Anti Saar: „Sõnaraamat”.
Kolm Elu, 2022. 149 lk.

 

Võib juhtuda, et Anti Saare „Sõnaraamat” tekitab lugejas esialgu natuke segadust.

Kuigi sealsed toimetajatelt saadud vabalt valitud ja 15 minuti jooksul Facebooki Messengeris koos selgitustega tagasi saadetud 123 sõna pakuvad äratundmist, nalja ja üllatust; kuigi see kõikvõimalike reeglite, piirangute, loomisprintsiipide ja matemaatiliste arvutustega mängiv oulipolik eksperimentaalprojekt on oma ebatõenäolisuses väga võluv; kuigi seal leidub hulganisti poeetilise keelefunktsiooni päris kõrgpilotaažini arendatud näiteid – sõna „sõnatu” selgitus on näiteks numbritest, sümbolitest ja tähtedest koosnev tõepoolest sõnatu jada; sõna „Võrumaal” käändub omastavas käändes „võrumaali”, sõna „õnnejanu” tuleb kirjutada kursiivis, mis teeb selle inimtunde puhtalt tüpograafiliste vahenditega silmapilk äärmiselt metafüüsiliseks, ja nii edasi ja nii edasi; ning kuigi on raske alla suruda liigutust, kui mängu astuvad legendaarne Jekki Rjazin, „kuuse­riisikas”, „maakonnaliinid” ja „liiklus­raev” – see siin on tõepoolest meie oma Eesti argimütoloogia –, kipub lugeja hinge siiski pugema väike kahtlus.

Paratamatult hiilib ligi mõte, et kuigi kõik see on tõepoolest korraga väga armas ja intelligentne, on mingi olemuslik osa siit tervikust justkui puudu. Tegu tundub olevat taas ühega neist raamatuist, kus internetis sündinud tekst on oma alg­kodust mingisugusel põhjusel teise raami tõstetud, ja kuigi tähemärgid ühenduvad sõnadeks endiselt täpselt samadel kohtadel mis enne, kuigi sõnad moodustavad tindist ikka täpselt sellesama tähendusega lauseid mis piksleist, on midagi selle tekstiga nüüd juhtunud. See oleks justkui jõuga mingisugusesse saja-aastasesse unne nõiutud, toitevoolikutest lahti kistud; muutunud ekraaniks, mille taga ei ole kirjandusteose põhjatut kaevu, vaid tühjus.

Loomulikult on siinsel puhul eriti keeruline rääkida „algkodust” – need tekstid on küll näinud ilmavalgust internetis, aga kas liikumine ühest isiklikust Messengeri postkastist teise on tegelikult „ilma­valgus”, nagu me seda harilikult mõistame? Nagu kõige esimeste aja­kirjas avaldatud sõnaseansi tulemuste sissejuhatuses selgub, lähenes kõigepealt Värske Rõhu toime­taja Antile ette­panekuga „avaldada kümne päeva jagu kirjanikupäevikut”.[1] Ühe­sõnaga, kas siin ei tuleks kasutada veel mingit kolmandat sorti kriteeriumit? Aga siiski on tunne, et midagi väga olemuslikku on algsete tekstide loomiseks kasutatud meetodis teisiti kui siis, kui kohe algusest peale teadlikult kirjutatakse raamatut. Ja et see, mis võis olla orgaaniliselt elav, lõbus, teravmeelne ja kaasahaarav kirjanduslik mäng Messengeris, on oma loomuliku multimodaalse keskkonna kadudes kaotanud ka midagi muud, võib-olla oma olemise põhjuse.

Kui Anti enam ei pea 15 minuti jooksul reaalajas reageerima ja meie ees on igavik; kui toimetajaga kokku lepitud kellaaegadel ei ole enam mitte mingisugust tähtsust, sest raamatus on kõik tehted kommutatiivsed; kui need siiski kellelegi kirjutatud kirjad on nüüd mõeldud abstraktsele lugejale; kui need ainult tänu kellelegi sündinud read oleksid nüüd siia lehtedele sattunud justkui puhtalt juhuse tahtest; kui nüüd autor varjub ajas ja ruumis oma läbi­paistmatu ekraani taga, samas kui sõnumi­saatmisse oli alati sisse kirjutatud ka võimalus „reageerida”; kui tillukese Messengeri akna ruumisund on haihtunud, sest paber­raamatu tähemärkide hulk on teoreetili­selt piiramatu; kui meil enam pole teksti sisse võimalik minna ja me oleme sunnitud leppima paberisse hangunud puutetundliku pealispinnaga; kui sõnade vahelt on lahkunud Messengeri lähedus ja küljendatud lehekülgede valgetel äärtel helendab kirjanduse elitaarne vaikus, kui kogu kon-tekst – lingid, pildid, videod, hashtag’id, emotikonid, kellaajatemplid, rohelise täpiga „sõbrad” online ja jumal teab veel mis – on välja lõigatud ja sellega koos katkenud ka justkui mingid tähendus­organismi närviühendused, siis mida see tekst meile õigupoolest tahab öelda?

Kas see on näiteks mingisugune omalaadne „tunne iseennast” projekt? Proovib Anti Saar siin olla „see, mis ta on”, mitte „nii nagu”? Panna end piirsituatsiooni ja vaadata, mis tema seest välja tuleb? On see soov saada internetile omase korraga suulise ja kirjaliku kõne kaudu kätte enda seest mingi ausus – sest nagu Michael Halliday ütleb, suulises kõnes oleme me vähem konformistlikud, me ütleme hoopis teisi asju?[2] On see katse leida taas mingi autentsus? On see plaan võidelda kirja ebaaususega nagu Sokrates? On see sportlik sooritus? On see Anti Saar kui word-machine, kangelane, kes üritab meie kõigi eest ellu jääda maailmas, kus meid pommitatakse alatasa ükskõik millega, pannakse igal hetkel millegagi suhestuma? On see kaval nõks, millega väljendada irooniat – „luua” paberil „sisu”, see tähendab produtseerida ohjeldamatult, lakkamatult, vääramatult tühja vormi ja tuua see vahe esile? Või on see tõesti miski, mis „pühitseb rutiini, silma­pilksust ja mööduvust”?[3] Veel midagi?

Aga lugeja ei ole ju rumal – ta tajub väga hästi, et paberraamatus ei ole ajasurvet enam nende ühekaupa loodud sõnaseletuste vundamendiks; et pinge teadmatusest, mis hoidis enne seda reaalajas sündivat kirjandust struktuuriprintsiibina seestpoolt koos, on nüüd neutraliseerunud; et autor on trükipoognal täiesti üksi – mitte keegi pole „temaga samal ajal internetis”; et paberi ühemõõtmelisel pinnal ei muutu enam miski „vastavalt hetketujule”,[4] sest minevik on ­kustutatud, sulatatud – nüüd on meie ees kõik korraga; et raamatu puhul on publik alati iga lugeja, avalikkus; et juba Messengeri kirjakasti šrift ise tähendab muud kui raamatu elitaarne seriifidega kirjatüüp, ja et kuigi iga sõnaseletus oli enne ajas kordumatu väärtusega tervik, siis nüüd on nad meie ees ruumis kõrvuti ja natuke seetõttu tühistavad teineteist.

Ja niisiis tikub talle pähe mõte, et see kõik ei ole enam see, mis ta oli, aga ka mitte veel see, mis ta tahab olla.

Ja ometi on tunne, et see on väga, väga hea raamat.

Millest see ometi tuleb?

Oot, aga mis on raamat? Raamat on „trükipoognaist koosnev terviklik väljaanne, mida katavad kaaned; sellisel kujul ilmunud v. ilmuv kirjandusteos”, ütleb „Eesti keele seletav sõnaraamat”. Ja siinse „tervikliku väljaande” tiitelleht – „tiitlit kandev leht raamatu alguses”, nagu täpsustab seesama sõnaraamat – on täiesti tavaline: seal on kirjas, et selle raamatu pealkiri on „Sõnaraamat”, et välja andnud on selle kirjastus Kolm Elu ja et selle autor on Anti Saar. Aga selle tiitellehe pöördel, tähendab kohas, kus üldiselt asub tillukeses kirjas „raamatuväline” info, leidub harjumus­päraste elementide kõrval – ISBN, kultuurkapitali logo, kujundaja, toimetaja, väljaandja, trükikoda, ilmumiskoht, ilmumisaeg – midagi üpris ebatavalist. Seal nimelt tänatakse – „sõnasaatjaid”! Ja tehtud on seda viisil, mis ei näe välja nagu harilik tänuavaldus tiitlipöördel – see moodustaks reavahetusteta täislause koos kõigi vajalike verbide ja sidesõnadega; samuti algaks see lause suurtähega vasakult ja jookseks horisontaalselt üle lehekülje, samas kui siinne „teave” joondub kitsa vertikaalse numbri- ja nimetulbana lehe paremasse äärde. See kõik ühesõnaga ­tõstab need „sõnasaatjad” – inimesed, ilma kelleta mitte ühtki tähte ju selles raamatus poleks saanud olemas olla! – selgelt esile, aga esile teksti-väliste toimijate hulka. Nad hakkavad küll rasvaselt trükituna teiste andmete hulgas kõige rohkem silma, kuid on kindlalt paigutatud ainult füüsiliselt ja materiaalselt teksti maailmasolekut mõjutavate tegurite hulka. Kui nad oleksid siin koos Antiga „immateriaalse” teksti loojad, figureeriksid nad kusagil raamatus sees – tähendab, teisel pool piiri. Aga nüüd on nad raamatu koorel, ümbrisel, kestal; seal, kus asub see, mis mõjutab väljast kogu raamatu tervikut ja kus asuvad üldiselt „tootjad”.

Ja mida me näeme selle „kaantega kaetud väljaande” lõpus, tagumise kaane lähedal? Seal, eelviimasel leheküljel, on nimekiri: „Tekstide esmailmumised”. Ja see pole iseenesest üllatav – lisaks Messengerile on need tekstid väheste eranditega kõik ilmunud kümne aasta jooksul ka Värskes Rõhus, Vikerkaares, Müürilehes ja Sirbis. Üllatav on aga see, et kuigi meie käes oleva raamatu pealkiri on „Sõna­raamat”, on nende ilmumisandmete juures juttu vaid kümnest järjest nummerdatud „Päevikust”. Ja selles, et teose pealkiri võib protsessi käigus muutuda, pole samuti midagi imelikku, aga see­juures päris kummaline, tähendab tähelepanuväärne, on nimelt see, et seda muutust rõhutatult mitte kuidagi ei seletata. Tekib tunne, justkui oleks siin tahetud teadlikult jätta mingisugune ebatavaline auk raamatu definitsiooni järgi suletud ruumi. Unustada meelega territoorium defineerimata. Rõhutada, et kuigi nüüd on kõik tekstid korraga meie ees raamatu tervikstruktuuriga kellakuplis, on tegelikult selle paberteose taga täiesti reaalselt kümne etapi kaupa ja läbi kümne aasta kestnud protsess, kus „iga päev oli isemoodi” ja „tulemused polnud kunagi sarnased”.[5]

Ja siis, kui lugeja on juba kõige suhtes valvsaks muutunud, avastab ta, et sissejuhatus – või me ei tea, kuidas seda peab nimetama, see on kummalisel kombel ainus tekst, mida tagant „Aineregistrist” ei leia – ei juhata meid tegelikult mitte kuhugi sisse, see juhatab meid välja. See ei räägi tegelikult kordagi raamatu sisust, see räägib protsessist – see räägib ainult sellest, kuidas midagi tehti, aga mitte kordagi, mida või milleks. Siin soovitakse justkui rõhutada, et alguses hakati lihtsalt looma – kas raamat tuleb, seda keegi ei teadnudki. Et see, mis on meie ees, on teatavat sorti tagantjärele koostatud tekstide kogum – omamoodi „kogutud teosed”, mille idee sündis alles nüüd. (Ja kui järele mõelda, võib-olla just sellepärast sissejuhatust polegi ka koos päris tekstiga ehk sõna­raamatukirjetega „Aineregistris” – see asub küll juba teisel pool tiitlipööret, ehk siis sees, aga samal ajal asub see siiski väljas.)

Ja kõige lõpuks tõdeb lugeja, et Peeter Lauritsa illustratsioonid algavad sissejuhatuse järel fotol tiksuma pandud kellaga ja edasi loevad need tekstide ajatult kulgevas ruumis omasoodu suurte numbritega 1–10 vastavate seansside ees täiesti lineaarset, horisontaalset, käega katsutavat aega…

Ühesõnaga, tundub, et lingvistiline ja bibliograafiline kood on siin väga kavalalt segi aetud.[6] Et paratekst on saanud ühel ja teisel viisil teksti osaks.[7]

Aga mis sellise mängu mõte peaks olema?

Kuid mõelgem korraks.

Selle raamatu pealkiri on „Sõnaraamat”. Ja esmapilgul tundubki see etendavat mingi­sugust omalaadset teatmeteost – ­isiklikku andmekogu, ühe inimese leksikoni. Aga tegelikult on see ju suur nali – kes see paneb sõnaraamatu kaanele „tutvustuseks” ühe sõna, mida on raamatus „selgitatud”? Kes küljendab sõnaraamatu leheküljed nii, nagu see oleks proosaluule? Kes laob üksteise otsa rõhutatult suvalisi sõnu – sõnaraamat on ju just kõik see, mis on välja valitud? Ja kes defineerib sõnu aja peale?

Kogu oma olemises, mis keskendub märkide kui selliste grammatikale, terve kirjakoodi seaduspäradele, lugemise süntaksile ja kirjutamise morfoloogiale, näib see raamat tegelikult palju rohkem olevat mingit sorti sõna-raamat, sõnade-raamat. See näib vaatlevat ennekõike sõnu kui selliseid ning nende murdumiskohti „elu” ja kirjanduse piiril.

Aga kus on need murdumiskohad õigupoolest aastal 2023? Kas pole nii, et kõige tähtsam pole praegu enam see, kuidas on võimalik näiteks kirjutada romaani ilma e-ta (nagu Perec)? Või kui mitmes žanris saab täpselt ümber jutustada lugu kaabuga mehest bussis (nagu Queneau)? Kas ei ole mitte nii, et kõige akuutsem küsimus ei ole ammu enam see, mis toimub trüki­kirjanduse piirides? Murda pead, kas mingi tekst on jutustus või novell, mõelda välja, kus läheb täpselt luule ja proosa piir? Või tähendab, ei, see on tõepoolest tähtis, see on üldse kõige tähtsam asi, aga veel tähtsam on see, et kõik need trükitud sõnad koos on juba ohus hoopis teistmoodi ja et kõige suuremaid võitlusi ei peeta enam kirjanduse sees, vaid selle serval?

Arutlustes üpris raskesti ­defineeritava digitaalse kirjanduse olemuse üle sõnastatakse see, millega kõik nõus on, enam-vähem nii: digitaalne kirjandus on kirjandus, mille olemuslikke omadusi ei ole võimalik paberile trükkida. Aga mingil väga kummalisel kombel on Anti Saar just nimelt suutnud paberile trükkida oma raamatu tekstide digitaalse põlvnemise – selle ajajoone, selle koodi, „postitused”, selle leheküljenumbriteta voo, vertikaalse liikumis­suuna ja autorite külgnevuse.

Selle tulemusena on sõnasaatjad ülendatud tegelasteks, ilmumisandmed on saanud narratiivi osaks ja pildid mitte ei täienda sõnu, vaid asendavad neid. Kuid niimoodi raamatu müüri ääres aine ühest olekust teise muundamisega tegeledes, rõhutades selgelt piiri olemasolu ja siis sellest kahele poole üle käies, pannes ühte patta ühildamatu, luuakse teose lamedasse kasti kolmemõõtmeline ruum. Ühel teljel asub pikkus, teisel laius, kolmandal on käegakatsutav sügavus. Ja kaks maailma, mis üksteist välistavad, on seal korraga koos, hoiavad kätest kinni; näevad üksteist eest, küljelt ja selja tagant. Tint ja pikslid räägivad samas keeles, interneti pime süda on kuldsele kirjanduse kujule organi­doonoriks, Messenger suudleb uinunud igavikku ajajoonega ja see ärkab ellu, lugeja muutub kasutajaks ja tunneb taas juba kaotatud lähedust. Ning see tehnikaajastu talumatu „piiritu olevik”, millest on, nagu ütleb Jaak Tomberg, „kujutlusvõime abil juba välja murda väga raske”,[8] on korraks raamatu põhjatusse peeglisse püütud.

Print is flat, code is deep, on öelnud digikirjanduse uurija Katherine Hayles.[9] Aga me kõik ju tahame, et sõnad „trükimasin”, „diip”, „koodeks” ja „tühjus” endale sõnaraamatus ometi uued definitsioonid saaks.

 

^[1] A. Saar, Päevik. Värske Rõhk 2014, nr 38, lk 56.

^[2] M. Halliday, Spoken and written language. Oxford, 1989, lk 29.

^[3] A. Saar, Päevik 2. Vikerkaar 2017, nr 1–2, lk 32.

^[4] Anti Saar „Sõnaraamatust”: mind üllatas, kuidas aju on võimeline end mobiliseerima. ERR 8. XI 2022.

^[5] Anti Saar „Sõnaraamatust”: mind üllatas, kuidas aju on võimeline end mobiliseerima.

^[6] J. J. McGann, What is critical editing? Rmt: J. J. McGann, The Textual Condition. Princeton, 1991, lk 56. Raamatule on viidanud nt Tiit Hennoste: „Kirjandusuurimises eristatakse lingvistilisi ja bibliograafilisi koode, mõeldes viimase all väljaande füüsilist olemisviisi (liik, paber, kujundus, tüpograafia, pildid, hind jms). Iga tekst paigutub füüsilisse ümbrusesse, mis hakkab tööle lugemist mõjutava koodina. Teisisõnu, iga uus bibliograafiline kood loob näiteks luuletuse uue versiooni, mille kaasautoriks on bibliograafilise koodi loojad.” T. Hennoste, „…igavust omale otsida?”. Keel ja Kirjandus 2017, nr 5, lk 394.

^[7] Genette on nimetanud paratekstiks kõike seda, mis „presenteerib” teksti ja muudab selle maailmas „presentseks”, tähendab, kõiki nähtusi, mis võivad olla verbaalsed või mitte ning mis teksti toetavad ja saadavad. Vt: G. Genette, Seuils. Pariis, 1987, lk 7.

^[8] T. Parksepp, Keelepiiride lähedal. Intervjuu Jaak Tombergiga. Värske Rõhk 2015, nr 43, lk 90.

^[9] N. K. Hayles, Print Is Flat, Code Is Deep: The Importance of Media-Specific Analysis. Poetics Today, 2004, nr 25, lk 67–90.