Lõppenud on Olaf-Knut Uti pikk elutee, millesse mahtus tegutsemine kirjandus- ja teatrikriitiku ning publitsistina. Hoopis mõjukamalt sai ta aga sõjajärgse Eesti kultuuri- ja eriti kirjandusväljal toimunusse sekkuda kommunistliku partei kõrge funktsionäärina.

Sündinud Valgas teenistuja pojana, lõpetanud sealsamas keskkooli, sai Utist juba kooliajal ajalehe „Valgamaalane” kirjanduslik kaastööline. Järgnesid juuraõpingud Tartu Riiklikus Ülikoolis (1947—1952), ülikooli ajalehe toimetamine, töö „Rahva Hääle” Tartu korrespondendina ja seejärel ajalehe „Edasi” toimetamine. Sellelt kohalt edutati Olaf-Knut Utt 1961. aastal kultuurilehe „Sirp ja Vasar” toimetajaks. 1964. aastal määrati Utt EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhatajaks. Järgmised kakskümmend aastat, mille järel ta naasis 1983. aastal taas toimetajaseisusse (venekeelne ajakiri „Tallinn” 1983—1990 ja ajaleht „Videvik” 1990—1992), „kontrollis ja suunas ta tolleaegse Nõukogude Eesti kultuurielu”.

See „Eesti kirjanike leksikonist” pärit lühike märkus varjab aga nagu teatri vahe-eesriie lavasügavuses toimuvat. Eesti riigi taastamise järel avanenud arhiivid toovad esile nii mõnegi episoodi „kontrollimist ja suunamisest”, mida võib võtta kui võimu kuritarvitamist ja loominguvabaduse ahistamist. Ent kui silmas pidada, et elati ettekirjutuste ja piirangute raamistikus, siis võis mänguruum sõltuda selle valvurite intellektist, oskusest sõltuvusjoonte vahel manööverdada ning kultuurilise tundeskaala olemasolust. Olaf-Knut Util jagus nii terast mõistust kui ka kultuuriempaatiat. Ta oli hea bridžimängija, nautis väljaspool ametit seltskonda ja juhatas mõnda aega ka Eesti NSV Maleföderatsiooni.

Isiku omaduste tähenduslikkust noil aegadel peegeldab üks Juhan Viidingu epigramm 1980. aastate algusest, pühendatud Mihkel Mutile: „Kas mõistab järeltulev sugu / uus kauge Mihkel Mutt / et tema põlve ajalugu / on teinud Olaf Utt.” Tookord veel kauge, ent nüüdseks samuti juba ajahorisondi lähedusse jõudev põlvkond seisab silmitsi meie kõigi ühise mõistmisprobleemiga: kuidas oli võimalik, et totalitaarses riigis, totaalse tsensuuri tingimustes suutis eesti kultuur viljuda teosteks, mis kuuluvad nüüd kultuuriklassikasse.

Küllap on paljudel Uti ajal alustanud või tegutsenud loovisikutel erinevais registreis mälestusi partei nähtavast ja nähtamatust käest. Aga ajalooks saab ühel hetkel nii võim kui ka vaim. Olaf-Knut Utt oli mees, kelles kummalisel kombel need kaks ristusid kord vastuoluliselt, kord põiminguna.

Eesti Kirjanike Liit