1

 

Tagantjärele ta muidugi enam ei mäletanud, millal kanalisatsioonitoru asetamine muutus tunneli kaevamiseks. Või oli see hetk nõnda enesestmõistetav, ilmselge. Arvatavasti oli see lausa möödapääsmatu, nii pidigi minema. Ta ei saanud ju kuhugi minema lennata. Kuhu oleks tal olnud minna? Pealegi oleks niikuinii pidanud tagasi tulema.

Kanalisatsioonitoru tõttu tekkiski neil suur tüli. Naine ütles, et millal ometi saab ta oma aias jälle inimese kombel ringi liikuda, kas see üha kasvav liivahunnik peab tervet nende suve varjutama või mis. Ta vastas, et aed on suur, maja taga on kõik korras, puhaku seal närve. Naisele käis üle mõistuse, miks pidi mees ise seda toru asetama, kui ometi olid olemas spetsialistid. Miks ma peaksin maksma mingitele tüüpidele hingehinda, kui ma saan ise asja kenasti tehtud, vastas mees. Ei saa ju, vastas naine, kui kaua sa siin juba rahmeldad? Ja vajaliku torujupi pidid ikkagi ise ostma. Nad pidasid lühikese närvilise mõttepausi. Naine jätkas: kui arvestada tehtud töö ja väljaminekute maksumust, siis olen kindel, et meile ei tulnud selline isetegevus odavam. Aed ootab parandamist, vannitoas oleks vaja plaadid välja vahetada, majas ootab tuhat asja tegemist, kõik laguneb meie silme all.

Ta mõtles kibedusega, kuidas ta ei saanud sinna midagi parata, et naise toon muutus otsekohe, kui naine temaga kõnelema hakkas. Ta oli öelnud naisele, et me peaksime tegema üheskoos kõik endast oleneva, et selle vastu võidelda. Mille vastu, oli naine küsinud. Hangumise vastu, ütles tema. Mis asja, küsis naine. Noh, see on täpselt see, mida ma kartsin, ütles tema, see ühiseluga kaasnev hangumine. Ma olin keskkooli ajal sõjaväeõppustel ning seal sõime ükskord hangunud suppi. Külmaks läinud supi peale oli tekkinud rasvast kaas. Ma ei taha sellist kaant meie elu peale, oli tema öelnud. No aga keegi ei käsigi ju, vastas naine. Sa ei saa aru, ütles mees, see hangumine tekib märkamatult, see kirme tekib pisiasjadest, mis hakkavad võimenduma; pisiasjad, mis sulle teise juures ei meeldi, muutuvad korraga väga tähtsaks. Ma ei saa aru, mida sa jälle ajad, ütles naine. Noh, näiteks, ütles ta, võtame mustad nõud. Sa paned üha paremini tähele, kui mina jätan kuhugi mõne tassi vedelema. Istun arvuti taga, joon sinna kõrvale tassi kohvi ja jätan tassi lauale. Siis sa justkui saad kohe võimaluse mulle torgata, et oled juba küllaltki suur mees, et enda järelt koristada. Aga mina koristan mõnikord sinu järelt ka, ainult ma ei hõõru seda sulle nina alla. Olgu, ma ei tohi midagi öelda, teen aga vaikselt ja vaguralt süüa, pesen su sokke ja koristan sinu järelt, ütles naine, no anna andeks, et julgesin öelda, kuigi mulle tundub, et igaüks peaks ise enda tagant kraamima; seda enam, et sina töötad kodus, mina aga käin kaheksast viieni tööl. Absoluutselt nõus, ütles mees, aga miks sa nüüd selle sisse tood, et mina olen kodus, mul on ju mõnikord väga palju teha, oleme sellest ju rääkinud, mina tahan lihtsalt öelda, et sa võiksid ise sama teha, mida sa teistelt ootad. No millal sa pidid viimati mingit minu tassi koristama, küsis naine tüdinult. Ma ei käi ju ringi, märkmik peos, ja ei kirjuta su tegematajätmisi kuhugi üles, ütles mees. Mina siis käin või, küsis naine, ma ju samuti koristan enamasti vaikides su järelt ära, aga nüüd, kui ma ükskord ütlesin, teed sa kärbsest sellise elevandi portselanipoes, et killud taga, nagu oleks maailmalõpp. Näed, ütles tema, seda ma mõtlengi, me paisutame mingi väikese argise tühise pisiasja suureks. Meie, kordas naine, meie; minu meelest hakkasid praegu sina ajama, et kuidas supp hangub. Ei hangu siis või, küsis tema.

Ta lõi käega ja läks õue. Tuul tõmbas ukse pauguga kinni. Päevad möödusid. Korraga, justkui märkamatult, oli auk juba nii sügav, et selles sirgelt seistes jäi maapind temast ikkagi kõrgemale. Oli väga kuiv suvi. Ta oli kartnud, et augu põhja hakkab imbuma vesi. Kuid vett polnud. Ühel päeval ronis ta pärast tüli auku, jõllitas toestavaid laudu, püüdis rahulikumalt hingata. Korraga mõtles ta, et oleks tore kaevata nii kaua, kuni vesi vastu tuleb. Siis tuleb redel ehitada, et oleks kergem liivasegust mulda välja tõsta. See kõik on väga nüri ja raske, mõtles ta ning jätkas kaevamist. Mingil hetkel, kui vett ei tulnud ega tulnud, pani ta tähele, et ei kaeva enam vertikaalselt, vaid horisontaalselt. Korraga seisis ta orvas. Ta toestas orva seinad ja lae ning kaevas edasi. Orvast sai koobas, koopast käik. Ta sattus mõttele, et ta polnud endalt juba mitu nädalat kordagi küsinud, milleks see, ja kustutas mõtte. Varsti töötas ta taskulambi valgel. Ta kujutas ette sunnitöölisi, orje, kullaotsijaid, lumeinimesi. Käigus oli pime, lämbe, niiske. Peanahk sügeles. Auku põgenedes jättis ta suhete rägastiku valguse kätte. Ta lihtsalt kaevas. Ta oli teel eikuhugi ning see sobis. Kusagil üleval seisis nende pangalaenuga ostetud maja, mille veranda akende ees kerkis päikest varjav hunnik. Mida kaugemale ta käiguga jõudis, seda vähem vaidles ta naisega. Pimeduses kuulis ta ainult oma hingamist, ta lihased olid valusad, kuid ometi oli see mõnus valu, mis sai toitu korduvate liigutuste rütmist. Ta otsis väsimust, mis kustutaks lähedusenälja. Ta sõrmed olid kaetud määrdunud plaastritega, ta tallas küünarnukkidelt maha hõõrdunud nahatükkidel. Käigust väljudes hakkas tal endast ja naisest hale. Kipitas. Ühel õhtul küsis naine, et kas sa kaevad nüüd endale hauda. Nii ei tulnudki ta enam ööseks tuppa. Ta polnud magamiskotis juba aastaid maganud. Hommikul ärgates haaras ta labida ja jätkas sealt, kus eile pooleli oli jäänud.

Ta ei teadnud, kuidas see juhtus. Võib-olla hakkas miski alateadlikult teda maapinnale tagasi kiskuma. Võib-olla polnud ta üldse nii sügaval, nagu oli arvanud. Mõnikord oli tal tunne, et tal on raske hingata. Pinnas rabises talle ühel hetkel robinal kaela, tema silmi kõrvetas tükike päevavalgust. Ta kraapis labidaga augu suuremaks. Ta ronis ülespoole, justkui avastaks uut mandrit. Kui ta pea välja pistis, nägi ta kõigepealt nende maja. Tänu hekile paistis sellest ainult katus. Ta oli naabri aias.

 

2

 

Aljona elus oli läinud kuidagi eriti imelikult, et tema teele oli sattunud koguni kolm tähtsat Gennadit. Kas see oli kokkusattumus või tähenduslik kokkusattumus? Muidugi, kui päris täpne olla, siis tegelikult oli õige arv kolm ja pool. Ema, kelle jalajälgedes Aljona lõpuks jätkas, armastas Bachi ja Brahmsi kõrval kuulata õhtuti plaate „Uued laulud, lemmikhääled”. Neil oli mitu Gennadi Tanieli laulu. Eriti meeldis emale ja Aljonale Uno Loobi lauldud „Poiss ja tüdruk”. Hans Luige sõnad kõlasid nii: „Küll rääkis toomepuust, / küll rääkis noorest kuust, / kes teab, veel millest muust, / aga lembesõnu tüdruk / ei iial saanud kuulda tema suust.” Ema kasutas se­da laulu eksamitel, sest tema meelest eeldas see vokaalset meisterlikkust. Aljonale meeldis hoopis Marju Kuudi lauldud „See pole see”, Olovernese pea tundus talle mingi müstilise, hirmsa, ohtliku asjana, siis meeldis talle Vello Orumetsa „Lüüriline laul”, see oli ideaalne suveõhtute lugu, aga millegipärast ei jäänud ta meeltes kõlama mitte Ojakääru või Oidi, vaid Gennadi Tanieli nimi. Mitte Gennadi Podelski, vaid just Taniel. Võib-olla ka seetõttu, et „Uute laulude, lemmikhäälte” plaadil polnud ühtegi Podelski meloodiat. Võib-olla sellepärast, et ema käis Tanieli lausa „Glorias” kuulamas, ning Aljona mäletas, kuidas ta tol õhtul ema koju oli oodanud. Enne magamajäämist nägi ta, kuidas Olovernes ema „Gloriast” ära röövis.

Kui aga rääkida päris kolmest, siis esimene Gennadi oli muidugi tema isa. Vaikne, tõsine mees. Aga ainult esmapilgul. Ta laulis tihti omaette, tal oli kena, pisut värelev tenor, aga mingit karjääri ta ei teinud, ei kippunud kuhugi püünele laulma, vaid oli rahul sellega, et sai sõjaväeorkestris nii nõukogude ajal kui ka vabaduses tuubat puhuda. Aljona oleks tahtnud kirjutada mõne laulu, mida ta oleks lubanud laulda ainult isal. Isa ei laulnud kunagi teiste juuresolekul, kui Aljona, tema õde ja ema välja arvata. Ta nokitses kodus laua taga marmorist malenuppude kallal ja ümises, aeg-ajalt vajus see sosinaks, mõnikord võisid huuled päris hääletult liikuda. Isa laulis niisama vaikselt ja tõsiselt, nagu ta elaski. Oma välimuselt ei meenutanud ta mingil moel Gennadi Tanieli. Kui Aljona kodust lahkus, tuli isa lävele, ei öelnud sõnagi, ainult noogutas, aga noogutas nii, justkui oleks tahtnud tegelikult pead vangutada.

Teine Gennadi oli tema naabrimees ülakorruselt. Gennadist mõeldes mõtles ta paratamatult oma eksmehele. Kõik panid imeks, et miks tema, Aljona, tuntud laulukirjutaja, kelle looming jõudis lausa Eurovisioonile ja pälvis seal kuueteistkümnenda koha, abiellus ehitajaga. Pealegi sellisega, kes kohe alguses ütles, et tead, Aljona, mul pole sinu sõprade hulgas eriti mugav, ma olen lihtne inimene, mina ei tunne nooti ega pea viisi, ma pole neid sinu tarku raamatuid lugenud, mind ei huvita mingid Euroopa filmid, kus kaks inimest neli tundi üksteist mingite lollide juttudega piinavad, nii et kui tahad, siis suhtle nendega, aga jäta mind mängust välja. Aljona hakkas alles hiljem mõtlema, et näe, armastus on pime mis pime, oleks pidanud juba tol hetkel aimama. Kui nad olid juba abielus, andis mees ühel hetkel Aljonale teada, et tead, põhimõtteliselt on sul valik. Kas mina või su sõbrad. Sa võid mõningaid sõbrannasid meile loomulikult külla kutsuda, näiteks siis, kui ma tööl olen. Aga meestega suhtlemist võiksid küll korralikult vähendada, me oleme nüüd abielus. See ehmatas Aljonat, sõbrad olid teda alati pidanud iseseisvaks, koguni iseteadlikuks. Nüüd siis selline asi. Aga armastus on pime mis pime, Aljonale meeldis mehe enesekindlus, teatud rohmakas rangus. Ta oli selge tüüp, mitte mingi udukogu, nagu teda ümbritsevad kaunishinged. Mingil määral hakkas Aljona nägema maailma oma mehe silmade läbi ja tänu sellele suutis ta intriige, kolleegide tujutsemisi, salakavalat konkurentsi ja muid jamasid palju vähem südamesse võtta. Aga kuidagi läks nii, et aeglaselt, aga järjekindlalt muutusid asjad halvemaks. Mees hakkas üha sagedamini purjuspäi koju tulema, ta kadus üheks ööks ja siis juba mitmeks, seejärel ei hakanud ta enam Aljona ees oma alkoholi­lembust varjama. Ta karjus Aljona peale lapse kuuldes. Ühel õhtul leidis Aljona ta teiselt korruselt Gennadi juurest. Gennadi ütles alati, et asju tuleb nimetada nende õigete nimedega, seetõttu võib talle vabalt näkku öelda: Gennadi, sa oled küll oma pensioni auga välja teeninud ja kuldsete kätega mehaanik, aga sa oled kahtlemata ka joodik, punkt. Aga mõnikord, eriti sellal, kui Aljona laps oli väike, koputas Gennadi nende aknale ja andis teada, et ta läheb nüüd poodi viina järele, kas on vaja midagi tuua. Piima näiteks. Piima võiksid sa tuua küll, ütles Aljona. Selge, viina ja piima, vastas Gennadi. Sel õhtul helistas Aljona oma mehele, kes oli juba teist päeva kadunud, ja vastu võttis Gennadi. Ta on minu juures, ütles Gennadi. Aljona läks teisele korrusele. Mida sa tahad, küsis mees. Üks sinu klient ajab sind taga, ütles ta. Miks, küsis mees. Sul olevat mingi suur võlg, nad tahavad, et sa nendega kohe ühendust võtaksid, vastasel juhul… noh, ma ei tea, ütles Aljona. Miks nad sulle helistasid, küsis mees. Ma ei tea, vastas Aljona. Sa tunned neid või, küsis mees. Ei, ütles Aljona. Ma ei usu sind hästi, ütles mees. Aljona ohkas ja ütles: ma ei tunne su kliente, ma ei tea su asjadest midagi. Jaah, just, mida sina minu asjadest üleüldse tead, kaht telliskivi on hoopis teine asi kõrvuti panna kui kaht noodikest, käratas mees. Kuule, võta toon vaiksemalt, kui sa oma naisega räägid, ütles Gennadi. See pole üldsegi sinu asi, minu naine, räägin nagu tahan, vastas mees. Võib-olla, aga praegu oled minu juures, minu külaline, ja siin räägivad kõik mehed oma naistega lugupidavalt, ütles Gennadi. Olgu siis nii, ütles mees, haaras Aljonal küünarnukist ja tiris ta Gennadi korterist välja. Aljonale jäi meelde Gennadi ehmunud nägu. See oli esimene kord, kui abikaasa teda lõi.

Järgmisel hommikul koputas Gennadi jälle aknale, nagu tal kombeks. Ta vaatas kohmetult Aljona sinikat ja pakkus, et kuna tal on peaparandust vaja, siis võib ta üksiti tema eest poes ära käia. Ta tuli tagasi krüsanteemidega. See ajas Aljona tahtmatultki naerma.

Ühel öösel tuli mees koju, tiris Aljona voodist välja ja virutas ta sõna lausumata vastu välisust. Aljona paiskus koridori. Ta ajas end kiiresti jalule ja jooksis Gennadi ukse taha. Gennadi lasi ta sõna lausumata sisse, viis ta köögi­laua taha ja valas talle pitsi. Nad istusid ja ootasid. Varsti hakkas mees vastu Gennadi ust taguma. Ma tean, et Aljona on siin, lase sisse, karjus mees. Siis hakkas ta uksekella helistama. Järelejätmatult. Aljona ei teadnud, kui kaua oli kell kaeblikult vingunud, kui Gennadi kargas korraga püsti, läks elutuppa, haaras sektsioonkapi pealt kirve, puhus selle tolmust puhtaks ning astus esikusse. Aljona jooksis talle ehmunult järele. Gennadi tõstis kirve ja lõi ühe hoobiga juhtme läbi. Nad seisid hetke vaikuses. Hommikul ütles Gennadi: Sa ei tea ise ka, kui ilus naine sa oled. Kui ma sind sel hommikul sinikaga nägin, pidin peaaegu joomise maha jätma. Pea meeles, et ma pole kunagi varem tahtnud joomist maha jätta. Mitte kunagi.

Kolmas Gennadi oli tema kolleeg muusikakoolist, kes oli temasse juba pikemat aega armunud. See algas umbes kaks aastat pärast lahutust. Gennadi väitis, et temaga toimuvat nimetavad asjatundjad armastuseks esimesest silmapilgust. Aljona mõtles pisut ja otsustas kohe välja öelda, et tema ei saa samasuguste tunnetega vastata. Sa meeldid mulle küll, ütles ta Gennadile, aga mingeid sügavamaid tundeid mul sinu vastu pole. Ta hakkas hiljem mõtlema, et võib-olla ta lootis, et sedasi jätab Gennadi ta rahule, abielumees pealegi. Aga Gennadi palus luba tal aeg-ajalt külas käia, mitte tihti, kord kuus, võib-olla paar korda, mitte rohkem, kui Aljona ei taha. Ma teen väga hästi süüa, ma võin sulle süüa teha, ütles Gennadi. Minu armastus ei käi kõhu kaudu, ütles Aljona ja sai kohe aru, et Gennadi ei pruugi naljast aru saada. Aga Gennadi naeratas ja vastas, et sõprus võiks ikkagi kõhu kaudu käia. Rohkem ei tihanud Aljona aus olla, sest ta ei uskunud sõpruse muundumist armastuseks või armastuse muundumist sõpruseks. Kui Gennadi talle esimest korda külla tuli, hoiatas Aljona teda kohe — kui üks liginemiskatse tuleb, siis jääb asi jalapealt katki. Gennadi lubas enda sõnul pühalikult, et ei mingeid liginemiskatseid, kui Aljona ei arva nende hulka paari komplimenti õhtu jooksul. Aljona ei arvanud. Gennadi valmistas maitsva õhtusöögi ning nad rääkisid muusikast, Brahmsist, Eesti estraadi kuldaegadest ja Eurovisioonist. Gennadi külaskäikude vahel mõtles Aljona nukralt, et sellele asjale tuleks siiski lõpp teha, Gennadil on abikaasa, niiviisi ikka ei saa, tema ei tahaks kindlasti selle naise asemel olla; aga siis tuli Gennadi söögikottidega ukse taha, köögist levisid head lõhnad ning Gennadi ei astunud kunagi oma lubadusest üle. Ainult hüvasti jättes ja Aljonale põse peale musi andes ütles Gennadi, et sa oled maailma kõige ilusam naine. Aljona näos ei liikunud ükski lihas ja tal oli sellest pisut kahju.

Tol hommikul istus ta terrassil, jõi kohvi ja mõtles jälle Gennadile. Ta ei leidnud endas sügavamaid tundeid, aga ometi leevendas Gennadi tema üksindust. Kuigi võimalik, et pisut oli ka vastupidi — just Gennadi kohalolu tuletas talle meelde, kui põhjalikult oli ta õppinud üksindusega harjuma. Teda ümbritsesid õnnelikud perekonnad. Ühel pool aeda ajas parasjagu isa oma kaht poissi taga, õu oli täis kilkeid ning värskelt pügatud muru lõhna ning see lõikas Aljonale hinge. Kuigi tema poeg sai naabripoistega hästi läbi. Teisel pool elas samuti abielupaar, kuigi neil lapsi polnud ning nad varjusid kõrge heki taha. Aljonal oli pisut kahju, et ta neid inimesi ei teretanud. Kui neil olnuksid lapsed, oleksid asjad vist teisiti. Nii sai ta äkki aru, et ta ei taha Gennadist siiski päriselt loobuda, kuigi see polnud päris õige asi. Lembesõnu ei kuule Gennadi ta suust kunagi.

Just sel hetkel nägi ta midagi imelikku, lausa unenäolist. Tal oli raske oma silmi uskuda. Muru seest vaatas välja mehepea. Pea jälgis teda kuidagi üllatunult. Mehe juustest varises mullatükke. Aljona neelatas ehmunult, aga siis tundus mees talle korraga tuttav. Issand, kas see on naabrimees, on või, on jah, naabrimees tõesti. Kas ta tuli maa alt? Mees vaatas teda nagu nõiutult. Aljona neelatas nõutult, aga kogus ennast, tõusis püsti, astus mehele paar sammu lähemale.

„Tere. Me oleme… et saame siis lõpuks tuttavaks. Minu nimi on Aljona. Kuidas on teie nimi?”