I

 

Dylan Thomas elab mu pääs. Nagu must oonüks! Kerib end ketina-keena ümber mu aju. Ja surm ei valitse siis, tal pole väge. Kui armastus on surnud, ei ole surmal väge! Ma tean, see ei ole väga terve must, see pole okei, see ei aita kedagi. Dylan Thomas elab mu pääs ja…

Thomase kõrge ja kaunis värsikultuur on mulle võõras, see on pateetiline ja mürisev ja raputav ja sääl on sõnu ja sõnadel omavahel tuld, tulehakatist… Aga see pole minu luule, see pole minu laul. Miks ajada luule nii suureks, kui ta peab vahepääl olema väike ja valus? Kui ta esmalt peab olema vaba. Ja siis alles saab ta olla tõesti suur.

Thomas on nüüd omal moel vaba. Oma luule vang, a tegelt vaba. Jõi ta end surnuks? Ju ta jõi, ühel või teisel moel. Me tahame surnuksjoomisele ikka ühe ilusa legendi või loo külge pookida. Et Unt polnud lihtsalt kurb, pettund vanamees, kes otsustas end surnuks juua, sest see armastus ei maitsenud enam nii, see iginoor armastus. Unt kirjutas mõned mu lemmikluuletused üldse. Need on sääl Vahingu „Noores Undis”. Aga ma ei mäleta, et ta siis oleks kirjutand, kui me tundsime. Miniatuure, esseid küll. Ilusaid esseid. Vittudest ja värkidest. Sõna oli ta sõber. Isegi kui hommikul isuga jõi ja uhkelt kinnitas — kurbusega, milles oli uhkusenoot —, et see on minemisetee… see…

Ja Vahing, tema, tema läks sõbrale järele ju! Tema otsustas sõbrale järele minna, mis siis, et vahel oli ta pea kõigi oma lähedastega tõbras. Et ta spiilis lõputult. Piinas kasse ja siis piinas Unti selle jutuga. Kirjutas üles oma sõprade armu(keste)lood ja laskis siis naudinguga ne naistel lugeda. Mul on kõrini sest neetud spiilist ja spliinist, mugavusvalust, ma tahaks elada ja olla õrn… Undist ja Vahingust saaks kahe pääle ühe õige mehe. Ühe valutava minu. Selle, kes on liiga õrn, ja selle, kes on liiga karm ja kole. Kumba on mus rohkem? Varem oli vist Unti, nüüd on Vahing mus Undi peaaegu surnuks spiilinud ja ootab oma rada, oma minekut…

No ja Viiding. Et olid mured, et oli liiga tundlik? Kui kuradi tundlikud me suudame olla, mida siin tunda on! Elu on alaline saast, siuke anne peaks olema, et lased end muidu tuimaks, lased end valuks ja vallu selle määrani, et valu ise enam ei tunne, et enam ei valuta, aga teistele saad näidata ja kirjutada ja… Ja siis saadki olla üksi. Üksi tähendab teise sõnaga vaba. See on see, et midagi pole vaja. Siis lood oma närust kunsti ja kõik imetlevad — tema on tõeline! Tema on tõesti vaba! Ta on hull, ütlevad nad, ilus ja hull. Õrn ja rõve, öeldakse mõnikord. Kui õrn on mu ütlemine, kui rõve mu räusk ja see, kui sisikond enam sees ei seisa: ei too vaimline ega füüsiline ei püsi sees.

Ja see okse on ilus! Sest jah, Unt ja Vahing elavad mu pääs, ja ma ei saa neist lahti. Ja Viiding parkuurib vihmaveerennil ja teeb oma olemisega ilusad tüdrukud ära. Ja ta elab mu sees ka. Ja see pohmane-talvine kodutee-Talvik! Heh, lenda, lumipall! Kärva, piimakärss! Ma püüaksin su kinni ja kütaksin säälsamas talumatus Tallinna hommikus kooli ees kere kuumaks. Kriminaalasi. Kokkuleppemenetlus. Kong ja kurbus. Kui on raamatuid ainult…

Hunter S. Thompson elab mu pääs, see alatu tõbras! Ei, ma austan ta julgust ja hullust, noh, kui ta Eestis elanuks, siis äkki ta öelnuks, et paljud nood ministrid on lihtsalt kaabakad: nad on kõige suuremad kaabakad, reformarid veel suuremad kui teiste parteide kaagid.

Aga Thompson pole muidugi mingi luuletaja, kuigi mulle meeldib ta hullus ja kulg ja isegi keelevool, pidurdamatu ja valus. Maailm vajab, Eesti vajab seda purjus prosaisti või poeeti, kes veel vaid poole kanniga suudab stuudios toolil istuda või kipub laval tukkuma jääma. Mis kuradi igavat kunsti te meile müüte? Kas on keegi teinud kunagi midagi tõeliselt vapustavat-raputavat, keegi, kes jaksab toolil istuda ja räägib artikuleeritult?

Noor Tom Waits elab mu pääs — tema pääle olen ma kade, sest ta on elus, sest nii palju on mu pääs surnuid. Aga tema istub sääl — kaabu pääs, ja nüüd olen ma märganud, et ka temal vajub noorest pääst purjuna kaelakook paremale või pahemale viltu, et ka temal vajub kõnelev hääl rinnas kuskile krook­suks, kui ta on joond. I rather have a bottle in front of me than a front lobotomy!

Kus sa oled, Vanapagan, kes helistas mulle hommikul ja itsitas oma ihihihihhhiiiid ja kutsus mind ühe lause pärast, mis paberile vaja panna, kutsus noti viinaga — nii ta ütles: võta üks nott kaasa! Kus sa oled, Mülleri Sass, kelle kontserdi ma korraldan ja kes esimese klaveriakordi järel vajub põrandale külili nagu õnnis lapsuke?

Mis kunsti on meil teile pakkuda? Me saame kaineks, me kõneleme korralikult, heidame kalambuuri ka kõiksugu lammaste argises-tõrksas puuris, mida eluks nimetatakse. Kõik on hästi, inimkond on alles ja olemas veel ja meil on kultuur ja mõte ja inimkonnaks olemise paber ette näidata, kui saabub kosmiline politsei. Degenerandid ja transgressiivne kunst! Ma eelistan alati depressiivset degeneranti transgressiivsele teatraalile — toda, kes filosoofina oma küünalt omaenese valuga kannab nagu sõnumit. Otsib inimest, lollakas. Aga inimesel on pohhui, ta on lammas ja laiutab parajasti seda inimeseks-olemise-asja teha. Tal pole selle suure kunsti jaoks aega.

Jah, ja see kuradi Juhan Liiv elab mu pääs, see kuramuse „Isamaa, pean kalliks sind, / olen õnnetuse-lind. / Jätke mind, jätke mind, / ei mul rahu leia rind!”. See karjub end minu sees…

Ma hakkasin muide kirjutama lastejuttu üldse. Lastejuttu ühest mehest, kelle pääs elab õige mitu meest. Aga võib-olla ka mõni naine. Üldiselt on need mehed, kes mu pääs elavad, olen tahtmatult luuleridade Donald Trump, kõigi värsiseppade Katuse-Karlsson: paks vallatu onkel, kes lendab salaja sisse te teismeliste tütarde avatud aknaist, kaasas kingiks falliline vallatus, genitaalne geniaalsus!

Mu pääs elab Dylan Thomas, sääl elab Hunter S. Thompson. William Burroughs kägiseb nurgas ja noor Tom Waits, kael vajund viltu, sest magu annab märku vallatust gaasilisest-happelisest intoksikatsioonist, näpud liibumas klahvele. Valged ja mustad on mu tähed ja mõtted. Mustmiljon põhjust, miks olla. Miks mitte olla. Miks veel kuidagi püüda raputada seda kõike. Mitte et keegi kuulaks. Mida siin kuulata on. Kuulake vana punki, kuulake lapse vaikset vilistavat norskamist teises toas, kuulake kassi nurrumist süles. Kuulake armastuse häält, mis otsa on saand, mis on nii vaikusesarnane. Ja mis ütleb, kuskil on mingi asi nimega vabadus. Ja kui te, kurat, oskate selle vabadusega midagi pihta hakata. Siis minge ja hakake, ja ärge tulge mulle kurtma, sest minu pää sees laulab Tom Waits parasjagu, et hell broke Luce. Ja sellest mulle piisab, ma ristin selle vabaduseks ja teen oma pää sees suure sajanda vabaduseaastapäeva kõigile ilusatele ja eksinutele, kurbadele ja kohutavatele.

 

II

 

Seitse venda elavad mu pääs. Seitse Jukola sissi-vennakest. Hundikutsikad, ninad vabaduse poole. Ja samas ikkagi see iha, see lõpuks… inimeseks saada tahtmine. See, et te reeglid pole suuremad asjad, aga sessinatses ilmas pole inimesel ka miskit suurt pääle ta kogukonna ja karja, tolle tillukese seltsi, mis üksteisest saame.

Kas tulla selle juurde tagasi, teie juurde? Isegi kui lõpuni ei oska? Kas tulla targa ja rahuliku Aapona, kes sõnu oskab sääda, tulla Jukola-Jussina, kelle raevu, jõudu ja mehemeelt keegi ei kõiguta? Või väikse Eerona, kes nagu kurat igaüht oma sõnaga võib kraatsida-krattida ja kiusata? Tulla ükskõikmismehena neist seitsmest mu pääs… või iseendas? Tulla tagasi igal juhul, sest see kogukond, see inimeseks olemise viis on ikkagi… loomuomane… nii hundile kui ahvile kui seale. Ja kas pole me mitte üht sugu hundiga — selle koeraga! —, hambulise ahviga, ja kihvalise kärsikuga?

Ja kas pole meil vaja seda sugu, seda, mis meid kutsub? Olgu meist mõni siis sootuks sootu või omamoodi veider — üks soome fotograaf tabas ka karupoisi ja hunditüdruku ilusa suvearmastuse ja kahekesi-hulkumise… ja kas samas ei aja hulluks see üksiolemine meid, Jukola-veljekesi, meid, metsasügava, Impivaara mägitalu ja koobasmaa hundikesi-hullukesi?

Kas isegi Burroughs ei leidnud enesele kõrvale kallimat-poissi, kes taga asja ja olemist ajas, see vana tõre relvapäss, kes kogemata oma naisele kuuli pähe põmmutas nooremast pääst? Ja Buk, kas vana hää Buk ei taht armastust, litside leebust ja koduperenaiste kalli, ja kui sai, siis kauemgi kui tolle ühe öö või joomahulluse jagu?

Aeg on teind meile kurja. Mul on tunne — ma muretsen ja kardan iseenda keha ja üksioleku pärast rohkem kui mõni naine. Ära ole selline eit, ütleb mu kallim. Et oma tunnetest vatran, et end paksuna näen, et kurbusse vajun. Ära ole selline eit, ütleb, ja tahab olla vaba ja minna, nagu eitede juurest ikka minnakse, nagu minagi läind olen. Ma tean toda vabaduse maitset! See maitseb nagu kleepuv pudelikael kangema kraamiga. Maitseb nagu võõra tüdruku mõrkjas-soolane-hapu, higine jalgevahe, nagu lõbustuspargi kummaline kommikraam on see… vabadus.

Ja siis ei ole sul enam kuskile tagasi tulla. Siis on ülejäänul üksilduse maitse ja see, et puudub too hingesugulane, et ei ole jagada seda natukest inimeseks olemise asja, mida me… soed, sead ja pärdikud… jagama kipume.

Ah, kibedus, kurjus, kadedus kõneleb minus! Ärge kuulake mind. See, et napakas aeg tegi kaubaks ja kraamiks ja kaduvikuks selle, mida me veel vähemasti vahel kirjanduses ja lauludes uskusime olevat kui midagi, mis on päris. Pole enam armastuse aeg. On mustmiljon põhjust olla üksteisega räpane, valus ja vale ja kirjutada koledat ja kurba luulet. Ilusaga ja iluga pole kuskile minna. Räpane peab olema, piigad oma kutsuvate kuumade käikudega, mehed oma marutõbiste nuiadega. Sõnad ja sõrmed, mis teevad tüdruku niiskeks, sekundid, mis kuluvad selleks, et üksteist kiskuda ja olla selles. Nagu tuletõrjeüksus, mis kustutab suure leekiva kurbuse madalaks hõõguvaks tuhaks. Mis seestpoolt veel rohkem võib süüa või õgida toda alles jäänd ehitist.

Seitse Jukola vennikest-vennakest elavad mu pääs. Ja ei taha nemad tagasi säält Impivaara metste vahelt, kus neitsi kord kuradi lõksu läks, sest eks nemadki läe, ka neitsid, mitte vaid mehed-härjapoisid… Ja samas tahavad nemadki istuda elamise pidulauas ja kuulata kallite kõnesid ja kustutada oma janu selle inimeseks oluga.

Ja kes muu märkis üles ne loo, kes muu andis neile sõna kui mitte Aleksis Kivi, soomlaste oma hull, oma Liiv, kes ka toda koormat mäkke ei jaksand vedada. Kuigi meil on mustmiljon põhjust, miks inimestena hakkama saada. Vahel pole see määratud, vahel see lihtsalt ei kuulu sellele teele, rajale.

Mida ja miks siis võidelda? Võidelda tühja, kui nii ilus on lasta ennast kanda sel… metsaelul ja loomaloomul. Sel vabadusetunnil, mis kaob kätte ära. Aga mis vähemasti oli!, millest lauldakse laule ja räägitakse lugusid kunagi!

Aga öö tuleb vastu, ja see pole idamaa soe öö, kus annab lugu veel venitada ja kuulajat petta. See on põhjala öö, tähine ja külm ja surmalõhnane. Siin on üksijäämisel surma veider lõhn… nagu külmkappi unustet lihatükk lõhnab siin vastamata jäänd armastus. Parem on ta penile sööta või prügisse heita — tollesse biolagunevasse. Kõdule ja kärbestele.

Need on Jukola seitse vennakest, kes räuskavad mu pääs, suure Verekivi otsas oma eluhüüdu. Seitse hundikutsikat elab mus, hambad hääste irvis. Süda vesine praeliha haisust, aga pilk ikka metsa poole. Pilk ikka ainiti metsa poole.

 

III

 

Sina elad mu pääs: alul oli see lõputu rõõmuallikas. Põhjus olla. Ma olin alati kole üksi, ma harva usaldasin kedagi endaga kaasa, endasse. Oma retkele. Unistustesse. Ja siis olid sina sääl. Võtsid üle selle, mis piinas-painas, astusid mu unistuse, mu seksi, mu iha kohale. Tulid mu luulesse, mu luuleks. Olid mu argipäev, ta kellaajad ja kulgemised ja kõik. Jalutuskäigud. Linnatänavad. Mereäärsed liivaribad.

Ja siis miski muutus. Sina muutusid minu sees. Võib-olla mitte endas, nagu sa oled, aga sa muutusid minu sees. Ja alguses tegi seegi rõõmu, see, et ma ei saa oma armsatest parasiitidest lahti, et ma kõnnin nagu elav reisimüsteerium, pää täis sind… no ja ka noid teisi hääli ja olemisi, aga eriti sind. Su sõnu ja silmi ja sõnumeid, su keha ja ta kutsuvaid õnarusi ja avausi ja lõhnu.

Ja siis miski muutus. Miski muutus nii kurvaks ja kurjaks. Sina elad ikka mu pääs, aga selles elamises on ainult valu, ja ma ei oska seda välja võtta. Mul on vahel tunne, et ma pean sind enesest välja lõikama, lõikama need kohad ära endast, kus sina oled. Lõikama ära oma keele. Oma luule. Oma riista. Ja peksma puruks selle pääkolu, selle koletu kolba, mis ei lase mul sind enesest välja süljata ja hüljata.

Peaksin põletama need raamatud ja õhku laskma selle mereäärse rannariba, millel meid ikka näen kõndimas.

Kuidas saab õnn muutuda haiguseks, ma ei teadnud, et see saab olla nii hullhellvalus.

Aga sa oled mu pääs, ja ma ei oska sind säält välja võtta. Kergem on välja lõigata mäda hammast. Või vähki enesest. Või tuhandeid parasiite, keda vahel tunnen oma naha all vohavat-voolavat. Oma soolikais siplevat. Närvisüsteemi järavat. Nende vastu on mul mingidki relvad. Aga sinu vastu…

Sa oled mu pääs. Ma olen proovind tuliveega, see on mind vanasti ikka aidand: unustada kõik. Aga nüüd on see vahel vastupidi, see toob kõik tagasi ja veel valusamalt. Äkki aitaks tuli, põlemine, põletamine? Äkki saab selle nõiduse enesest välja põletada, tuleriida pääl kõrvetada sind minust välja?

Sa oled kõikjal mu pääs, ja ma pean kutsuma mingi parasiiditõrje, tapma end kuidagi alkoholi või keemiaga, lõikama lahti oma kolju-kolbakese. Et see ilus pää oleks jälle puhas, et selles hinges poleks enam jälgi sellest valust.

Ma ainult vahel kardan, ma tapan sellega ka oma luule. Tapan ka enda. Aga mis ma olen muidu väärt, milleks seda kõike vaja? Mida sääl kahjatseda või taga igatseda.

Sa elad mu pää sees. Nagu Juhan Liiv, aga tema on vähemasti surnud, tema oma luulude, oma paranoia ja isamaaluulega. Kõik need kolm tulnuks tast välja ravida. Nagu minust ei saa üht osakest välja ravida, vaid tuleb lõigata kõik, lasta sel kõigel minna. Isegi kui alguses on valus. Pole hullu, valusamaks läeb. Ikka valusamaks.

Teistest kehadest, karvastest ja siledatest häbemetest, rappuvatest rindadest, himustest huultest pean ma otsima seda tuld ja ravi. Ja kui see ei aita, siis teen lõkke, millist pole nähtud, ja ronin sellesse ise nagu Jeanne D’Arc, nagu see reedetud jumala nõiake. Nagu see verine laps.

Sa elad mu pääs. Ja mul on vaja mingit kirurgi või demiurgi või et langeks sisse see lagi ja lõppeks see laul.

Varatalveöösse, hingedeaega tahan ära, jalutama. Järsku see külm, see pimedus, paneb vähem valutama.

Mustmiljon põhjust, miks elada või olla või kuulata, mida teised mulle räägivad, veel lugeda, veel laulda… Aga enam ei ühtki sellist lugu ega laulu, mida ma kuulda tahan, kui see valuving elab mu pääs, mu sisimas. Naljakas, naljakas on inimese sisemine loom. Naljakas ja nukker. Kodutu, kole elukas. Magama tuleks ta panna. Magama nii, et enam ei ärka…

 

IV

 

Ma pole olnud väga hää isa. Ma pole olnud väga hää laps. Ega paps.

Mul oli omajagu „isafiguure”. Toomas Liiv. Kui ma oleks osand vaid märgata ja sääl olla tema jaoks. Toomas tuli mu pähe, mu unedesse, mitu korda, pääle oma surma. Ja ta küsis, ta ei käskinud, ta ei kamandanud, ta ei õpetanud. Ta küsis: Jürgen, mida sina tahad? Ja siis ma jäin vastuse võlgu, ma ärkasin.

Juhan Liiv siis veel ei eland mu pääs ja ei täitnud mind oma tohutu paranoiaga, oma hirmuga selle olemise ees. Kahtlusega kõige ilma suhtes, kahtlusega, mida see ilm väärib. Kui sul on naine, muidugi, kes ei usalda end sulle, kes ei anna end ära, kes ei julge ega taha lõpuni öelda, et on sinu oma, siis ongi maailm nõrga mehe paranoiapidu.

Kõik on üks tohutu Kafka. Haiglakoridorid ja lõbumajad. Aga litside hinnad on nii kõrged, et ma ei saa seda endale lubada. Iga kord, kui ma hakkan majanduslikult järjele saama, juhtub mingi jama, mis neelab kõik, mille pärast ma tööd olen teind. Jah, tõesti, see on nagu seitsme venna põlluharimine: kui nad tõesti püüdsid, tuli mitmel aastal hall ja võttis kõik. Minu hall… see sööb kõik mu elu värvid.

Miks keegi pole tulnud veel mõttele teha paranoiadiskot? Iga nurga taga leiad oma kallima langemas teise kaela, imemas, amelemas, kuhtumas-kustumas-kadumas su kaisust. Mulle oleks see lihtsalt ilus mõrva- ja tapadisko! Ma olen alati tahtnud lihtsalt kuuma paksu verd oma kätele. Ilusat mõttetut surma (ses mõttes olen ma maniakk, kuigi õrn maniakk, ma arvan, et ma pole psühhopaat… mu olemine seisab süümekatest jalgadel). Sest mõttekat meil pole. Sest meil pole hingi, pole jäävat energiat, pole armastust. Aga punasest paksust ve­rest saab põrandale joonistada suure ilusa smaili!

Ma helistasin oma isale. Üle päevade, üle kuude. Tema mure mu pärast, tema soov, et ma ei jooks. Et ma ei istuks, pää viltu, nagu Tom Waits. Ma armastan seda viltust, kalduspäist Tom Waitsi! Tema, ainus kõigist, on kunstnik, on poeet!

Parim sõber, keda olen näinud… tema vist ei helistand oma soomlasest isale, mis talle helada, eks, see mees pole olnud ta jaoks sääl, mu isa ikkagi oli neis aastais kohal, kuigi purjus või puudu või puupäine… Mu sõber, must noorem, ta on peaaegu minu eeskuju, mu isa. Temas on tahtejõudu ja mehelikkust (kuigi ka tema on haige ja kurb ja võitleb… äkki on ta ikka rohkem nagu vend mulle, nagu peegel, aga rohkem… mees…). Ma nagu mantrat kordan ta lauset: keegi ei seisa minu ja mu päikse vahel! Keegi ei saa lasta mul olla õnnetu, sest siis ma läen… Tema, jah, mu laps, mu poeg, mu vend, mu geenius, mu isa. Isasepäev peaks selle nimi olema…

Mu ema helistas mulle ja jauras, miks ma joon (ma polnud ärgandki, kell oli veidi pääle üheksat, olin võtnud liiga mitu Xanaxit neil päevil ja saand kuidagi kaineks, olnud kaine ja lastega siis, teinud palju süüa, mängind nendega lauamängu pea südaööni, kirjutand mitu tundi, ja siis kallimaga rääkind me valust, kuidas me enam kallimad pole, ja istunud omaenda tühjuses ja tühisuses veel hommikul neli-viis, kui ma kindel polnud, kas ja kuidas… varased öötunnid on vastikud, ma tean, aga ma olen liiga arg, et minna) ja midagi välja ei anna, ei avalda, ei kirjuta, tal pole vist aimugi, et ma olen kirjutanud umbes viis korda rohkem, kuus korda rohkem! luulet kui ükski mu „konkurent” või „kamraad” (öelda, et mul on nelja-viie luulekogu käsikirjad taskus, on olukorra alahindamine, ma olen eesti tänase luule isa ja isane, ma olen kõik, mis teil anda on, ja kui see on vilets ja ei meeldi… see on teie isadepäev, siin on mu ilased õied, palun!), Eestis pole teist nii haiget luuletavat-talletavat inimest ja minu puhul on kohutav see, et suurel määral on see sõnnik, mis ma toodan, ka põnev. Noh, põnevam kui sajandi keskmine luuletoodang. Minu halb on sageli parem kui see emotsionaalne praak, mida auhinnatakse. Aga muidugi, ma ei tahtnud kirjutada luuletust sellest, kui ülbe, uhke ja haige ma olen, päälegi… kui see on poos ja roll ja vale. Samas olen ma nagu iga teine.

Sest mu pääs elab mu kallim, mu tütar, mu isa, mu poeg, mu eksnaine, mu… sina, ema. Mu kõik. Ükskõik.

See pole ühine, see pole üks, ma pole üksi. Ma pole ükski.

Kuidas ma seda seletaks? Mu isa tahaks, et ma räägiks taga vahel. Ja ma luban ja vannun, et räägin. Ma tahtnuks vahel väiksena, et ta rääkinuks rohkem minuga, kui pisike olin (olen ma nüüd pisike, et maksan kuidagi kätte, et ei oska taga rääkida?). Need harvad korrad. Ma armastan anekdoote… Mu kallim, kes juba on teinud otsuse, et ma pole ta elu armastus ja ta nagunii ei saa muga olla… mu kallim vihkab anekdoote. Aga mina armastan neid! Ma kuulaks ja räägiks neid lõputult. Sest oli üks öö, üks neist vähestest, kui mu isa jõudis koju. Purjus, aga jõudis. Polnud palju õhtuid, kui ta olnuks kaine, ja palju neid teisi, kui ta jõudnuks.

Ja ta rääkis kõiki neid anekdoote, neid lollakaid lugusid, ka roppe. Kõiki, mida teadis. Ja ma istusin ja kuulasin ja imetlesin. Sest see oli üks esimesi kordi, kui ta niiii pikalt muga rääkis. Ta rääkis jänese-, Juku-, Tšapai-, tšuktsi- ja ämma­lugusid. Need on mul kõik meeles. Neist ise edasi räägin ma vaid üht. Aga ta rääkis toona tunde…

Ma nüüd ise püüan alati oma pojaga rääkida. Anekdoote ma kardan rääkida, see on mul olnud keelatud peaaegu neli aastat. Mu kallim ja tütar teevad nalja, et nad naeravad iga kümnenda korra pääle, kui naljatan. Ja siis ka. Et mulle halastada. Mul pole vaja teie halastust, mul on isadepäev!

Igal isal on oma isadepäev, oma halastamatu päev, oma lõpp. Toomas Liiv kirjutas, jõi, jäi üksi ja jäi haigeks. Ma ei vihka oma isa, ma isegi armastan teda. Nüüd, kui tal on olnud kaks infarkti ja kaks insulti, räägib ta, et on lõpuks joomise maha jätnud. Räägib, natuke, otsides sõnu.

Mu kallima isa ei otsi eesti keeles sõnu, sest ta kardab neid eest leida… vigaste ja tiivutute-siivututena. Talle kõneleb see maailm, et ta ei oska kõnelda… mulle vaid seda, et ainult kõnelda ma oskangi! Ma olen sõnademees, ma olen mittemidagi.

Mu isa oli Juhan Liiv, mu ema on Lydia Koidula (eesti mehed surevad alati varem ja on aredamad). Nad elavad mu pääs, ja nende olemine teeb mulle haiget, teeb mind haigeks. Ma tahan vahel selle tumeda sinise tindi asemel kasutada tumedat punast, enda oma. Kirjutada end lõpuni.

Austa oma ema ja isa!, käsib meid patriarhaalne pask ja kord. Nagu oleks kellegi sigitamine, kellegi üleskasvamise üleelamine ja väljakannatamine juba iseenesest midagi väärt!

See on hirm, inimese hirm, mis on kirjutet pühatekstidesse. Ainsad isa ja ema, kes on väärt seda austust, seda su sisimast tulevat ausust, on need, kes usaldavad sulle end ära anda, kes ei karda seda, et sa oled nende laps, kes ei häbene sind… nemad väärivad seda piibellikku kummardamist. Patriarhid ja matriarhid! Häbenege, et te olete oma sigitamise kirjutanud pühakirja! Jumal, kui ta on, ei anna seda teile andeks.

See, et me kepime. See, et me tissitame ja siis karjume laste pääle, ja kasvatame neid… see ei tee meid veel vanemaiks, austusväärseiks. Usaldus, enese äraandmine, ajaga ärateenimine, lapsega koos kasvamine, lõputu andestamine. See ehk lõpuks teeb.

Kui sa tahad karjuda, karju enda pääle! Sina oled seda väärt, kui sus on nii palju viha. See ei tee sind veel isaks või emaks.

Kujuta ette, kui pühakirjas seisaks: austa oma lapsi! Millised lapsed siis kasvaks! Või siis…

Mu vanaisa on vaikne, ilus ja tark mees. Aga ta ei ole vist tahtnud kedagi liialt kasvatada. Tema on kasvanud. Veel vaiksemaks, ilusamaks ja targemaks. Tal on nõnda muidugi raske. Ta on range ja aus ja üksik ja tark. Ja tal on raske. Oma kahe keerulise tütrega. Mul on ka… kui mu tütar ei kuula ja kärgib ja näitab kõiki relvi ja strateegiaid, mida ta mu kallimalt õppis… kui mu poeg kogeb rünnakuna iga mu sõna ja keeldu ja… armastab vaid, kui me suviti korvpalli loobime või talviti kuuma vahvlit sööme. Ma ajan muidugi pada. Eks ta armastab muidu ka. Eks mu tütar peabki peitma oma valu, mis ma talle teen, millegi taha, mis teda kaitseb…

Oma kallimatele olen ma isa, mu naisedki on mu lapsed. Selles mõttes ma usun patriarhaalset korda, et kuigi ma tean: naiste käes on vägi ja võim ja hirm ja pole mehi — ehk pääle pühhopaatide-taatide —, kes kunagi naisest üle käiks — pole ka naist peaaegu, kes ei teeks kallimast oma issit. Ja siis ei kaotaks teda ses elus mehena.

Isadepäev. Isatapupäev. Päev, kui meie patte ei anta andeks. Kui valu tuleb tagasi valusamana. Kui iseendaga on raske leppida. Aga miks peakski, mis sitane, neetud budism see on, et endaga peab leppima. Äkki on inimlik end vihata. Vahel andestada, vahel võidelda, et paremaks, veidigi paremaks inimeseks saada. Siis pettuda ja lasta eneses pettuda teistel. Kas see polegi me usk ja olemine ja uks sinna, kuhu läeme: tühjusse. See on isadepäev. See on see, kui sa vaatad endasse, ja näed kõike, mida sääl ei ole. Ja Elvis laulab: „Daddy, please don’t cry!”

Toomas Liiv sel viimasel sügisel, enne kui ta mu unedesse tuli rääkima… ta oli üksi ja tal oli kopsupõletik… ja ta läks ja võttis oma õlled. Ta käis haigla ja ülikooli ja õllepudeli vahet… Toomas Liiv elab mu pääs. Ta kirjutas võib-olla parimad luuletused, mis eesti keeles on kirjutatud. Kirjutas ehk paremini kui Juhan Liiv. Paremini kui Beebilõust või mina. Aga ta suri… üksi. Ja ma ei saa sel isadepäeval minna taga üht üksildast porterit jooma öös. Minu isa enam ei joo. Pääle kaht insulti ja kaht infarkti. Aga ta ei räägi muga ka luulest. Noh, sellest, mis elus oluline on. Mulle. „Daddy, please don’t cry.”

Kõik on üks tohutu Kafka. Joomasõbrad on isade eest. Litsid emade eest. Isaliini pidi pärandub ainult kurbus ja joomatõbi. Mitte nimi ja võim. Misse nimi ja võim ka ära pole… surm pärib kõik. Ainult Paani labürindis on hää.

 

V

 

Vabariik elab mu pääs. Praegu on see Weimari vabariik. Ta kurb ja sünge kabaree. Sotsiaalne. Sotsio- või sotsia-, härra Mauruse majas sellest ei räägita!, aga me kõik oleme vangis härra Mauruse majas. Elu on kool. Ja hullumaja. Elu on pooleks kool, pooleks hullumaja. Ja need, kes meid ravida püüavad, need on nagu arstid ja samas ka hullud… Isegi kui nad on noored ja ilusad ja päriselt tahavad meid aidata. Kuidas sa aitad meest, kelle pääs elab vabariik.

Weimari vabariik elab mu pääs. Inimesed, kellel on lootust, kes tahavad loota, aga kelle lootust varjutab mure ja hirm, hakkamasaamise hirm. Palgalise riigikirjaniku hirm, kes napilt maksab oma üüri ja võlad ja siis püüab minna kuskile maailma, minema, palverännule… Brecht kirjutab mu unenägudele laulusõnad. Brecht elab mu pääs. Brecht elab ja hingab mu öös.

Kas te teate, et sooja porteri saab väga hästi avada saksa keele vestmikuga? Miks peaks olema luuletajal voodis saksa keele vestmik? Sest luuletaja tahab lugeda Brechti jälle saksa keeles, ta tahab teada, mida tähendab Jeden Morgen, mein Brot zu verdienen… ja kas Arbeit macht frei? Mida see tähendab? Või teeb see Freiheit und Brot meid kurvaks ja üksildaseks ja sel leival on väärtus ehk ainult kuskil Jukolas või Impivaaras, kui sa kogu oma hinge sinna sisse paned… aga muidu on kõik üks… Pink Floydi sein, see sein, mis meid valitseb. Millest saab võtta raha. Ja raha lohutab. Raha eest saab porteri ja lapsele kuuma vahvli jäätisega. Ja siis pole öö nii hirmus. Pole nii mõttetu olla.

Mu pääs elab vabariik. Juhan Liivi vabariik, mida kunagi ei tulnud. Kõigi nende naiivsete idiootsete 1980-ndate luuletajate — ma nimetan neid runneliteks, kuigi tema pole milleski süüdi — kõigi nende runnelite vabariik, mida kunagi ei tulnud…

Kutsuti kord Runnel koos ühe aegade vastikuma, egoistlikuma, omakasupüüdlikuma ja ohtlikuma pääministriga telesse. „Tähelaeva”. Luuletaja istub „Tähelaevas” ja purjetab ja purjutab tähtede taha! Mitte et Runnel jooks. Ja siis see pääminister, kellel on oina aju ja ketikoera süda ja kes nüüd saadeti ära Euroopasse, see pääminister ütleb, et tema helistas Runnelile, helistas otse 1980-ndate eesti vabadusluulele ja vabariigiunelmale, südametunnistusele!, ja küsis, kas viia see pronksmees ära. Ja Runnel ütles: viige! Ja pronksmees viidi (sellele järgnes keskmise jalgpallifännide möllu moodi lööma, kui võrrelda tänase Saksamaaga… olen kogemata nimelt mõlemale sattund), see Palusalu-kuju, noh, see nukker eesti poiss võõra väe mundris. Viidi ära. Sest 1980-ndate vabariigiunistus ja luuletus ütles endisele kommunistlikule võimurile, kes veel siis… 1980-ndail, laskis Tartus koertel üliõpilasi persest pureda… ütles talle: viige see pronksmees ära! Tookord, 1988, löödi noorel hullul, tänase vabariigi geeniusel (:)kivisildnikul selle hilisema pääministri kaudsel käsul Tartus prillid sisse. (:)kivisildnik, miks sa trügid Tartu, Tartu ongi rõve linn! Oma süü. Tule Tallinnasse! Meil on siin nii neegreid, venelasi, prostituute kui poeete! Ja kõik võivad hääletada! Võivad minna linnapiirile ja hääletada Tartusse või Pärnusse või isegi Euroopasse ja näha esmakätt — first hand —, et sääl on veel jubedam. Meil on vähemasti karge meretuul. Ja ilusad sügised.

Aga mu pääs elab vabariik, see on rohkem nagu unistus vabariigist. Ainult et ma olen ammu aru saanud, et mu unistused… need pole tähtsad mu kallimatele, mu lastele, mu luuletajaist sõpradele… ega vaevalt ka mu vabariigile. Sellele vabariigile, kes maksab mulle praegu pisikest palka, pool riigi keskmist, et ma saan vähemasti napilt oma üüri ja võlad maksta, ja enese rõõmuks seda kurja luuletust kirjutada (kusjuures nüüd lajatavad isehakand kriitikud, et see pole luuletus: minge perse, mina olen Prokrustese säng ja ainus margapuu, mulle makstakse selle eest, mina mõõdan ta parajaks — see on luuletus!), see on rohkem, kui nii mõnigi saab. Mul on isegi üks porter! Mille ma avasin saksa keele sõnastik-vestmiku abil, mis aitab mul mõista Brechti.

Ja Weimari vabariiki.

Ma panin mängima ka tollase Saksa kabaree plaadi, lõbumajade ja kõrtside kupleed ja šlaagrid. See on ilus. Vabariik elab mu pääs. See vabariik ei ole saja-aastane. Või peaaegu ehk ongi. See on mu vanaisa pärast ja ta päralt. Talle on see tähtis, tema on siis sündind. Tema käis siis isegi veel Reaalkoolis, minu ja mu laste koolis! Minu jaoks on see kökkermökker. Kui meil on siuksed 1980-ndate luuletajad, kes kinkisid meile vabariigi, mida juhivad tüübid, kes lasid koertel üliõpilaste kintsu karata… Kes lõid (:)kivisildnikul prillid sisse.

Siin me oleme. Me pääs elab vabariik. Mina olen kommunist, aga ainult seepärast, et ma usun, et kõik lapsed peavad saama võrdse stardipositsiooni. Suurtest ma ei hooli enam ammu, kui neil pole just peenike piht, suured rinnad ja perse ja silmad, mis panevad hetkeks unustama selle valu. Siis nende suhtes olen ma kommunist. Nad peavad end minuga jagama.

Vabariik elab mu pääs. Ta on kogu aeg minuga, ma sureks ta eest. Tema ainuke häda on see, et ma vaatan ringi… ja ei näe teda. Siin taga, Pelgurannas, vastu Kopli parki. Siin, kus on vaeste inimeste poed ja müüakse ikka hiina saapaid ja kus kolme kvartali pääle on viis viinapoodi! Siin on mu Weimari vabariik. Siin laulab mu Brecht mulle unelaulu. Ma läen alla Pelguranna äärde. On saand kell kolm. Ma ei näe täna kuud. Aga ma läen korraks.

Paremal on sadamadokkide tuled. Laaditakse, lossitakse, kaubarongid kolisevad. Pahemal on Paldiski maantee valgusviirg ja Õismäe ringil on ikka tuled… Loomaaed, see on sääl all, pimedas, üks mu lemmikpaik. Ma tahaks sinna tööle. Ma korjaks lõvisõnnikut ja räägiks lastele sudaani maasarvikust ja imetleks amuuri leoparde ja kõneleks Turovski kombel Corvus albus’e ja selle nukra võhatu Karliga, kes end enamasti peidab, ja kuulaks tolle laste looma­aia talitajast vanaproua jutte (teda pole ammu näind), kes — silm kavalalt vidukil — kinnitab, et too otsast näritud sabajupiga lõvipoiss on tegelt pede… ja… Saadaksin persse kõik hipsterid, kes ütlevad, et loomaaed on kuradist. Teie sojauba on kuradist, selle arvelt lõigatakse maha rohkem vihmametsi, kui on kogu Eesti pind. Eesti Vabariik, mis elab mu pääs.

Ma olen muutunud mustaks võluriks, surmasööjaks. Ma jagaks oma sängi hooradega, ja avaks oma pudeleid saksa keelega. Ma elaks oma unistuste Weimari vabariigis, valmistuks Tema Kelle Nime Ei Tohi Öelda (Jeesus?) taas­tulekuks. Ja veeriks oma haledas saksa keeles kokku Brechti värsse. Ja ma ei kirjutaks armastusest, vaid sellest, kes ja kuidas me üldse olla saame. Abort olgu lubatud ja paljunemine prii!

Mu pääs elab vabariik. Aga luuletajad — pääle (:)kivisildniku —, ma ei anna teile andeks, et te laulsite meid 1980-ndail vabaks ja siis jätsite selle vabaduse kolhoosnikele ja hingelt kommunistidele kultiveerida. Nad nimetasid end ehk reformariteks-rahvuslasteks. Aga nad tulid säält koolist ja koolkonnast, mis ei saanudki meile kunagi anda… seda vabariiki, mis elab mu pääs.

Nii et ma kuulan Weimari vabariigi kabareed, rüüpan porterit ja unistan nendest litsidest, kelles oli rohkem hinge-südant, või kuidas me tahaksime ka seda hoolimist nimetada… ja mu aknale peksab vihm… Mu pääs elab Soome Vabariik 1980-ndail. Ma olen väike sünge härra Huu. Ja kõik on hästi. See rabisev vihm on mu sõber. Köögis keedan mugulat, ja keebki mu tee. Oleks veel tilk rummi ta sisse, või mõni Admirali taadiõlugi kõrvale kahmata…

Mu pääs elab vabariik. Unistus vabariigist. Ma olen tiiger, kes just on avastand, et te unustasite puuriukse lahti. Mu pääs elab Juhan Liivi vabariik, mida ei tulnud kunagi. Mitte kunagi. Eile nägin ma unes Eestimaad. See oli üks vilets ja veider uni.

Mu pääs elab vabariik. Ma kannan teda kaasas nagu koormat. Igaühele, kes küsib, annan hää meelega tüki tast ära. See pole reetmine. Jagatud rõõm on topeltrõõm. Jagatud mure on topeltmure. Veel ilusam, veel kurvem.

See kõik elab mu pääs.

VI

 

Mu pääs on kirg ja kiri. Ja postkast katkine. Ja ümbrik, mis on rebitud. Ja sõnum, mida kunagi sa ei saand saada. See oli ainus, kus ei old irooniat, sääl ei olnud inimsuhtepraaki. Või kujutletud sind kui saaki. Kuid seda kirja nüüd sa küll ei saa, ei suuda teda uuesti sõnastada ma. Ses oli lootust-ootust. Oli kirge. See kiri oli virge-terav. Ja isa sõna, oluline sulle, oli elav! Ent ta ei jõudnud, ju siis aeg, ta juhuslikum julmus vist ei nõudnud, et jõuaks sinuni ka miskit head. Seepärast hingekõntsaga sa leppima vist pead: kuid tea, ka sina, kogu aja, elad minu peas.