta ta üldmõistena kambakesi, teades, et konkreetne elunäide lahkneb alati koondkujutlusest. Võib-olla eksin, kuid näib, et tema tähtsamate teoste tegelastest on Oskar peaaegu ainus, kellele Tammsaarel sama hästi kui ei jagu sümpaatiat. Too on tema jaoks võõrdunud, vesivõsulik, kiiva kiskunu. Oskar pole enam huumus, millest midagi võiks kerkida, aga tema kujunemine eliidiks näib samuti äparduvat.

Kuna Oskar mõjub nii tõetruult, võiksime pöörata pilgu kirjanduselt ellu ja küsida, kas ta olekski võinud olla teistsugune. Kas tal on süüd ja kas ta vajab õigustust? See tähendaks ühtlasi küsida, kas Eesti rahvas, ühiskond ja riik võinuks (võiksid nüüdki) olla teistsugused? Kuidas oleks Oskar võinud oma seisundit ületada? Kas selle tarvis oleks piisanud korrapärasest tööst ja hoolest, piltlikult öeldes ja vaimses mõttes oma kõrvataguste ja käte pesemisest ning muust, või tulnuks sooritada see, mida Kierkegaard’i usuelulise „hüppe” eeskujul nimetaksin „vägiteoks”? Rahvad tervikuna sooritavad vägitegusid haruharva, ehkki päris võimatu see pole.

Veidi ootamatul moel võiks ajaline perspektiiv meie tänast hinnangut Oskarile natuke pehmendada. A. H. T suhteliselt suur pettumus oli siiski tingitud sellest, et oma skeptilisusele vaatamata lootis hiljukesi temagi, et „nüüd on kallastest tõusnud meri”. See oli ikkagi esimene iseseisvusaeg. Eks kumisenud temagi kõrvus eelmise sajandi kõige imelisemad eesti keeles kirja pandud sõnad: „Eesti, sa seisad kuulsusrikka tuleviku lävel…” Meie saame tagasivaateliselt ehk paremini aru, et säärased lootused ei saanudki täiel määral täituda.

Oskaris puudus — tänapäeva kõnepruugis — „sisu”. Aga ta mõistis seda ja ahastas. Seetõttu tundub mulle vahel, et ajalooline Oskar polnud lõplikult „kadunud”, et ta polnudki tegelikult kaugel päästvast „patustpöördumisest” ja et temast oleks võinud asjagi saada. Võib-olla olnuks tal või vähemasti tema lastel tulevikus lootust — juhul, kui ajalugu kulgenuks rahulikult. Aga — nagu teame — vaevalt olid tekkinud eeldused, et saaks kujuneda uus, vabade inimeste identiteet, kui olud muutusid taas. Eesti sattus külmkambrisse. (Tänu sellele säilis siinmail näiteks modernism pool sajandit kauem kui mujal maailmas, mis — nagu veel mõni elukülg — võib tagantjärele isegi ajutist meeleliigutust esile kutsuda.) Ka rahvuslik eneseteadvus, identiteet pandi „jää peale”. See hangunud hoiak aitas vältida venestamist ning pead püsti hoida. Aga ometi — see defineeris end vastandumise kaudu. Eestlust ei saanudki tollal täita uue ja konkreetse sisuga. Vajadus ka konstruktiivses mõttes rahvusena endaks saada lihtsalt lükkus poole sajandi võrra edasi. Võimalik, et see vajadus läks meelestki ja seetõttu rabas eestlasi uutes oludes jalust. Niipea kui vabanemise eufooria vaibus ja värskemad tuuled käisid vabalt sisse-välja, hakkaski alt hõredamaks puhuma.

Sellest raamatust ei tuleks üldse rääkida nii pikalt kui kirjandusteosest. Mitte et ta oleks keskpärane (ta on ikka hea), vaid kuna tema üksühene sotsiaalne sisu on suhteliselt olulisem, võimsam ja ajakohasem kui kunstil tavatähenduses.

Inimese psüühika on nii loodud, et ta kipub valusat kriitikat ignoreerima. Inimene ei lase endale ligi, mis talle ebameeldiv. Teose ilmumise järel väljendasid mõned akadeemilised ringkonnad pahameelt, aga mitte ka rohkem. Kriitikat tehti, aga mitte eeskätt rahvuspsühholoogilisest aspektist. Seetõttu jääb igatahes mulje, et juba toona võeti teost valdavalt kui kunsti („draamat”), kui midagi, millel pole tegeliku eluga suurt pistmist, mille tegevus toimuks justkui muus maailmas. Teos ei vallandanud mingit kollektiivset oma rahvusliku palge uurimist peegli ees.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli see võimatu — ikka, et hoida rahvustunnet, enesekriitika oleks vastupanuvõimet nõrgendanud jne.

Praegu oleks võimalus peeglisse vaadata. Selle eeltingimusena tuleks aga suhestuda mineviku ja tulevikuga. Baltisaksa minevik on sõdade ja okupatsioonide käigus meie kollektiivsest teadvusest täielikult haihtunud ning üksnes museaalse tähendusega. Ning ligi pool sajandit nõukogude aega on asi, mille rahva enamik üha selgemini ilmnevate tunnuste järgi soovib oma eluloost lihtsalt välja kirjutada.

Oskarite olemasolu pole iseenesest väga hull. Hullem, kui nende olemasolu vaikides maha salatakse. Kõige hullem, kui nende olemasolu enam ei tajutagi. See viimane on õige kerge juhtuma. Väliselt on ju nii palju muutunud, tsiviliseerunud, pehmenenud, üleilmastunud. Eestlased tunduvad nagu „kõik”. Oskarid ei nälgi, nad ajavad oma asju väliselt täitsa tasemel. Aga kraabi natuke pealispinda, ja seal all on ikka — Oskar!

PS. Nagu eespool paaris kohas näha, ei suuda ma vist Tammsaarele enam läheneda, ilma et Dostojevski mõttes kõrvale ilmuks. Veel ainult mõni osundus.

„Ma armastasin sakslast” järelsõnas öeldakse küll, et seal, kus autor omal ajal Tartus elas, oli kaasüüriline, kellele teenija samuti toitu üles tõi, ja sealt võis kirjanik inspiratsiooni saada. Aga minul kerkis korrapealt silme ette ikkagi Raskolnikov. Sest ühelt poolt Oskar ja Rodion ning teiselt poolt teenijad Loona ja Nataša on tüübilt sarnased. Väliselt ilmetute lihtsate neiude suhtumises neist seisuselt peenematesse, ent vaestesse meesüliõpilastesse segunevad naiselik hoolitsus ja salajane lootus.

Oskari ja Erika love story’s puudub kehaline erootika täielikult, nad isegi ei suudle. See, nagu kogu atmosfäär, kaasa arvatud peategelase armu­udus uitamine üksinda tuulistel tänavatel, nii et kellestki ega millestki ei hooli — eks meenu selle puhul iseenesest „Valgete ööde” armastajapaar ja nende romantilised kõndimised. (Kahtlemata on osa sellest „jõudnud” A. H. T. „Varjunditesse”.)

Ja kõige üldisemalt: kas meenub veel raamatuid, mis koosneks meespeategelase „filosoofiast” ning sellega seonduvast ja seda ilmestavast armuloost, nii nagu Tammsaare vaadeldavas teoses ja… Dostojevski „Ülestähendustes põranda alt”!? Ehk „Stepihunt”, mis jääb Dostojevski ja Tammsaare vahele.