Lauri Isotamm: „Päev pole öö ei ole”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 218 lk.

 

Kui veeb ei valeta, alustas jutustuse „Päev pole öö ei ole” autor Lauri Isotamm oma maist teekonda Toomemäe vanast sünnitusmajast 1974. aastal. Raamat on Tartut nõnda täis, et minu kui sünnipärase tartlase jaoks on tegemist koduloolise teosega, mistap võin edaspidises ilmutada erapoolikust.

On keeruline öeldagi, kas raamatu peategelane on juuratudeng Juhan, kelle hingeheitlustest ja püüdlustest lugeja osa saab, või rohkem siiski vana Tartu ise. Tuhandeaastane Tartu, tüütu ja kulunud Tartu, Tartu nagu vana semu, kel alati varuks seiklused ja noorte inimeste seltskond, hullunud Tartu, Tartu kevadel ja Tartu jääajal.

Juuratudeng Juhani mured on tuttavad igaühele, kel teismeiga värskelt seljataga ning aeg suurde ellu sisse trügida. Kuidas ja kellega magada, mida süüa, kui palju juua ning kelleks saada? Kas maailmal on tarvis mind või minul maailma? Need küsimused ei pruugi tihtilugu vastust saadagi, vaid lähevad argisiblimistes valutult meelest.

Olgu kohe öeldud, et ei pigista Juhangi elult selget vastust välja. Ainus tähtsam areng temas on otsusekindluse lisandumine, kuid seegi ei tohiks ülearu üllatada. Žanriline lahterdamine pole teab mis tähtis, ent veidi unustatud sõna „jutustus” tundub teosele paremini sobivat kui pretensioonikas „romaan”, mille lugeja võiks nõuda võimsaid psühholoogilisi arenguid ja rohkeid põimuvad süžeeliine.

Ida-Euroopale olid 1990-ndad, millest Isotamme raamat vahetult ja veenvalt räägib, erakordselt põnev aeg, kõige keerulisem sõjast saati. Ja eriti Tartule, mis pidi tervenema skisoidsest lõhestatusest ülikooli ja sõjaväelennuvälja vahel. Või siis saama üle sellest, et lennuväli kadus ning järele jäi strateegilise tähtsuseta ülikoolilinn. Nagu ütleb raamatus ameeriklasest rahukorpuslane John: „…kui oleks sõda olnud, nagu 5 aastat tagasi, 10 aastat tagasi, siis me oleks teid siin esimese lainega õhku lasknud” (lk. 71).

Pärast läppunud kaheksakümnendaid olid üheksakümnendad, eriti nende esimene pool, imepäraselt vaba aeg. Endise „Komsomoli” kino stalinistlike sammaste taga tegutseb tantsuklubi „Illusioon”, kus mängib Lääneski uuenduslik jungle-muusika ja noored juurakad teevad suitsu pealt PCP-d (lk. 10). Ma käisin tollal põhikoolis ega teadnud, et PCP ehk „inglitolm” olemaski on.

Politseiautos (lk. 10) ja EPA klubi ees suitsetatakse kanepit (lk. 79). Kaupluses on silt „siin müügil õige Royal” (lk. 137), see viitab tööstuslikule piiritusele, mida liikus rohkem võltsingu kui originaali kujul. Ei piirduta Lääne muusikaga, mängivad Tartu bändid „Claymakers” ja „Bizarre”, mõnes koolis tegutseb veel nõukogudeaegse underground’i häll, kooli raadiosõlm (lk. 78) ning ultralühilainel laseb diskosegust popmuusikat Raadio Tartu (lk. 29).

Kui ülikooliga seotud sisserändajatele piirdub Tartu Emajõe paremkalda ja vanalinna jäänustega, siis põlistartlane Isotamm jõuab Tartu rahvarohkeima linnaosa, Annelinna paneelmajade vahele ning Kruusamäe karjääri. Aga juuratudeng Juhan tahab paraku muudkui Tallinna: „…mul on Tallinna tüdruk, USA tüdruk ja ma olen nüüd osa vabast maailmas ja vabast armastusest” (lk. 85).

Lauri Isotamme tekst on tiine koha- ja ajavaimust, meenutab mõnevõrra Alfred Döblini romaani „Berlin Alexanderplatz”, mille järgi Rainer Werner Fassbinder väntas mitmeosalise telefilmi. „Annelinnas, geomeetriliselt kujundatud kraatri ümber, on kaks koolimaja, toidupood, üheksakordsed hallid paneelmajad, koerajunnid ja ulguv tuul” (lk. 77). Peahoone eest on „Humalasse” 120 sammu (lk 37). „Humala” õllerestorani enam pole. See on üks kümnetest nähtustest, mille Isotamm on elegantselt, ülearu lahti rääkimata raamatusse raiunud.

Olemas on Anne turg, täis Soome pesupulbrit, Türgi teksaseid ja Poola piraatkassette salapärase kirjaga Zaiks Biem. Isegi kuulus Ülo Kiple grafiti „Haiguste ravi kontrollitud” (lk. 131), vagabond Erkki Hüva (lk. 74), suitsud „Magna” ja õlu „Gladiaator” ehk Gladikas on kirjas. Puudu on Tartu natsid, sest nood tekkisid alles kümnendi lõpus.

Raamatus on hulgaliselt kirjakohti, mis sobiksid 1990-ndate ammendavaks nekroloogiks. „Jürgen vilistab akna taga. Žigull. Pats. Hall Denver Nuggetsi dressikas, lumipesupüksid. Valged kossutossud. Jürgeni autos ei ole lõhnakuuske.” (Lk. 68.) Karta on, et minust veel nooremad vajaksid kommenteeritud väljaannet, kuid eks ilukirjanduse võlu olegi mõistatustes.

Nähtavasti nõuaks veel suurematki selgitamist koht, kus galeriis avab näitust estoameerika (elu)kunstnik Mark Kalev Kostabi ning kohal on „ajakirjanikud ja Sinijärv ja Merca ja Juku ja linnavalitsuse tegelased” (lk. 156). Suuremate selgitusteta peaks kohale jõudma vägivaldsed ajamärgid, nagu baarikaklus (lk. 146) või juuratudeng Juhani hobi ajaleheuudistest laipu kokku lugeda — ta on lühikese ajaga kaugelt üle saja jõudnud. „Pisargaasi reklaam ajalehes? [—] See on nagu perssekeeratud, väänatud versioon millestki muust. Nagu päris maailmast,” ütleb raamatus ameeriklane John (lk. 74).

Kuid aitab sümbolitest. Loetlesin neid, et näidata — Lauri Isotammel on, millest rääkida. Nüüd sellest, kas tal on midagi öelda. Kõigepealt tegevus. „Päev pole öö ei ole” sisaldab kahte tähtsamat lugu. Üks on õnnetust armastusest. Poiss saab tüdruku ja siis saab teine poiss sama tüdruku ning hästi see ei lõpe, mis siis, et teised poisid on sama tüdrukut ennegi saanud. Lihtne lugu, aga Isotamm mõistab seda jutustada üsnagi stiilselt, nii et lugejal piinlik ei hakka.

Teine lugu on kriminaalne. Tundub, et autor on selle loonud kirjutamise käigus. Kõigepealt sündmused, siis nende seosed. Suur nõukogude kirjanik Aleksandr Fadejev on öelnud, et kirjanik peab alati teadma rohkem kui tema tegelased. Kui sündmustega samm-sammult edasi minna, on kole keeruline põnevaid põiminguid luua.

Et tekst igav poleks, on Isotamm ajanud tegevust hägusemaks. Mulle kui laisale lugejale jäigi segaseks, mis skeem oli viimaks musta märkmikuga ühiselamutoas ja kuhu kadus Hanna. Juuratudeng Juhan põeb epilepsiat, kuid lugejat ei peaks hämarolekuga karistama. Vist selle nimel, et raamat liiga segaseks ei kisuks, on autor teksti mitut kirjaliiki kasutades struktureerinud. Mulle isiklikult šriftide ja suurtähtedega mängimine ei istu — tekst peaks selle töö ise ära tegema, sõltumata tüpograafilisest lahendusest. Tüütu formalism, kui vanaaegset sõimusõna kasutada. Mõjuvalt kirjeldatud aeg, asjad ja inimesed on materjal, millest võinuks vormiga mängimata sisuka loo punuda.

Loodan, et Isotamme soov on olnud kirjutada psühholoogiline jutustus, mitte põnevik. Sest tegevuse köitvusele rõhuvat põnevikku „Päev pole öö ei ole” välja ei vea. Quentin Tarantino stiilis tapakat samuti mitte. Ja ei peagi. Vägivaldseid sündmusi ära jättes oleks psühholoogiline pool mõjuvamalt esile tõusnud. Võimas näide sellest, kuidas meistriteoseks piisab ühest uppunust, on Olev Remsu Tartu-jutustus „Homne karikakar”.

Muuseas, Remsu ja Isotamme inim-peategelased, kes linnas-peategelases oma painetega maadlevad, on üllatavalt sarnase siseeluga. Erudeeritud ja enesekesksed, alaväärsuskompleksist ja peretaagast puretud, valdavalt kaasaminevad, kõhklevad või sihitud, kuid mõne nähtuse suhtes kinnismõtteliselt sihikindlad ja ambitsioonikad. Remsu raamatu mõju on mind saatnud kakskümmend aastat, Isotamme omast jätkus paariks nädalaks — seda pole sugugi vähe, sest lugesin „Homset karikakart” märksa vastuvõtlikumas eas.

Mida on siis Lauri Isotammel lugejale öelda? Vaevalt kirjutab ta pelgalt ajaviiteks. Üks võimalik sõnum on, et ükskõik kui läppunud Tartu ei tundu, sel tuhandeaastasel linnal on võimas hingus, mis saadab neidki, kes ammu kolinud Tallinna või päris-välismaale. Autor küsib: „Kuidas lõhnab Tartu? Kuidas ta põhimõtteliselt lõhnab? [—] Või hoopis nagu esimene härmatis pruunidel vahtralehtedel Toomel, peahoone taga, nagu surm ja lagunemine ja õhtuse peo ootus?” (Lk. 9.)

Ootasin, et „Päev pole öö ei ole” lõpeb suure pildiga, tulvil nukrust ja vabanemist, umbes nagu Federico Fellini filmis I Vitelloni, kus peategelane Moraldo viimaks rongile läheb. Selja taga kodulinna kutid ja tüdrukud, kes lähevad paksuks, manduvad ja sumbuvad, ees Rooma või ükskõik milline muu pulbitsev suurlinn.

Kuid vabastavat lõpplahendust Isotamm raamatule ei kirjutanud. Raamat lõpeb sama tundega, millega algaski, ning juuratudeng Juhan ei pääse üleminekuaja Tartust, mille eredaimast paigast, läänelikust Statoili bensiinijaamast, räägib kogu linn (lk. 126). Oo, vana Tartu, sa kaunis lämmataja!