Alates 2004. aastast on põhjust rääkida ühest täiesti teistmoodi raamatust, kui oleme seni harjunud oma riiuleis, lugemislaudadel ja öökappidel hoidma — üleilmsest ja samas individuaalsest teosest, mille autorite hulk iga päevaga kasvab. Nimi Facebook sunnib just nagu raamatuks pidama, ehkki tegu on millegagi, mis paisunud tosina aastaga hõlmamatuks kärgstruktuuriks, mida päevast päeva loeb ja kirjutab maailmas üle 850 miljoni inimese. See raamat ei tolmu riiulis ega oota ka öökapil õhtut, mil päevatöö lõpetanud inimene saab süveneda pooleli olevasse loosse — juba ammu saadab Facebook meid igal sammul, istub truult taskus, annab endast iga natukese aja tagant märku, dikteerib meie tegemisi ja suunab mõtteid. Kõneleb meiega loendamatul erineval moel.

Kahtlemata on juba tehtud teaduslikke uurimusi selle kohta, kuidas Facebooki kasutamine on inimolemist ja -mõtlemist, keeletaju ja -kasutust ning muidugi ka sõpruse mõistet muutnud. Teadustöödega kursis olemata usun siiski kindlalt, et muutused on toimunud ja need on pöördumatud. Kas ses pöördumatuses tingimata tonti näha, selgub ajapikku. Siinkohal vaid mõned tähelepanekud kolmeaastase staažiga Facebooki lugejalt ning kaas­autorilt, kes püüab oma vastavat raamatut lugeda folkloristi, psühholoogi, statistiku, sotsioloogi ja kultuuriantropoloogi pilguga.

Kõigepealt nimest. Facebooki originaalnime kõrvale tuli eesti keelde kohe otsetõlkeline Näoraamat. Kasutusel on teisigi: neutraalne, hääldusest tuletatud Feissar, vaimukalt üleolevad Lõustakaustik ja Moluraamat ning pühalik-paatoslik Palgeraamat. Ilmselt on neid veel. Sõnaloome on aga midagi sellist, mida on keeruline reglementeerida, see on spontaanne ja isetekkeline, eriti praegusel ajal, mil kiiresti muutuv maailm genereerib justkui ise üldkasutusse mineva sõna, ja seda hiljem muuta, mingit uut, konkreetse nähtuse ja keelega sobivamat juurutada on juba peaaegu võimatu. Nii näiteks on sülearvuti rahvakeeli ikka „läptop” või „läpakas”, eesti keele pärasemat sõna „sülearvuti” kasutatakse märksa harvem. Ja kindlasti kaunist ning poeetilist, aga kunstlikult mõjuvat „rüperaali” peaaegu mitte kunagi.

Seda, mis on Näoraamat ja kuidas ta toimib, pole siin ilmselt tarvis üksipulgi lahti seletada. On ilmselge, et selle loojad eesotsas kunagise Harvardi informaatikatudengi Mark Zuckerbergiga on suutnud käivitada iseenesest lihtsa, kuid geniaalse maailma, kuhu inimesed sisenevad riigipiiridest ja kultuurierinevustest hoolimata, ehkki on ka riike, kus Facebook on keelatud või netilehtede kättesaadavus piiratud. Ajaloos on ikka olnud perioode, mil üks või teine raamat on ühes või teises ühiskonnas põlu all või keelatud. Huvitav on spekuleerida mõttega, mis saaks, kui näiteks Eestis Facebook keelata. Ettekääne võiks olla kas või see, et tööandjail puudub võimalus kontrollida, kui palju tööaega kulub töötajal Näoraamatus „hängimiseks”. Mis vallanduks? Kas ilmneksid võõrutusnähud? Kuivõrd suured virtuaalmaailma sõltlased me oleme? Statistika andmetel vaatab 23 protsenti kasutajatest oma kontot viis või enam korda päevas. Olen kuulnud inimesi rääkimas Facebooki „paastust”, umbes nii, nagu on moes loobuda kampaania korras mingiks ajaks lihast, piimast või alkoholist. (Siinkohal retooriline küsimus: kas ei kõnele seesugused ettevõtmised lihtsalt väga heast ja lihtsast elust?) Paljud on kirjeldanud võõrutusega kaasnevat paanikat, peaaegu vastupandamatut soovi Näoraamat avada ja vaadata, äkki keegi on ühendust võtnud, kirjutanud, midagi „laikinud”. Facebookist eemalolek on põhjustanud ilmselget närvilisust, oskamatust korraga olla ja midagi muud peale hakata. Virtuaal-ilmast tahtejõuga eemaldumise kohta on isegi sõna käibel: digidetoks(ikatsioon).

Juba tuli jutuks ajafaktor. Mille peale kulutasime varem selle aja, mille nüüd võtab Facebook? Facebook kindlasti killustab. Tüüpilisel kontoritöötajal on arvutis lahti korraga mitu meilboksi ja ka Näoraamat. Pidev hüplemine eri lehtede vahel, kiiresti lisanduv info, vajadus olla kogu aeg kättesaadav — kõik see hajutab tähelepanu ega soosi sugugi süvenemist. Ohtlikem ehk on aga ähmastuv reaalsustaju, virtuaalses tegelikkuses elamine. Näoraamat on väga kaval keskkond. Igaüks võib seal olla ilusam ja parem, ja viise, kuidas oma parimat virtuaalmina eksponeerida, on palju. Lihtne on luua Facebookis ideaalmina!

Tundub justkui, et Näoraamat on täiuslik lohutus üksildastele. Keegi istub seal ka kõige sügavamal öötunnil. End üksikuna tundes võib alati midagi postitada või jagada, kas või vana profiilipildi uue vastu vahetada. Ja jääda ootama „laike”. Iga uus märguanne selle kohta, et sinu tegevust on märgatud ja see on kellelegi meeldinud, peaks inimese täitma mõnusa ärevusega. See on nagu preemia, magustoit! Aga äkki üksnes suur enesepett, mis üksindust veelgi suurendab? Kas pole ohtlik kaotada kontakti reaalsusega?

Jälgisin kord rongis kaht neiut. Nad istusid vastamisi ja kumbki põrnitses ning tõngus oma nutitelefoni. Miski ei reetnud, et nad võiksid teineteist tunda. Pääskülast Lillekülani. Siis aga tõusis üks neist ja ütles väljudes teisele: „Oli tore sind üle hulga aja näha!”

Kui aga peame leppima sellega, et suur osa suhtlust ongi Facebooki kolinud, siis mil moel seal õigupoolest asju aetakse? Mida võib Näoraamatust välja lugeda, mis võiksid olla selle raamatu kasutaja eelised? Näiteid tooma ja üldistusi tegema pean oma Näoraamatu põhjal, sest pole kaht ühesugust. Võib-olla ongi juba käibel uus lausung „Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, milline on su Näoraamat” või „Näita, milline on su Näoraamat, ja ma ütlen, kes on su sõbrad”. Jäägem siis selle juurde, et nimetame Facebooki kontakte sõpradeks, ehkki kaugeneme niiviisi siiani kehtinud sõpruse definitsioonist ning lahjendame seda. Küllap enamik „sõbrustab” Näoraamatus nende inimestega, kellega neil enne mingit kokkupuudetki polnud. Kahtlemata on tuttavaks saadud ka virtuaalseil maastikel ja kes teab, kui sügavaid tundeid või tõsiseid suhteid on seal sugenenud…

Kui kuidagi püüda kirjeldada neid tegelaskujusid, kes Näoraamatus toimetavad, siis laias laastus saab nad jagada aktiivseiks ja passiivseiks. Esimesed postitavad tihti ja on varmad ka teiste postitusi kommenteerima. Teised on taustategelased, kelle viibimisest Näoraamatus nähtavaid jälgi ei jää. Üldiselt saab ruttu selgeks, et igaühel on seal oma asi ajada, oma stiil ja viis — kes viskab nalja, kes ajab päevapoliitilist liini. Kui on õnne, võib sõprade postitustest moodustuda mosaiik, kus leiduvad olulisemad päeva- ja kultuuriteated. Paljud on öelnud, et Näoraamat on nende ajaleht, muud nad sinna kõrvale ei vaja — oluline info tuleb sedakaudu kõige kiiremini ja kompaktsemalt kätte. Jah, Näoraamatu üks kiiduväärsemaid omadusi on kiirelt infot saada ning jagada. Näiteks kirjandus-, muusika- ja loodushuvi korral võib sõprade abil saada Näoraamatust väga hea ülevaate kõigest, mis nimetatud valdkondades lähemal või kaugemal on teoksil. Kindlasti on Näoraamat hea, et hoida sidet võõrsil elavate sõprade või sugulastega. Pärast Pariisi terrorirünnakut andsid paljud just Facebooki veergudel lähedastele teada, et nendega on kõik korras. Näoraamatu kasulikke külgi võib loetleda veelgi: üleskutsed, toetusaktsioonid, tõeliselt väärt kaadrid, videod, ajaloolised materjalid, muusika (2012. aasta seisuga on Facebookis kuulatud 210 000 aasta jagu muusikat!). Maailm oma kirjususes, ilus ja vaimukuses on seal lõputu ja valla. Facebookis võib leiduda su päeva heureka, su päeva helgus ja nali. Ta VÕIB olla su päeva päästja.

Näoraamatus võib avalduda inimese kirjutamisanne. Juba on peetud ettekandeid nn Facebooki kirjanikest ja kirjandusest. Mõnedki neist autoreist on oma tekstidega jõudnud ka pärisraamatu kaante vahele. Päris suur osa Näoraamatu veergudel leiduvast loomingust aga võiks pigem sinna jääda — see pakub ühekordset, hetkelist emotsiooni ega anna trükituna lugejale suurt midagi. Jõuangi nüüd viimaks Näoraamatu teise, mitte nii meeldiva näoilmeni. See on soov valimatult kogu oma elu Facebookis jagada. Muidugi, inimeste arusaamad on väga erinevad — kust jookseb kellegi privaatsuspiir? On raske anda üht nime rämpspostitustele, mõni nimetab neid kassipiltideks, teine beebi- või koogifotodeks. Riputada üles pilte igast oma söömaajast seab kahtluse alla söömise tegeliku eesmärgi ning tekib küsimus, mil määral ollakse üldse võimelised elama hetkes. Minna Facebooki näiteks siis, kui sul on külalised, ja anda teistele kasutajatele teada, et sul on maru toredad inimesed külas — kas poleks normaalne sel hetkel olla lihtsalt oma külaliste päralt? Lapsepiltide postitamine võib tekitada juba muid küsimusi. Olgu mainitud, et iga päev laetakse Facebooki üles umbes 250 miljonit fotot.

Näib olevat üldlevinud tava anda muudkui teada, kus ja kellega sa oled ning kuidas end seejuures tunned. Seejuures produtseerib Näoraamat mingit veidrat värdkeelt, näiteks: „feeling põnevil koos kasutajatega see ja see at Tallinna Lennujaam.”

Kui Facebook varahommikul lahti teha, võib üsna kindlalt teada saada, milline on ilm. Keegi ikka on seal kuulutanud, et näiteks vihkab lund, samas kui teine selle üle rõõmustab. Õue vaadates võibki aga näha, et öösel on lumi maha tulnud…

Ka omajagu reetlik on Facebook! Need, kes Näoraamatu-eelsel ajal olid kauged iidolid, võivad korraga olla teistega samaväärsed, samasugused inimesed kõigi oma nõrkustega, aeg-ajalt postitamas suvalist tilulilu. Ja näe, kõik saavad piiluda kuulsa inimese kööki ja isegi magamistuppa, vahel saavad teada sedagi, et prominendi kirjaoskus pole kiita…

On veel üks kummaline nähtus, mis näib haaravat paljusid, olenemata vanusest, soost ja staatusest. Leidub kümneid ja kümneid lehekülgi, mis toodavad teste, mida tõsiselt võtta oleks narrus kuubis: milline lill või alkohoolne jook või „Muumitrolli” tegelane sa oled või mida tähendab su nimi päkapiku­keeles. Või siis analüüsib Facebook su profiilipilti ja postitusi ning annab teada, mis rahvuse esindajat sa meenutad või kus maailma otsas tegelikult elama peaksid. Millega sellist jaburate testide tegemist põhjendada? Kas aitab see tööst väsinud inimesel lõõgastuda, nii nagu vahel vahitakse televiisorist kõige nürimat märulifilmi?

Ja viimaks sõnavarast. Näoraamatuga ühes on kasutusele tulnud terve hulk uusi sõnu, millest suur osa on ingliskeelsete sõnade õnnestunumad või vähem õnnestunud mugandused. Paraku eelistatakse ka neil juhtudel, kus oleks võtta adekvaatne eestikeelne vaste, mingit pool- või värdvarianti. Kui sõnad „laik” ja „laikima” mõjuvad eesti keeles isegi orgaaniliselt, siis on ka neid, mis on päris pelutavad: „sheerima” (jagama), „täägima” (pildil ära märkima), „tšättima” (lobisema), „krieitima” (looma), „ivent” (sündmus):  „krieidin ivendi” — loon sündmuse. Ja neid on veel ja veel.

Keegi ei oska ilmselt veel öelda, kuivõrd püsiv nähtus on Facebook. Praegu aga loeb ja kirjutab suur osa inimkonda seda raamatut iga päev. Mil moel mõjutab see „lugemisvara” meie ja me laste loomust ja mõtlemist, näitab aeg. Nagu iga elujõulise nähtusega, käib ka Facebookiga kaasas hulk folkloori. Näiteks ja lõpetuseks anekdoot tüübist, kes hakkab tänaval käituma samamoodi, nagu on tavaline Näoraamatus: ta räägib vastutulijaile, mida ta hommikusöögiks sõi ja jõi ning kuidas tal kodus läheb ja kellega ta suhtes on. Samuti teatab ta inimestele, kuidas talle meeldivad nende soengud või riided, ning kommenteerib kõike, mis ette juhtub. Sestap on tal õige varsti juba kolm jälgijat: üks psühhiaater ja kaks politseinikku…