Üks üllatavamaid ülestunnistusi Mihkel Muti seni kuueköitelises „Mälestustes” kõlab nii: „Ma ei väsi kordamast, et minu areng pole olnud järjepidev, li­neaarne, vaid hüppeline. „Päris-mina” algab ikka sealt 1970-ndate lõpust.”

Aga meie, vanemad lugejad, kes me mäletame, et lugesime Mihkel Mutti kui mitte veel 1960-ndatel, siis 1970-ndate aastate algul juba kindlasti? Keda me siis lugesime, kui mitte „päris-teda”? Muidugi, kooliaeg ja koolikirjandid ei ütle tulevase autori kohta tavaliselt suurt midagi. Sellest ajast säilinud juhuslikud fragmendid ei tähista veel loometee täpset algust. Kui sa ei ole just Eduard Bornhöhe või Mati Unt.

Mihkel Mutt ei avaldanud Tartu 8. Keskkooli lõpetades romaani. Koolialmanahhis „Tipa-tapa” ilmusid tal ainult kooliõdede ja -vendade loomingust eristamatud lühipalad. Kindlasti ei tähista mingit punkti abiturient Mihkel Muti kui tulevase ilukirjaniku arengukõveral ka esseesugemetega kirjand „Kommunistlik partei – meie ajastu au, mõistus ning südametunnistus”. Selle pealkirja alt ei tasu otsida noore autori esimesi õrnu irooniavälgatusi. Rohkem kui autor võis seda teksti vajada hoopis kool – näitamaks partei- ja haridusjuhtidele, et koolialmanahh on väga vajalik ja traditsioon peab jätkuma. Nii pole võimatu, et Muti olulisemaks panuseks almanahhi „Tipa-tapa” jäi 6. klassis (!) tõlgitud inglise kunagise menukirjaniku Eden Phillpottsi lastejutt – ligi pool poognat pikk, stiilne ja üldse mitte tõlkemaiguline.

Hea näite, kuidas koolis kirjanduslike eelduste üle on veel vara otsustada, toob Mutt ise. Juhtunud nii, et õpetaja Vello Saage võtnud võimekamad õpilased kolmeks tunniks kokku ja lasknud neil almanahhi jaoks midagi kirjutada. Mutt mäletab seda nii: „Aeg muudkui läks, kõik juba kribasid midagi, aga mulle ei tulnud nagu kiuste ühtki mõtet pähe. No täielik blokk! Seinakella seierid aga muudkui nihkusid.”

Kasutan juhust, et meenutada samasugust kogemust samuti õpilasalmanahhiga kuulsust kogunud koolist – Tallinna 21. Keskkoolist. Seal sattusin ka mina kord algkooli ajal valitud kirjutajate hulka, istusin oma tunnid keemiaklassi pikkade laudade taga, kus me üksteist ei seganud, ausalt ära, aga kuna mul ühtki mõtet ei tulnud, millest võiks kirjutada, siis ei olnud ka minul lõpuks kriimu ridagi, mida otsustajatele loovutada. Edukamatest konkurentidest mäletan sellelt piinapingilt veel keskkoolineidu Merle Karusood. Kusjuures, erinevalt Mutist, ei kirjutanud mina ka järgmisel päeval kodus midagi.

Nii et siin võib Mutti veel mõista, kui ta tahab kõik oma varasemad trükki pääsenud tekstid kokku koguda ja hävitada, sest „neis ei ole midagi väärtuslikku”. Olukord muutub järsult, kui keskkool, mõnes mõttes siiski range sunduse aeg, 1971. aastal läbi saab. Juba samal sügisel on Mihkel Mutt ülikooli esimese kursuse eesti filoloog ja algab suhtelise vabaduse aeg. Lõpuks ometi võib ka nalja teha, „huumorit panna”, nagu ta juba ammu on tahtnud. Ja Mutt astub selles suunas otsustava sammu – astub Tartu turuhoone juures ajalehe Edasi huumorilehekülje „Herilase” toimetaja Kalju Kassi juurde ja pakub oma juhuslikult kaasas olevaid lugusid avaldamiseks. Kass hakkas neid sealsamas lugema („Niisugune otse tänaval lugemine, suits suunurgas, tundus mulle väga vaba- ja edumeelne.”) ning Muti esimesed humoreskid ilmusidki juba novembris.

Mida kujutas endast „Herilane”? Ühelt poolt ajastuomane olmesatiir, teisalt leidus seal rubriik „Ilukirjanduslik nurgatagune” absurdi ja musta huumori harrastajatele. Üürivõlgnike- ja lumekoristuskriitika vahele võis sattuda Ain Kaalepi novellett „Külaline”, mis kirjeldas autori kohtumist Goethe kaasaegsega, kellel sajandid segamini olid läinud. Aga võis ilmuda ka Vaino Vahingu ja Mati Undi üleskutse hakata Tartu linnas igal hommikul kell kümme gongi lööma, et oleks täpselt teada, millal putkad tohivad juba õlut müüa.

Sellest, mis laadi nalja tollal tehti ja mis tendentsid valitsesid, annab aimu Muti üks esimesi „Herilase”-lugusid „Tavaline nali”. Seal tuleb kohvimajas raudjalgadega toolil istuva minategelase juurde võõras kulunud-sileda välimusega mees ja teeb ettepaneku vaimukalt vestelda. Vastuseks mehe küsimusele, kuidas saab nalja teha, pakub Muti minategelane lihtsameelselt rea traditsiooni­lisi võtteid: sõnade mäng, kalambuuritsemine, paradoksaalsus, sädelev mõttekäik, puänt.

„See kõik on primitiivne, et mitte öelda iganenud,” leiab mees. „Praegu on peamine kirjutada tavaliselt, stiilitult, võimaluse korral isegi nõmedalt… Mõistate, tegelikult on naljakas see, kui nalja ei ole!”

Kumba pooldab autor Mihkel Mutt – kas oma minategelase konservatiivset või võõra mehe progressiivset mõtteviisi –, ei ole üheselt selge. Võiks nagu arvata, et udusulis esmakursuslase Muti süda tuksub ühes taktis uuendus­kursiga. Samas on ta selle suhtes üpris irooniline ja lisab moeka humoreski kirjeldusele veel ühe naeruväärse joone: „Peale selle on vaja veel lõppu pista mõni hästi trafaretne, kontekstist irrutatud, võimaluse korral ilma mõtteta lause…” Ja tõepoolest, Muti naljalood lõpevad enamasti puändiga või vähemalt selle lähedase aseainega, täiesti mõttetuid lõppe ta ei kasuta. Ükskõik siis, kus need lood ka ei ilmuks, peale „Herilase” ka ülikoolilehes ja 1972. aasta kevadel juba ka pealinnas, Sirbis ja Vasaras.

Siinkohal täpsustav meenutus Muti debüüdist Sirbi ja Vasara 16. lehe­kül­jel – „Äraleierdatud loost”. Aastal 2003 oli Sirbi peatoimetajal Mihkel Mutil esimene juubel. Avaldasin sel puhul tema lehes artikli „Mihkel Mutt (50) kui kommunismiohver”. Kirjeldasin seal, kuidas Brežnevi aja võimu­masin oli tahtnud noort autorit nudida ja nivelleerida, tema „Äraleierdatud lugu” tundmatuseni tsenseerida. Nüüd, kui sellest juubelist on möödas juba kakskümmend aastat, võin tunnistada, et kogu see kommunismiohvri-lugu oli üks suur ­liialdus, müstifikatsioon. Tegelikult ei olnud Muti 1972. aastal pakutud algtekst mitte kahekümne-, vaid vaevalt ühe masinakirjalehekülje pikkune. Ja sugugi mitte pööraselt vaimustav, vaid üsna tavaline. Ma ei käinud selle päästmise nimel EKP Keskkomitees Olaf Uti ja Vaino Väljase juures nende nõutud kärbete vastu sõdimas. Ka on täielik väljamõeldis see, kuidas ma tubli pioneeri Kalev Kesküla abiga Muti käsikirjale Johannes Käbini enda lubava resolutsiooni välja petan. „Äraleierdatud lugu” ilmus sõna-sõnalt nii, nagu autor oli selle kirjutanud. Kaasa arvatud puänt.

Aeg edenes. Mihkel Muti tekstid muutusid natuke pikemaks. Ka natuke tõsisemaks. Teise kursuse sügisel otsime tema nime asjatult ülikoolilehe nalja­võistluse võitjate hulgast. Põhjus on esmapilgul lihtne – Mutt oli žüriis. Aga põhjus võis olla ka sügavamal. Ajaloohuviline noormees võis teada, et üht tema ammust eelkäijat, Eduard Vildet, oli kergemeelsete noorpõlveteoste pärast hakatud Nalja-Vildeks kutsuma. Kuidas kõlaks Nalja-Mutt? Mitte nii soliidselt nagu võiks.

Pööret tõsisema sõnakunsti poole tähistas juba teise kursuse kevadel saadud III auhind ülikoolilehe kirjandusvõistlusel. Ja kuigi „Deemon” oli žürii arvates kõigest lühijutt, kus leidus palju puudusi, oli ka „Deemonil” puänt, mis ilmselt aitaski ta auhindamisel kõige kõrgemale pulgale, sama kõrgele kui Toomas Niidu luuletus ja ettepoole Mart Ummelase laastust (jah, kõik žanrid võistlesid koos – ühe eesti kirjanduse taimelava ju kõik!).

Suund tõsisema kirjanduse poole aga jätkus. Küll otse, omaloomingu kaudu, küll ümber nurga, ilmuvat uudiskirjandust tükkideks võttes ja neist kildudest oma veidrat mosaiiki kokku pannes ehk parodeerides. Viimast tegevust soodustas üks oluline liikumine ajakirjanduspõllul: Kalju Kass oli tulnud Tartu „Herilasest” Tallinna Pikrisse, kus oli avanud omaette paroodiaosakonna „Käkker”. Seal oli tavaks autorite nimesid konspiratsiooni huvides kergelt moonutada. Nii ei kirjutanud „Käkris” mitte Kalju Kass, vaid Kolja Plass, ning peagi ka keegi Muhkel Mitt. Kuna moonutati ka parodeeritavate kirjanike nimesid, siis ei ole XXI sajandi lugejal enam kerge ära tunda, keda või mida too Mitt on parodeerinud. Kui Lev O’Zujevi „Kiimaline karikakar” võib veel kuidagi tuttav ette tulla, sest Olev Remsu(jevi) jutustuse „Homne karikakar” kordustrükk ilmus 2021, siis mida parodeerivad Galle Haberi „Vesine vesi” või Kivine Lembelaidi „Vana diiva”? Visale uurijale selgub, et Kalju Saaberi romaani „Raske vesi” ja Lembit Kivisaare varjunime all ilmunud Aigar Vahemetsa romaani „Vana diivan”.

Jäljendajat varitseb alati oht, et loodetava paroodia asemel sünnib hoopis plagiaat. Kuidas Mutt seda ohtu vältis? Kõigepealt olid tema tekstid ligi sada korda lühemad kui parodeeritavad, seega ei andnud nad juba peale vaadates mõõtu välja. Sisuliselt aga rõhutasid nad vaid üksikuid jooni lähteteoste kogu „rikkusest”.

Loeme natuke Muti „Vesist vett”: „Õhtul aga tegin talle seda, mida polnud teinud veel ühelegi tütarlapsele – lugesin talle Arvi Siiga. Sinerdavkoldne suurepärane „Slivovitš” tunnistas meie rõõme.” Kui see sinerdavkoldne suurepärane ollus kordub lühikeses tekstis kolmandat korda, süveneb aimdus, et eelkõige parodeerib Mutt Saaberi romaani maneerlikkust. Mis võibki olla tõsi, sest maneerlikkust heitis teosele ette ka ilmumisjärgne kriitika.

Loeme natuke Muti „Vana diivat”: „Näen, eemal seisab nurga peal Ksülofonõtš, Moskva elav ajalugu. Ta märkab, et ma mossitan. „Seltsimees Kaupo Õnnepäevavitš, ostke üks baranka, kohe on mure nagu peoga pühitud!” Ksülofonõtš hüüab seda ehtslaaviliku optimismiga. Minugipärast. Ostan.” Eks enam-vähem niisuguses miljöös kulgevadki Moskvasse kolinud eesti mehe õnneotsingud Kivisaare romaanis „Vana diivan”, mille pealkirjas nimetatud mööbliesemest saab Muti paroodias kalambuuritsemise korras eakas nanai näitlejanna ehk vana diiva. Naljakas küll, aga võib tekkida ka küsimus, miks ei parodeeri Mutt mõnda tolle aja eesti tippautorit (Hemingwayd ta ometi parodeeris), vaid võtab ette sabatu ja sarvitu romaani, mille hävitava arvustuse pealkirjas küsis Rein Veidemann otse: „On’s seegi nüüd ilukirjandus?”

Igatahes rohkem kui tekkiva uudiskirjanduse kiire parodeerimine kiirendas Muti tõsiseks ja tõsiseltvõetavaks kirjanikuks kujunemist sõltumatu oma­looming. Oluline arengutähis sellel teel oli 1976. aastal läbi nelja Sirbi ja Vasara novembrikuu numbri jooksnud järjejutt „Tsehh ja tühermaa” – pikem jutt üliõpilaste elust, nagu selle oli alapealkirjastanud „autor” Jussuf Mirza Frankenstein. Loo sissejuhatuses tänab too ilmselt vennasrahvaste taustaga loovisik teiste seas Mihkel Mutti, kes teda „väga täpselt ja plastiliselt on eestindanud”.

Kui küsida kõigepealt, miks oli tarvis tekitada segadust autori ümber, siis õige vastus on, et miks ka mitte. Sest kui kogu tekstile on järjest vinti peale keeratud, kui peategelastel – armutriangel Arved Mahtra, Tuuli Botik ja Helen Elbrus – on lastud sattuda järjest hämaramatel motiividel üha väljapääsmatumasse hingeseisu, kui kogu tekst kirendab ülioriginaalsetest ja seeläbi paratamatult koomilistest epiteetidest, kui moodsat linnaelu on kirjeldatud vahelduseks ka läinud sajandi külajutu stiilis, siis oleks selge laiskuse märk, kui kirjutaja jätaks autori nimega veiderdamata. Rohketest viidetest nõukogulikele klišeedele võib aimata pilkavat hoiakut: „Ah te soovite niisugust noorsookirjandust? Palun, siin teile üks eksemplar!”

„Tsehhis ja tühermaas” pidi olema midagi, mis sundis Mutti selle juurde aastaid hiljem tagasi pöörduma. Ka on võimalik, et Mutt on siiras, kui ta ütleb, et „Elu allikad” sündis lihtsalt tahtmisest iseennast parodeerida. Ta kirjutas kümnele peatükile juurde veel kolmkümmend kaks, nimetas helge kõlaga Helen Elbruse ümber pahaendelisemaks Polizia Brauniks, pani teose pealkirjaks „Elu allikad” ja täpsustas alapealkirja. Ilmudes 1988. aastal järjejutuna Vikerkaares ja kohe ka kogumikus „Kerge meel”, ei olnud see enam pikem jutt, vaid lühiromaan üliõpilaste elust.

Kas juba päris-Muti uudisteos sai parem kui selle eelkäija, mille oli kirjutanud veel mitte päris-Mutt? Palju parem. Süžee jooksis selgemalt, õõvastav-­elegantseteks stiilihüpeteks jäi rohkem ruumi, nõukoguliku kõrghariduse kahe- ja mitmepalgelisus joonistus reljeefsemalt välja, rohked kultuuritsitaadid ja -vihjed aitasid lugejal peletada mõtet, et äkki on tegemist mingi tühise huumoriga. Kuigi seda mõtet aitasid hajutada ka need üksikud 1970. aastate ajakirjandus­paroodiad, mis autori silmis armu olid leidnud ja „Kerges meeles” taas ilmuda tohtisid. Eesotsas näiteks omas žanris hiilgava „Hull-Lydia ning „Underwoodiga””, mis ei jätnud meie ilulevast (nais)ajakirjandusest kivi kivi peale.

Aga püsigem teemas ja tulgem tagasi varasemate aegade juurde. Nagu kutsus juba J. M. Frankenstein „Tsehhis ja tühermaas”: „Oh, järgne mulle, lugeja!”

1977. aasta viimases Sirbis ja Vasaras võtsid aasta kultuurielu kokku, nagu ikka, Heinrich Valgu karikatuurid. Üks neist kujutas abitus asendis õudus­filmiklassikut Alfred Hitchcocki, sussid püsti, huulilt vallandunud hädine „Öök!”. Ja kes oli maestrot nii rabanud? Eks ikka Sirbi ja Vasara enda 16. lehekülg ja selle autorid Enn Karu, Riho Mesilane, Priit Pärn, Toomas Kall ja Mihkel Mutt.

Miks Mutt? Oli ta ju sel aastal avaldanud 16. leheküljel ainult ühe teose – üheksa korda vähem kui näiteks Tiit Kändler, või (kooli)lapsgeenius Rein Raud, kelle samuti üheksast publikatsioonist enamik ilmus küll Wolli Morgani nime all. Aga Muti ainus teos oli enam kui tähelepanuväärne. Juba selle pealkiri – „Kriitik Horriman – läinud!” –, mis ilmus leinaraamis. See tekst kõnetas paljusid. Nii neid lihtsameelseid, kes arvasid et Horrimani-nimeline teatrikriitik oli tõepoolest olemas olnud, ning surm oli talle, niisugusele peletisele, nagu Mutt teda iseloomustas, paras palk. Aga ka neile, kes tajusid Horrimanis üldistust, ajastu ahistuse kehastust, kõige kurja juurt, pakkus tema surmateade hetkelist hingepalsamit. Mis sest, et lõpulause oli hoiatav: „Kriitik Horriman on küll surnud, kuid mälestus temast kui kurjast ja kiimalisest mehest on visa kaduma.”

Seda mälestust süvendas hiljem „Kerges meeles” ilmunud kordustrükk. Seal oli nekroloogile lisandunud ENSV Kirjanike Liidu järelehüüe Horrimanile kui positiivsele tegelasele – paroodia, milles autor võimendas seda laadi kiidu­kõnede triviaalsust ja trafaretsust. Et ka järelehüüe kui žanr on visa kaduma, siis pole ka nüüd, aastakümneid hiljem, selle paroodia tähendust ja autori paatost raske mõista.

Lausa võimatu on aga kommentaarideta mõista vanu paroodiaid, kui lugeda neid üksnes tekstina, kontekst aga, milles nad omal ajal ilmusid, on ununenud või pole lugeja seda kunagi teadnudki. Seda nägime romaaniparoodiate puhul, seda näeme ka, kui loeme Muti iseenesest teravmeelset lugu „Mesi­nädalad kaelkirjakuga”. Rohkete teemat avavate („Mees ja naine”) või lausa intrigeerivate („Plahvatav ämm”) vahepealkirjadega liigendatud tekst jätab esialgu eba­määrase mulje: mõtteke siit, teine sealt, kord tõdetakse, et „demograafiline käitumine on kord juba väga erinev”, siis poeb teki alla entroopia. Ja kogu see tarkus on esitatud mingil kõigeteadja dotseerival toonil.

Asja mõte selgub, kui teame Muti teksti ilmumisaega ja -kohta: 2. juulil 1976 Sirbis ja Vasaras. Alles eelmises lehenumbris oli lõppenud akadeemik Gustav Naani järjejutt „Su(u)ndmõtteid armastusabielust”, mis jooksis läbi seitsme nädala Sirpide. Vähe sellest, mai ja juuni Loomingus oli ilmunud Naani ­artikkel „Kas tagasi matriarhaati?”. Viimasest ongi pärit Muti pealkirja kaelkirjak. Sest Naan nimetas kaelkirjakuks kõiki nähtusi või paradokse, mille olemasolu inimesed või terved ühiskonnad keelduvad tunnistamast. Nii nagu loomaaia külastaja ei suuda uskuda, et kaelkirjak on päriselt olemas. Ja nii nagu NSV Liidus, eriti aga Eesti NSV-s, hoidutakse avalikult tunnistamast, et riigis eksisteerivad seksuaalsus ja soorollid, mis ajas pealegi muutuvad.

Niisiis parodeeris Mihkel Muti „Mesinädalad kaelkirjakuga” Gustav Naani kirjutisi. Õigemini tuleks öelda, et parodeeris Gustav Naani ennast. Sest mainitud järjejuttudega oli Naani populaarsus lugejate hulgas tõusnud haripunkti, ja kuna see punkt oli suhteliselt kõrgel, siis nõudis selle mehe parodeerimine kui mitte lausa julgust, siis teatud kartmatust kindlasti. Kui aga žanr (paroodia) ja objekt (Naan) on määratud, siis ongi udu hajunud. Ja näiteks selgub, et lause „Statistika väidab, et vene mehed tahavad kasahhitaridelt vähem lapsi kui burjaat­lannad lätlastelt” ei olnud mitte „julgelt” vihjeline irvitamine loosungliku nõukogude rahvaste sõpruse üle, kuigi oli võib-olla ka seda. Sisuliselt oli see ikkagi vihje Naani ühele armsamale stiilivõttele – kombele oma esseistikat statistika abil teaduslikumaks disainida. „Mesinädalad kaelkirjakuga” illustreerib hästi Muti, ma ei tea, kas ka kurba, aga igatahes tõest tõdemust: „Paroodia on üks kergemini vananevaid kirjandustooteid.”

Sellest hoolimata oleks Mihkel Mutt võinud magusat humoristileiba süüa tänase (juubeli)päevani, aga… Themise tütred olid otsustanud teisiti. Ja juhtuski nii, et mitte Kalju Kass ei kutsunud teda Pikrisse ega Erni Lõbu Eesti Kommunisti või vähemalt Küsimustesse ja Vastustesse, vaid hoopis Kalle Kurg kutsus ta Loomingusse. Ja Mihkel Mutt läks. Kui uskuda tema mälestusi, siis detsembris 1977. Sest see võis olla teeots, mis viib otse suurde kirjandusse – eemale tühistest ahvatlustest, tarbetust koomikast ja ähvardavast marginaliseerumisest.

Vahepeal kriitikuna – Horrimani noore kolleegina – kuulsust kogunud Mutt alustaski Loomingu kriitikaosakonnas. Aga paratamatult puutus ta kokku ka toimetusse laekuva ilukirjandusega ning koges sama, mida varem Eesti Raamatus töötades: eesti (nõukogude) kirjandus, nii nagu seda enne toimetajate kätte andmist toodetakse, ei ole midagi erilist, midagi aukartustäratavat või, mis peaasi, ületamatut. Ning vahepeal vaevu hõõgunud tahtmine ise kirjanikuks saada lõi uuesti lõkkele.

Oma mälestustes ütleb Mihkel Mutt 1978. aasta augusti Loomingus ilmunud jutu „Minu veetlev slum” kohta: „Seda peangi oma kirjanikutee alguspunktiks.” Muidugi leiab positivistlik tähenärija, kes alguspunkti veel täpsemalt tahab määratleda, et tegelikult ilmus „Minu veetlev slum” 1979. aasta juunikuus. Siinkirjutaja lepib umbkaudse teadmisega, et Muti omamutoloogia kohaselt oli murdepunkt „kusagil seal”. Aga ta ei lepi kogu sellele eelnenud loomingu tühistamisega ehk käntseldamisega.

Meenub 1993. aasta karm veebruar. Avaldasin siis Sirbis Mihkel Muti 40. sünni­päeva auks loo „Sisukalt elatud elu”. Kirjeldasin seal nii, nagu vähegi oskasin, Muti 90. sünnipäeva tähistamist kirjanike majas 2043. aastal. Ja eks sinnapoole olegi asi vahepeal pidevalt liikunud.

Nüüd ma kujutan ette, kuidas sealt veel kaheksa-üheksa aastat edasi, millalgi 2050. aastate algul, meenub mõnele ärksamale seltskonnale, võimalik, et tollele­samale Akadeemilisele Rein Kruusi Seltsile, et kohe saab Mihkel Mutt sada! Midagi peaks eesti ühele vanemale tegevkirjanikule sel puhul ometi kinkima! Aga mida kinkida inimesele, kellel on pikk elu seljataga ja seetõttu kõik juba olemas. Otsustatakse kinkida ainus asi, mida tal veel ei ole – tema „Kogutud teosed”. EKSA võtab kirjastamise oma südameasjaks, kuigi tal on enda juubeli tähistamisega käed-jalad niigi tööd täis. (Jah, juba 60 aastat on päevast päeva emakeele eest hea seistud!)

Läheb siis väike delegatsioon tulevast juubilari oma suurejoonelise ­plaaniga kurssi viima ja temalt moe pärast ka luba küsima. Trepile ilmub kergelt Mahatma Gandhit meenutav kõbus taadike. Ta on haruldaste külaliste tulekust nähtavalt elevil, tema silmis särab seal aastakümneid vilkunud pilkav tuluke. Aga kuulnud, mis on külaliste kaugem siht, jääb meie irooniaiguumen ja paroodiapatriarh korraga tõsiseks, pöörab pea viltu ning ütleb neli vaikset, kuid seda kaalukamat sõna: „Mis te, poisid, jamate…”

„Ei, ega me nii ei mõelnudki…” kohmab delegatsiooni ninamees, kelle nimi praegusele lugejale veel midagi ei ütle, aga kellel on klassiku ees järsku kohutavalt piinlik.

„Mida te ei mõelnud?”

„No et teie „Kogutud teosed”… Et kui te ikka tõesti ei taha…”

„Miks te arvate, et ma ei taha? Kas te ei saanud siis naljast aru või?” on Mutt noorte tunglakandjate juhmuse üle tõsiselt pahane. „Kõige tähtsam asi siin ilmas on naljast aru saada. Sellest ma kirjutasin kohe esimeses Loomingus, kui ma selle peatoimetajaks sain.”

„Millal see oli?”

„Ammu. Ma ei mäleta. Vaadake ise.”

Ühesõnaga, kõik laabub õnnelikult, ja 2053. aasta veebruaris ilmub Mihkel Muti „Kogutud teoste” esimene köide. Sinna mahuvad kõik siinses artiklis mainitud tekstid ja veel palju muud.

Üllitamisel sai ka natuke nalja. „Oot-oot,” meenus kellelegi, kui käsikirja hakati juba trükikotta saatma, „aga mida ta ütles, et ta oli kirjutanud peatoimetajana oma esimeses Loomingus? Äkki sobiks see raamatu motoks?” Otsitigi üles Looming 11/2005 ja leiti selle tagakaanelt „Pirnipuu” lõpust lause: „Kui inimene ei saa naljast aru, võib ta mõnikord oma hinnangutes ebaadekvaatseks muutuda.”

Mõte oli õige ja motoks sobiv, aga kahjuks mäletas teenekas vanur valesti – see ei olnud mitte tema enda lause, vaid tsitaat Ilona Martsonilt. Nii jäi moto hoopis panemata.

Mihkel Muti nooruspäevade loomingu väärtust ei kahanda see tühine seik küll karvavõrdki.