Seda oligi arvata: sinised püksid valge pluusiga – ei sobi; pruun seelik oranži jakiga – ei sobi; mustad püksid musta kampsuniga – ei sobi; madalad saapad, kontsaga saapad, tumedad kingad, heledad kingad – mitte miski ei sobi. Tüüpiline naine. Panin siis rohelise kleidi ja valged tennised, õige mul asja. Tundusin olevat teadlik, ärkvel ja kohalolev ning asutasin minema täiusliku minana, ütleme siis, vastu täiuslikule nädalalõpule.

Aga hetke pärast polnud minna enam kuhugi. Meri oli ees. See polnud meri, mis sätendab kutsuvalt, ega ka lõputu peegelsile väli horisondini, vaid ta oli püsti. Nagu sein. Tumehall. Taevani. Tumehall kaarjas sein kõrgus minu ees, üle minu ja ulatus kumeralt kaugele selja taha. Nagu ühevärviline vikerkaar. Olin kiirustades toast välja tormanud, üle tee ja läbi hõreda pargi otse randa, rannavallile, et rahuneda, mõtteid koguda, iseendaks jääda ja vastus välja mõelda – aga nüüd polnudki enam silmapiiri, peaaegu põrkusin vastu külma metalset seina, inertsist tegin mõned jooksusammud, justkui katsed end siiski läbi murda, kuid sein lükkas mu jõhkralt kägarasse maha… ah siis nii tugev jõud on usul, et kui tahab, siis paneb ka mind uskuma, et edasi ei saa.

Usul! Lubage! Keegi tugitoolis kössutav onkel ei saa mind õpetada, mida uskuda. Miks just sellised flanellist papid arvavad, et kõik peaksid neile kuuletuma, alt üles vaatama ja kaasa noogutama, seepärast, et nemad on oma näilises leebuses vastuvoolu ujunud, palju õppinud, mitmetes võõrastes keeltes lugenud, muutuva ühiskonna kiuste põhimõtetele truuks jäänud, professori kohast loobunud. Oma probleem, kui elada ei oska, jobu. Kas maakera on ümmargune? Kas ma usun seda?

Ei!

Ei usu, aga ma tean. See on hoopis midagi muud.

Maakera ümarus on lihtne asi, aga ühel päeval hakkasin juurdlema paradiisi­aia ja sealsete elanike üle. Hea küll, elasid-olid Aadam ja Eeva, aiakeses, millel nähtavasti plank ümber, kusagil Iraagi kandis. Ja kas linnud-loomad käisid aeg-ajalt paradiisiaia ümber luusimas, et mis seal sees küll on, ja kas aialippidel olid üldse vahed, kust sisse piiluda, ja kas aed oli ka värvitud? Naelad või kruvid? Haamri või akutrelliga?

Aga kui seespool planku elasid samasugused linnud ja loomad ja taimed, milleks siis üldse aed ümber? Ja kas jääkaru oli ka ja tal ei olnud palav? Ta pidi ju ometi olema Aadama silma alt läbi käinud, et see talle nime sai panna. Ja kas Aadam nii kohe ütleski: „Selle looma ma nimetan jääkaruks!” – ise polnud jääd näinudki?

Küsisin neid küsimusi ka õhtusöögi ajal oma abikaasa käest, kes loomulikult alustas hoopis lorilauluga: „Aadam ja Eeva sõitsid üle Neeva…” Ja nii edasi ja nii edasi.

Nii palju siis jumalakartlikkusest.

Aga õige küll, ma olin ju ennist rannas! Oma hallil ja ilmetul kättemaksuvikerkaarel käpuli maas. Kättemaksu ja vastulause olin juba unustanud, mis mõtet on vaielda jääkarude võimalikkuse üle kõrbes. Vihahoog teisenes haletsuseks õpetlase ja tema tugitooli vastu. Ma pidin tunnistama tõtt. Nimelt, olles avanud hommikukohvi kõrvale paksu ja läikiva ajalehe, nägin fotot vist hiljuti väärika preemia saanud professorist, kes professorile kohaselt oma seina­suurust raamaturiiulit presenteeris, selle ees tugitoolis lamaskledes. Riiul ja raamatud mind ei huvitanud, neid on mul endalgi küll, aga see tool, mu kunagine unistuste tool, kõige kaunim tool maailmas… Tol ajal ülimoodne metalljalgadel kumeralt laiutav tugitool oli see, mis mind toast välja jooksma oli ajanud, tool, millest oleks pidanud saama mu elu keskpaik. Telg. Turvasadam. Edasiviiv jõud. Staatuse sümbol. Ohh, oleks vaid see tool, laheneksid kõik muud mured. Iseenesest kaoks ülekaal ja lühinägevus, lapsed saaksid eliitkooli ja mind palgataks prestiižsele töökohale. Garaaži ilmuks Audi A8. Mees valitaks riigikokku või europarlamenti, olenevalt. Puhkuse ajal loksuksid Kariibi mere soojad aeglased lained üle väljasirutatud jalasäärte, kattes nad õrnalt kõditava kullakarvalise liivapuruga, et see hetke pärast ülihelesinisesse vette tagasi pühkida.

Ei!

Kuna tookord jäi tugitool ostmata. Liiga kallis ja ebapraktiline, arvas mees, pusserdas vanad kingad esikus jalga, jopehõlmad koomale ning asutas tööle minema, tavalisele tööle, üheksast viieni. Mina jäin kinni mürtsatanud ust vahtima ja küüsi närima. Seisin seal oma paar tundi. Seejärel otsustasin ümbritsevast argipäevast loobuda – mõtteliselt! Pole mulle vaja! Pole tugitooli, pole midagi vaja! Lülitasin autopiloodi sisse. Pealtnäha tegin siiski kõike, mida paluti. Hommikuti ärkasin, pesin hambaid, valmistasin eine, aga tegelikult otsisin võimalusi jalga lasta, unistusele järele joosta, tugitoolini jõuda. Muutusin närviliseks, lapsed tüütasid, mees oli mõttetu, palk väike, korter vilets ja auto romu. Kõik teised elasid paremini, iseenesestki mõista. Tekkis omamoodi pööris, universum, kuhu olin kammitsetud ja mis oma tormlevamas ringluses oli määratud ühel hetkel purunema. Aga see päev oli veel kaugel. Seal keereldes ma ei märganud, kuidas tütrekese juustes sädeleb liblikakujuline kaunistus, et poja mänguautole on vaja pagasiluuk tagasi liimida, et abikaasa püksisääred tarvis lühemaks teha, et käekott, millega käin, narmendab igast nurgast, et ema teeb ikka kevaditi peenraid ja sügiseti hoidiseid, et isa on just pensionile jäänud ning saunale uue korstna ehitanud, nüüd plaanib veevärgi majja tuua… Ma ajasin oma tugitooli taga!

*

„Osta siis pealegi,” vastas professor tülpinult, kui abikaasa Mai läikiva brošüüriga järjekordselt tema silme ees lehvitas. Professor – ta nimi võiks olla ­Leonhard – luges parajasti Jaakobi seiklustest Kaananimaal. Oli ta lugenud sellest juba küll ja küll, kuid viimasel ajal hakkas sündmuste ja nimede rägastik peas sihitult keerlema ning ikka ja jälle oli tarvis järele vaadata. Meelde tuletada.

Professor oli harjunud laualambi valgel oma töölaua kohal küürutama, puidust seljatoega töötool, isa pärandus, üks väheseid märtsipommitamisest pääsenud mööbliesemeid, oli teda aastakümneid teeninud, ainsaks pehmenduseks pruun, juba parajalt kulunud lambanahk. Nüüd rääkis Mai aga mingisugusest uuest toolist, koguni tugitoolist…

„Sul tuleb ju varsti juubel, vaata, kui tahavad intervjuud teha, sina aga kükitad siin köökus. Peame ikka natuke viisakamaks tegema elamist,” seletas Mai edasi. „Sinu renomee juures, muidu arvavad, et vaesed oleme.”

„Me olemegi.”

„Ei ole me midagi, näe, kui palju selle Taga-Kaasiku metsa eest saime. Nüüd võib ikka lasta väheke välja paista. Mõnda uut särki oleks sulle vaja ja püksid… Ja sa vaata oma susse! Varvas varsti väljas. Nii ei lähe, inimesed tulevad, hakkavad meie üle irvitama. Et mina ei hoolitse ja. Selle tooli oled sa küll ära teeninud, seda ma ütlen. Praegu on miinus 30 protsenti ja tuuakse koju ka.”

Assüürlased raamatulehekülgedel jäid vaikseks. Peatusid teel ja ootasid professorit järele. Ja nende kaamelid ja veised ja kitsed peatusid ja ootasid professorit järele, nuhutades ja määgides ja sõraga sorkides. Vastu õhtut oli juba kuumust vähem, kiskus hämaraks ning salkkonnal oli enne pimedat vaja laagri­plats vaadata. Raske oli Leonhardil end kõrberännakust lahti rebida, see oli turvaline pähe kulunud teekond. Talle ei meeldinud kodunt välja minna, kesklinna, kauplusesse, arsti juurde või mujale, kuhu tarvis, talle meeldis rännata koos oma saatjaskonnaga, kõrberänduritega, kelle iga samm oli juba läbi sammutud ja teada ja ikka nii, nagu raamatust lugeda.

*

Aastad läksid ja märkamatult olid lapsed suureks kasvanud. Lõpetasid kõigest hoolimata eliitkooli, astusid ülikooli, lõpetasid sellegi. Said magistrikraadi, asusid tööle, kolisid välismaale. Ma ei märganud mitte midagi, lõpuaktusele ununes minna, kohvrisse jäi kaasavara sokutamata, lastelaste puhul õnne soovimata…

Mees käis ikka tööl, vaikselt tuli ja vaikselt läks, varandust kokku ei ajanud, aga autod garaažis muutusid siiski üksteise järel veidi uuemaks ja uhkemaks. Mantel istus hästi ja kingad olid viksitud. Mõnikord käisime ooperis. Vahel helistas ema ja kurtis, et ei jaksa enam köögivilju käe otsas poest tassida, et kas ma tooks. Isal minevat ka ajad ja kohad segamini, korraga on eestiaegses Tartus ja nõukogudeaegses Karjalas. Võrumaa Helmi olevat insuldiga haiglas. Ei tea, kas keegi ikka kevadel veel aiamaa üles künnab? Eelmine nädal oli ühistu koosolek, aga ta unustas küll minna. Eks sa helista vahel ikka ise ka. Kuulasin seda kõike ja ütlesin ahah. Viibisin endiselt sageli kusagil mujal, oma väikesel pinnal, ei võtnud rohkem ruumi kui nii kolmkümmend korda nelikümmend sentimeetrit, kui ühe koha peal paigal seista. Neist piiridest astusin väljapoole vähe. Mulle oli meie korteris meeldima hakanud, rahu ja rutiin ja kõik nurgad koristasin kindlas järjekorras üle. Kapid, lauad, toolid ja diivan olid meil maitsekad, võiks isegi öelda, et isikupärased, tol ajal olid värvid veel au sees, kollane diivan elutoas ja rohelised köögikapid, vaat niiviisi oli meil. Vahel ostsin kioskist mõne sisustusajakirja, et uurida, kuidas teistel on. No oli ikka kah. Aga ei midagi vapustavat. Mõneski soliidses kodus märkasin oma unistuste tugitooli ja mul oli tema üle hea meel. Olin leppinud. Elasin toolile kaasa, vaatasin hoolega, et ta oleks kenasti paigutatud, kate sile, käetoele heidetud pleed sobivalt toon toonis. Mõni padi kaunistuseks. Teinekord meeldis pererahvale end ümber tooli sättida ja ilupildiks poseerida.

Kuni ühel päeval…

*

„Pane nüüd puhas pluus, nad on kohe kohal!” hõikas Mai teisest toast, kus ta end osavalt kardina taha varjates alla õue piilus.

„Kaamerad kaasas, mõtle.”

Leonhard mühatas. Kui oleks ette teadnud, et kõik see autasu ja sünnipäev ja intervjuu… Pole isegi kõrbesse võimalik pageda, kuidas sa lähed, kuidas läheks tema, vana mees, salaja naise eest hiilides võõrale maale. Kaoks. Ta ei käi üksipäini prügiämbritki välja viimas ja kui käikski, ega siis linnariideid selga ei paneks ja käed taskus niiviisi ei saa ju… Tudengid olid temalt loengutes tihtipeale küsinud, et millal professor ise pühal maal viimati käis, kas muuseumi­piletid on vahepeal kallimaks läinud ja kas ta teab mõnda odavat ööbimiskohta. See pani hääle värisema, kui ta ükskõiksust teeseldes vastas, et ei pannud vist tähele, küllap sama, ning nimetas ka mõne ülemaailmse hotelli­keti, jättes mulje, et professor raha ei loe, hoolib ainult vanadest tekstidest, lugudest, müütidest. Seegi oli müüt. Tema püha maa laius üle raamatulehtede, läbi paari reisi­juhi ja mõnekümne postkaardi, valgudes sealt läbi meelte ettekujutustesse, edasi kirjel­dustesse, milline oli ilm, kui Eelija tulevankril taevasse sõitis, või mitu kraadi sooja ootas enne ööpimedat Tel Avivi lennujaamas hilist saabujat, milline oli järgmine hommik tänavaturgudel, mis rõivad olid seljas müüjataril puuviljaleti ees praegu või Batsebal kunagi…

Leonhard haaras ühe paksude kaarjaks tõmmanud pruunide kaantega raamatu kaenlasse, lükkas jalad sügavamalt sussidesse ja tõusis.

„Jajah, tule aga sina siia, paneme selle tugitooli… niiviisi jah, riiuli ette,” askeldas Mai.

„Fotograaf teeb kõigepealt pildid ära, siis saame hiljem rahulikult juttu rääkida,” seletas õrna tedretähnilise jumega punakajuukseline tütarlaps, ajakirjanik. Salome, käis Leonhardist nõksatus läbi, ikka ta nägi vanu tegelasi kõikjal enese ümber. Tuba oli täis juhtmeid, statiive ja arusaamatuid valgeid palakaid. Ta surus end ettevaatlikult kipakasse toolirojusse, kuhu istudes pidi kõigepealt oskuslikult käetoest haarama, siis tasakaalu säilitades jõnksti! ümber oma külje keerama ja seejärel ühe liigutusega toolipõhja tabama. Seljatugi oli liiga lame ja istumisalune liiga lühike. Aga noh. Professor viskas hoogsalt jala üle teise, avas juhuslikust kohast raamatu ning manas näole ilme, nagu loeks huviga. Nagu professorid ikka.

*

Olime tellinud nädalalõpulehe. Mees arvas, et nüüd on ka temal rohkem aega lugeda ja seal on autodest ning minu jaoks elustiilist ja retseptid ja. Minu ülesanne oligi leht hommikul postkastist tuua. Selleks pidin korralikult riidesse panema, juuksed pisut soengusse ja õrn meik, võis ju naabreid kohata. Seekord panin tumerohelise kleidi ja valged tennised. Viiendalt korruselt alla ja tagasi. Ka sel päeval oli kõik niisamuti, mahe kohvilõhn koridoris ning keegi oli küpse­tanud. Noh, sügavkülmasaiad ahju. Nagu minagi. Üles tagasi jõudes kallasin endale teise tassi kohvi, istusin diivanile ja avasin ajalehe. Ja, ohh, seal, keskmisel lehel, üle kahe lehekülje niisiis, ulatus minu tool, kaunimas värvi­valikus, mida oskasin kujutleda – tumehall –, aga seal toolis, ma õieti ei näinud, kes, sest kõige ees üleloomulikus suuruses laiutas istuja suss, õigemini sussitald, rebenenud ja auklik tald, kust omakorda irvitas lugeja poole sussiomaniku suur varvas.

Ei!

Hetkega oli kogu mu elu rikutud. Jälle! Teist korda elus jäin oma toolist ilma, jälle tegi seda üks mees! Minu majakas oli murdunud, järsakult varisenud, telliskivihunnikuks pudenenud. Värisevi käsi lükkasin ajalehe endast eemale, vaatasin kaugemalt. Püüdsin siiski arglikult lugeda. Silme ees vilksatasid sõnad, milliseid meie pere kõnepruugis oli harva: kõrgem jõud, kultuurikiht, eksistentsialism, resigneerumine, raskuspunkt, hingekarjane, vaimne piiratus.

Siis ma randa jooksingi.