Teekond oli pikk ja huvitav. Igas suuremas asulas ja ristteel liitus mõni auto, bensiinijaamades ja kaubanduskeskuste juures tehti peatusi, täiendati varusid ja tutvuti. Omasoo teeotsast sõideti esimese hooga koguni mööda, ja et hilisemad tulijad ära ei eksiks, murdis Lembit pihlakalt oksa, torkas kraavipervele ja pistis selle otsa energiajoogipurgi. Õnneks oli Elmar eelmisel nädalal valda helistanud, kärkinud ja meelitanud ning pikk, künklik ja käänuline metsarada oli teehöövliga üle käidud. Teehöövel ise oli ennast miskipärast talu juurde võpsikusse parkinud.

„Huvitav, kas jäi kinni või väsis lihtsalt ära?” mühatas Elmar naatidesse mattunud hoovi keerates. „Olemegi kohal!”

„Issand jumal!” ahhetas Mare. „Ma loodan, et siin vähemalt mingeid loomi ei ole!”

Võsastunud taluõu täitus erutatult sädistavate linnainimestega. Naised hoidsid esiti kartlikult autode ligi ning piserdasid ennast, lapsi ja kõike muud tsiviliseeritut putukatõrjevahenditega. Vello haaras maasturi pagasi­ruumist suure roosa trimmeri ning tõmbas selle mürinal käima, Lembit ja Andero veeretasid minibussidest välja õuegrillid, jalgrajale asetati šašlõki­ämbrid ja longerorestid. Üks punetava näoga mees, kes oli karavaniga liitunud kusagil Kesk-Eestis ja esitles ennast Paide Arturina, hakkas kohe pudelist viina jooma ja anekdoote rääkima. Väike Ken-Martin, kellel oli kurvilistel metsateedel paha hakanud, oksendas. Tarekese poolt roomas kohale igivana hall koerarakats, köhatas tervituseks ning hakkas poisist eraldunud rohekat ollust isutult limpsima. Ken-Martin oksendas uuesti, seekord täpselt koerale selga.

„See on vanatädi kutsu Raki,” ütles Teele-Mall ning taipas alles siis hüüda:

„Vanavanatädi! Vanatädi Liisa! Me tulime sulle sünnipäevale, me kõik! Palju õnne sünnipäevaks!”

Pikkade lumivalgete juustega vana naine sammaldunud majakese lävel vaatas hoovil askeldavaid rõõmsaid inimesi äraolevalt, tema silmad olid suured, tumedad ja hämmeldunud.

„Väegä pallo võõrit inemiisi! Mille nä siin ommava ja kost nä tulliva? Sünnüpäiv?”

Õnnitlejad valgusid memmekese ümber, teda patsutati ja kallistati, suruti tema luidrat kätt ja Paide Artur tõstis vanakese koguni korraks õhku. Rauk noogutas kõigile ja aina kordas:

„Aitümä, aitümä!”

Ta oli ju juba suur tüdruk, viie- või kuueaastane.

Miski tema pea sees ütles, et seda fakti on targem külaliste eest varjata.

„Ma lää mõtsa! Ma olõ jo ummõhtõ joba suur ja tuu tähendäs, et ma või ütsi mõtsa minnä külh, ku taha ja ku mullõ miildü-õi, ku om nii pallo võõrit inemiisi moro pääl. Ja mul om ummõhtõ sünnüpäiv! Viis talvõ, üteldi! Ma olõ joba suur ja tiiä esi kõkkõ! Päiv paistus, mõtsan om illos ja hää! Imä ütel, et üle uja tohe-es minnä, säält nakas essütäjä mõts, a uja es olõki, uja oll är kuionu, ja kuionu uja olõ-õi määneki uja, tuu tähendäs, et ma es lääki üle uja. Mõtsah olõ-õi miäkit pelädä, mõtsah olõ-õi inemiisi, inne tsirgu’ ja mõtsaeläjä’. Ja sõs viil muidoki sjoo üts uno sääl puhmu man, kiä maasikit süü. Hää no külh, las tuu üts uno om. Tere uno! Mille sa nii karvanõ olõt? Uno, ja mille sa nii jähmänü olõt, kas sa olõt ärä essünü? Peläku-õi, ma avita sinno mõtsast vällä! Uno, koes sa jooset? Ooda no minno ka!”

Aida poolt kostnud Paide Arturi röögatus tõi memmekese tänapäeva tagasi. Teele-Mall ja Doris püüdsid talle üksteise võidu küllatulnute nimesid ja sugulusastmeid seletada. Mare tohterdas hoolitsevalt Paide Arturi paistes kulmu ning Lembit seletas juhtunut osatades võidurõõmsalt:

„Kaugemad hõimlased enam ei teagi, et siin kandis küll ukselukke ei ole ja ukse ette pannakse lihtsalt luuakonts, aga aidaukse taha pannakse igaks juhuks ikka ka reha.”

Pidu juba sumises, võõristusest oli üle saadud. Väike Ken-Martin oli Raki omaks tunnistanud ja pojengi taha vedanud, noppis krantsi kasukast ilusaid priskeid tumepruune puuke ja toppis neid endale suhu. Ainult Kevin ja Mary-Rebecca mossitasid lakaredelil ning näppisid tulutult oma nutitelefone. Mobiililevi ei olnud selle hoovi peale veel kunagi jõudnud. Annemai, kes oli hariduselt filoloog, seletas oma pojale Reginaldile nõnda:

„Ja need puud siin ümber maja, need ei ole mets. Siin kandis öeldakse hoopis mõts.”

„Ahah. Aga kus siin võts on?”

„Võts?”

„Noh, kui mets on mõts, siis võts on…”

„Peldikut mõtled,” taipas Elmar, „peldik on seal aidanuka taga.”

Esiema Liisa, päevakangelane ise, astus ligi, vaatas oma siiraste lapsesilmadega Elmari habetunud näkku ja teatas:

„Ma olõ joba viieaastanõ. Ma pästä sinno siist mõtsast vällä!”

Elmar vaatas abiotsivalt Mare poole, too tegi vanamemmele pai ning ütles:

„Oled jah viiene, memmekene, juba üheksakümne viiene!”

Ta talutas õblukese vana naise tagasi hoovi keskele seatud uhkesse matka­tooli ega aimanud, et õige Liisa on hoopis üheksakümne aasta taguses hämarduvas põlislaanes ning kõigele lisaks ka eksinud.

Veider onu on kadunud, päike enam koduteed ei näita, tüdrukul on külm ja nutt tükib peale. Ühtäkki on kummaline onu tagasi. Jässakas, tugeva ülakeha ja võimsate käsivartega. Väga habetunud. Vist suisa üle keha. Tema targad silmad küsivad lapselt sõnatult:

„Näit minno?”

„Näi.”

„Ja es pelgä?”

„Es.”

„Kodo?”

„Kodo.”

Onu ulatab lapsele oma tugeva käe, mõtleb siis hetke, haarab ta sülle ning hakkab nõtkel ja kergel sammul jooksma. Padrik nagu avaneks tema ees, laseks ta kriimustamata ja takerdumata läbi ning sulguks seejärel taas. Tüdrukutirts sasib karvu, hingab nende lõhna ning kilgatab naerda.

„Tassa no!”

Mees pigem kuriseb õrnvaevalt kui räägib, ent Liisa saab kõigest aru, adub selles muhelust ja headust. Veidikese aja pärast asetatakse tüdruk põlluservale ning päästja kaob.

„Liisa!” hõikab tüdruk metsavarjudesse. „Minno kutstas Liisa!”

„Mm… önn!” hingavad puud talle oksi heljutades vastu.

Pimeduse langedes naasevad metsast ka otsijad. Nad leiavad sünnipäevalapse lakaredelil jalgu kõlgutamas ning viimast tükki pidukooki nosimas.

„Võta veel torti, vanaema!” pakkus Teele-Mall.

Vanaema sirutas kuulekalt käe.

Teehooldusmasina poolt võsast astus välja jändrik vanamees.

„Ma olõ Rihhard, tiihüüvlimiis! Ma olõ ka Liisa sugulanõ, ta om mu vanaimä. Liisa esi om muidoki joba lännü…”

„Tere! Ei ole Liisa kuhugi läinud, Liisa istub seal ja on oma külaliste üle väga rõõmus.” ütles Mare.

„Lännu, om, lännü. Hindä mant lännu… A mõts oll timä kodo. Es pelgä tä sutt, kahru, essütäjät vai midä. Ja tule-es eloh ütski mõtstsiga timä kardohkit tsonkma!”

„Mis asja?” küsis Kevin.

„Kartuleid,” vastas Mare. Rihhard jätkas:

„Ole-es täl aida, ole-es eelektrit traadiga viirde pantu, a ütski tsika vai kahr tule-es põlla pääle. Naabri’ olliva’ ummi nurmi ja kardohkidega püstühädäh. Tiiä-õi, midä tä tei vai määndsit hussisõnno mõistse. A hääkõnõ külh! Kas midägi pakutas ka imäkõsõ sünnüpääväl? Mul om umma kraami õks ka üteh, miikärgist ja ubinist aetu.”

„Nii vana inimese sünnipäeval ei jooda, ja me oleme kõik autodega ka.”

„Kats kõrda ai läbi, ütest olõs ka avitanu, a ma ai õks kats kõrda ja perän panni allikavett mano. Pruuvi no!”

„Ei, meie ei hakka siin mingit puskarit küll jooma!”

„Esi tiiät!” ütles Rihhard ja kõndis teehöövli poole tagasi. Doris vaatas talle järele ning nentis:

„Seda vanameest vaadates, tema hoiakut ja kehakeelt, saan ma aru, et meis kõigis siin suguvõsas on ikkagi tegelikult vist midagi ühist, midagi ürgselt oma. Ja see kõik…” naine pidas pausi. Süütas sigareti ja jätkas: „…on ometigi juba päästmatult kadunud.”

Annemai asetas kolmanda longeropurgi hoolikalt elupuupõõsasse enam-vähem eelmiste kõrvale ning heietas:

„Ja suviti, siis meid toodi ikka siia, ja vanatädi Liisa, ta nagu oleks teadnud juba, ta läks kohe metsa, ja kuni me sealt Omasoo poolt tulime alles, tuli tema juba metsast välja, ja korv või kasetohust märss oli marju või seeni täis. See oli müstika, täiesti võimatu, kuidas ta sai nii kiiresti neid korjata, tal nagu oleks metsas keegi juba selle töö ette ära teinud!”

„Pidin ma need kõrvaklapid koju unustama!” mõtles Reginald tülpinult.

„Metsatöö, jah!” ütles Andero. „Selle metsa võtame maha, kui vanamoor jalust ära saab viidud.”

„See on põlismets. Vaata, need pärnad on sadu aastaid vanad. Ja sellisel maastikul on võimatu metsa majandada, sellepärast nad nii vanad ongi.”

„Tänapäeva tehnikaga on kõik võimalik.”

„Kuss!” ütles Teele-Mall. „Ta kuuleb!”

„Ei kuule ta midagi, kuni Vello trimmeril bensiin otsa ei saa.”

„See lollakas Paide onu kukkus tiiki ja ei oska sealt enam välja tulla, kui see kedagi peaks huvitama,” teatas Mary-Rebecca, astus džiipi ning tõmbas ukse kõva pauguga kinni.

„Põmaki! Jälleki paugu’! Midä vai kedä na laskva? Ja viis vankat tulõvagi vasta, mõtsa om ka ilda käändä. Pääasi, et nailõ silmä ei kae, inne teretä. Traastuite! Vai jummal, õkvalt mu mano tulõva! Üts tsiht püssägä! Midä ti tiiti! Midä ti must tahati?! Laske no ummõhtõ vallalõ! Appi! Jätke no perrä! Olkõ inemese’!”

„Ne ori, tšuhhonskaja šljuhha!”

„Ärä lahkva mu vahtsõ pruntsi! Eläjäluuma’! Küütse näkko! Sait! Ai! Ärke tekke! Appi! Inemese! Vindläse tulõva külge!”

„Derži nogi!”

„Kurradi vanka’! Pruntsi võit ti är lahku, silmä võit sinitses lüvvä, a mi olõ mõtsah! Mõtsah ti minno ei saa, mõtsah ti minno är ei narri!”

Naine näeb, kuidas tema peale roninud soldati asiaatlikud silmad klaasistuvad, ning tunneb seejärel, kuidas vägistamisplaani haudunud ajud nendevahelise ahta ruumi soojalt ligaseks voolavad. Tüdruku käsi ja jalgu ei hoia enam keegi kinni. Siiski, ühte jalga veel hoitakse, aga see on ainult käsi, ilma keha, pea, teise käe ja jalgadeta. Liisa veeretab lömastatud koljuga sõduri enda pealt maha, vasakule poole, sinna, kus auravad teisi kamandanud ja teda näkku löönud ohvitseri soolikad. Kõige noorem venelane, püksid rebadel ning jöldö veel kikkis, vahib imestunult enda rinnakorvist välja turritavat männioksa ning soiub:

„Mama…”

Viies marodöör jookseb karjudes ja huupi selja taha tulistades küla poole, aga ei jõua veel eriti kaugele, kui tema kukalt tabab täpselt sihitud ning kaaslase verest alles märg põllukivi. Veel enne, kui sõduri keha metsateele räntsatab, on noor naine turvalisse sülle haaratud. Paarikümneaastaste kuuskede oksad vaid värahtavad korraks ega reeda hiljem karistussalklastele midagi.

Viimaks sai Paide Artur vanast saunatiigist välja tõmmatud ja talle seltskonna autodest kuivad rõivad selga klapitud. Vahejuhtum ajas kõiki veel rohkem elevile, sest Arturil jätkus anekdoote ka päästeoperatsiooni ajaks ja vähemalt üks neist pani isegi Reginaldi ja Kevini peaaegu naerma. Laine tegi küll korraks kogemata džiibiukse lahti ja autos konutav Mary-Rebecca hakkas seepeale kohe ebameeldivalt kiunuma, aga Lembit poetas silma pilgutades tagaistmele ühe longero ja olukord lahenes positiivselt. Vello võttis lihaküpsetamisjärje üle ning Annemai ei jätnud igasuguse pääsemislootuse kaotanud Reginaldi ikka veel rahule:

„Ja Liisa-vana, nii me teda kutsusime, tema ikka ütles, et tema küll mingisse vanadekodusse või linna ei lähe, et tema läheb metsa ja sinna ta jääb.”

Elmar kutsus Mare kõrvale:

„Vanamutt on ju täiesti segi, vaata talle silma, selle võtame juba täna õhtul kaasa. Mul on hooldekoduga juba ammu räägitud, kaua võib?! Ja sina teed homme paberid ära!”

„Oh jah..” vastas Mare ning vaatas nukralt keset õue trooniva aukoha poole. Sünnipäevatoolilt naeratas talle vastu hoopis väike Ken-Martin. Mare astus kiire sammuga poisi juurde, too vaatas talle otsa ning teatas küsimust ennetades:

„See kole vana tädi läks mõtsa. Ja tema kutsu jäi kohe päris magama.”

Aga Liisa on juba kõrgel. Teisel pool oja, kõige järsemal künkal, kõige vanemas metsas. Ja süles. Need käsivarred on ikka veel väga tugevad, see rinnakorv on ikka veel võimas, kuigi neid kattev karv on hall. Liisa pikkade luuvalgete juuste kõrval on nad siiski veel tumedad. Ja silmad, ka silmad on samasugused. Head ja targad. Ja iidsed.

„Aitümä sullõ!” sosistab Liisa.

Üks kolmesaja-aastane pedajas on kevadtormile alla vandunud, Liisale näidatakse võimast juurtekrooni, mis paljastunud pinnasest välja turritab. Liisa on nõus, aga tema jõud hakkab otsa saama:

„Anna andis, et… Et ma na… Liina saadi… A mullõ jäi mõts… Ja sullõ…”

Liisa saab pai.

„Kõrrah…”

Liisa paneb silmad kinni ning tema näole tardub õnnelik rahu.

Vello püüab oma rahulolu pisut varjata. Aga ometigi — ainult temal on ju nii uduvinge satelliittelefon, et sellega saab kas või mere põhjast igale poole helistada! Teele-Mall suhtleb päästeametnikuga, tema sõnavaras on tähtsal kohal väljendid „helikopter”, „soojuskaamera”, „piirivalve” ja „koerad”.

Paide Artur vahib kõiki plassi ja ehmunud näoga:

„Mis Perämõts!? Mis Eliisabet? Ma olen kogemata valele suguvõsa-kokkutulekule sattunud!”

Keegi ei kuule, kuidas väike Ken-Martin ühtäkki puhtas võro keeles teatab:

„Imä, ma tahtnu kusõlõ!”

Ainult teehöövli-Rihhard sasib poisi tihedat lakka ning ütleb:

„Imäkõsõga om kõik kõrrah…”

Liisa puhkab oma lemmikpuu juurteasemel, sügaval pehmes liivakivis. Matja on lõpetanud, ei, siiski veel mitte. Viimaseks austuseks soristab ta hauale ringi ümber. Nüüd ei tule ükski loom aastakümneid selle koha lähedalegi, inimene aga unustab mõneks ajaks oma sihi. Eesti rahvajuttude vanapagan, sorts, essütäjä, slaavide Almasti, Karjala müütide Mönninkäinen, enesele lihtsalt Mönn, Euroopa viimane neandertallane ohkab ja pühib mälestuseks jäetud lumivalge juuksekiharaga oma viimase pisara.