Kuna on tegemist klassikuga, alustan klassikast. Kui Konfutsius külastas Lao-tsed, ütles Lao-tse talle: „Endiste aegade suured mehed on ammu surnud ja nende kondid on pehkinud mullas.”

Ka Tammsaare on surnud. Seda ei oleks mõtet meenutada, kui ­Tammsaare juubeli pidamises ei oleks midagi väga iseloomulikku meie vaimuelule üldse. Need on kõigepealt kaks asja. Peame surnuid peaaegu tõelisemaks kui ­elavaid, minevikku tõelisemaks kui olevikku-tulevikku. Peame kultuuri ­kultuuri sündmuste reaks, mida pühitseme, nagu jaksame. Need asjad on omavahel seotud sedavõrd, et meie kalendriline kultuuripilt on loomuldasa minevikku pööratud ja seega parasjagu suletud uue ja ootamatu ees. Tähistame-pühitseme ikka seda, mis on juba olnud, ära proovitud, kanoniseeritud. Elame olulisel määral kinnises tsüklis ja võtame uut vastu kõigepealt vaenulikult, olgu tegemist siis uue juuksemoe, biitmuusika, abstraktse kunsti, dodekafoonia, eurokommunismi või muuga.

Kanoniseeritud mineviku ja tema suurkujude, niinimetatud klassikute suhtes, kuhu nüüd loeme ka Tammsaare, oleme vastupidi sellele õige ebakriitilised.

Olen ikka mõelnud, et niisugune kanoniseeritud klassiku-kuju on kurjast talle endale kui tema rahvale ja olen kahest niisugusest klassikust – Tuglasest ja Tammsaarest kirjutades püüdnud veidi rääkida nende puudustest. Mõlemal puhul tuli poolt- ja vastuväiteid. Näib siis, et kumbki mees pole veel saanud kivikujuks, mida saab vaadata ainult aupakliku ja viisaka huvipuudusega. Kuid ka niisugune klassik, kelle ümber veel saab veidi kirgi virgutada, on ometi ikkagi surnud. Mitte mingi väega ei saa me teda hauast välja tuua ja panna vastama meie ja meie aja tõsistele ja valusatele küsimustele. Seda viimast peame tegema meie ise. Meie, vaimuinimesed, kirjanikud, teadlased, filosoofid ja kes kõik veel. Kui me seda ei tee, maksab väga vähe, kas meil oli kunagi klassikuid või ei.

Oleme väike rahvas ja tunneme valusasti seda, et meist nii vähe teatakse, et meie vaimuelu, sealsees ka kirjandus välismaal üsna tundmata on. Mis siis selle vastu teha. Minu meelest ei olegi keskne küsimus siin üldse see, kui palju või vähe meid üldse tuntakse, vaid see, kuidas ise ennast tunneme. Võiksime väga hästi elada ja õnnelikud olla ka siis, kui keegi maailmas ei tea midagi Eesti, eesti keele, eesti kirjanduse ja A. H. T. olemasolust. Paradoks on selles, et kui me tõepoolest suudaksime olla täiesti üle oma väiksusest ja alaväärsustundest, kui tõepoolest suudaksime olla, hoolimata sellest, mida teised meist arvavad, oleksime nii erakordne rahvas ja kultuur, et meie poole pöörduksid tõepoolest paljude pilgud. Paradoks on muide selleski, et umbes nii mõtles ka Tammsaare…

Aga paraku oleme sellisest sõltumatust täiusest kaugel ja peame toetuma teistele, et tunda end vähem väikestena, vähem ohustatutena. Püüame olla nagu teised ja püüame leida vanemate ja suuremate tunnustust. Oleme kangesti uhked selle üle, et meil olid Paul Keres, Georg Ots, Jaan Talts, et Tallinnas peetakse olümpiaregatt. Nüüd oleme sama vankrit vedama pannud Tammsaare. Võib-olla ta veab ka. Aga ma ei taha siin arutada, mis kombel me peaksime kõige paremini oma surnuid väljaspool serveerima. Tahaksin rääkida elavatest.

Maailmal on väga palju suuri muresid. Kas need mured on ka meie omad? Või on nii, et maailmal on suured mured, meil omad väiksed, kuigi vahel näeme vaeva, et oma väikesi probleeme suurteks puhuda? Mulle tundub, et rohkem kehtib viimane. Oleme nii harjunud pidama end kohaliku tähtsusega rahvaks, et usume: meil on teistele pakkuda vaid natuke eksootikat, mõni vaatamisväärsus, mõni mälestusmärk, mõni piltpostkaart, mõni eesti soost suurmees…

Vägisi jääb mulje, et oleme lillemüüja-tütarlapse rollis, kes seisab tee ääres, kust maailm mööda käib, ja pakub oma sinililli, mida mõni üksik märkab, veel üksikum ostab. Oluline on see, et oleme maailmast kõrval, mitte osa maa­ilmast. Meie vaimulooming, meie mõte ja mure on maailma omadest eraldi; veel hullem, et oleme selle eraldatuse ja võõrdumisega isegi harjunud. Ometi on see ju kõike muud kui normaalne.

Oleme tegelikult osa maailmast ka siis, kui me seda ei taju. Ja maailma mured on meie mured ka siis, kui me peame neid liiga suurteks ja tegeleme selleasemel oma kohalike muredega. Meie pruugis on sõnadel „globaalne” ja „üldinimlik” põlastav varjund. Ja ometi on globaalne see, mis puudutab kõiki ja igaüht maakeral, üldinimlik on see, mis puudutab kõiki inimesi. Ka meid.

Kord läbis meie ajalehti arutlus meie rahva iibest. Muretsesime selle üle, et meid tuleb nii visalt juurde, arutasime, mida teha, et paljuneksime kiiremini. Ja vist keegi ei kirjutanud sellest, et vähemalt ühes asjas võiksime peaaegu kõigile maailma rahvastele eeskujuks olla: Eesti rahvas on neid väheseid (ja vist ainuke „noor” rahvas), kes on demograafilise plahvatuse probleemid lahendanud juba sajandi kahekümnendail aastail. Sellel meie kogemusel on kahtlemata globaalne tähendus ja ma ei tea, kas see on kirjutajate, toimetajate või tsensorite viga, et me pole neid oma kogemusi teistele edasi andnud.

See oli vaid üks näide sellest, kuidas me saaksime end hinnata laiemast vaate­nurgast. Kui õpime end sedasi eemalt nägema, leiame ilmselt veel mõndagi, mida meil tõesti oleks maailmale anda. Selleks aga peame teadma, mida maailm tõepoolest vajab, mis maailm tõepoolest on. Siin on aga kõige nõrgem koht. Vähe teab maailm meist, vähe teame meie maailmast. Vähemalt humanitaarsematel aladel on see nii. Miks? Mis segab meid tõhusamalt osalemast globaalses vaimuelus?

Sellele küsimusele ei ole mitte liiga keeruline vastata. Tegureid, mis meid segavad, on kõige üldisemalt kahesuguseid – ühed sõltuvad peamiselt meist endist, teised sõltuvad meist vähe või üldse mitte. See vahe ei ole muidugi ­absoluutne. Meist endist sõltub kõigepealt meie vaimne vähenõudlikkus, rahulolu endaga, huvipuudus suurte ja üldiste murede vastu. Kui tahaksime, saaksime neist palju rohkem teada. Kuid kahjuks ei piisa meie tahtmisest selleks, et saaksime suurte probleemide arutamises ja lahendamises tõepoolest osaleda sõna või teoga.

Elame omajagu isoleeritult, eraldatuna globaalsest informatsioonist. Selles on ennekõike süüdi bürokraatia oma keerulisuse ja rumalusega. Meie vaimu­inimeste ja suure maailma oluliste asjade vahel on mitmeastmeline, oma kollek­tiivsuses anonüümne ja oma rumaluses jäik kummist sein.

Kirjanikele, teadlastele ja teistele vaimuinimestele on kogemustest selge, kuidas see kummist sein toimib. Konkreetsed seigad võime üldistada väiteks, et meie bürokraatlik juhtimissüsteem (juhtimise all mõeldakse õige sageli järele­valvet ja kontrolli!) takistab mitmel moel informatsiooni liikumist Eesti ja Nõukogude Liidu piirides ja veel enam meie ja välismaa vahel.

See informatsiooni takistamine avaldub kõigepealt teoste ilmumise pidurdamises, nii et nad ilmuvad hilinemisega või üldse mitte. See on teema, millest on räägitud nii palju, et siin pole mõtet seda teha.

Võib-olla on olukordi, kus tsensuur võib parandada ühiskonda, kuid mitte mingil juhul ei saa tsensuur parandada kirjandust! S. t. tsensuurist on ühiskonnale kasu siis, kui kirjanduse paranemine on ühiskonnale kahjulik. See on õige haruldane olukord.

Millest aga pole räägitud, on see, et vaatamata meie massiteabevahendite vastupidistele väidetele, ei ole näiteks Tallinnas võimalik osta ja lugeda välismaist ajakirjandust, näiteks tuntud ja hinnatud ajalehti „The Times”, „The Guardian”, „Le Monde”, „Neue Zürcher Zeitung” ja teisi. Meie raamatukogud on väga halvasti varustatud uuema välismaise kirjandusega ja meie kauplustes ei ole praktiliselt võimalik osta ühtegi Läänes trükitud raamatut.

Vaatamata kõigele on just USA-s ja Lääne-Euroopas ilmuvais trükistes kõige varem ja kõige otsekohesemalt valgustatud maailma olulisemad probleemid, mille käsitlemiseni meie jõuame (kui üldse) hoopis hiljem. Meie eemalolek neist trükistest tähendab ka meie eemalolekut neist probleemidest või siis ajalist distantsi meie ja maailma vahel. Väljaanded nagu „За рубежом”, „Иностранная литература” jt. ei saa seda lünka oluliselt täita, kuna seal avaldatakse materjali väga kitsa valikuga ja sageli mõõdutu ajalise hilinemisega. Kuigi ka hiireaugust pääseb tuppa värsket õhku ja valgust, on seda siiski liiga vähe, et hajutada läppunud õhku ja hämarust.

Sugugi parem pole lugu inimeste kontaktidega üle piiride. Valdav enamus meie kirjanikest ja teistest vaimuinimestest saab näppudel üles lugeda oma välismaasõidud ja sageli on juhuseid, kus inimese välismaasõidule kriips peale tõmmati, rohkem kui juhuseid, kus ta (mõnikord lausa palumise ja kerjamise tulemusena) korraks-paariks välja pääses. Enamus meie inimeste sõite on tavalised tühised turismisõidud, vähem osavõtt „üritustest” nagu kohtumised, konverentsid, pidustused jne. Ükski eesti kirjaniku välisreis ei ole olnud normaalses mõttes töö- või enesetäiendamisreis, mis tähendaks vähemalt paarikuist viibimist mõnes kultuurikeskuses, õppimist-õpetamist mõnes ülikoolis vms.

Omaette lugu on nende välissõitude lubamise ja keelamise konkreetsed seigad, milles meie bürokraatia hoolimatus ja rumalus avalduvad eriti selgelt. Tihti ei saa inimene kätte isegi välismaalt saadetud kutset, tihti saadetakse kutsutu asemel välismaale keegi teine, tihti muudetakse sõiduluba viimasel minutil jne, jne.[1] Mulle tundub siin, et selles, et laseme end niimoodi mõnitada, oleme veidi süüdi ka ise. Omal ajal ma ei mõelnud, et selles, kui nimekirjast kustutatu asemele kähku kaasa võetakse keegi teine, on midagi oluliselt väära. Nüüd arvan, et nii siiski ei tohiks teha. Meil peaks jatkuma mehisust loobuda oma kolleegidega konkureerimast ja keelduda sõidust, olgu see kuitahes ahvatlev. Peaksime arvestama, et solidaarsus võib olla tõsine jõud, mitte ainult sõnakõlks.

Küllap on meie oma süüd selleski, et oleme liiga vaguralt leppinud olu­korraga, kus vaimuinimesele oluline vaba väljasõidu-võimalus on muutunud privileegiks, mida pooleldi anonüümne ja hoolimatu bürokraatia valitud inimestele näpuotsast jagab.

Oleme liiga vaguralt leppinud sellega, et see bürokraatia vaimuinimesi „kasvatab”, „juhib” jms. Oleks ülim aeg endale ja teistele selgeks teha, et näiteks ka kirjanikud peaksid vahel kasvatama bürokraate, näiteks KK [Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee] töötajaid, õpetades neile vähemalt käitumisreegleid. Käitumisreeglite hulka, mida meie bürokraadid õige tihti ei arvesta, kuulub kasvõi see, et inimese saatust oluliselt puudutavaid otsusi ei tohiks teha tema selja taga, ning see, et inimese kohta käivad pretensioonid (näiteks arvamused kirjaniku teoste vigade-vildakuste kohta) tuleks kõigepealt esitada inimesele endale, mitte tema ülemusele, toimetajale jne. Praegu aga otsustavad inimese saatuse üle tihtilugu tema kohta „kõrgetes sfäärides” liikuvad kuulu­jutud ja nende kuulujuttude kujundatud suhtumised.

Palju parem pole lugu ka välismaa haritlaste võimalustega külastada meid. Raske on rääkida adekvaatsest kultuurivahetusest meie ja välismaade (ka rahvademokraatiamaade!) vahel, kui välismaalasele vabamalt ligipääsetav on paremal juhul umbes 0,5% Eesti territooriumist – ennekõike Tallinn, kus välismaalane võib ka ööbida. Ometi on Tartu meile sama oluline kultuurikeskus, kus asub meie ainus tõeline ülikool. Selles ülikoolis võiksime õpetada välismaalasi, keda meie kultuur ja kogemused huvitavad (näiteks arengumaade noori). Kuni me seda teha ei saa, oleme väga olulises mõttes maailma vaimuelust välja lülitatud. Tartu ülikooli haaramine rahvusvahelisse vaimuellu on meie kultuurile ja tulevikule hädavajalik.

Kui tahame maailmale midagi anda, peame õiglasemalt suhtuma väliseestlas­tesse, kelle hulgas on inimesi, kes oskavad meie vaimuelu ja loomingut vaadata ja hinnata laiemast vaatekohast, mida me ise informatsioonipuudusel ei oska. Väga piinlik on, et suhtusime neurootiliselt doktor Rein Taageperasse, kes, olenemata tema omapärastest vaadetest ENSV tuleviku kohta, on väheseid eestlasi, kes tegeleb tõepoolest globaalsete probleemidega. Teatavasti võeti Rein Taageperalt Helsingi sadamas ENSV külastamist lubav viisa.

Pole normaalne, et välismaa vaimuinimesed saavad meil reeglina viibida vaid „püstijalu”. Välismaa kirjanike ja teadlastega on enamasti nii, et seltskondlike sõitude, istumiste ja viisakusavalduste kõrval jääb väga vähe aega rahulikuks vestluseks, saati siis tööks ja ühisettevõtmisteks.

Ilmselt mõtlemegi liiga vähe sellele, et kui soovime välismaa tähelepanu leida, peame välismaale andma midagi, mis neile on oluline. Kahtlen väga, kas klassika ja olümpiaregatt seda sihti täidab. Ometi on meil saavutusi ja inimesi, keda me kuidagiviisi välismaale lasta ega seal nende loomingut tutvustada ei taha. Eriti ilmekas on mäng P-E. Rummo „Tuhkatriinumänguga”, mis on kahtlemata eesti ja nõukogude kirjanduse tähtteoseid, milles sisaldub tõepoolest üldinimlikke küsimusi suurepärases sõnastuses. Seeasemel, et seda teost tõlkida ja tutvustada, on meie bürokraatia teinud väga palju „Tuhkatriinumängu” summutamiseks. Ungari kirjastajatele näiteks teatati (Moskvast?), et „T-mängu” ei soovitata avaldada eesti näidendikogumikus, mispeale ta ilmumata jäigi. P-E. Rummo teine hea näidend „Pseudopus” ja luulekogu „Saatja aadress” pole meilgi ilmunud[2] ja ometi on mul tunne, et just need asjad võiksid midagi olulist öelda lugejaile-­vaatajaile mujal maailmas.

Välismaal on ilmunud kaks tõsist eesti luule antoloogiat – üks Soomes, teine Itaalias.[3] Antoloogiad on nagu antoloogiad ikka – pole vist ilmunud veel ühtki antoloogiat, mis mõnd väheavaldatud või avaldamata jäetud luuletajat ei solvaks. Oleksime siiski võinud niisugustest solvumistest üle olla ja töö tegijaid tänada. Selleasemel ilmutas meie bürokraatia vaid pahurust ja mõlemad antoloogiad vaikiti meil samahästi kui surnuks. Veel enam: ükski minu tuttavaist kirjanikest, kelle töid antoloogias avaldati, ei saanud postiga kätte temale adresseeritud eksemplare.

Meie postitsensuur on omaette absurditeater, millega on kurbi kogemusi kõigil. Näiteid juurde tuua on peaaegu üleliigne, märgin vaid, et mul on olnud võimalus oma mõtteid ühes USA teaduslikus väljaandes avaldada,[4] ei ole aga aastaid saanud ühtki mulle saadetud selle ajakirja numbrit (ka seda, kus minu mõtteavaldus ilmus).

Muidugi peaksime hoolitsema selle eest, et need elavad inimesed, kes võiksid ja tahaksid maailma vaimuelus osaleda, maailma ka pääseksid. Usun, et meil on niisuguseid inimesi mitmeid. Ja ilmselt on maailmas mõnedki ülikoolid, organisatsioonid ja rühmad, kes meie inimesi esinema ja töötama kutsuksid. Seda kõike oleks vaja organiseerida. Küllap oleks asjale kasuks näiteks see, kui Eesti saaks endale mingi alalise esindusvõimaluse UNESCO-s. Seni aga oleme jäänud hädaturistideks, kui sedagi.

Peaksime mõtlema sellelegi, et Euroopas on mitmed miljonilised rahvad – baskid, bretoonlased, kõmrid –, kelle saatus ja kultuuripürgimused on meile mõneti lähedased. Nendega tuleks sõlmida otsesidemed, vahetada uurijaid, kirju­tajaid, õppejõude, üliõpilasi (Bretagne’is ja Walesis on ka ülikoolid!). Usun, et neil oleks meilt õige palju õppida – meie oleme nooremad, aga edukamad.

Ja miks ei võiks me sõlmida otsesidemeid ka mõne arengumaaga, võttes selle oma „šefluse” alla. Võiksime rahvastele, kes alles korraldavad oma majandust, kirjakeelt, kooliharidust, anda mõndagi kasulikku oma viimase sajandi-poole­teise kogemustest õige mitmel alal. Mulle tundub, et Eesti panus arenevate rahvaste aitamisel on liiga kaudne ja nõrk.

Kultuurivahetuses välismaaga on muidugi suuri põhimõttelisi küsimusi, mis tuleks lahendada arukalt, mitte neurootiliselt nagu [on] kiputud tegema seni. Kuna Läänes on vaimuelu tunduvalt intensiivsem (teadustoodang USA-s poole suurem kui NL-is), toob isoleerimine meile ainult kahju, sest väljast saamine on meile eluliselt olulisem kui meie toodangu saamine teistele. Ka kunstivallas oleme (seda tuleb ausalt tunnistada!) valdavalt võtja pool, niisiis tuleb kultuuri­vahetuse intensiivistamine, tsensuuri leevendamine kasuks ennekõike meile endale. Kui sellele lisaks takistame ka andekate ja huvitavate mõtete avaldamist ja välismaale jõudmist, teeme kahju oma prestiižile, mille eest olümpia-askelduste ja Tammsaare ausammastega nii agaralt-rumalalt hoolitseda püüame. On midagi sügavalt valet terves meie lähenemises – vägisi näib, et meile on olulisem see, mis meist arvatakse, kui see, mis me tegelikult oleme. Kuigi peaks selge olema, et ajapikka kujundab olemine arvamise ja mitte vastupidi…

Usun, et see jutt võib paljudele siinviibijatele tunduda ettevaatamatu, rumal, enneaegne vms. Rikun lihtsalt mängureegleid, rääkides asjadest, millest seltskonnas ei räägita, kuigi enamus omaette olles nendega nõuski on. Miks ma siis ikkagi neid üldtuntud, aga üldsuse eest viisakalt varjatud arvamusi siin esitasin? Sellepärast, et oleme liiga kaua hea näoga mänginud halba mängu. On aeg koguda kindlat meelt ja püüda endale ja teistele, eelkõige bürokraatiale selgeks teha, et palju kauem ei saa vaimuinimesed niisuguses olukorras elada ja töötada.

Ma usun, et meie maal on tulemas muutusi, ja see, mis suuna need võtavad, vähemalt selles, mis puudutab kirjanike ja teiste võimalusi ja vabadusi, sõltub kummatigi ka meist. Kuigi oleme ehk võõrdunud mõtlemast, et niisugustel aegadel võib iga tegu ja sõna saada erilise kaalu, et meie oma tulevikus olulise sõna saame öelda. Kui aga energilisemalt ja aegsasti teeme endale ja teistele selgeks, et olukord, milles oleme, on talumatu, on siiski võimalik, et olukord paraneb. Kui edasi kummardame ja võtame raasukesi praeguste ülemuste laualt, ei vaevu ka tulevased ülemused (kellel tuleb tegemist teha väga tõsiste probleemidega) pidama meid millekski muuks, kui me oleme – inimesteks, kes on oma vaimuvabaduse ja tõelised õigused ning kohustused müünud tühiste mugavuste ja privileegide eest.

 

23. november 1977. Saateks ühele sõnavõtule

 

Jaan Kaplinski „Mõned Tammsaare juubeliga seotud mõtted” on haruldane dokument ajast, mil „kõik teadsid, aga keegi ei rääkinud”, ja paljud jagasid sisemiselt samasuguseid tundeid ning mõtteid.

Kaplinski pidas oma kõne kirjanike liidu juhatuse koosolekul, mille ­viimane päevakorrapunkt oli A. H. Tammsaare 100. sünniaastapäeva tähistamise ettevalmistamine.[5] Enne seda oli juhatus otsustanud esitada Nõukogude Liidu riiklikule preemiale Paul Kuusbergi romaanitriloogia „Südasuvel”, „Üks öö” ja „Vihmapiisad”, võtnud uuteks liikmeteks Enn Soosaare, Toomas Vindi ja Mart Mägeri ning arutanud tööplaane, sealhulgas eelseisva eesti kirjandust puudutava üleliidulise nõupidamisega seotud küsimusi. Koosolek peeti nagu ikka kirjanike liidu esimehe suures töötoas. Kohal oli protokolli järgi 33 inimest, juhatuse liikmetele lisaks ajakirjanikke ja kirjastusametnikke. Koosoleku lõpul tõusis Kaplinski ukse kõrvalt tagumisest toolireast, nii et kogu ruum koos otse kõneleja vastas oma töölaua taga istuva Kuusbergiga jäi tema pilgu alla, ja luges sõnavõtu paberilt ette. Selline talitusviis oli juhatuse koosolekutel tavatu ja mõjus selgelt teatava demonstratsioonina.[6] Käsitsi kirja pandud teksti lubas Kaplinski järgnenud mõttevahetuse käigus esitada liidule masina­kirjas. ­Kirjanike liidu juhatuse arhiivis (ERA.R-1765.1.514) on läbi kopeerpaberi ­löödud masinakirjas teksti koopia, mis on siinse publikatsiooni aluseks. Sellesse teksti on pliiatsiga ja ilmselt Kaplinski käega lisatud venekeelsete välja­annete pealkirjad ja sõna kõmrid. Võiks arvata, et teksti lõi sisse keegi teine, kellele see sõna jäi käsikirjas arusaamatuks, nii et ta jättis masinasse tipitud tekstis lisaks venekeelsetele pealkirjadele ka kõmride kohale tühiku, mille Kaplinski enne paberite liidule üleandmist täitis. Kirjamustandis Paul Kuusbergile (21. VIII 1978) ütleb Kaplinski, et ta on n-ö autoriseerinud kaks tekstikoopiat: üks on antud kirjanike liidule ja teine Olaf Utile, kes oli sel ajal EKP Keskkomitee kultuuri­osakonna juhataja.

Sõnavõtust levis Eestis muid masinakirjas paljundatud variante, nii säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus üht seesugust, väikeste tippimisvigadega koopiat (F 83, s.186a), mille servale on pliiatsiga kirjutatud: „1977. a. üsna eriline julgustükk rääkida sellest, mis tõepoolest toimis ja palju absoluutsemalt põhjalikumalt, sihipärasemalt isikute suhtes.” Teksti levikust kõneleb ka seik, et dissi­dentide (näiteks Jüri Kuke või Lagle Pareki) juures korraldatud läbi­otsimistel on Kaplinski kõne olnud konfiskeeritud asjade ja järelikult ka võimalike süüdistusmaterjalide loetelus.[7]

Rahvusarhiivis leidub väliseestlaste Andres Küngi (ERA.5054.1.95) ja Volde­mar Kurese (ERA.4931.1.144) materjalide hulgas Kaplinski sõnavõtu oluliselt lühendatud variant, mis on ekslikult saanud alapealkirjaks „Sõnavõtt Kirj. Liidu Juhatuse koosolekul 20.02.78. a.” Asjalikult tihendatud redaktsioon ilmus 20.–29. juulil 1978 olulisemates pagulasajalehtedes („Eesti Päevaleht”, „Vaba Eesti Sõna”, „Vaba Eestlane”, „Meie Elu”, „Meie Kodu”) pealkirjade all „Eesti luuletaja dissidentlik kõne Eestis”, „Kirjanik Jaan Kaplinski sensatsiooniline kõne Tallinnas” jms. Üksnes „Teataja” jättis sõnavõtu avaldamata, kahtlustades oma veergudel, et see ei ole kirjutatud Kaplinski käega[8] – ja lühenduse puhul see ju oligi mõnes mõttes tõsi. Küllap sama teksti põhjal tegid saatelõigu Vabadus­raadio (12. VII 1978) ja seejärel ka Ameerika Hääle eesti toimetused. Kuna ka lühendatud versioonis esineb sõna kõmrid kohal tühik, siis võib oletada, et koopiad läksid liikvele juba sõnavõtu masinakirja viimise faasis. Tartu koopias on see tühik täidetud sõnaga waleslased, mis võib olla tuletatud kontekstist, kus on juttu Walesi ülikoolist.

31. juulil 1978 kirjutab Kaplinski Hellar Grabbile: „30. juulil 1978. aastal luges „Ameerika Hääl” oma eestikeelses saates ette midagi, mida nimetas vist kokkuvõtteks referaadist, mille New Yorgi „Vaba Eesti Sõna” teinud ja avaldanud (millal, on mulle teadmata) minu kõnest, mille pidasin 1977. a. sügisel Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul.” Ta läkitab Grabbi vahendusel pagulusse lühikese avalduse, mis ilmub augusti lõpul – septembri algul kõigis sõnavõtu avaldanud lehtedes (ja lisaks „Teatajas”), mõnel juhul koguni faksiimile kujul. Kaplinski kirjutab, et ei saa vastutada tema teadmata tehtud „referaadi” sisu eest. Ja lisab: „Hoopiski ei saa ma leppida sellega, et minu (või mulle omistatud) teoseid minu teadmise ja nõusolekuta avaldatakse ükskõik kus, kelle poolt ja ükskõik millistel motiividel. Veskil, 3. augustil 1978.”[9] Kirjas Grabbile loodab Kaplinski, et vastuse kirjutamise koht ja kärmus välistab arutlused teemal, kas see on sündinud surve all.[10]

Mõnevõrra üllatuslikult ilmub 1978. aasta lõpul Rootsi Eestlaste Esinduse väikeses kvartalikirjas „Rahvuslik Kontakt” (nr 4) ka sõnavõtu täistekst. Sellesse on tehtud näputäis parandusi, mis korrigeerivad pisiasju kirjakeele normide kohaselt, ka kõmrid on ilusasti paigas, nii et võiks kahtlustada selle tekstiversiooni laekumist usaldusväärsest Eesti allikast.[11] Korrektse täisteksti avaldamine mõjub omalaadse vastusena Kaplinski protestile „referaadi” avaldamise pärast.

Hellar Grabbi sõnul oli 1978. aastal välismaal ringlemas ka sõnavõtu ingliskeelne versioon, nii et ülesastumise retseptsioon, lugu, mille üksikasjad väärik­sid täiendamist, ületas ka eesti keele piirid. Sellele viitab omal moel Rootsi õhtulehe „Expressen” kriitiku Hemming Steni levitatud ekslik teade, et Kaplinski on hullu­majja pandud, ja sellega seotud Andres Küngi kirjutis sealsamas, mis tutvustas rootslastele välissuhtluse tõkkeid puudutavaid osi Kaplinski sõnavõtus.[12]

 

Kooda: kaks protokolli

 

Kaplinski ülesastumisele järgnes mõttevahetus, mida meile vahendavad kaks allikat. Esmalt juhatuse ametlik protokoll, mille all on koosoleku juhataja Paul Kuusbergi, teda esimese päevakorrapunkti ajal asendanud Jaan Krossi ja proto­kollija Jaak Jõerüüdi nimed. Ja teiseks tollessamas „Rahvuslikus Kontaktis” aasta hiljem (1979, nr 4, lk 15–17) ilmunud salapärane nimetu publikatsioon peal­kirjaga „Protokoll. Kirjanike Liidu juhatuse koosolekult 23. nov. 1977 (pärast J. Kaplinski sõnavõttu)”. Protokollid kirjeldavad asjakäiku põhiliselt ühtemoodi, RK protokollis on aga mõned teravamad väljaütlemised, mis KL-i proto­kollis (mõneti arusaadavaltki) puuduvad või on sõnastatud ebamäärasemalt.

Juhataja Kuusberg haarab kohe ohjad, põhjendab pikemalt Tammsaare juubeli tähistamise vajadust ja leiab, et Kaplinski sõnavõtus oli palju vaieldavat, millega ei saa nõusse jääda: „Ei saa jagada näiteks Kaplinski väidet, nagu valgustaksid Lääne kodanlikud väljaanded maailmaprobleeme ausamini ja õigemini, nad teevad seda kodanluse huvidest lähtuvalt.” Aga – möönab ­Kuusberg – sõnavõtus oli ka „probleeme, millega meil tuleb tegelda”. Katse jätkata koos­olekut päevakorrakohaselt üksnes Tammsaare teemal (Kuusberg, Villem Gross) kukub läbi, Arvo Valton ja Heino Kiik avaldavad oma sõnavõttudes Kaplinski esinemisele toetust (rääkides sekka ka Tammsaarest ja muust), Valton on RK protokolli andmeil öelnud: „Peaksime järeldusi tegema, mitte maha vaikima selle sõnavõtu, salamisi, demagoogiat kasutades.” Mõlemad protokollid peegeldavad erinevas sõnastuses Valtoni ettepanekut kaasata kultuuritegevusse väliseestlasi ja fikseerivad Kiige üleskutse tunda aukartust kirjanduse ees.

Seejärel tõstatab Hando Runnel küsimuse, kuidas suhtub liidu juhtkond seika, et Kaplinski nimi kustutati 17. ja 18. novembril musta laega saalis toimunud ülevabariigilise noorte kirjandussõprade kokkutuleku esinejate nimekirjast. Ja soovitab muu hulgas juhatuse koosoleku teemaks „Kirjanike liidu moraalsest palgest”. Kuusberg seletab, et Kaplinski esinemise tõmbas maha haridusminister Ferdinand Eisen põhjendusega, et samasugusel teemal on „Loomingus” juba artikkel ilmunud (ilmselt „Tammsaare ja Hemingway” sama aasta juulinumbris), aga väga veenvalt see põhjendus osalejatele ei mõju. Mati Unt, kes tunneb ennast ilmselgesti ebamugavalt, teatab, et haridusminis­teeriumi ürituse kava koostajana ei tulnud ta mõttele, et „seda peaks sekretariaadis arutama”, RK protokolli järgi aga ütleb undiliku naiivsusega otse: „Ma ei teadnud, et Kaplinskit ei tohi kavva panna.” Juhatuse noorima liikme Juhan Viidingu sõnavõtt – ta rõhutab, et kõik räägitu oli oluline – kajastub KL-i protokollis lühidalt, RK protokollis täiendab seda koosolijate olukorda iseloomustav avaldus: „Mind jälitab viimastel aastatel mõte, mis vaevas ka Bertoluccit filmis „Konformist”. Ma küsin endalt iga päev, kas ma olen konformist, kes käib kokkuleplasena Kaplinski juures kodus, avalikul üldkogul aga ei võta sõna.”

Kaplinski oli pannud kolleegid ebamugavasse situatsiooni, häälekas ühine­mine tema tõstatatud nõudmistega oleks tähendanud kirjanike liidu vaate­nurgast juba ohtlikumat sorti mässu. Ometi jääb protokollidest mulje, et koosolekul valitses tundelist kõnelejat ettevaatlikult toetav õhkkond (mida võiks ehk välja lugeda ka bertoluccilikest vaikimistest), teatava kompensatsioonina avaldatakse jätkuvalt pahameelt Kaplinski esinemise ärajätmise üle koolinoorte kokkutulekul (Paul Kuusberg, Paul Rummo), räägitakse vajadusest inimesi traumadest säästa jms, kuni Lembit Remmelgas osavalt tagasi Tammsaare juurde pöördudes lõpetab sõnavõtud rahvuslikku enesetunnet tõstva ja sobivalt ambivalentse akordiga. Sedagi kajastavad mõlemad protokollid, KL-i protokolli järgi: „J. Kaplinski rea faktidega tuleb nõus olla ja ülestõstetud küsimusi kahtlemata edaspidi arutada. Polemiseerigem kui vaja näiteks rahvusliku alaväärsuskompleksi üle, mida Kaplinski on ennegi käsitlenud. Mina olen eestlane, uhke Tammsaarele, eesti kirjandusele, alaväärsuskompleksi ei põe ega jaga Kaplinski seisukohti.” Ja Kuusberg kinnitab omalt poolt RK protokolli sõnul: „Me peame jätkama Tammsaare ürituse läbiviimist sõltumata sellest, kas mõni ajakiri jõuab meieni või mitte.” Ning – taas KL-i protokolli järgi – tuletab meelde, et kõik veavad ühist vankrit.

Tammsaare päästab koosoleku ja kirjarahva enesetunde tol 1977. aasta koolja­kuu päeval, nii et pole ime, kui Lilli Prometi tasane järelepärimine, miks ikkagi jäeti ära oktoobripühade-aegne kirjandusõhtu, seesuguses meeleolus lõppeva koosoleku ametlikku protokolli enam ei mahtunud.

 

Toomas Haug

 

^[1] Kaplinski oli seda ka ise kogenud. Näiteks 1972. aastal oli ta arvatud kirjanike liidu delegatsiooni koosseisu, mis pidi Eino Leino Seltsi ja „Kiila” rühmituse kutsel maikuus Soome sõitma, kuid sai viimasel hetkel teate, et „teie osas sõitu ei toimu”. (Tiia Toometi e-kiri 21. X 2022.) Kaplinski reageeris terava protestikirjaga (18. V) KL-i juhatuse presiidiumile, mille liige ta ka ise oli, ja avaldas soovi presiidiumist lahkuda, kui tema välissõidukeeldu ei tühistata. Kolleegid taunisid juhtunut üksmeelselt ja leidsid, et kogu presiidiumit on umbusaldatud. Siiski otsustati ära oodata Kaplinski ja EKP kultuuriosakonna juhataja Olaf Uti vestluse tulemused. (ERA.R-1765.1.447.) Util õnnestus ilmselt asi maha rahustada, igatahes on Kaplinski aasta lõpul endiselt presiidiumi liige. Paul Kuusbergile mõeldud ära saatmata kirja mustandis (8. XII 1980) nimetab Kaplinski ennast tunde-inimeseks, kurdab võimu pikaajalist diskrimineerivat suhtumist („kaplinskofoobiat”) ja ütleb, et on vahetevahel selle mõjul „suures raevus ja meelemasenduses teinud üht-teist, mis mulle tavaliselt omane ei ole. Siia kuuluvad igasugused protestikirjad, väljaastumised (KL-i juhatusest jm) ja viimaks too kuulus sõnavõtt Tammsaare juubeli ettevalmistamise eel. [—] Tammsaare-sõnavõtu retoorika taga on tegelikult üks isiklik protestiavaldus: „Ärge tutvustage ja eksportige surnuid, eksportige elavaid kirjanikke, näiteks mind, sest pole siiski päris õige, et ainult surnud kirjanik on kõige parem kirjanik!”” Aga esimest korda pääses Kaplinski lühikeseks ajaks Soome (ja üldse lääne­maailma) alles 1986. aastal.

^[2] Näidend „Pseudopus” oli pakutud avaldamiseks koos „Tuhkatriinumänguga” 1968. aastal „Loomingu Raamatukogus”, aga jäi tsensuuri nõudel avaldamata; ilmus koos näidendiga „Kotkast – Prometheust”, mis samuti 1968. aastal avaldamata jäi, „Loomingus” 1980, nr 9 üldpealkirja all „Kaksteist aastat hiljem”. „Saatja aadressist” said ilmuda üksnes katkendid, tervikuna ilmus kogu aastal 1989.

^[3] 20 nykyvirolaista runoilijaa. Koostanud R. Kilpi-Hynynen, A. Turtiainen. Helsingi, 1969; Poeti Estoni. Koostanud M. Guidacci, V. Salo. Rooma, 1973, 1975 (teine trükk K. Ristikivi eessõnaga).

^[4] Kaplinski saatis kaastööd antropoloogiaajakirjale „Current Anthropology”.

^[5] Vt ka: S. Olesk, Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s. Tallinn, 2022, lk 212–214.

^[6] Aksel Tamme teade 17. XI 2022.

^[7] Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis III. Stockholm, 1986, lk 578.

^[8] H. Kiisk, Kes kirjutas masinal Jaan Kaplinski sõnavõtu? „Teataja” 12. VIII 1978.

^[9] Vt näit: Jaan Kaplinski: referaat ilma nõusolekuta läänepressis. „Eesti Päevaleht” 23. VIII 1978; Jaan Kaplinski avaldus. „Teataja” 2. IX 1978.

^[10] Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965–1991. Tartu, 2013, lk 257–258.

^[11] RK versioonis äratab tähelepanu ühe tähe väljalugemisest sõltuv kontseptuaalne erinevus: Kaplinski lause „.. peame välismaale andma midagi, mis neile on oluline” esineb seal kujul „mis meile on oluline” (lk 13). KL-i tekstikoopias on n siiski selgelt äratuntav.

^[12] Küng tutvustab Kaplinski kõnet. „Eesti Päevaleht” 12. VIII 1978.