Tiina Laanem: „Öised hääled”.
Pegasus, 2021. 176 lk.

Tiina Laanemi jutukogu „Öised hääled” näeb kaanekujunduselt välja nagu mõnus ja unelev lasteraamat, mis lubab pehmust ja meeldivat äraolemist, kuid juba esimene novell keerab selle uinutava mulje plaksti kummuli. Kujundus kutsub kindlasti ostma, kuid on sisuga pisut vastu­olus – raamat on väga eluline, isegi julm. Laanemi peamised trumbid on suurepärane jutustamisoskus ning varjatud peen huumor, selline, mille puhul kahtlen, kas keskmine lugeja seda üldse märkab. Tema tekstides leidub üleloomulikku, aga see on omal kohal ja mõtestatud, vastab lugude üldisele loogikale ning mingite peadpööritavate hüpete või arusaamatustega lugejal võidelda ei tule. Pisut otsitud ulmelised lisandid või puändid ei olegi terviku mõttes nii olulised, lugude sisu on piisavalt köitev.

Kogumiku viimane lugu „Hommik” räägib haritlasest mehe ja tema sahmerdisest naise kooselu võimalikkusest. Naine on kinni igapäevaelus, mees liigub aga ühtlaselt ja muutusteta oma kitsas akadeemilises ruumis, mis maailmaga väga ei suhestu, pigem vastupidi. Meestegelane otsib enda arvates midagi sügavamat ja suuremat, aga ei suuda oma armastatud inimesega viimaks enam kuidagi kontakti leida, ta on lähedustunde oma kõrgustes ja kõrkuses kaotanud. Novellist selgub, et ta on need kokkupuutepunktid juba varasemalt maha mänginud – võtnud naise suhtes patroneeriva positsiooni, teinud oma upsakusega ühise ruumi talle vastikuks ja eemaletõukavaks, sundinud partneri imetlevaks-kuulekaks. Nüüd, kus mees tahaks sidet taastada, olles koguni nõus loobuma teatud põhimõtetest ja valmis tooma ohvreid, on teine juba loobunud, igasuguse huvi kaotanud. See on väga eluline ja nukker novell. Laanemi lugude mehed ongi läbivalt eluvõõrad ja eemalolevad, iseendas kinni, naised aga pigem kramplikud kädistajad – viimaste jutuvada täidab tihti klišeelikkus, millest asjaosalised ka ise aru saavad, peavad seda aga mingitel põhjustel oma loomulikuks ja sünnipäraseks privileegiks.

Nii on raamatus tegelikult palju nukrust, vahetut kurbust. Novell „Kuldkala” kirjeldab vanemate lahkuminekut ja lapse ära­tõugatust. Tegelikult on kurb ju ainult lapse sisemaailm, sest lahku­minekud, kus lapsele ei jää kohta, on üsna tavalised. Väikese inimese jaoks on see aga oluline eluetapp, mis jääb teda jälitama elu lõpuni. Lugesin novelli lootuses, et olukord ­kuidagi normaliseerub, kuid Laanem läheb siin lõpuni välja ja väikese tüdruku elu muutub aina võõrandunumaks – tegu on kindlasti kõige kurvema jutuga raamatus.

Kui rääkida Laanemi huumorist, siis ei oska ma ennustada, kui paljud lugejad märkavad pisikesi torkeid pealtnäha tavapärases lauses, mis vähemalt minu silmis annavad tekstile ainuomast vürtsi, nagu näiteks „tema kõrval üks elektrikappide müügijuht”, millel on naerma ajav alatoon, kuigi esmapilgul pole siin ju naljakat midagi. Samuti pole iga klišeelik lause raamatus lõpuni klišee, vaid lausuja ja konteksti taga peitub midagi veel, mõni vihje tegelase totrale või lõhestunud sisemaailmale.

Süütundest räägivad novellid „Sõit” ja „Öised hääled”, kus süü ja selle all­hoovused on võib-olla veelgi põhjatumad kui see, millesse asjaosaline ise usub ja mida ta ise arvab ennast vaevavat. ­Esimeses jutus painab naistegelast tema invaliidist mehe surm, kellest ta piisavalt hoolida ei osanud, kuigi tegelik põhjus on ehk hoopis milleski muus. Naine ei suuda pärast mehe surma eneses kuidagi elurõõmu leida, kuni piht ja südamelt ära rääkimine viib ta viimaks vabanemiseni. Loo „Öised hääled” tegelasel ei lase hingata aga moodsa inimese tung olla pidevalt kasulik ja tegus – taas on tegu teatava sisemise rahutusega, mis tuleneb üksindusest, eksistentsiaalsest mõttetusest või millestki muust, mida püütakse vaigistada maailma­päästmisega. Kui enda elu segapundar tundub lahendamatu, rakendatakse energiat millegi globaalse tarvis. Üritatakse leida rakendust, tahetakse olla hea, päästa ükskõik mida või keda.

Laanem räägib oma juttudes elust enesest ja kuigi tegelaste psühholoogiline pilt ei pruugi lugeja omaga kattuda, on need lood kindlasti kaasahaaravad. Loo „Estonian hikikomori” ja selle peategelase Kerdi introvertne maailm tundus mulle esmalt liiga lihtsustatud, kuid jäi siiski kummitama. Et võib-olla on tõepoolest olemas ka selliseid erakuid. Kerdi elust ja ühiskonnast kaugenemine on juba patoloogiline ja samas mõjuvad tema alter ego sekkumised Punase Jänesena ikkagi liiga otseselt. Võimalik, et tegu on hoopis sellise inimese sisekõnega, kelle empaatiline taju on tugevalt häiritud ja kes rakendab mõistusega küll kasvatuslikke koode ja vormeleid, aga ometi jääb tal vajaka emotsionaalsest intuitiivsusest. Sellele lisanduvad enesepettus ja -kriitika, mis näisid alguses samuti võõrastavad. Kuid samas – küllap on ka selliseid inimesi olemas.

Mõne loo puhul häirib, et autor nagu üksnes harrastaks ilukirjandust, aga võib-olla on maailm ise muutunud selliseks, kus välditakse teravusi ka mõtetes ja sisekõnes. Seda omakorda toetab poliitkorrektne või muidu valvas avalik ruum. Kindlasti on mõtlemine kinni omas ajas, seda kinnitavad kas või sajanditagused kirjad, toonane keel ja ajastu hõng, tajutav taust, näiteks II maailmasõja aegsed ja järgsed kirjad, kust kumab vaatamata julmale tegelikku­sele helgust ja kohati ka põhjendamatut lootust, mis tänapäeval on asendunud salliva loobumisega. Sama näeme kohati ka Laanemi tegelaskujude juures: nad justkui elavad elu, mis on muutunud nii mugavaks ja samas nii haaramatuks, et kui see kuidagi ära suudetakse elada, on see nagu omaette saavutus. Või kui keegi ongi aktiivsem, siis tema võimalikud inimlikust ebatäiuslikkusest tulenevad puudujäägid üritatakse siledaks lihvida, vägivaldselt kõrvaldada – kui lennata ei oska, siis tuleb ka lendamine ära keelata.

Millegi taolise järele karjub ka novelli „Sale soomlane” peategelase ellusuhtumine. Ta tunneb kogu jutu vältel, et just käesolev hetk siin ja praegu peab iga hinna eest vastama tema ootustele ja tahtmistele, mõtlemata sealjuures kaugemale tulevikule ega isegi järgnevale kümnele minutile. Punane nupp, mida igatses peategelase isa, peab olema alati käepärast ja seda tuleb ka esimesel võimalusel vajutada. Kärsitus on sellise hoiaku üldnimetaja ja Laanemi juttudest jääbki kõlama, et inimesed, kes ei suuda ei enda ega reaalsusega hakkama saada, leiavad kõikvõimalikke asendus­tegevusi ja sukelduvad neisse piiritundetult.

Laanemi lugude tegelased on täiesti tavalised inimesed (isegi hullud on omas keskkonnas) ja see on mulle lugejana sümpaatne. Olukorrad suunavad tegelaste mõtte- ja tundemaailma. Näiteks loodab väike tüdruk loos „Kuldkala”, et kumbki vanematest jääks tema lasteaiapeo esinemist vaatama. Siin avaldub ka Laanemi kirjelduste täpsus: „Isa pingutas neid [patse] veelgi ja teatas, et jalutab seni pargis, kuni Marta koos teistega tantsib ja laulab. Ta lubas seal parte toita. Martal ei tulnud sõnagi suust. Ehmudes jäi ta alati tummaks. Ka silmad hakkasid jälle pilkuma. Ta lippas kähku akna juurde, et papsi eest pisaraid varjata. Seal nägi ta üht heledate lokkis juustega naist tänaval seismas. Too vaatas akna poole, nagu ootaks kedagi. Marta sai aru, et paps ei lähegi ainult parte toitma.” (Lk 28.)

Autori positsioon oma tegelaste suhtes ei anna ennast täpselt kätte, jäädes justkui madalate pilvede kõrgusele, kust vaadeldakse, aga ei mõisteta kohut. Olulisem on situatsioon, käesolev hetk – kuigi juttude tegelastel polekski toimuvas nagu alati osa või süüd. Ning küsimusele, kellel siis on, vastust ei saa, samuti nagu pole vastust küsimusele, kuidas ebamugavatest olukordadest pääseda. Selles mõttes on raamatu pealkiri tabav: Laanemi novellid ongi nagu hääled öös, mis korraks kostavad, annavad mingi signaali ja kaovad siis pimedusse.