Olen lugenud Hando Runneli lühiesseede kogu „Mõõk ja peegel” (1988) varem kahel-kolmel korral ja pean seda enda mõtlemise arengut silmas pidades väga oluliseks raamatuks. Nüüd „Mõõka ja peeglit” taas lugedes hakkas mul esi­mese asjana peas ringlema sõnapaar „poeetiline insener”. See sõnapaar jäi olulise märksõnana püsima kogu raamatu lugemise ajaks.
Hando Runnel on Eesti Põllumajanduse Akadeemias mitu aastat agronoomiat õppinud. Seda tuleb siin silmas pidada, sest me kõik oleme pärit mitte ainult oma lapsepõlvest, vaid ka noorukieast, millal õpitu kõige intensiivsemalt meeli kujundab. Nõnda võib väita, et Hando Runneli kui maaparandusinseneri võimed hakkavad tööle ka kesk tema hilisemat loojaelu, lüües välja temas kui luuletajas, aga ka kui mõtlejas. Eelkõige mõtlejas. Tema mõtlemise laad on säärases kontekstis justkui (meele)maaparandusmasin, mis teostab sookuivendust lugeja ajus, selles piirkonnas, kus asub mõtlemine. Sest selle koha peal inimese ajus, kus asub mõtlemine, on soo — suur, ohtlikult vesine, põhjatu ja laukaid täis tümasoo. Seda on elu ja ajalugu aastatuhandeid näidanud. Aga miks on inimene sellel kohal oma ajus, kus peaks olema välja arendatud elurõõmus mõtteaktiivsus, ikka ja jälle soostuda lasknud? Sellele vastab Hando Runnel nõnda: „Kehaline töö on raske. Aga veelgi raskem on vaimne töö. Kõige raskem töö inimesele on mõtlemine. Mõtlemist õpib inimene oma elus kõige kauem. Mõtlemine on väga raske. Produktiivse ja imperatiivse mõtlemiseni jõuavad väga vähesed. Väga vähesed saavad tunda mõtlemise tegelikku raskust. Enamasti loobuvad inimesed mõtlemisest juba väga varases eas, sest see käib neil üle jõu. Nad lasevad enda eest mõelda targemail. Nad saavad tarkadelt kõik elus vajalikud soovitussõnad ja juhtmõtted. Kehalise töö mehhaniseerivad ja automatiseerivad nad ka ära ja nii on nende elu kõigist põhilistest raskustest vaba.” („Mõtlemine”, lk 97.) Ja teisal: „Kui viimaks mõelda viitsiks, saaks aru, et inimese peapahe on ju laiskus.” („Laiskus”, lk 125.)
Nõnda uitab inimese aju hallolluses selle koha peal, kus peaks asuma elurõõmus ja aktiivne mõtlemine elu üle, hoopis laisk tuul ja mõttelagedus. Aga samal ajal on see soolaadne märgala inimesele, kes kõiges ikka kergust ihkab, ängistav taluda. Sestap panebki poeetiline insener Hando Runnel käima oma poeetilise (meele)maaparandusmasina, milleks on needsamad esseed „Mõõgas ja peeglis”, ja hakkab sellega laisavõitu lugeja mõttesoosse rajama kuivenduskraave, kuhu niriseb inimaju happelisest turbamullast tume ja meeleraske vesi. Aga sellisel kombel, seal kraavis, saab sellest tumedast veest juba lugeja mõtte- või kujutlusvõime paati kandev vesi. Mõtlemise kaudu on toimunud positiivne metamorfoos. Rajanud nende filosoofiliste esseede abil oma teadvusesse sookuivenduskraavi, võib lugeja nüüd paadiga juba sügavamale sõuda. Ning seal on tal võimalik tutvuda teadvuse sügavuses asuvate haruldaste soosaartega, kuhu keegi peale tema enda kunagi ei jõu. Need soosaared on intiimselt ainulised, ainult lugejale endale omaste taime- ja putukaliikidega.
Peale selle saab nüüd teadvuse soisest happeveest kuivendatud turba pressida brikettideks, millega omakorda saab kütta maja. Maja aga on Hando Runnelile kui poeetilisele insenerile väga oluline sümbol: „Inimvaimu suurimaks ettevõtteks ja saavutuseks, suurimaks seikluseks kunstide vallas on ehituskunst, s. t. Maja. Maja seinad mahuvad kujutavkunstide liiki, neis valitseb aineline olek; ent majad pole läbini umbsed, nad on õõnsad, õõnsustes võimutseb sõna ja muusika.” („Ruumimäng”, lk 113.) Või teisal: „Kultuur on maja, kultuuri uuenemine on värske võõbakorra saamine pealesirgunud põlvkonnalt. Sügavuses püsib maja ehk sajandite viisi, päris muistsetele luudele toetub ta vundament, aga veidike värvi ja kõik mõjub uhiuuena.” („Hoidjad ja päästjad”, lk 133.) Või kolmandas kohas: „Maja on ka nagu masin, sama absoluutne ja sõltumatu. Maja kui masin, maja kui kunstiteos.” („Kunstimasin”, lk 37.)
Poeetiline insener kirjeldab kunstiteost kui masinat, mis on omaenese piiridesse suletud, lõpetatud, terviklik. Samas lisab ta kohe olulise tingimuse: „Tegelikult pole aga ükski masin päris eneses püsiv, päris enesesse jääv, kui ta toimib. Toimimise ajal on iga masin juba seotud, iga kunstiteos on samuti seotud. Seob kasvõi ainult rihmaseib mõne muu agregaadi külge. Mürisev traktor on seotud rihmaga rehepeksumasina külge, toitva kummivoolikuga petroolivaadi külge, ämbriga jahutusvett andva kaevu külge, jne.” („Kunstimasin”, lk 37.)
Kuidas Hando Runneli mõtteloogika hargneb? Milliste rihmaseibidega on seotud tema poeetiline mõttemasin lugeja teadvuse külge?
„Mõõga ja peegli” autor ei lähe oma mõttearendustega uute utoopiate rajamiseni, ei mässi lugejat poeetiliselt nõiduslikku stiili, nagu seda on teinud mõni teine tuntud eesti kirjanikust mõtleja. Elukogenud külamehe tagasihoidliku, heatahtlikult lõõpiva stiili abil juhatab ta lugeja pigem tema enda mõttemaailma raja algusesse, näidates asju uudsete vaatenurkade ja kujundite kaudu ning ergastades sel kombel lugeja mõttemängulist taju. Mõni näide: „Me ei kadesta andekat tema aruka aru pärast, me kadestame kohtlast, kellel äkki ja üksainus kord õnnestub ütelda midagi arukat. Me ei kadesta rikast tema rikkuse pärast; me kadestame vaest, kellele juhus annab ajutise rikkuse.” („Kadedus”, lk 126.) Või: „Armastatakse öelda või arvata, et inimesed on halvad ja pöörased, mässumeelsed ja ägedad, aga ei — alandlikud on nad! Sadade kaupa maetakse neid maha, tuhandete viisi viiakse mulda, aga kas keegi neist on protestinud, kas mõnigi veel vastu hakanud, hauast tagasi pööranud? — ei ükski! Paljuke neist veel pärast kummitama tuleb, hingede ajal kodus käima hakkab, kiusama, kollitama, luud painama julgeb tulla? — ei keegi enam!” („Alandlikkus”, lk 130.)
Essees „Hoidjad ja päästjad” on aga üks mõttekäik, mis on vahepealse kolmekümne aasta jooksul iseäranis aktualiseerunud ja mida on seetõttu põhjust pikemalt esile tuua: „Teades-teadmata otsib igaüks meist elu põhiväärtusi, neid väärtusi, milledel on meie jaoks pühaduse paistet ja selle läbi ka lunastavat lõhna. Isiksuse (ja ühiskonnagi) allakäik algab hetkest, mil väärtused devalveeruvad või asenduvad võltsväärtustega, millel puudub pühadus. Suurte religioonide, universaalsete ideoloogiate arengulood olgu tüüpilisteks näideteks. Pühaduste järk-järguline madaldamine ja lähendamine aina madalamate ja praktilisemate eesmärkide suunas on olnud neis valdavaks tendentsiks. Langemise lõpp-punkt on võimsalt ülespuhutud kasuõpetus oma läbikõdunenud vaimsuse, hingelise kõledusega.” (Lk 134.) See mõttekäik riivab valusalt, kuna meenutab teravalt Eesti praegust „kolmeprotsendilise-majanduskasvu-mentaliteeti”, mis on saamas meil juba iselaadseks hingelise kõleduse „religiooniks”. Hando Runnel küsib seejärel, mis võiks olla see pühadus, mis inimesed uuesti kokku toob, neid ühendab ja ülendab. „Võib-olla loodus?” küsib ta. Praegune keskkonnavaenulik poliitika on nüüdseks juba üsna suure osa eesti rahvast ühe mütsi alla toonud, on pannud nad kodanikualgatuse korras protestima, vastupanu-ühinguid looma jne. Üks võit on ka käes, tselluloosivabrikut Tartu külje alla ei tule. Aga üldisemas plaanis? Mis saab Eesti metsadest, mida RMK poliitikute vaikival nõusolekul üsna armutult hävitab? Kas pole „võimsalt ülespuhutud kasuõpetus oma läbikõdunenud vaimsusega” meil siiski juba oma töö teinud? Eks lähitulevik näita.
Kakskümmend viis aastat tagasi, kui lugesin „Mõõka ja peeglit” esimest korda, arendasid mu mõtlemisvõimet edasi kõik selle raamatu esseed ja poeetilised vahe­palad. Tahaksin eraldi esile tõsta Hando Runneli meisterlikkust hoida läbi raamatu sirgena mõtluse künnivao intensiivne joon, ja kui see ümber mõne kivi või roosipõõsa või noore puu vahel käändubki, annab see tervikule vaid ilmet juurde.