Pille Õnnepalu: „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”.
„Henrik”, 2017. 175 lk.
Pille Õnnepalu raamatust „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” kuulsin esimest korda juunis aastal 2016, kui Pire Sova ja Hedi Jaanisoo näitusel „Aeglane aimdus. Roosa satiin” selle käsikirja ette loeti. Õnnepalu luuletusi ja ka jutte olin ma kunagi lugenud „Vikerkaarest” ja need olid piisavalt huvitavad, et kirjandusõhtule minna. ARS-i maja projektiruumis, mis meenutab kõrget angaari, avaneb meeldesööbiv pilt. Käsikirja ettelugemine on veidi nagu performance: Sova ja Jaanisoo installatsioonide vahel istub poolkaares ümber kirjaniku umbes tosin inimest.
Kirjanik loeb A4-lehtedelt teksti, räägib sinna juurde eluseiku, tekstimina ja kirjanik segunevad. Selgub, et aasta varem on käsikiri saanud disklahvi kirjanike liidu romaanivõistlusel, sest žürii hinnangul pole tegemist romaaniga, vaid isikliku päevikuga. Ettelugemisõhtule lisab dramaatilisust teose teema: kunstiõpetajast minategelase konflikt autoritaarse direktoriga, kes surub alluvatele peale oma äärmuskristlikke vaateid. Sealjuures on teose prototüübid kergesti äratuntavad. Kirjanik räägib, et kahtleb raamatu avaldamises, mõtleb, et äkki avaldada see vaid veebis. Publik julgustab: kindlasti on vaja raamat ka paberil välja anda. 2017 juulis ilmubki tekst väikekirjastuses „Henrik”. Raamatu alguses ja lõpus on ära trükitud Pire Sova maalide reprod. Milleks käsikirja esitlust üldse kirjeldada? Sellepärast et seekord on nii raamatu ümber toimuv (kujutav) kunst kui ka elu teose suhtes kõnekad.
Kui romaanivõistluse žürii Pille Õnnepalu raamatut tõepoolest isiklikuks päevikuks nimetas, siis pani ta hinnanguga mööda. Raamatu peatükke eristavad küll kuupäevad lehekülje siseserval, kuid midagi isiklikku siin raamatus pole. Kõik, mis on nende kaante vahele pandud ja teistele lugemiseks mõeldud, on avalik ja on kirjandus. Tõsi, ka romaaniks on seda teost raske nimetada. Õnnepalu jätaks justkui žanride hierarhia üldse kõrvale, toimetades nii vormi- (šriftid, reavahed, lausestus) kui ka ideetasandil väga vabalt. Igasugusest vastupanust, mida vorm on autorile esitanud, on lihtsalt võitlusse astumata mööda mindud. Ideena see täiesti toimib, aga seab veidi raskesse olukorda lugeja, kes peab selle erilise sisemise korraga arvestama. Eklektilist teksti on ilmselt kergem kirjutada kui lugeda.
Kuigi „rääkimine vaikimine nutmine” pole romaan, on siin mingi süžeelisus olemas. Raamat kirjeldab aastaid 2013—2015 kunstiõpetaja Õie elus talle oluliste argipäeva- ja mõttefragmentide kaudu. Kõrvaltegelasi joonistub kõige selgemini välja kolm: Õie kunstitudengist tütar Myra, kellega neil on äärmiselt südamlik suhe ja loominguline teineteisemõistmine. Õie poolvend Anton on nimekas kirjanik, kelle roll on olla tasakaalustaja ja kes õe ellu liialt sekkumata pakub nii pelgupaika kui ka raha. Kolmas tähtsam kõrvaltegelane eksisteerib raamatus mälestusena, see on hiljuti raskesse haigusesse surnud Õie kallim Richard. Kõik need tegelased eksisteerivad Õie kirjelduses peamiselt kui dialoogipartnerid kunstiküsimuste arutamisel. Kunst on nende ühine väli ja ainuke väli, millel on nende silmis tõeline väärtus.
Kui „rääkimine vaikimine nutmine” piirdukski vestlustega kultuuri teemal, siis võiks see tõepoolest olla vaid isiklik päevik. Ent nii see pole. Kogu tegelaskonna kohal kummub Süsteem, mida kehastab Õie tööandja, kunstikooli direktor (mõnikord nimetatud ka direktrissiks). Direktor valitseb oma koolis nii õpilaste kui ka õpetajate üle religioosse nürimeelsusega. Direktorit toidab vaimselt üks perekonna ja traditsioonide kaitseks loodud organisatsioon, kuid ka kogu äärmuskonservatiivne kildkond Eesti ühiskonnas. Õie ja võimu konflikt on raamatus antud autoritaarse õhkkonna kirjelduste ja analüüsina. Need märkmed on teinud tunnistaja, kes on halvatud kahtlustest ja hirmust ega suuda lahkuda. Tema ja ehk ka raamatu autori strateegia on asetada olukorra muutmine kunsti õlule, ta loodaks justkui, et ilu(kirjandus) parandab ebaõigluse. Kas see õnnestub, ei saagi lugeja teada, sest raamat lõpeb enne ära.
Kooli vaimselt survestav õhkkond on suure repressiivse süsteemi, totalitaarse riigi minimudel. Samaväärsed on kannatused, mida nad põhjustavad, sama on võime ennast alluvate hirmu najal järjest suuremaks kasvatada. „See on teatud mõttes paratamatu, et autoritaarne võim, mis paneb inimese hinge paratamatult kannatama võimu põhjustatud paratamatut ängi ja vanglat, hakkab mingist hetkest alates suurendama ja kindlustama ükskõik kuidas oma võimu niikaua, kuni ta saab.” (Lk 73.)
Kohtumine autoritaarsusega hõivab kogu lõksusattunu mõtteruumi. See tungib Õie elu ilusasse külge, armuloosse Richardiga. Õie kirjutab Richardile: „Aga siiski on nii, et „Põhja-Korea hirmuäratav absurdikomöödia jätkub” (tsitaat, ühe ajaleheartikli pealkiri). Niisiis, Sa oled minu kaudu mässitud farssi. Sa oled ka farsis osaline — see, keda armastas too naine, kes ei suutnud Süsteemist väljuda.” (Lk [154].)
Õnnepalu teose poliitiline alatoon on silmatorkav. Kui palju on poliitilisuses kirjaniku taotlust, ei ole kindel, kuid teemavalik pole sündinud ei juhuslikult ega kunstlikult. Kirjaniku motivatsioon pole kunagi lihtsalt midagi kirjutada ega lihtsalt midagi avaldada, nii ka Õnnepalul. Ei saa ka öelda, et teema ise valis kirjaniku elujuhtumiste kaudu, sest kõik me oleme mingil hetkel oma elus olnud võimu objektid, aga isegi kui me märkame või kannatame, siis me ei räägi sel teemal, veel vähem kirjutame sellest raamatuid.
Pille Õnnepalu on seni olnud rohkem tuntud kui luuletaja. Tema debüütteos „Õde” (2013, „Henrik”) on kokku pandud pikema aja jooksul sündinud luulest. „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” on samuti poeetiline, nagu on viidanud ka Janika Läänemets „Värskes Rõhus” (talv 2017). Kuigi ma ei tea, kas panna aeg-ajalt ette tulevad sõna- ja fraasikordused kehva toimetamise või tahtliku luulelise rütmistamise arvele, on tekst oma kaootilisuses veetlev. Tekib vastandus, mis mõjub ka kujundina: ühel pool jäik ja nüri Süsteem ning teisal õrn ja loominguliselt väljenduv, omal kombel väga religioosne minajutustaja, kelle puhul isegi eesnimi Õie viitab haprusele.
Õie ellu toovad kirkust eesti kaasaegse kunsti maailmaga seotud hetked. Vastandina direktori koolimaailmale on see avatud, intellektuaalne, otsiv ja salliv. Ent samavõrd on see maailm ebaturvaline, seal puudub kindlustunne, puudub raha. „Novembris oli EKKM tegelikult juba suletud ja seal oli külm, külmem kui õues. Nii et seal oli tavalistes õueriietes ikkagi külm. Mina võtsin suure pleedi kaasa ja mässisin ennast sellesse, kui ma seda näitust vaatasin, aga mul hakkasid ikkagi jalad nii külmetama, et ma alumistesse saalidesse lõpuks ikkagi ei läinud. Pleedi võtsin sellepärast kaasa, et ma tean juba neid olusid, pealegi on mu kodu EKKMiga mõnes mõttes sarnane. Tunnetus ja intuitsioon on pleedide osas arenenud.” (Lk 122.) Vaesus pole selle raamatu teema vaid seetõttu, et Õie ja tema noored mõttekaaslased keelduvad kitsikusele mõtlemast. Võiks öelda, et nad on vaesuse suhtes immuunsed. „Ma pole eriti palju vaesuse üle mõtisklenud. Mina ja Kristjan, Myra ja ka Henrik oleme oma elu nii elanud, et oleksime justkui nagu rikkad.” (Sealsamas.) Samal ajal on ka ainelised põhjused need, mis Õiet kunstikoolis kinni hoiavad.
Kui nüüd jääb mulje, et tegemist oleks just nagu väga traagilise teosega, siis see pole päris õige. Raamatus on helgust ja südamlikkust. Õie pole üksi. Ta otsib liitlasi ilus ja leiab neid teistes kunstnikes, muusikutes, kirjanikes. Ungari sirelis, mille all kirjutada või juua teed ja vaadata, kuidas sireliõied teetassi pudenevad. „„Ma pole üksi, ma pole üksi, mul on õed, loendamatu hulk õdesid ja taevatähed.”” (Lk 31.)
„rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” on üks 2017. aasta julgeimaid teoseid.
