Ilmar Taska: „Pobeda 1946”.
„Varrak”, 2016. 308 lk.
Kuulmatutel kummitaldadel liikuvad salateenistuse nuhid, sisserännanud kotipoisid, kolooniapoiste sõjamängud, nooblite Londoni härrasmeeste restoranikohtumised, naise öised uitamised varemeis linnas, riigivastaseid kodanikke üles korjav Must Ronk ja svingist rõkkav luksuslik beež Pobeda — kõik on kui osavalt kokku monteeritud filmilint.
Režissöör, produtsent ja stsenarist, nüüd ka novelist Ilmar Taska portreteerib oma debüütromaanis „Pobeda 1946”[1] Teise maailmasõja järgset Eesti ühiskonda ja inimesi, toetudes eelkõige oma ema, tädi ja tädimehe mälestustele (Ilmar Taska e-kiri arvustuse autorile 4. IV 2016). Esmapilgul ajaloolisena näiv teos sisaldab psühholoogilise draama, põnevusromaani ja love story sugemeid, nii et ühte kindlasse proosažanri seda vaevalt õnnestub liigitada. Nimetagem ta tinglikult ajalooliseks filmromaaniks. Kuid kas pole suurem osa ajalooromaane oma olemuselt hoopis fantaasiakirjandus? Kui juba ajalugu ise on „oleviku ja mineviku omavaheline mäng, kus minevik kangastub oleviku aktuaalsete sündmuste perspektiivist”, nagu leiab Boriss Uspenski, siis seda mängulisem on ajalootõikade vahele intriige punuv ilukirjandus.
Pealkiri „Pobeda 1946” (vn k ‘võit’) viitab luksuslikule sõiduautole, millega sõitis enamasti teistest võrdsem ladvik, ja selle väljalaskeaastale (sõiduautot GAZ-M20 Pobeda toodeti aastatel 1946—1958), teisalt osutab pealkiri irooniliselt „õndsale võidujoovastusele”, mille tuules Balti riigid kaotasid iseseisvuse. Romaan on hästi ajastatud, arvestades Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva lähenemist ja värskendades lugejate mälu, missuguse sunniaparaadiga nõukogude võimu kehtestati. KGB ehk NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi jõhkraid töömeetodeid on ennegi lähemalt tutvustatud nii kirjanduse kui filmikunsti vahendusel, kuid lastega manipuleerimine ei ole eesti kirjanduses sel moel varem fookuses olnud.
Romaani tegevus kulgeb eri paigus: Tallinnas, Murastes, Londonis, Venemaal, Moskvas. Raskest teemast — julgeoleku vaenamistegevusest — jutustatakse kergelt, ühelt näitelavalt teisele libisedes, põnevusromaani või -filmiomaselt. Teose tugevamateks külgedeks ongi dünaamiline sündmustik ja kindlakäeline, pinget kruviv ülesehitus, samuti ladus dialoog.
Lühidalt süžeest ja tegelastest. Vaiksel kõrvaltänaval elab oma vanematega kuueaastane poiss; ema käib tööl ja vabadusvõitlejast isa varjab end tagatoas, kus hommikuti kardinaid akende eest ei tõmmata. Vanemad on aastatepikkusest varjamisest ja hirmust väsinud ning stressis: kõik Otto Tiefi valitsust toetanud sõbrad on kas maha lastud, vangistatud või põgenenud. Ühel päeval peatub maja ees uhiuus Pobeda, mille juht sobitab tutvust puuriidal mängiva poisiga ja kutsub teda autoga sõitma. Toredal onul on lihtne lapse usaldust võita ja peagi lobiseb poiss välja perekonna saladuse. Järgmisel päeval viiakse isa musta furgoonautoga ära ning ta jääb teadmata kadunuks. Lapsest saab tahtmatult isa äraandja — Ene Mihkelsoni ja Sofi Oksase romaanidele on lisandunud veel üks lähedase reetmise lugu.
Kolm kandvat tegelast — poiss, tema ooperilauljast tädi ja nimetu KGB-mees — mõjuvad värsketena. Väike poiss oma suure eludraamaga poeb hinge ega jäta lugejat niipea rahule. Poisi lapselikke jooni ja mõtteid on jutustaja kujutanud veenvalt, samuti tema mängulusti, rikkalikku fantaasiat, naiivsust, usaldavust ja kartmatust. Poisile saavad osaks katsumused: vanemate kaotusele järgneb tema saatmine lastekodusse ja Venemaa kolooniasse. Ta lapsehing satub aina suuremasse segadusse, äng ja eelaimused leiavad väljapääsu mõistatuslikes unenägudes. Ikkagi jääb poisi mõttemaailm hirmuühiskonnast puutumata, tema lapseõnn koosneb teistest asjadest kui täiskasvanutel.
Romaani kurjami, salakavala KGB-mehe lapsepõlv möödus emaga kitsikuses vireledes, isa istus nimelt Eesti vabariigi vanglas. Alles kõrgema julgeolekukooli lõpetamine avas talle väravad paremasse ellu. (Sic! Sarnane on ühe meie aja ohtliku ja kuulsa, P-tähega mehe minevik.) Mehe mõtlemine on allutatud diskursusele, milles normaalsetest inimestest saavad rahvavaenlased, buržuid ja kahjurid, kes tuleb välja juurida, neutraliseerida või likvideerida. Ta distantseerib end emotsionaalselt oma ohvritest, eneseõigustuseks muidugi uue ja parema ühiskonna ehitamine. Siiski pole mees üheülbaline negatiivne tegelane, pealtnäha on ta meeldiv džentelmen ning lõpuks elab temagi läbi sisekonflikte. Uus Pobeda on üks neid hüvesid, mis kaasnes tema — nagu ka paljude teiste sovettide ametikõrgendusega. „Sellel autol ei puudunud midagi, mis oli olemas piiritagustel autodel.” (Lk 107.) Teoses ebatavaliselt tähtsat rolli mängivast autost saab peaaegu omaette tegelane. Eesti kirjanduses on seestpoolt nähtud KGB-lane haruldane karakter, varasemast leidub vaid paar näidet: Uno Lahe jutustuses „Bordelli likvideerimine” (1974) ja Ville Sonni raamatus „Võõras. Jutustus KGB abilisest” (1995).
Nimetu naine (poisi ema) jääb siinkirjutajale veidi hämaraks. Kaotanud mehe, kes juba enne vangistamist oli otsekui elavalt maetud, avab ta end liiga vara poja uuele sõbrale, sileda näoga galantsele ja heatujulisele austajale. Ema ja poeg on arenevad karakterid, nende silmade avanemist on huvitav jälgida. Naise sisemine tugevus avaldub truuduses Eestile — ta keeldub lõpuni koostööst „organitega”, kes on hävitanud tema riigi, mehe ja sõbrad. Tähelepanu äratab jutustaja tundlik keskendumine naise psüühilis-somaatilistele seisunditele, mida eesti meeskirjanike teostes ju tihti ei kohta. Naise „töötlemine” meenutas mulle Kanal 2-s sel kevadel näidatud sarja „Anna German”, milles kujutati NKVD repressioone Venemaa sakslaste perekonna kallal — seal pidi laps-Anna printsipiaalne ema aastaid taluma temast erootiliselt huvitatud ohvitseri ahistamist.
Paralleelselt kulgeb teine tegevusliin, mida kannavad naise poolõde, endine „Estonia” ooperitäht, neljakümnendates eluaastates Johanna ja tema austaja, Briti raadio diktor Alan. Kunstnikuhing Johanna toob loosse sära ja lootust, elades oma vaimus ikka ooperimaailmas ja igatsedes vabariigi aega, mil ta sopranina „Estonia” laval laulis. Vene sõjaväelaste maneerid ja nõukogude ametnike ümberkorraldused tekitavad temas vastikust ja protesti süsteemi vastu. Andeka ja tugeva karakterina õnnestub tal kõik, mis ta ette võtab. Eriti muljet avaldav on tema tête-à-tête vestlus julgeolekuministriga, mille vältel ta rahvusvahelise raadioga survestades ja oma eluga riskides kindralilt riigist lahkumise loa välja kaupleb. Vaba maailma ajakirjanduse jõudu pelgab isegi kõrgeim võimur. Viimase paarikümne aasta eesti proosast ei meenugi teisi laulja või näitlejanna kujusid. Mõlemad naiskarakterid on Taskal huvitavamad välja kukkunud kui mehed.
Alan on laitmatute maneeridega mõistlik ja konservatiivne viiekümnendates poissmees. Ta hindab kõrgelt luksust ning elab ainult iseendale. Mehe sunnib oma vabahärra staatusest loobuma just sõda ja hilisem raudne eesriie — igatsuse ajel korraldab ta salajase kohtumise Moskvas, et Johannaga abielluda ja ta hiljem Londonisse kutsuda. Alani mõtisklustes riikidevahelistest suhetest avaneb täpsemalt sündmuste ajaline ja poliitiline taust. Mõrult nendib ta oma kodumaa juhtide reetlikkust: kuigi Suurbritannia ja USA olid Vene relvajõududest tugevasti üle ning võinuksid Balti riigid vabastada, loovutati need Stalinile. Seejärel said endistest sõbralikest liitlastest ootamatult vaenlased. Tema mõtted lõputute sõdade ja hiidkasumit teeniva relvatööstuse seostest on tänapäeval niisama aktuaalsed kui toona, nagu ka Eesti turvalisus Euroopa ja Venemaa vahelises puhvertsoonis. Salajast objekti ehitama toodud Kesk-Aasia pere paigutamine Johanna korterisse mõjub aga pagulaskriisi kommentaarina. Kuandõk-Rõõmutoojale oli lubatud siin paremat elu, tööd ja raha, nii nagu praegugi lubatakse sadadele tuhandetele lõunamaadest sisserännanuile.
Autor kasutab rohkelt sisemonoloogi ja siirdkõnet, mis on uudse vormivõttena trükitud kursiivis. Teose keel on küll lihtne, aga kujundirikas, kohati on võrdluste ja metafooridega isegi üle pakutud. Õnnestunud eufemismid on kratt ja sortsid, häirivad aga väljendid jäigad silmad (loomulikum oleks jäik pilk või vaade), punakaardi naislendurid jms. Üksikud ehmatavad kujundid, näiteks Johanna kui süsteemi väljaheide ja armunud paari võrdlemine õnnestunud ristsugutisega, on võib-olla taotluslikud, kuid silma häirivad ka kirjavead. Ilusad sümboolsed pildid on poisi unenägu tagurpidi sõitvast karussellist ja merelaineid kündvast autost ning ema surmaeelne kujutelm kuumas rannaliivas lebamisest. Hapra naise hääbumist on kujutatud poeetiliselt, naturalismi laskumata, seevastu Pagari tänava maja jube masin paneb lugeja närvid proovile. Kas „hakklihamasinat“ teoses kirjeldatud moel kunagi kasutati või on tegu linnafolklooriga, pole selge ka ajaloolastele. On kriitikuid, kes ajastu detailidesse ei takerdu, kes vee äärde jõudes ületavad selle, nagu viikski sealt üle suur sirge sild. Teised aga jäävad juurdlema, kas see vesi on jõgi, järv, laht või meri. Üle jõe pead ehitama silla, järvest saad ringi kummaltki poolt, lahest ühelt poolt, meri nõuab enamat. Taska hakklihamasin on nagu laht. Sa tead, kust poolt pead talle lähenema. Kas aga britt ja prantslane taipavad selle kujundlikkust või arvavad, et eestlased lastigi läbi tule, vee, vasktorude ja hakklihamasina?
Autor on suurt tähelepanu pööranud detailidele, liikumistele ja liigutustele, nagu näinuks ta kirjutamise ajal vaimusilmas aina filmikaadreid. Teisalt jääb tekstist natuke pealispindne mulje, jutustaja ei kaevu sügavustesse, vaid libiseb kõigest kiirelt ja kergelt üle. Niisuguseid siiraid „kirjasõnas päästetud hetki” (Joseph Conrad), nagu on poisi ahastuses Johanna sõnade pärast (lk 256), võinuks ehk rohkemgi olla. Näib, otsekui oleks kirjanik oma aastais saavutanud olemise kerguse ja see on tema teksti kandunud. Kui eesmärgiks on viia veel üks Eesti lugu välismaistele areenidele, peab see siis tingimata raskemeelne olema? Raamat täidab hästi oma valgustavat, ajalooõpikuga sarnast ülesannet, eriti nooremale põlvkonnale, ja Ilmar Taska vurab „Pobedaga” forsseeritult eesti kirjanduslukku.
[1] Romaani on kaasatud ka novell „Pobeda”, mis sai „Loomingu” aastapreemia 2014. aastal.
