Piret Jaaks: „„Sireenid” ja teisi näidendeid”.
Fraas, 2022. 330 lk.

Naisautoreid on näitekirjanduses millegipärast väga vähe. Õpetasin Tartu Ülikoolis aastaid ainet „Maailma draamaklassika”, mille lugemisnimekirjas polnud ühtki naisautorit, kuni lõpuks Briti näitekirjaniku Sarah Kane’i (1971–1999) tekstid selle staatuse talle teatrilavadel kindlustasid. Eesti draamaklassikasse kuuluvad kindlalt Lydia Koidula ja Merle Karusoo näidendid, kuigi viimase dokumentaalnäidendid esindavad ilukirjandust vaid tingimisi. Näitekirjaniku sugu polekski ju muidu teema, kui naise kogemuse ja hääle järele ei küsiks lugejad, sh üliõpilased. Piret Jaaks on seega Eesti näitekirjanduses mitmes mõttes üsna erandlik ja seepärast julgesin teda nimetada ühe ta enda näidendi pealkirjast tõukudes Öökuningannaks. See nimetamisakt vajab põhjendust.

Kuigi kogumiku „„Sireenid” ja teisi näidendeid” tagakaanel tutvustatakse Jaaksi kui üht mitmekülgsemat ja viljakamat Eesti näitekirjanikku (üle 20 näidendi, lisaks „EnsV” stsenaariumi mitmed osad), siis teatrite repertuaarinimistus see nimi esile ei tüki. Teisalt on Jaaks saanud Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlustel esimesi-­teisi preemiaid ja olnud kultuurkapitali näite­kirjanduse auhinna nominent. Ta on õppinud nii teatriteadust Tartu Ülikoolis ja dramaturgiat Drakadeemias ning 2022. aastal kaitses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktoritöö, mis käsitles dramaturgi rolli kogukonna- ja dokumentaalteatris. Jaaksi muud loomingut kõrvale jättes ja ainult näidenditele keskendudes võib öelda, et ta kirjutab nagu professionaal – dramaturgia kuldreegleid tundes, kuid konventsioone painutades, draamaklassikast ainest ammutades, kuid seda nüüdisaegselt ja isikupäraselt tõlgendades. Kuningannana valitseb ta kindlalt draama vormi, kuid on jäänud teenimatult varju.

Jaaksi näidendikogumik koosneb viiest tekstist: „Sireenid” (esietendus 2021), „Aasta pärast” (esietendus 2017), „Öökuninganna” (lavastatud 2017, 2018, 2021), „Näha roosat elevanti” (lavastatud 2013, 2019) ja „Siirde­riitujad” (esietendus 2020, trükis 2021 ajakirjas Looming). Kolme teksti viiest olin enne lugemist näinud laval ja see kindlasti mõjutas mingil määral mu lugemisviisi, sest tekst kinnitus teatri­laval loodud visuaalsele mälupildile. Kõlab küll triviaalselt, aga Jaaksi näidendite läbiv teema on mehe ja naise suhted ning nende dünaamika ja variatsioonid. Peateemast eristub vaid kogumiku esimene näidend.

„Sireenide” aegruum meenutab Jean-Paul Sartre’i eksistentsialistlikku näidendit „Kinnine kohus” (1944), kust on pärit ka kuulus sentents „Põrgu – see on teised inimesed”. Nagu Sartre, nii uurib ka Jaaks, mis juhtub inimestega, kui nad on vastu nende tahtmist suletud ruumis: millised on nüüdis­aegsed inimtüübid, milline on nende psühholoogia ning kuidas toimib grupidünaamika. Mida see olukord võiks sümboliseerida Jaaksi jaoks? Kuigi üsna alguses lepitakse näidendis kokku, et välja­pääs saab peituda vaid koostöös, siis sotsiaalses plaanis „Sireenid” kuigi palju lootust selleks ei anna. Sümbolit võib aimata ka näidendi pealkirjas ja sireen valvab skulptuurina ähvardavalt tegelaste üle, kuid sellele kujundile kuigi selget tähendus­välja ei looda. Näidendi lõpus selgub ootamatult, et Jaaksil polnudki kavas jõuda mingi eksistentsiaalse või sotsiaalse üldistuseni – suure plaanini, vaid maandada oma tekst väiksemas plaanis mentaalse või meditsiinilise fenomeni uuringuks. Jäin ka mõtlema, miks mõjuvad õnnelikud lõpud mulle isiklikult nii ebausutavatena, aga see on juba laiem kunstipoeetiline ja sotsiaal­psühholoogiline teema.

Mingil määral tugineb sarnasele loogi­kale ka „Öökuninganna” – põneva potentsiaaliga situatsioonist kasvab välja üsna triviaalne lõpplahendus. Missuguseid inimlikke suhtemustreid võib tekkida, kui nooremapoolne mees tuleb hoolt kandma vananeva ooperidiiva eest? Jaaksi peenelt kootud dialoogides on ruumi nii imetlusele, uudishimule, austusele, tüdimusele, narritamisele, hellusele, sõprusele, võib-olla isegi armumisele. Lõpplahendus kahjuks küll õhib kõik need illusioonid. Tegelasena on Elli rohkem välja töötatud, sügavam ja saladuslikum kui Jakob ning rollina kindlasti maiuspala kõigile küpses eas näitlejannadele, sest huvitavaid vanemaid naistegelasi näitekirjanduses napib.

Ülejäänud kolm näidendit käsitlevad paarisuhteid. Võiks ju arvata, et sellel teatri põhiteemal pole võimalik enam midagi uut öelda, kuid Jaaks on leidnud siiski oma nišid. „Aasta pärast” annab esmapilgul signaali, nagu oleks tegemist universaalse­võitu kooselu purunemise ja selle leinamise looga, kuid see pole päris nii. Eriliseks teeb mehe ja naise suhte see, et tegemist on loomeinimeste, täpsemalt kirjanikega, kes avaldasid koostöös sündinud romaane mehe nime all (à la Bertolt Brecht ja tema sekretärid/kaastöölised). Lisaks autorsuse küsimusele tõstatub reaalsuse ja fiktsiooni suhe kunstis: kas isikliku elu detaile võib otse üle kanda kirjandusse või eneseabi­raamatusse ning isiklikku sedasi avalikuks ja rahaks teha. Puändiks on vastastikku peegeldava sõltuvussuhte ilmsikstulek. See on üldse Jaaksi käekirjale omane, et ta oskab väga hästi ja algusest peale pinget hoida ehk näidendeisse suuremaid ja väiksemaid pöördeid pikkida. Eesti kaasaegsetest näitekirjanikest, kes seda kunsti valdavad, meenub veel Jaan Tätte.

Näidendeis „Näha roosat elevanti” ja „Siirderiitujad” on lisaks mehele ja kahele naisele kolmanda elemendina fookuses ka laps – kas veel sündimata või surnud laps. Esimene tekst tegeleb suurema osa ajast justkui viljatu paari suhtetraumaga ning eksperimendiga saada laps asendusema abil. Sellisena on see kujutusviisilt julge ja jõuline, tegelased on psühholoogiliselt usutavad ning dialoog pingeline. Kuid Jaaksile omaselt antakse näidendi pealkirjas ka võti sellesse draamamaailma – roosa elevant. Mulle lugejana see kujund tuttav polnud, aga ka assotsiatsioonid roosa unelma ja elevandiga portselanipoes töötasid päris hästi, kuni lõpuks loo puändina ja hiljem ka joonealuses märkuses paljastus, et see Jack Londonilt laenatud troop tähistab alkoholihallutsinatsioone.

„Siirderiitujad”, mida Ugalas mängiti pealkirja all „Valged põdrad”, on samuti üles ehitatud paari suure kujundi ümber. Sõna „siirderiitujad” on Jaaks tuletanud sõnast „siirderiitus”, mis tähistab ülemineku­rituaali, siirdumist ülest eluetapist teise. Näidendis saab siirderiitus palju erinevaid tähenduskihte: alates Mehe ja Naise kolimisest linnast maale ja leppimisest lapse kaotusega kuni elu kui eksistentsiaalse riituseni olematusest teispoolsusesse. Naine leiab lohutust kohtumistest valge põdraga, kes võib olla nii naturalistlikule külaelule vastanduv metafüüsiline looduse personifikatsioon kui ka leina ja kaotuse sublimatsioon. Märgiline on seegi, et valget põtra näevad ainult naistegelased.

Lisaks sellele, et Jaaksi näidendid on kirjutatud professionaalse meisterlikkusega, püüab ta avardada ka näidendi kui põhiliigi kaanoneid ja stampe. Näiteks „Sireenides” on kasutusel uudsed tingmärgid: = – inimesed üritavad omavahel privaatselt rääkida, // – inimesed räägivad üheaegselt. Näidendis „Aasta pärast”, mis tüpograafiliselt meenutab hübriidset proosa­näidendit, mängib autor reavahe ja teksti rütmiga ning laseb M-il esineda otsekõnes ja N-il kirjeldada tegevust ja oma tundeid, nagu seda teevad tavaliselt remargid. See tekst tundubki mulle nii vormiliselt kui ka temaatiliselt kõige isikupärasem ja uuenduslikum.

Kuidas siis täidab Jaaks naiskirjaniku nišši Eesti näitekirjanduses ja teatris? Mil moel toob ta naise kogemuse ja hääle lavale? Kui silmas pidada peategelaste sugu ja käsitletavaid teemasid, võib öelda, et Jaaksi näidendeis ilmneb kindlasti sooteadlik vaate­punkt. Ometi jääb suurema kogemusega lugejat või teatri­vaatajat kohati kummitama paine, et kõike seda on ta kuskil juba lugenud ja näinud ning ehk isegi efektsemas vormistuses. Teater institut­sioonina muidugi ei soosi liigset eksperimentaalsust, kuid arvustajana võin ikka soovida, et Jaaks ei kaotaks julgust otsida oma häält, ei püüaks olla liiga draamatehniline ning väljuks varjust Päikesekuningannana.

 

Kirjanik loeb. Piret Jaaks

Kannatus. Katkend romaanist „Taeva tütred”