1

Maarja Kangro luule on olnud mu salaarmastus juba päris pikka aega. Ja mitte ainult Kangro enda luule, sügava jälje on jätnud ka mitmed tema tõlked. Näiteks Hans Magnus Enzensbergeri „Titanicu põhjaminekut” olen lugenud oma kümme­kond korda. Võimas värk!

Kangro loojanatuuri iseloomustab ülim avarus. Võtame kas või viimased kümme aastat. Ta on avaldanud luulekogu „Must tomat” (2013), novellikogu „Hüppa tulle” (2014), kirjandusvälja ja küllap laiemalt ühiskondagi raputanud omaeluloolise romaani „Klaaslaps” (2016), kirjandusilma sisemisi seaduspärasusi avava jällegi tõsielulise „Minu auhinnad” (2018), veel ühe luulekogu „Tuul” (2019), luuletõlgete kogumiku „Varietee” (2019, kaheksast keelest), libreto­kogumiku „Kaks pead” (2020), lasteraamatu „Isa kõrvad” (2020) ja taas jutukogu „Õismäe ajamasin” (2021). Mainimata ei saa jätta ka viimaste aastate Ukraina-teemalisi kirjutisi Vikerkaare veergudel. Küll alles annab hagu!

Mitmekülgsemat intellektuaali eesti nüüdiskirjandusest naljalt ei leiagi. Selline paljusus võib tihti tulla sügavuse arvelt. Kangro, vastuoksa, veealustes sügavustes opereeribki. Nii et mõnigi kord on tekkinud kiusatus küsida, kas vahel võiks hetkekski pea vee alt välja pista ja hingata sisse sõõmukese õhku. Aga kohe seejärel hingabki ta kõiki tänapäeva briise ja laseb kõigel aktuaalsel end kõnetada. Nagu postmodernistlik inimene, kes huvitub… kõigest.

Siinses juubelimõtiskluses keskendun Kangro luulele. Õieti on tegu üksikute tähelepanekute, ääremärkustega, mille abil püüan selgusele jõuda, kust tuleb ja milles seisneb tema kuue luulekogu lumm. Osutan niisiis neile pidepunktidele, mis ehitavad üles kangroliku luuleilma ja mis mu meelest eristavad Kangrot kõigist teistest eesti poeetidest.

 

2

Enne luulesse sukeldumist peatugem pisut siiski ka Maarja Kangro proosal. Väitsin mõni aeg tagasi, et Kangro on ainus eesti literaat, kelle luulet ja proosat saab lugeda sisuliselt ühtemoodi.[1] Lugemisstrateegiat, -tempot ja -häälestust ei ole žanrit vahetades tarvis ilmtingimata märgatavalt muuta. Päris tõele see muidugi ei vasta, eks luule ja proosa nõua ikka pisut erinevat lähenemist, aga sõnastame siis nõnda, et üldprintsiibina kehtib põhimõte: Kangro luule ja proosa lugemine on millegi poolest sarnasemad kui tavaliselt.

Pidasin seda väites ennekõike silmas Kangro lühiproosat, mitte niivõrd näiteks „Minu auhindu” või „Klaaslast”. Aga just seetõttu tõukun isiklikku luule­kogemust avades just viimasest, kahest fragmendist raamatust „Klaaslaps”.

Paari nädala eest oli maailm vibutanud loosungeid Je suis Charlie Hebdo. Je suis-pateetika oli lahvatanud siin ja seal, juba väga veidrates kontekstides korrutasid inimesed: je suis, je suis. Solidaarsuse inflatsioon. Mina mõtlesin praegu, kas minusse hakatakse suhtuma nagu sellesse punaste silmadega naisesse. Ebaletakse, jäädakse vait, kui ma seltskonda ilmun. Ma peaaegu isegi ootasin, et nii käitutaks, perversse paljastussooviga, tõepoolest. Je suis la femme avec les yeux rouges. Jah, sellest aspektist küll, je suis. Kes see punaste silmadega naine tegelikult oli ja milline oli tema vaade maailma asjadele? Kas me oleksime viitsinud tsiviilolukorras tund aega teineteise juttu kuulata? (Lk 159–160.)

Isiklik traagika asetatakse kohakuti terroriakti ja sellele järgnenud reaktsiooniga, naastakse kohe isiklikule tasandile ja hakatakse konstrueerima võimalikke stsenaariume. Vahelduvad eri keeled ja keeleregistrid, eri ajad segunevad (nt „mõtlesin praegu, kas minusse hakatakse suhtuma”). Prantsuse keele kaudu jõutakse samastumiseni välisega, teise kogukonnaga, järgneb sisekaemuslik pöördumine. Vahelduvad voolav ja fragmentaarne süntaks, esineb kordusi ja alliteratsiooni. Mõni lauseosa meenutab vaoshoitud jutustajahäält, mõni aga sisemonoloogi.

Vaatame edasi. Järgnev lõik on juba hoopis teises registris, kaldkirjas tekstiosa käsitleb ühelt poolt küsimusi dokumentaalsuse ja fiktsioonilisuse, faktuaalsuse ja väljamõeldise vahelistest suhetest, teiselt poolt aga konkreetse loo representeerimise võimalikkusest. Siin segunevad sügavalt intiimne pihtimuslik ja ratsionaalne reflekteeriv hääl.

Seda on peaaegu võimatu kirjutada. See ei ole see lugu. Muidugi mitte, ei saagi olla. Iseendast kirjutamine kukub alati läbi, iseendale, iseenese mitmekesistele võimalikele emotsioonidele oled sa liiga lähedal. Märksa lähemal kui sõnad, nii et sõnu võib iseenesega olles kasutada üsna suvaliselt. Kui mitte päris suvaliselt, siis on ometi võimalikud väga laiad valikud, enese lugu võib üles ehitada nii, aga võib ka teisiti. Iseendast kirjutatu ei saagi kunagi päris õige olla. Tähistamise häda. Liiga palju variante, kuidas reaalsusest ideeni jõuda. Ainult faktid – kuupäevad, kellaajad, öeldud ja kuuldud laused – saavad sellises kirjutises täpsemalt või üldjoonelisemalt „tõele” vastata. (Lk 160.)

Lõigu algus meenutab Tõnu Õnnepalu kunagist väljaütlemist: „Jama prototüüpi­dega algab ju autorist endast, juhul kui raamat on kirjutatud minavormis, nagu enamik minu raamatuid on. Ometi pole see „mina” seal kunagi mina. Kes on ise kirjutanud, see teab seda, ja kes pole, sellele on raske seletada. Et see töötaks, peab see alati olema üks tegelaskuju, üks fiktsioon, üks hääl. Ka päevikus.”[2] Sarnane küll, aga sisulises plaanis on Kangro ja Õnnepalu risti vastupidised: viimasel ei teki kunagi „tähistamise häda”, tal on häda iseendaga, aga Kangro mina seisab seevastu kindlalt kui kalju. Kangro ei pääseks endale justkui kunagi päris ligi, sest on iseenda ja tundmused jätnud sõnade müüri taha, mida leevendab vaid rortylik ironism. Õieti, jutustaja on teadlik sõnade müüri paratamatusest.

Just pihtimuse kontekstis sõnastatakse ses lõigus teose kaks olulist filosoofilist probleemi: mis on ülepea tõde ja mida kujutab endast ilukirjandus? „Klaaslast” ongi võimalik lugeda muu hulgas (omaeluloolise) filosoofilise esseena, mis kaevub inimeksistentsi ja olemise süvakihtidesse. Kohe pärast tugevat eneseleosutust, nn semantilist tõusu järgneb teise astme metatasand: siseneb uus nurksulgudes minajutustaja hääl, mis mõtestab ümber äsja tsiteeritud lõigu, mõneti isegi tühistab selle. Arvestades, et küsimuse alla seatakse tõese representatsiooni võimalikkus, tundub selline tagasijõustav käik igati loomulik, kongeniaalne. Selline kirjutamisviis läheneb ebausaldusväärsele jutustajale, aga ennekõike motiveerib temaatilist tasandit ja subjekti võimetust isikliku traagikaga toime tulla ja seda väljendada.

[Mingi sellise asja olin ma ka kirja pannud, haiglamärkmete vahele. Mis seal ikka.] (Lk 160.)

Taas on muutunud süntaks. Aga et sellest veel vähe oleks, seejärel muutub register jällegi ja siseneb justkui tüüpiline piiratud vaatepunktiga jutustaja: „Jaanusele helistas Martin. Ta läks uksest välja, küllap tahtis siiski nähtud õudusest lähi­aruannet anda, aga minu kuuldes ei söandanud.” (Lk 160.)

Vaatame veel ühte näidet, kümmekond lehekülge varasemast. Alustame kaldkirjas kahelauselisest lõigust, minajutustaja sisehäälest. Kellele on see hääl suunatud? Kas see on ettekujutus, mida ütleks laps, kes „oli keskendunud ja üldse mitte etteheitev” (lk 148), või arst? Või on tegu minategelase enda mõttelise sõnumiga teistele?

Ei, ma ei heida teile midagi ette. Ja te ei saa minust enam kunagi aru. (Lk 148.)

Minahääl sõnastab lapse kaudu igatahes ka iseenda traagika: miski ei ole enam endine, olen jõudnud väljapääsutuse otsa. Aga nende kahe lause järel muutub kõik taas, nüüd naastakse konkreetsesse olevikku, kus loodet vaadates luuakse ühtäkki paralleel filmikunstiga, seejuures tõuseb esile n-ö teadvusevool, eriti lõigu viimase fraasiga. Tähelepanuväärne, et isiklikku traagikat võrreldakse fiktsiooniga. Aga mitte ainult, tegelaskujude taga nähakse ka näitlejaid. Nagu teadvustaks mina­tegelane end korraga fiktsionaalse tegelasena ja jubeda sündmustiku pealtvaatajana.

Aga koljuvõlv oli tal tõepoolest puudu ja tume, peaaegu lillakaspruun aju valgus sealt välja. Keegi oleks tal justkui koljuvõlvi samamoodi ära lõiganud nagu Hannibal lõikas selle ära politseinikul, keda mängis Ray Liotta. (Lk 148.)

Näib, et jutustaja ja minategelase suhe püsib lakkamatus muutumises. Kord kohtame kõiketeadvat jutustajat, seejärel liigutakse mineviku-mina silmadesse ja vaadatakse kellegi teise või mõne teoreetilise vaatepunkti kaudu iseend. Selline võttestik pole kuidagi uuenduslik. Kasutavad ju midagi sellist ka näiteks Kõiv, Unt ja Vahing. Uuenduslik on aga see, kuidas kõikvõimalikke narratiiviloome mehhanisme kasutatakse läbisegi, kõik need motiveerivad temaatilisi põhikihistusi. Kangro on oivaline jutustaja. Ja ega eesti kirjanduses selliseid ülearu palju kohtagi. Kivirähk, Sauter, mõned väärt jutumeistrid veel.

Järgnev lõik on suisa peadpööritav. Segunevad minategelase raputav reaktsioon, laiem küsimus olemise kui niisuguse kohta ja kõigele lisaks teoreetiline vahepõige, mis sisemiselt vastuoluline: sellises olukorras on abjektiks keel! Ja kas pole nii, et – arvestades sündmuse iseloomu – mõjub juba sõna „nonšalantne” omamoodi abjektsuse sümptomina?

Kui laps selili pandi, jäid tal käed rinnale, suure inimese nonšalantses asendis. Kindlasti ütles ta mulle midagi olemise kohta, midagi niisugust, mida mitte keegi pole kunagi öelda osanud, meie tavalises keeles, mis on paratamatult abjekt. [Jah, nii olen ma haiglas kirja pannud: keel kui abjekt. Keel ise on meie abjektsus, mis meid vormib: abjekt, mis loob abjektsuse. Keel on sitt, mida me välja ajame. Seepärast peabki looming nagu sitahäda olema ehtne, sest sittumise teesklus kukub veel piinlikum välja kui sittumine ise.] (Lk 148–149.)

Ja nagu Kangro luuleski, sentimentaalsus on paigutatud paljude raskete kihistuste alla peitu, aga see on siiski olemas. Üks kihistusi teiste seas, mis enamasti tõuseb esile kontrastis kõige jõulisemate väljenduskohtadega. Nii ka siin. Pärast loomingu ja sitahäda võrdlust, mis samuti ju manifestilaadne kirjandusteoreetiline seisukoht, tuuakse sisse arsti pateetiline ja võõrastav hääl:

„Tema on meil… väike neiu,” ütles arst.
Uurisin last nagu imet. Ikkagi see ime-sõna. Tema oli kohutav ja kurb ime.
Trooja valitsejad ütlesid Helena kohta: „Kohutav on näha, kuidas ta sarnaneb surematute jumalannadega.” Kummaline, kohutav, kuidas see väike mitte­isikust tita sarnanes surelike inimestega. (Lk 149.)

Ja taas, sündmuse kirjeldus suubub kirjandustraditsiooni, kokku pannakse antiik ja minategelase siseheitlused. Siin on laps, on ema, kes last uurib, ja on kirjutaja, kes uurib seda uurimist ja kes kuuleb arsti hääles pateetikat (ehkki too poleks saanud põhimõtteliselt valida õigemat tooni, sest õigemat tooni ega õigemaid sõnu lihtsalt pole). Kokkuvõtlikult, sõnad ei hakka kirjeldatavale peale, sest kõik sümboliseeritav on sümboliseerimatu. Isegi sõna „ime”, „ime-sõna”, ei saa tabada kirjeldatava tuuma, kui uuritakse ja kirjeldatakse samaaegselt.

Üks asi on kirjeldatud sündmuse traagilisus. Aga see teos on palju enamat. Pöörane tempo, eri narratiivsete registrite vaheldumine, eri perspektiivide seostamine, keelevalikute pidev vaheldumine annavad loole väe. Maia Tammjärv on selle kenasti sõnastanud: „See raamat ei ole mitte karje, sest karje on toimunud varem, see siin on läbikirjutatud, osaliselt juba läbikannatatud protsess, siin juba suubunud vaiksesse intellektuaalsesse ratsionaalsesse mõlgutusse – sest kuidas muidu üle elada seda, mis inimesel on siin elus vaja üle elada.”[3] Karjet enam ei ole, aga seda mõjusam on paine.

Meile vaatab vastu XXI sajandi kirjandus: polüfoonia, rohked allusioonid, ratsionaalse ja tundelise segunemine, trauma, dokumentaalse fiktsionaliseerimine, kõrge ja madala vaheldumine, tugev kehalisus ja afektiivsus. Just nagu suur osa Maarja Kangro luulest. Kui lisada siia romaani põhikompositsioon, isikliku tragöödia ja Ukraina sõja metafoorne ülekanne, saame tõelise kultusteose: nimetud sõjas langenud muutuvad isikliku looga häälteks, ja vastupidi, nn suur sõda võimestab ühe naise isiklikku sõda. Üks sõda aitab mõtestada teist, ehk mingil moel isegi pehmendada, lepitada. Aga eks tasandeid, mis üksteist motiveerivad (kas või virtuaalne kogukond), leidu teisigi.

 

3

Kangro luule retseptsioonis korduvad märksõnad keerukus, ligipääsmatus, intellektuaalsus. Küllap vastab see kõik tõele – tegu pole lüürikaga, millelt võiks eeldada ennastunustavat sisseelamist. Umbes nagu Krulli luule alatine taak: autori hääl tekitab ettevaatlikkust, lüürilis-sentimentaalsed allhoovused – mis tingimata on kohal ka Kangrol, näiteks kogu „Tuul” avaosas – jäävad varju. Tundub, et just intellektuaalse hääle kohalolu suunab samastama lausujat tegeliku autoriga. Kui Sauteri loomingus juhtub seesama madaldamise ja trivialiseerimise tulemusel, siis Kangro, vastupidi, rakendab kogu intellektuaalse teadmise värsiloomesse. Ei tasu siiski unustada, et intellektuaalne on luuletuse subjekt – leidub ju lüürilisi hüpererudeeritud loojaid kirjandusloos lõputu hulk, see ei välista lüürikale omaseid klišeid. Ühesõnaga, autori vaimne kapatsiteet on üks asi, luuletuse ja novellide intellektuaalsus ja lausuja/jutustaja teadlikkus midagi muud. Liiati tundub, et Kangro luulesse on tegelikult võimalik ikkagi sukelduda, haarata lausuja positsioon, avastada poeetilist aegruumi. See nõuab aga tavapärasest pisut erinevat lugemisviisi: tuleb nautida distantseeritust, tuleb joovastuda ideede katkematust voolust ja hüljata tundelise samastumise sund, et lõpuks jõuda ikkagi ennastunustavasse naudingusse.

Igatahes annavad need märksõnad aimu, et Kangro luules on tugev vahendatus: sageli võib lüürilise lausuja asemel kõneleda ka luule puhul jutustajast, lugedes ei teki tunne, et lugeja on kõigele tunnistajaks, vaid tekib mulje toimuva vahendatusest. Seda vahendatust loovad mitmed kangrolikud tunnusjooned, mis kerkisid esile ka vaadeldud proosakatkendites.

Alustada võiks muidugi sellest, et enamikus tekstides on selgesti ­määratletav narratiiv (seega ka jutustaja), sageli leiame ka luuletustes konkreetse(d) tegelase(d). Aga see on niigi selge. Vahest huvitavam on iseäralikult avar intertekstuaalne võrgustik. Kui näiteks Kristjan Haljak on kaaperdanud kindla teksti­korpuse – fin de siècle’i prantsuse kirjakultuur –, siis Kangro luules luuakse allusioone kõikvõimalike kõrgkultuuri nähtustega: antiigist filmiklassikani, kogu lääne kirjandus ja filosoofia, klassikaline muusika. Ja nii edasi. Ilmtingimata pole tarvilik iga interteksti mõistmine, küll aga laiema tekstidevahelise võrgustiku tunnetamine. Kuigi, jah, erinevalt Haljakust leidub Kangrol omajagu luuletusi, kus viitest arusaamine, mahavaikitud tähenduste hoomamine on hädavajalik.

Allusioonide tulvale lisandub rohke keelte ja keeleregistrite vaheldumine, mis on iseenesest omane ju nüüdisluulele laiemaltki. Kokku pannakse küll madal ja kõrge, argine ja igavikuline, teaduslik-filosoofiline ja lüüriline, kõnekeelsus ja oskuskeeled, roppused ja õhkamine, aga ka lihtsalt väga palju eri keeli. Nagu „Klaaslapseski” – rütmiliselt midagi sarnast võib tunnetada Tõnis Vilu „Tundekasvatuses”. Nii et ühelt poolt on Kangro kindlasti üks kõige poliitilisemaid ja sotsiaalselt tundlikumaid luuletajaid, aga teiselt poolt on tegu ka keeleluulega, mis tegutseb keele ja luulega nii temaatiliselt kui ka lihtsalt keele olemasolule, keelelistele valikutele paranoilist tähelepanu pöörates. Muide, Kangro proosat lugedes on tekkinud suisa mõte, et kui meil on nn keele­luule, siis ehk peaks kasutama ka mõistet keeleproosa. Kangro keelekasutus on barokselt ökonoomne, nagu Kruusa Kaljul. Ja just ökonoomsus on siin ise­äranis oluline. Nagu sõnastab Märt Väljataga: „Tema muudest tegemistest (tõlked, libretod) on teada, et ta on keelevirtuoos, kes võiks tahtmise korral teha luulekeelega jõu ja ilu numbreid. Aga seda ta tahtlikult ei tee, vaid keerab stiilinupu nulli.”[4]

Allusioonid, vihjelisus ja keelevalikute paljusus aitavad kaasa polüfoonia tekkimisele. Kangro polüfoonia pole aga lihtsalt eri vaatepunktide esitamine või eri häälte kokku toomine, pigem hoopis kompositsioonilised pöörded, väidete ümberpööramised, vastustest võrsuvad küsimused. Aga ka veel lihtsamalt: Kangro luule ei ole traditsiooniline monoloog värssides, vaid siin kõneleb sageli hoopis kolmas isik või kõneletakse umbisikuliselt või kõneleb lausuja hoopis teiste autorite sõnadega. Kirjeldatud ökonoomse ja täpse lopsakuse tingimustes on kummaline, et subjekt on Kangro luules võrdlemisi staatiline, vaatepunkt on kindel, kõik on kontrolli all. Valdav osa luuletustest ei ole suunatud mitte sissepoole – nagu lüürikas tavapärane –, vaid vastupidi.

Muidugi ei saa üle ega ümber sellest, mida retseptsioonis vahest kõige sagedamini rõhutatakse ja mida sai põgusalt mainitud ka proosakatkendi eritelus: Kangro luule on (enese)irooniline. Tõtt-öeldes ei torkagi meisterlikumat eneseironisti eesti luules pähe. Mida aeg edasi, seda ebakonkreetsem on aga Kangro iroonia. Ta võib olla sarkastiline konkreetsete ühiskondlik-poliitiliste arengute suhtes, aga pärast esimesi kogusid hakkab irooniaobjekt hägustuma, irooniast saab pigem püsiv toon, mõtteviis, mistõttu jõuame olukorda, kus võime kohata suisa sentimentaalset või romantilist irooniat, mis väljaspool Kangro luulevälja tundub ilmvõimatu.

Nagu vaadeldud proosakatkendites, nii võib ka luules jutustajapositsiooniga samastumine käia käsikäes võõritavate elementidega. Brechtilik võõritusefekt lükatakse täiel määral käima. Me siseneme justkui in medias res ruumi, milles on juba alal dramaatiline pinge. Oleme hiljaks jäänud. Taustsüsteem, igapäev, metronoom on käima lükatud, aga nüüd uuristatakse sinna käike, keeratakse dramaatikanupp maha. Aegruumi siseneb midagi raputavat, mis on justkui enesestmõistetav loogiline paradoks, paratamatu häire. Nagu liiklusmärgile soditud fallos, mädanev maasikas või tomat. Võõrus võib olla jabur, kohati tohutult traagiline, aga enamasti argine ja lihtne.

Seda võõritavat elementi on kristevalikult nimetatud abjektiks. Ja ega see väär olegi: eks ikka sugene midagi lugejale eemaletõukavat, sümboolset korda häirivat, mis tekitab samas ka iha. Midagi lõikaks justkui tegelikkusesse sisse, lausuja kohtub Reaalsega. Kangro ise kirjeldas seda juba 2007. aastal intervjuus Kalju Kruusale: „Kõige huvitavam ongi see keele puutepind  keelevälisega. See, mida keel reaalsest justkui enese külge haagiks ja ilmutaks, ent mis ikka kaduma läheb. See kõlab kuidagi lacanlikult, aga selline välgatav kokkupuude reaalsega on tõesti traumaatiline, ehmatav. Luule võiks püüda seda edasi anda.”[5] Seda Kangro luule kindlasti püüabki. Naljaga pooleks võiks öelda, et kui nüüdis­kirjandust ise­loomustab väidetavalt reaalsusjanu, siis Kangro loomingut põlistab Reaalse-janu.

Ometi ei saa selle abjektsusega siiski päris lõpuni nõus olla. Tõsi on, et tegelikkusesse tekib rebend. Aga see lõikehaav on sageli ootamatultki turvaline, kaunis, elegantne. Või vähemasti sellisena sublimeeritud. Kusjuures võõritav element võib olla ka midagi väga lüürilist või hoopis lüürilist aegruumi äkiliselt raputav. Näiteks luuletuses, kus Oblomovi uinumist eksitavad üle lendavad hävitajad.

Ta hakkas juba unne vajuma
hõredas valges pärastlõunas,
kui äkki oleks taeva all
justkui metalli lõhki rebitud.
Kaks lahedat, libliklikku latakat
kihutas üle paneelmajade[6]

Taas, avar kirjanduslik taustsüsteem hakkab kohe kaasa mängima. Oblomov mõtiskleb, kelle hävitajad need olla võiks, aga otsustab siiski magama jääda, sest igapäev vajab elamist. Luuletus lõpeb Oblomovi uitmõttega, et võiks edaspidi kõneleda nagu reaktiivmootor: „ahastava, jõhkra häälega”. Kontrast uneleva roidumusega missugune.

Tasub tähele panna, kuidas luulesse sisenevad eri detailid. Kangro on detaili­täpne. Enamgi veel, ta on üks neist kirjanikest, kelle kirjeldused tunneb nii valitud objektide kui ka lausestuse põhjal enamasti hõlpsasti ära. Kui Martin Algus suudab suurepäraselt kokku viia looduse ja tegelase, Mudlum laotada objekte sujuvalt üksteise otsa, siis mulle meenub Kangro puhul miskipärast Lilli Luuk: tabavad väikesed äratuntavad detailid annavad edasi laiema aegruumi, vahelduvad erinevad aistingud, esile kerkib selge visuaalne pilt. Lausuja pilk peatub ühel väikesel elemendil. Aga eks ole Luuk ka kunstiteadlase käsitööoskusega, mistõttu nii vägevat materjalitundlikkust oleks Kangrolt liigne oodata. Aga Kangro ning tema lausuja pilk on karge, täpne, läbilõikav. Laura Porovart on suisa väitnud, et Kangro „jälgib ühiskonda nagu ämm, kes vaatab häbitult minia voodi alla, et kontrollida, kui korralikult too koristab”.[7]

Eelöeldu taustal hakkab aimuma ka kangrolik kujundikeel. Õieti, Kangro luules üles ehitatava kujundi loogika. Nagu lüürikale omane, on luuletused enamasti ehitatud ühe kujundi (hilisemas luules üha enam sündmuse, stseeni, kohtumise, mälupildi) ümber, aga see hakkab avama hoopis laiemaid ideemaastikke. Kujund pole suletud, vaid lõputult avatud. Näib isegi nõnda, et mida täpsemaks Kangro kujund muutub, seda avaram intertekstuaalne, filosoofiline võrgustik tekib. Ühesõnaga, kujund on küll võõritav, aga selle täpsus muudab teksti dünaami­liseks. Niisiis on Kangro luule kesksed märksõnad mu meelest hargnemine, avarus, liikumine, mis saavutatakse äraspidiselt just suletuse kaudu.

Leiab aset midagi sellist, mida Kangro on ise kunagi ühes intervjuus hoopis teiste autorite kohta sõnastanud: „Eesti luuletajatest meeldivad mulle tõsiselt Hasso Krull ja Kalju Kruusa. [—] Nende maailma suhtumise viis, nende tundlikkus maailma suhtes. Hasso tekstid on nagu tundlikud elusorganismid, mis on väga terviklikud ja lubavad samas tohutut hargnemist ja mitmeid liikumis­võimalusi. Kalju Kruusa tekstide juures meeldib mulle väga see, kuidas ta keele kihtide ja maneeridega mängib – intellektuaalse hoole, huumori ja armastusega.” Muide, sessamas intervjuus väidab Kangro, et luule on „justkui inim­psüühika essents”.[8] Kangro luule tungib tõesti inimpsüühika tuuma, kasutades selleks lisaks kõigele muule ka rohkelt loomuldasa prosaistile kuuluvaid tööriistu.

Kangro luulest ja selle eripärast rääkides ei saa üle ega ümber muidugi ka asjaolust, et ta on vahest üks nüüdisaja poliitilisemaid, sotsiaalselt tundlikumaid luule­tajaid. Sotsiaalse luule häda kipub sageli seisnema selles, et jäädakse oma õitsvat naba imetlema. Kangro seda ei viitsi teha. Ta ei paku ka ­konkreetseid lahendusi, vastuseid. Pigem avab uusi küsimusi, rõhuasetusi, seob vastandlikke ideid, mõttemaailmu ja taustsüsteeme. Luuletused on nagu labürindid või vahel lihtsalt keerd­trepid: ei saa liikuda otse, tuleb teha pöördeid, nõksatusi, suuna­muutusi. Kangro luule raputab oma keerdkäikudega jäiku mõtlemisstruk­tuure, sageli visandab luuletus alguses mingi algpõhjuslikkuse, et siis seda eri küsimuste ja perspektiividega lahti harutada. Ja sellest kõigest hoolimata on Kangro luule­tused voolavad, piki narratiivi ja piki tekstipinda liuglevad. Siinkohal võiks taas anda sõna Kangrole endale: „Mind huvitavad ikka igasuguste hoiakute rebenemis­kohad, eetilised paradoksid, heitlused maailma tõlgendamisel ja käitumisviisi valikul. Vägivaldsus ja kaastunne ning nende kooseksistents inimeses on teema, mis vajab pidevat lahendamist. Ja eriti paelub mind elutraagikast puhkev nali.”[9]

Kohe järgmises lauses sõnastab Kangro aga vahest kõige olulisema: „Võttena meeldib mulle jätkuvalt eluvaldade vahel analoogia otsimine (aga neid otsib ju suur osa luulest üldse), samuti ideede ja faktidega mängimine.”[10] Just nagu „Klaaslapses” põimitakse kokku isiklik traagika ja sõda, leitakse Kangro luules igale detailile, stseenile või pildile analoogne makrostruktuur. Kontrast toimib metafoorina, kus üksik ja üldine võimestavad teineteist. Sageli selleni välja, et kahe eri tasandi narratiivid muutuvad eristamatuks, sulavad kokku. Ja nagu Kangro ise ka sõnastab, argisega ei suhestu üksnes sõjad ja poliitika, vaid vahel ka erisugused ideed, faktid, mõisted. Ja vastuoksa, n-ö väiksem tasand ei seisne üksnes inimlikus ja argises, vaid ka mõnes sõnas, fraasis või mõttes. Vahel meenutab Kangro luuletus kahevärvilist kampsunit, millel eri värvi lõngad meister­likult kokku viidud. Õmbluskohad kenasti peidetud. Seejuures on pea alati olulisemal kohal just väike lugu, mikrotasand, nagu luuletuses „Väike ­Afganistan”, mille esimene stroof annab analoogiapõhimõtte kenasti kätte:

USA väed alustasid pealetungi
Afganistanis Helmandi provintsis.
Tema luurib marketis ringi,
leiab, et maasikad on mädad.

Järgmises kolmes stroofis arendatakse lapsega ostleva noore isa hinge ja Talibani seoseid järk-järgult edasi, lõhutakse mustvalgeid arusaamu sissetungist Afgani­stani. Luuletus lõppeb taas väikese detailiga, fookus läheb noore isa näole:

Kunagi toetas CIA Talibani.
Kunagi tekitati temas õnnekujutlus.
Teda peetakse ohutuks ja praegu
ta kassapidajale tõesti naeratab.[11]

Niisiis, Maarja Kangro luuletab argisest, väikestest detailidest ja hetkedest, aga kõneleb samal ajal üksnes olulistest asjadest. Mingit tilulilu tema luules ei leia. Samal ajal on tekstid sageli ikkagi ka omaelulooliselt laetud. Ma ütleks, et juba Kangro kehalisus on põhimõtteliselt sentimentaalne, aga see kehalisus, erootika on samal ajal ka kliiniliselt nukker ja painav. Painav, nagu suur osa tema luulest. Aga kuidas muidu käsitleda laiemaid ühiskondlikke ummikseise XXI sajandil? Merike Mäemets on seda kutsunud kaineks dekadentsiks.[12] Päris kena sõnastus. Võiks ehk isegi öelda, et see on empaatiline kõrgpohhuism.

 

4

Milline on siis Kangro luule? Selline, kui panna kokku Krulli intellektuaalne hääl ja kontseptuaalsus, Suitsu poliitilisus, Grigorjeva feministlik power, Kruusa ning Vilu keeletundlikkus, Kalev Kesküla eneseiroonia, Haljaku ning varase Kivi­sildniku intertekstuaalsus, Sauteri jutustamisvõime, Kenderi robustsus, Välja­taga esseistika intellektuaalne sügavus ja täpsus, Luugi detailitundlikkus. Pole küsimustki: Maarja Kangro on XXI sajandi üks olulisemaid eesti luuletajaid.

 

^[1] J. Susi, Lüürika kriis ja õitseng. Looming 2022, nr 6, lk 849.

^[2] L. Sommer, Vestlus Tõnu Õnnepaluga. Vikerkaar 2008, nr 12, lk 102.

^[3] M. Tammjärv, Arvustus: Maarja Kangro „Klaaslaps”. Müürileht 31. III 2017.

^[4] M. Väljataga, Maarja kakangeelium. Looming 2013, nr 8, lk 1170.

^[5] K. Kruusa, Luuletaja Maarja Kangro: ropendada tuleb austusega. Postimees 30. III 2007.

^[6] M. Kangro, Must tomat. Tallinn, 2013, lk 65.

^[7] L. Porovart, Tõukejõud. Värske Rõhk 2020, nr 2, lk 117.

^[8] K. Kressa, Maarja Kangro jõudis tõlkides luuletamiseni. Postimees 22. VII 2006.

^[9] J. Kaus, Maarja Kangro: moraalilugemine kunstis on kole. Sirp 20. III 2009.

^[10] Sealsamas.

^[11] M. Kangro, Kunstiteadlase jõulupuu. Tallinn, 2010, lk 48.

^[12] M. Mäemets, Must tomat ruumilises pimeduses. Sirp 5. IX 2013.

 

Johanna Ross. Maarja Kangro ja jõud
Maarja Kangro loeb Loomingu detsembrinumbrist oma luuletuse „Mina, Peetrus”