Mario Pulver: „Lokomotiiv”.
Postimees Kirjastus, 2022. 148 lk.

Sulen raamatu tundega, et sellest saanuks hea novellikogu. Tõlkija ja luuletajana tuntud Mario Pulveri debüütromaan on üks kummaline teos. Raamat läheb ladusalt ja igav ei hakka, ometi jääb tunne, nagu pakutaks romaani asemel justkui visandit või siis kunstlikult seotud juttude kogu. Kindlasti on teos ebaühtlane, ja mitte ainult vormiliselt ülesehituselt, mida saab alati nimetada eksperimentaalseks või uuenduslikuks, pean silmas ikkagi puhtalt kirjutuse taset. Samas psühholoogilist veenvust, säravat, pulbitsevat, elavat teksti, haaravat sõnajooksu siin ju leidub, kohati lausa ülivõrdes. Aga kõigepealt soovitan huvilistel kas või jõuga jõuda leheküljeni 19, sest teose esimene peatükk on kohutavalt halb, raamatu sees on peidus aga mõni ülimalt haarav lühilugu.

Autor laotab lugeja ette raudtee, mis liidab ja lahutab inimelusid. Rööpad ­viivad Kiviõlisse ja Tartusse – aga see ju ei üllata, eks nad ikka viivad, laiemalt võttes hingame ka kõik sama õhku, kõnnime samal maakamaral, ning näiteks romaani parimal peatükil „Jakob” pole rongidega muud pistmist, kui et Jakob on hiljem küüdiveosest mahakukkunute seas.

Esimene peatükk „Algpunkt” toob välja ühe keskealise mehe egoistlikud sisekaemused, milles ta kiikab kahekümne aasta taha ja püüab vaimusilmas õigustada ühe tüdruku mahajätmist tollal: „Ma ei armastanud sind, aga ma tahtsin sind aidata.” (Lk 1.) Monoloogi pidaja nagu kõneleks tolle tüdrukuga, aga tegelikult ei huvita teda tüdruku võimalikud vastused, vaid ta tahab iseend enda silmis puhtaks pesta. Ma olen viimasel ajal lugenud moraalselt miljon korda tülgastavamaid asju, viitan muidugi Jonathan Littelli „Eumeniididele”,[1] mis söövitava nutikusega näitab natside mannetut eneseõigustamist: meie kannatasime juute tappes ka, see oli ebamugav jne, selleni välja, et ohvitser Aue ja ta nilbed vandersellid lasevad endil paista märtritena.

Nii et maailmasündmuste kontekstis on see üks mahajäetud tüdruk ju võrreldamatult tähtsusetu – aga nii ei saa mõelda. Tüdrukust hakkab kohutavalt kahju – hooli­mata sellest, et autor ei vaevu kujutama tüdrukut, vaid jääb mehekeskseks. Ilmselt on meisterlik lüke tekitada kohe romaani alul lugejas empaatiat millegi peaaegu olematu vastu, samas ka tugevaid „vastakaid” tundeid tolle meesisendi vastu, kes tundub jälk tüüp eriti seetõttu, et õigustab mahajätmist haledalt surma­suus olemisega ja vihjega, et see nagu avas ta silmad ja et ta õigupoolest toda tüdrukut ei armastanudki, oli temaga koos vaid haletsusest. Masendav. Mõtlen lugedes parasjagu, kas ma tahan selle rõveda tüübi peas edasistel lehekülgedel kihutada… Pigem ei… ja hoplaa, järgmine peatükk on „Rööpmed”. Ei, vabandust, „­Pöörmed”. Sisse sõidab Georgi – kuigi ikka sama jutustaja kujutluses, on see lugejale vaheldus. Kuid liigun veel korraks tagasi avapeatükki. „See meie „suhe”, kui seda põgusat, tormilist ja tüliderohket, tundide kaupa vältavaid vaidlusi sisaldavat kokkupuudet suhteks nimetada, meenutas magnetite tõukumist. Ja see, et mulle on lapsest peale meeldinud üht magnetit teisega eest ära lükata, ei tähenda, et ma naudiksin samasugust mängu ka inimeste puhul.” (Lk 14.) Sarnast olmefilosoofiat, mida esineb lehekülgede kaupa, ei eeldaks romaanivõistlusel ära märgitud autori tööst. Pigem näeb see välja nagu sentimentaalse seebiseriaali tegelane, kellele vastatakse: „Oh, kas tõesti!”; „Oh, vaene Huulio!”

Või siis: „Surm kui liigutaja. Ühest kohast ja olekust teise.” (Lk 15.) Nii me liigume. Tartust Kiviõlisse ja tagasi. Kiviõlis elab vedurijuht Georgi, kes märkab rööbastel viimasel hetkel rongi eest ära hüppavat kogu. Kuid Georgil on juba silme eest must ja süda puperdab, vajaks väikest klähvakat. Siit edasi läheb raamat käima, tõepoolest läheb, ja mitte ainsatki viletsat lehekülge enam. Kui välja arvata asjaolu, et neid leheküljekive – õigemini kivikihte – ühendav mört on paiguti liiga õhuke või rabe või puudub hoopis.

Edasine toimub jutustaja peas, aga see ununeb peagi, sest rööpad ja ajad ja lood viivad meid erinevate inimeste traagilistesse, pöördelistesse eluepisoodidesse, mis omavahel eriti ei ühildu, on aga eraldi võetuna tugevalt ja paiguti lausa vapustavalt kirja pandud.

Võtame sellesama „Jakobi”, kus nimitegelane on lihtne vaene töölispoiss Tartu agulist esimese Eesti Vabariigi lõpupäevilt. Ta armub Adelheidi, kes osutub salarevolutsionääriks. Peatükis on tugev konflikt, põimitus, mitu pööret, mitu elusaatust ja kõigele lisaks laia, aga detailitäpse joonega antud ühiskondlik-ajalooline mõõde. Kõik töötab, tuksleb, elab, ja kui praegu seda arvustust kirjutades otsisin romaanist peatüki taas üles, ei uskunud ma oma silmi, et see mahtus ära kolme­teistkümnele leheküljele. „Jakob” on üks parimaid novelle, mis ma viimasel ajal lugenud olen. Veider tõsiasi on, et ümbritsev kontekst mitte ei lisa väärtust novellile nimega „Jakob”, vaid võtab sellelt kaalu vähemaks. „Jakob” töötaks täiesti eraldi või siis toimiks jutukogus, kus oleks teised jõuliste, samas tundlike tõmmetega edastatud lood sellest romaanist. Äärmiselt õnnestunud on ka „Julie” ja „Artur”, kus nimitegelased satuvad eri moel paaria seisundisse: Julie soovimatu rasestumise tõttu, Artur vennatapu pärast. Sütitavad sisemised dilemmad avanevad „Leevis” ja „Oskaris”, mille peaosalised peavad pärast nõukogude võimu sissetungi Eestisse Teise maailmasõja hakul oma töölisklassiideaalid ümber hindama.

Pulver on ka osav olustikulooja: mõne lõiguga paneb ta elama Tartu aasta­küm­nete­taguse tagahooviõhustiku „Julies” või süütab klassikalise külaelu klatšilõkke „Arturis”. Peaaegu kõigis peatükkides tuuakse üpris rämedal kujul esile põlvkondade konflikt, näiteks astub Leev suurtöösturist isa vastu, „Arturis” aga annab ema küüditajatele üles oma poja.

Võib-olla tõesti on uuema aja eesti kirjanduses olnud vähe sissevaateid vasakpoolse mõttelaadiga inimeste põhimõtete kujunemisse Eesti Vabariigi ajal ning õigluse, võrdsuse ja töölisklassi huvide eest võitlevate ideede muutumisse või mitte­muutumisse Nõukogude Liidu verise ja kuritegeliku tulekuga Eestisse. Need­samad idealistid võisid näha, aga alati ei märganud, et monstrum represseerib sama hooga lihtsaid inimesi, kelle vaated (või kelle sugulaste vaated) pole sotsialistlikud ega kommunistlikud, ja „neid saatana kapitaliste”. Pulveri vaatenurk näib värskena. Tekib siiski küsimus: mis puutub siia romaani alguspunkt, kus on esitatud üldinimlik moraalne küsimus, kuidas mitte teha haiget nendele, kellega elu meid kokku on viinud. Peatükk „Algpunkt” jätab aja lahtiseks, ent nimetatakse ära Lars von Trieri film „Melanhoolia” (2011), järelikult asub sündmuste algpunkt pärast seda, tõenäoliselt meie päevil. Kerime kakskümmend aastat tagasi hetke, mil jutustaja tüdruku maha jättis, ja asume endiselt selles sajandis, kõige varem aga eelmise üheksakümnendais.

Peatükis „Pöörmed” jõuame Georgi kaudu tema lapsepõlve, ükshaaval astuvad lehekülgedele uued tegelased: Volodja, Leena, Semjon jt. Siinkohal on keeruline järge pidada, kes on mineviku vedurijuht (ilmselt mitte ükski nimetatutest). Aga ühtäkki oleme jälle rööbastel, ning Georgiga sarnaselt on mineviku rongijuht silmitsi inimesega raudteel, sedapuhku Kiviõlis, kus ühel haruteel lebab enesetapja tüdruk, kes on saabunud äsja Nõukogude Liidu võimu alla läinud Tartusse õppima – üle poole sajandi variseb ajaauku. Teisel haruteel on äsja küüditatute rongist võitluse käigus maha kukkunud mehed: Jakob, Ervin, Oskar, Artur, Leev. Mõni neist ühel, teine teisel pool nõukogude ideoloogiajoont, aga kõik ühes rongis.

Hüpe Teise maailmasõja eelsesse ja järgsesse aega mõjub kunstlikuna. See oleks nagu teine raamat. Mis puutuvad meie kaasaja noorte karile jooksnud eludesse küüditatud, kes küüditajatele vastu hakates rongist maha kukuvad? Vastamata jääb küsimus, mis on lausa tagakaanel välja toodud: „Kas on asjaolusid, mis lubavad meil oma õnne nimel teise inimese ohverdada?” Ma ei peaks nendeks asjaoludeks romaani faabulat lihtsustavat, aga teisalt vastamatut ja romaani süžee seisukohalt mitte kuhugi viivat küsimust: kas ajada alla noor enesetapjast piiga või viis täisealist meest, kellest mõni on küüditaja, mõni küüditatu. See on klassikaline moraalne dilemma, et kas sõita surnuks üks või viis inimest. Kerge guugeldamise järel selgub, et lausa Michigani ülikooli teadlaste uuringust inspiratsiooni saanud küsimus.[2]

Aga mis ikkagi sai mahajäetud tüdrukust, kes ei ole ju ilmselt Julie? Ja kas jutustaja andis endale andeks või jäi asi teda ikka painama? Viimane peatükk „Lõppjaam” on sümbolistlik ja me võime mõista, et alul toodud õnnetu armastusega noored olid vaid kujundid, aga mille? Michigani ülikooli teadlaste uuringu? Vabandust, aga ma kukun lõppjaamas, juba veidi enne uste avanemist, rongilt maha. Õigemini, rong kui kujund haihtub ühtäkki.

Järgmine küsimus ei ole Mario Pulverile. See on küsimus paljudele tänapäeva eesti kirjanikele, kes kujutavad meelsasti eelmise sajandi keskpaiga kahtlemata pöördelisi ja traumaatilisi sündmusi. See on küsimus ka paljudele tänapäeva eesti kirjanikele, kes võiksid kirjutada XXI sajandi 20-ndate elu puudutava romaani, aga kirjutavad ikka nõukaaja lõpust, EV aja algusest. Et kas me peame ootama järgmise sajandini (retooriline küsimus, vähemalt enamiku puhul meist), et kirjandusse jõuaksid Sveta baar, Sõru Saund, kväär, neoräpp, BAM!, Hall, ambient house, Florian Wahl, Kauplus Aasia, Plastik, Ajuokse Avangaar, digisoul, manna, Zahir, R2, IDA raadio? Tahaks just romaani, mis puudutab noori, tänapäeva mõistes siis alla neljakümneseid, kes seavad oma rööpaid. Jah, on mõned jutukesed siin-seal, näiteks „Värskes Rõhus”, aga romaan…

Võib-olla see ei ole teos, mida ootaks Mario Pulverilt. Ehk talle sobibki teatav ajalooline distants, et sündmuste keskele sukelduda. Meisterlike novellidega oma debüütromaanis on ta nüüd tõestanud, et temas on peidus suur kirjanik, kes oskab öelda vähesega palju ja kelle mõned leheküljed on lausa geniaalsed. Võib-olla võinuks „Lokomotiiviga” lihtsalt veidi veel tööd teha, seda paika loksutada. Või anda välja mõnusalt raju novellikogu, mille lood on üksteisega lõdvalt, aga nõtkelt seotud.

 

^[1] J. Littell, Eumeniidid. Tõlkinud H. Allik. Tallinn, 2022.

^[2] Moraalne dilemma: kas sa tapaksid ühe inimese, et päästa viis? Novaator.err.ee 5. XII 2011.