Õhtud pargis

*

Päike vajub
Montsouris’ pargi
puude taha,
vana rohi tiigi ääres
hakkaks nagu lõhnama.

Pikkade hallide juustega
lillelises pluusis naine
läheb ja naerab:
tema koerake…!

*

Noored muru peal kitarriga
laulavad vana laulu.
Vanad pingi peal
laulavad kaasa —
see on nende nooruse laul!

Järgmine kord,
kolmekümne aasta pärast,
laulavad noored kaasa.

On see võimalik?
Et see kordub veel üks kord,
seesama park,
seesama laul, õhtu?

(Ära minema hakates
keeran ringi ja näen:
polnudki nii noored
need seal kitarriga.
Ise mõtlesin
nad noorteks.)

*

Harjutada
ennast
mitte teadma,
selleks kulub kogu
ülejäänud elu.

*

Imelik,
et saab siit tahta
kusagile veel.

Kas siis kusagil
on õhtud
rohkem õhtud?
Kas siis kusagil
on veinil
teine maitse?
Kas siis kusagil
antakse elatud elu
sulle uuena tagasi?

*

Puud teevad öö
meile üles,
jaheda,
nagu ema
tegi voodi.

Puud ongi nüüd
meie ema.

*

Seedri all
loeb poiss tüdrukule
romaani ette.
Keerab lehte,
hooga, nagu teatris.

*

Põuaõhtu kuldne valgus
puude lühtrites
ja pargiteede igaveses tolmus —
laste hääled,
ikka kuskilt kostmas
mingid laste hääled,
nagu oleks maailm tõesti
kindel, õnnelik
ja lõppematu.

*

Kuumalaine õhtutel
saab pargist lugemissaal,
kus igaüks rändab omaette
mööda surnute raamatute
jahedaid lehekülgi
(kui palju on
surnute raamatutes
jahedaid lehekülgi!),
kuni valvurite viled
kõik üles ajavad:
raamatukogu pannakse kinni.
Ainult tuvid puudes
jäävad pimedani lugema:
Guk-guu-guu-gu-guk.
Guk-guu-guu-gu-guk.

*

Õhtupimeduses
kaldapealse tolmus
lõikab isa lastele
taskunoaga
leiva peale juustu.

Hull aafrika tuul
puhub liiva
nende suudesse.

*

Kõik,
kes on elanud,
võivad öelda:
ma elasin
heal ajal.

Looming