Õige totter tundub, kui inimesi liigitatakse üksikute omaduste järgi. Totter, ent mitte tingimata vale. Näiteks eeldavad kallid kaaskodanikud, et loomeinimene pole iialgi autorooli puutunud. Ütlen ausalt, minagi kasvasin selle teadmisega üles. Kust ma selle võtsin? Vaevalt et keegi otsesõnu õpetas. Ameerikas ei oska keegi vist kahtlustadagi, et täiskasvanul see oskus puudub. Woody Alleni mitmes filmis esineb rooliga hädas olev newyorklane, aga päris autovaba tegelast ei meenu. Ja kui Eesti Kirjanike Liidust rääkida, siis tean, et vähemalt Aapo Ilvesel ja Olavi Ruitlasel on juhiloal kõik tähestiku esimesed tähed, mootorrattast väiksema veoauto ja bussi kategooriani. Küllap mitmel teiselgi.

Mäletan, kuidas koolis, vist psühholoogia tunnis, küsis õpetaja, et kes peab ennast idealistiks, kes realistiks. Idealisti puhul ajasin ainsana käe püsti. Tagantjärele elusaatusi kaaludes tundub, et lõviosa eksis ja pendeldab kahevahel. Tol ajal, kui idealisti-sildi võtsin, oli juba üsna selge, et muus peale kirjutamise olen üsna keskpärane. „Sa ei lähegi eesti filoloogiasse?” imestasid teised. Just nimelt ei läinud. Mõtlesin umbes nõnda, et andekal lõbutüdrukul on rohkem kasu psühholoogiast või raamatupidamisest kui günekoloogiaõpingutest.

Auto juhtimine ei tee veel tingimata realistiks-praktikuks, aga auto puudumisel on raskem niisugune olla. Auto on olmevahend, ihulise elupraktika artefakt. Olmele pühendumist näitab ka elu isiklikus korteris või majas, isegi kui see õigupoolest pangale kuulub. Kodulooma või laste eest hoolitsemine nõuab samuti olmepädevusi. Liiga palju olmet ei jäta loomingule aega. Osa loomesoonega inimesi otsustab seetõttu olmet maksimaalselt vältida, peab seda ehk seisusele kohatukski. Umbes nagu aadliku puhul peeti töötegemist halvaks tooniks — džentelmeni käed on mõhnadeta.

„Miks sa seda teed? Sa oled ju kirjanik,” küsis mult sigalakku-seisundis sõbranna, pidades silmas mu palgatööd, ettevõtluskatseid, kinnisvaraga jahmerdamist ning olmet üleüldse. Tegin ebamäärase žesti enda ümber, viidates elamiskõlblikuks putitatud puumajakorterile. Ja püüdsin jutu viisakalt mujale juhtida. Võib-olla oleksin pidanud viitama oma luuletustele ja proosale? Karta on, et olmeta poleks mul üldse millestki kõnelda. Teisalt on olme pärast palju kirjutamata jäänud. Kirjutasin sügisel ilmuvat Peipsiveere-romaani viis aastat. Eks lugejad hindavad, kas asi on seda väärt, aga mu arust oleksin pidanud kirjutama kiiremini ja suurema süvenemisega. Kolmandat pidi, viimaks just kurnav rütm — päeval muu töö, siis õhtune perepuhkus ja lõpuks kirjutamine — andis tekstile õige maigu.

Kirjaniku tähtsaim oskus on inimeste tundmine. Inimeste ja nende elamise viiside. Kirjanik, kes pole asutanud ühtegi osaühingut, tundnud rõõmu ja muret äripartneritest, asjatanud maksuameti ja tolliga, peab olema väga tundlik ja nutikas, et ettevõtjast usutavalt kirjutada. Kirjanik, kes pole kätt mulda pannud ega metsast marju korjanud, on maa-asjade kujutamisega üpris hädas — või kujutab neid joonislikult. Nõnda tekibki eriti just nüüdisaegset kirjandust lugedes vahel tunne, et autorid kõnelevad pabernukkudest, mitte inimestest. Küllap on siin oma roll postmodernistlikul eksitusel, justkui oleks inimene ja tema maailm pelgalt sotsiaalne konstruktsioon. Ma ei taha kedagi nimeliselt solvata, selle tarbeks on arvustuste rubriik.

Ohutu viis veenvaks kirjutamiseks on rääkida endast. Just nagu mina praegu teen. Kõrvaltegelased on siiski vältimatud. Kui elutunnetus on üheülbaline, kukuvad tegelased välja ühesugused, autoriga sama nägu. Igav. Loomulikult ei pea empaatiline vaatleja alati näppe õliseks tegema, kõike omal nahal kogema. Empaatiat aga napib, olgugi et peavoolu retoorika kumiseb humanismist, võrdsusest ja hoolimisest. Teiste kogemustest õppimine ei pruugi lihtsalt kätte tulla. V. S. Naipaul on tunnistanud: kirjanikuna alustades arvas ta, justkui piisaks heaks kirjutamiseks sellest, et oled tundlik ja oskad kuulata; kuid inimesed kõnelevad pigem lihtsamatest asjadest, elamise allhoovuste tabamiseks tuleb õppida küsima.

Elu Eestis, lääneblokis ja mõnes ida piirkonnas pole iialgi olnud nii külluslik. Kaubanduspinda elaniku kohta on varsti rohkem kui elamispinda. Ometi painab inimesi ahistav tunne, et kõike tahaks, aga ei saa. Mis siis, et õieti pole nii palju tarvis. Siilina tõmbuvad tundlikud loojad kaitsesse, allkirjastavad kümneid petitsioone aastas, otsivad tõelist demokraatiat isehakanud juhtidega vabaühendustest. Või sukelduvad sõnadesse otsekui hullunud elektroonik, kes unustab asjade funktsiooni ja imetleb iga üksikut kondensaatorit või takistit või nende teoreetilist mudelit, arvutab mahtuvusi ja takistust, püüdmatagi neist toimivat seadet kokku panna. Kuulutavad, et on midagi veel ehedamat kui käegakatsutav maailm. Jumalariik, päkapikumaa, sotsialistlik või kommunistlik paradiis, ürg­uni, hauatagune elu, igikestvus raamaturiiulis või lihtne, olmeahistusest vaba agraarne idüll loodusrahvaste juures.

Lääne-Euroopa, eriti Skandinaavia kirjanike puhul hakkab tihti silma vaenulikkus ühiskonna hammasrataste vastu, mis loovad rohkete toetusfondide kaudu neid endidki toitva lisandväärtuse. Olen pidanud läänes kuulama, kuidas lihtsal inimesel — patroneeriv väljend — oli Nõukogude Liidus parem elada ning ilmselt loojalgi parem luua. Vaidlemiseta nood korrad ei möödunud, aga nagu ühes tublis vaidluses ikka, süvenes osaliste senine veendumus veelgi. Arvan endiselt, et olmet on inimese elus alati ja igal pool umbes samas koguses.

Kas või rahvas mu lapsepõlve Peipsiveeres — kes ei joonud, need rügasid hoolega tööd. Mõtelda vaid, Vene aja lõpuks oli naabrinaisel ja -mehel kummalgi raamatu peal sada tuhat rubla. Raamatu peal, see tähendab praeguses keeles pangaarvel. Naabrinaine polnud uhkeldaja, ta rääkis tühja haihtuvatest summadest alles enne 1992. aasta rahareformi. Nuta või ropenda, õiglus ei puutu asjasse. Inimestele, kes olid näinud esimese vabariigi kroone, mitut rublareformi, ost- ja riigimarkasid, ei saanud inflatsioon üllatusena tulla. Miski sundis neid kolhoositöö kõrvalt kurkide ja sibulatega jamama, ehkki oleks võinud niisama puhata. Või luuletusi kirjutada. Või kui just pidi rügama, siis lastele linna majad ehitada. Sada tuhat rubla oli 1980-ndate lõpuni umbes sama, mis kolmsada-neli­sada tuhat eurot praegu.

Kapitalism ei sunni inimest end olmesse uputama. Mul olid vahepeal Rootsi kolleegid, peaaegu alluvad — näost näha, et olmekrambis sellest hoolimata, et heaoluriik peaks hoidma neid iga lombi ja reha eest otsekui lapsi. Reisides olen aru saanud, et väheste tehniliste võimalustega elu ei ole kergem. Lihtsate vahenditega, lõkke, poti, karuäkke, lainepleki, koormakile, taskulambi, riisi ja mustade ubadega saab elada vaimselt väga koormavat elu, ihulisest koormusest rääkimata.

Alati võib elada lihtsalt või keeruliselt. Pigem elatakse keeruliselt, tahetakse ja tehakse rohkem kui tarvis. See on inimloomus ja progressi mootor, mis siis, et oravana rattas tiirutav üksikisik tavaliselt isegi ei juurdle, kas ratas on ühendatud dünamoga ja toodab elektrit või kõriseb niisama. Kirjaniku ülesanne on see kõrin ära tabada. Igaühe ratas kõriseb isemoodi. Kõigil on omad põhjused seda ringi ajada. Ning päris paljud ei ole iialgi mõtelnud, miks nad seda teevad.

Olen sügavalt vastu ideele, et poeet peab suureks loomiseks katusekambris nälgima. Füüsiline ebakindlus töötab pigem ikka vastu. Kirjanik on inimene nagu teisedki. Mäletan, kui Jaan Pehk hakkas kuulsaks saama, käisid suvalised inimesed talle pinda, et noh, pead ennast teistest paremaks või. Jaan ei pidanud, ta pole sedamoodi mees. Tõik on, et muidugi ta on parem, aga seda ei tingi puuküttega korter vaeste kirjanike majas ega üleliigsed kilod.

Mehis Heinsaar rääkis mulle kunagi umbes nõnda, et ta on nõrk inimene, tal ei ole palju jõudu, selle pärast ei saa ta endale lubada naist ja lapsi, muidu ta ei kirjutaks, ei jõuaks kirjutada. Ei tea, kui tõsiselt ta seda mõtles, tekstid on tal jõulised küll ja mees ise püsib kobedalt püsti. Aga vist oli see vaid avang õpetusele: „Vahur, jõud ei ole lõputu, sa pead kirjutamisele ruumi andma.” Eks ma siis püüangi, nii palju kui oskan.

Olme on kahe teraga mõõk. Minul on see aidanud inimesi paremini mõista. Mulle meeldis juba teismelisena luuletusi kirjutada, aga toona sain isegi aru, et olin lammas mis lammas. Tuli hakata elama. Kergeid aegu pole õieti olnudki, ka Brüsselis europalgal mitte. Turundamine, tõlkimine, börsimängud, idufirmad, varane ärkamine kella peale, näonaha kuivamine lennureisidel, tööaja detailne mõõtmine, koosolekud, õhumüüjad ja õõnsad koolitused, lammutamine ja ehitamine, tööriistade ostmine, mööbli ja muusikariistade meisterdamine, koduvein, õlu ja samakas, praktilised ja vähem praktilised oskused, mis viimistletud just selle piirini, kus veel ei saa kõnelda meisterlikkusest.

Kohutavalt palju olmet. Valetaksin, kui ütleksin, et kõik see on tehtud vaid kirjanduse toitmiseks. Ma ei taha enda eluviisi kellelegi pähe määrida. Mehis vist autot ei juhi, vaid sõidab jalgrattaga pikki vahemaid, hingab endasse keskkonda ja inimeste tajusid. Võib-olla ei pea kirjanik üldse liikuma. Peaasi et kirjanikul oleks siiras huvi selle vastu, kuidas paistab maailm tema ninaotsast kaugemal. Eksiarvamus, et maine ja kehaline on madal ning kõrge vaim peab sellest eralduma, tugineb surijate lohutamiseks välja mõeldud lookesele surematust hingest. Hing on elekter inimese elavates kudedes, selle elushoidmiseks on tarvis mitmesugusel määral olmet.

Anton Tšehhov praktiseeris arstina, ehkki „Kolmes ões” kurdab ta Tšebutõkini suu läbi, kui kurnav see on. Franz Kafka rügas kindlustusfirmas kahjukäsitlejana, jääb mulje, et see ta hauda ajaski, ehkki tegelikult jätkus Kafkal energiat intiimsuheteks kümnete, kui mitte sadade naistega. Lisaks armastanud ta ujuda, sõuda ja ratsutada. Charles Bukowski ja Contra töötasid aastaid kirjakandjana, mõlemale tegi see kokkuvõttes pigem head kui halba. Kõigel on paras mõõt, olgu tööl või napsitamisel.

Kirjanikud on tundlikud, lausa ülitundlikud. Liigne olme võib lömastada ajatusele pretendeerivad mõtted. Pole päris ilmaasjata, et vähem loovad inimesed imestavad, kui kirjanik oskab käsitseda mootorsaagi või sportautoga kummi vilistab. Mootorsaag on ohtlik elukas, tema taltsutamine nõuab keskendumist. Auto nõuab sadat asja lubadest ja õlivahetusest puksiiriteenuse ja kaskokindlustuseni. Lihtsam on käsi mitte õliseks teha ning kirjutada sotsiaalsetest konstruktsioonidest. Mugav on sõita taksoga ja kiruda mõttes juhti, kui too reeglite vastu eksib või õigel hetkel eksida ei julge.

Mati Undil polnud mu teada lube, aga inimlikud närvidraamad oskas ta veenvalt kirja panna ning lavale tuua. Andrus Kivirähk on mitmes intervjuus rõhutanud, et tal pole lube ega autot. Geeniusele piisab kitsamast vahetute olmekogemuste skaalast, et suurt, kestvat sõna luua. Mõni oskab teiste kogemusi nii hästi endasse võtta, panna inimesed kõnelema, et ta ei pea kuigi palju ise läbi elama — need oleksidki otsekui tema enda kogemused. Mõni peab aga kogu jama ise läbi tegema. Ma ei tihka ennast esimeseks tüübiks liigitada, ehkki paljud tänapäeva autorid näikse ennast kergekäeliselt just selliseks pidavat. Omal nahal kogemine on asjatult alahinnatud.