Tiit Hennoste 70. sünnipäeva puhul

Tiit Hennoste on ehk enam kui keegi teine eesti kirjanduse ja kultuuri uurijatest püstitanud järjekindlalt küsimust selle kirjanduse modernsusest. See modernsuse-­küsimus pärib eesti kirjanduse Euroopasse ja laiemasse maailma kuulumise järele. Kuidas me selle tegeliku või kujuteldava Euroopa või maa­ilmaga suhestume, missugune on seal meie koht, kelle läheduses see koht paikneb ja kas me oleme eestlastena neile ikka võrdsed partnerid, kes teevad tõelist oma­näolist maailmakultuuri? Hennoste järelepärimiskirg lähtub filosoofiliste küsimuste ringist, mille juured viivad vähemalt valgustusaega. Selle probleemide­ringi juhtküsimuse võiks sõnastada järgnevalt: mida tähendavad XXI sajandi alguses ühe kultuuri jaoks autentsus ja autonoomsus? Olen Hennoste vaatenurka modernismile paaris kirjutises juba puudutanud.[1] Uurija mahuka artiklikogumiku „Ilo ja elu” ilmumine annab põhjust teema üle veel kord järele mõelda. Minu siinse kirjutise põhiline väide on järgnev: Hennoste varasemad modernismi-esseed ja käsitlus Noor-Eestist kui enesekoloniseerimisprojektist moodustavad terviku, nad räägivad põhimõtteliselt samast probleemist, milleks on autentsuse võimalikkus. Aga need kirjutised sisaldavad ka teatavat ängi, mis on isedust puudutavate teemade puhul paratamatu. Nüüdisaegses kultuuriteoorias on üks põhitõde, et iga isedus põhineb välistamistel, mis ei ole kunagi täielikud, vaid jäävad identiteeti kummitama. Minu eesmärk järgnevas on: 1) rekonstrueerida Hennoste peamine väide, viidates ka tema vanematele kirjutistele, eriti neis leiduvatele metafooridele; 2) osutada ühele läbivale vastuolule Hennoste diagnoosides; 3) võrrelda Hennoste autentsuse-käsitlust ühe alternatiivse nägemusega, mis leidub minu arvates Madis Kõivu essees „Kakssada aastat hiljem”.

Kui Hennoste ülevaateartiklitest ja lähenemistest üksikautoritele õhkub alati energilist empaatiat ja kaasaelamist, siis just eesti kirjanduse kohta esitatud suurtele küsimustele vastates on ta alati olnud kriitiline, skeptiline ja isegi melanhoolne. Mõned näited: „Eesti kirjanduses pole olnud korralikku avangardismi, modernismi, või ükskõik kuidas me seda 20. sajandi Euroopa kirjandusnähtust nimetame”;[2] „Meil ei ole saanud modernism keskseks mõõduks. Eesti kirjanduse keskne paradigma, ideaal, peatee pandi paigale [XX] sajandi alguses nagu ka Euroopa oma. Selle määras suuresti „Noor-Eesti” ja seda mööda on nüüd sõidetud ligemale terve sajand. Selleks peateeks on uusromantika, psühholoogiline realism, mitte modernism 20. sajandi Euroopa mõttes.”[3] Sarnast skeptilisust väljendab Hennoste paljude jaoks nii tähtsa Noor-Eesti läbi viidud kultuurilise hüppe suhtes, mida ta peab pigem enesekoloniseerimise projektiks: „[N]ooreesti diskursus on postkolonialismi mõistestikus eeskätt koloniaal­diskursuse matkimisele pühendatud projekt, mis oli samal ajal enesekoloniseerimine ja ebateadlik koloniaaldiskursuse import eesti ühiskonda. Nooreestlased aga ise olid suuresti Euroopa koloniaaldiskursuse ebateadlikud produktid. Nende tegevuse tulemuseks on ambivalentne, määrdunud isekoloniseerunud kultuur ja mõtlemisviis, mis vaatab iseennast mentaalse kolonisaatori silmadega.”[4]

Tiit Hennoste põhiväide on järgmine: eesti kirjanduskultuuri uuenemise ja arenemise püüdeid alates modernses mõttes rahvuse sünnist XIX sajandil kuni tänapäevani on saatnud oma eeskujusid ebakriitiliselt ülistav ja enda suhtes alaväärne vaim. Selle tulemusena on eesti autorite looming juhitud ühe tendentsi poolt: tohutu iha autentsuse järele ja andumine euroopalikele eeskujudele, kellelt laenatakse esteetilisi (ja ka teisi) ideaale. See laenamise kaudu autentsuseni jõudmine ei õnnestu aga kuidagi, sest laene kasutades ja neid ümber töödeldes jäädakse alati pelkadeks jäljendajateks. Autentsuse-ängistus on Hennoste „suur mõte” või probleem, mis jookseb ühtmoodi läbi tema „Eurooplaseks saamise” (2003) modernismi-esseedest kuni „Ilo ja elu” (2022) viimaste tekstideni välja (ka intervjuus Eero Epnerile ja essees „Eeden ja võlad”). Essee „Eesti eetika ehk est-eetika” lõpus öeldakse ka autentsuse-sõna ise lõpuks välja: „Nii võib öelda, et eesti looja imperatiiviks on eri viisidel tõlgendatud autentsus, mis on eetilise ja esteetilise ühtsus.”[5] Tegemist on niisiis mõttega, mis kordub Hennoste paljudes arutluskäikudes, kogudes aina juurde illustreerivaid näiteid. Noor-Eesti-eelne, -aegne ja -järgne enesekoloniseerimise problemaatika kuulub sealjuures modernismi-­hüpete metafoori ja autentsuse kilbile tõstmisega kokku: autentsuse olemasolu on modernistliku poeetilise uuenduse absoluutne eeldus ja ühtki tõelist poeetilist uuendust ei saa alustada alaväärselt, koloniseeritu positsioonilt. Need on eraldivõetuna igati mõistlikud eeldused, millelt Hennoste jõuab aga üsna pahviks löövate üldistusteni, nagu eesti kirjanduse jõudmine XX sajandisse alles 1970. aastatel või isegi perestroika-järgsetel aastatel.[6]

Varases kirjutises „Eesti 20. sajandi 19. sajandi kirjandusest” on maha­jäämuse probleem keskse teesina esile tõstetud. Refereerides legendi (sic!) Noor-Eestist, mida ta ümber lükkama asub, ütleb Hennoste: „„Noor-Eesti” viis eesti ­kirjanduse Euroopasse. Sellest ajast peale areneb meie kirjandus paralleelselt Euroopa omaga.”[7] Nagu tihti suurte mõttemudelite puhul, peitub mitmetimõistetavus alusmetafoori tasandil, kui süüvida selle sõnasõnalisse tähendusse. Paralleelsuse tähendus ei võrdu sugugi identsusega. Kui suhe Euroopaga on olnud paralleelne, puudub meil tegelikult kontakt Euroopaga: paralleelsed sirged paiknevad ühel tasapinnal ja ei lõiku. Paralleelselt kulgemine modelleerib jäljendamist ilma kokkupuuteta, kuna kulgetakse võib-olla lähedasel, aga paralleelsel trajektooril. Tõsi, seda metafoori saab ümber pöörata: Euroopat võib võtta ka kui kindlat suunda, mille järgi tuleks joonduda, et alles siis ise olemas olla. Ilma Euroopasse kui Teisesse sisse viskumata, et siis temast kohe uuesti eemalduda. Igatahes tahab Hennoste lõpuks öelda, et palju räägitud paralleelsus ei vasta tõele.

Teine oluline manifest on „Modernism ja meie: kolm pinget”, milles leidub Hennoste kõige tuntum, hüpete metafoor. Selle metafoori võiks kokku võtta järgmiselt: modernismi suunas on eesti kirjanduses küll hüpatud, samal ajal kui Euroopa keskme kirjanduses on modernismist saanud juba kindel „pind”, millel kõnnitakse. Ma arvan, et see on osaliselt tõsi, eriti mis puudutab üli­koolides õpetatava kirjanduse kaanonit. Inglise, iiri ja prantsuse (kes küll ise sõna niimoodi ei kasuta) modernistidest on tõesti saanud n-ö klassikud, keda õpetatakse oma aja tähtsaimate autoritena. Ekslik oleks aga arvata, et modernistlikust uuendusest endast on kusagil maailmas saanud „peatee” ingliskeelse sõna mainstream tähenduses. Kui võtta ette uute ilukirjanduslike raamatute nimekirjad, jõuaksime konventsionaalsuse ja uuenduslikkuse osas üle maailma ilmselt üsna sarnase tulemuseni (seda väidet peaks mõistagi kontrollima). Hüpe iseenesest, modernistliku kirjandusuuenduse metafoorina on minu arust endiselt viljakas, kui pidada silmas, et iga hüpe lähtub kuskilt ja peab alati maanduma teatud pinnal ning on piiratud pikkusega. See ei tähenda muud, kui et modernistlik uuendus toimib alati mingisuguse koduse, realistliku tausta suhtes, kuhu „maandutakse” ja mis võimaldab uuenduse olemust ära tunda. Pinna ja hüppe metafoor paneb mõtlema, et ehk peaksime modernismi ka metafoorselt ette kujutama millegi kehatuma ja virtuaalsemana kui toekas ja kandev tee, mida mööda kõndida.

Hennoste paradoksi kese ja tuum peitub aga minu meelest tema enesekoloni­seerimise-essees, õigupoolest selles mõistes eneses. Selle järgi on (enese)kolonialistliku mõtteviisi tarvilikeks ja piisavateks tingimusteks 1) europotsentrism; 2) universalism, mis peidab oma tegeliku, partikulaarse päritolu (milleks on, taas kord, Euroopa); 3) täieliku ja mittetäieliku kultuuri vastanduse alalhoidmine ja taastootmine. See viitab üha eurooplusele, mis üksi kehastab täielikkust, jättes kõik sellesse mitte kuuluva ebatäieliku ja puuduliku valda.[8] See kolmeosaline määratlus muutub aga Hennoste analüüside taustal lootusetult ähmaseks, ­võimaldades lõpuks peaaegu kõike näha enesekoloniseerimisena. Asi on selles, et ka enesekolonisatsioon on tegelikult metafoor, teatav ettepanek ajaloolisest situatsioonist uut moodi mõelda, mitte suhteliselt stabiilne ja laialt äratuntav mõiste. Ja vähemalt osaliselt on selle ähmasuse taga kogu kolonialismi mõiste juures muidu nii keskse võimu problemaatika täielik puudumine Hennoste käsitlustes, mis venitab erinevuse üldlevinud kolonialismi ja Hennoste kasutatava enesekolonialismi mõistete vahel kilomeetritepikkuseks. Sõnaga kolonialism seostuvad asümmeetrilised, peamiselt vägagi reaalset anastamist ja vägivalda kaasa toonud võimusuhted. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia vastava sissekande avalause järgi on kolonialism „domineerimispraktika, mille käigus üks rahvas allutatakse teisele”. Hennoste enesekoloniseerimise-mõistes see tähendus ei sisaldu ja võiks väita, et ei peagi sisalduma. Sellisel juhul kerkib aga ikkagi vastuküsimus, miks rääkida isikute nagu Friedebert Tuglas ja Gustav Suits puhul ikkagi koloniseerimisest? Kui kolonialismi mõiste südames on võim, mis võimaldab teisi allutada, siis noorel Tuglasel ja Suitsul oli parimal juhul sümboolne võim, mille eest nad olid poliitiliste riskide ja askeetliku eluviisiga maksnud.

Kahetsusväärsel kombel taastoodab Hennoste samas essees europotsentrismist kriitiliselt kõneledes üht kõige visamalt püsivat kolonialistlikku stereo­tüüpi. See näitab ennast eespool tsiteeritud kolmeosalise määratluse kohta tehtud joone­aluses märkuses lk 287, milles käsitletakse universaalide probleemi. Olles märkinud Euroopa kultuurides kehtestatud universaalide (näiteks renessansi mõiste) kohalikku päritolu, kirjutab Hennoste: „Selline europotsentrism torkab silma siis, kui koloniseeritakse (või analüüsitakse) maid, milles on olemas oma raskelt vaidlustatav kõrgkultuur, mis aga erineb Euroopa omast (nagu Hiina või India). Raskem on seda näha siis, kui kultuur viiakse nn arenematule maale.” Pole midagi europotsentristlikumat kui teiste kultuuride hulgas arenenud ja arenematute eristamine. Libastumine on seda üllatavam, et teisal küsib Hennoste läbinägelikult: „Kes mõõdab kelle kultuuritaset ja milliseid mõõdikuid kasutatakse? Kas India kultuuritase oli madalam kui Inglismaal? Ma pole sugugi kindel, et tüüpilise Aafrikasse elama läinud inglase kultuuritase oli eriti kõrge.”[9]

Teen lõpetuseks väikese pöörde, et osutada mõnele käsitlusele, mille kõrvale Hennoste aastatepikkused uuringud ja üldistused võiksid edaspidi asetuda. Friedebert Tuglaselt pärineb vastandus pelgalt teoreetilise ja tegeliku (praktilise) euroopluse vahel. Tuglas ütleb 1912. aasta programmilises essees „Kirjanduslik stiil”:

Me pole seni võinud Euroopa kultuuriväärtuste loomisest aktiivselt osa võtta. Meid ei seo miski nende väärtuste ajalooga. Me oleme teoreetilised eurooplased. On olemas abstraktne elutunne, kuid pole tegelikus elus sellele avaldust. Areneb tundmuste ja mõtete tihenemine ja peenenemine, kuid elu, mis neile vastaks ja ühes sellega ajakohast ilukirjanduslikku ainet ning väljendusvahendeid pakuks, pole veel nii kaugele arenenud. Tee, millel oleme, on paratamatu ja sellepärast õige tee. Kuid selle tõe mõistmine ei vähenda veel tema traagilisust.[10]

Tuglase tsitaat lõpeb traagilise paratamatuse möönmisega. Midagi on paigast ära ühendusega eneseteadvuse ja keskkonna vahel: tundmused ja mõtted arenevad ja peenenevad, aga neile puudub õige keskkond, milles nad ellu saaksid jääda. Essee lõpus selgub, et selleks puuduvaks elemendiks on uue aja suurlinn, mis Tuglase vaate järgi peaks omamoodi sulatusahjuna kultuuriprotsesse kiirendama ja looma kirjandusliku stiili tekkimise eelduseks olevad inimtüübid. Pärast seda saab millegi sellise nagu stiil tekkimist loota. Mind ei huvita siinkohal Tuglase huvitav arusaam stiilist, vaid üksnes sõnapaar „teoreetilised eurooplased”, mille rebin korraks teadlikult tema õigest kontekstist välja. Esmapilgul võib tunduda, et erinevalt Hennoste arutlustest ei leidu Tuglase diagnoosis metafoori, mille piirjooni jälgida. Aga seal leidub midagi veelgi mõistatuslikumat: abstraktse tähendusega sõna „teoreetilised” tarvitamine ülekantud tähenduses. Tuglas kasutab sõna „teoreetilised” ühes tema igapäevatähenduses: märkimaks mingisugust abstraheerumist ja puudujääki. Näiteks kui öeldakse, et keegi peaks teoreetiliselt justkui midagi oskama, tegelikult aga mitte, kuna pole asja kas läbi harjutanud, ise teha proovinud vms. Tuglase järgi on võimalik olla eurooplane pelgalt idee poolest, ja tõelisemalt teo poolest, mis näikse olevat erinevad asjad. Aga kas sõnapaari „teoreetilised eurooplased” saaks võtta ka enam-vähem otsesõnaliselt, isegi heas usus?

Minu meelest on seda tõsimeeli teinud Madis Kõiv mahukas essees „Kakssada aastat hiljem”, mille keskmes on J. G. Fichte „Inimese määratluse” 1988. aastal ilmunud eestikeelne tõlge. Essee algusosas arutab Kõiv üsna pikalt eestikeelse filosoofilise kultuuri puudumise probleemi üle. Kõivu vaatepunkti ühendab Tuglase ja Hennostega mahajäämuse ja liigestest lahti oleva aja möönmine: eesti filosoofilises mõtlemises tuleb sooritada esimene samm „õhku”, kuna seni pole saadud elada ülejäänud Euroopaga ühes ajas. Kõiv seab aga õhtumaise filosoofiaga kontakti saamise üheks kõige olulisemaks imperatiiviks. Enamgi veel, see on meie „ainuke lootus”, sest : „Meie praktiline meel jätab meid hätta (ehkki ta igaüht meist eraldi võib päästa).”[11] Kui jätkuvalt hoida silme ees Tuglase väljendatud mõtet pelgalt teoreetilisest eurooplusest, võiks öelda, et Kõiv pöörab selle ümber. Praktilisest ei piisa, meil on vaja olla just nimelt teoreetilised eurooplased, sest eurooplasest teebki Eurooplase vajadus ja võime reflekteerida universaalsete põhimõtete üle. See on vajalik oma olukorra teadvustamiseks: „Kui me selles keeles veel kõnelda tahame, peame läbi rääkima kõik, mis on põhi sellele, kuhu me end nüüd juba tsentreerinud oleme.”[12] Läbi rääkimise ja tsentreerimise all peab Kõiv minu tõlgenduses silmas tõika, et suur osa kultuuris käibivatest teadmistest ja tõekspidamistest on praktilist laadi ja teadvustamatud. Eurooplane või õhtumaalane on Kõivu mõtte järgi keegi, kes uurib, kes ta on ja miks ta mõtleb nii, nagu ta mõtleb. Euroopaliku kultuuriga käib kõige intiimsemalt koos oma olemise alusega (või alusetuse, tühjusega) kontaktis olemine. See esmapilgul abstraktne mõte toob endaga kaasa tõsisemad järelmid, kui esmapilgul arvata võiks. Praegu peavad Ida-Euroopa riigid uuesti defineerima oma suhte Euroopa ja Venemaaga ja sama protsessi teevad läbi ka eestlased, kes peavad aru saama, et Euroopa kultuurist ei ole alati võimalik välja valida neid tükke, mis meeldivad, ning on mõningad põhimõtted, mis tuleb võtta absoluutselt. Kõivu käsitlus seob autentsuse ihaga saavutada usaldusväärne eneseteadvus: eestlane ja eurooplane on võimalik olla, kui seda ei jäeta maitse, moe või kõhutunde küsimuseks, vaid minnakse tagasi oma ühiselu fundamentaalsete aluste juurde, millega vaevutakse jätkuvalt kontaktis olema, ükskõik kui raske ja vastuoluline selline pingutus ka poleks. Kõiv räägib oma essees filosoofia tõlkimisest, miska peab selle juurest uuesti kirjanduse juurde tulema. Mulle tundub, et kirjandust seob filosoofiaga fundamentaalsel tasandil vähemalt üks asi (mis ei tähenda, et filosoofia ei tegeleks ka paljude muude asjadega), mida eelnevalt mainisin: ka kirjandus uurib, kes me oleme ja miks me mõtleme nii, nagu me mõtleme.

Üks mõte, mis Kõivu ja Hennoste (tema kriitilisematel ehk parimatel hetke­del) vaatepunkte võiks ühendada, oleks, et kirjandust on väga raske sisukalt uurida mingi välise temaatilise kriteeriumi järgi, mis pakuks esmapilgul võrd­luseks justkui „objektiivse” aluse. Me ei saa võtta mõnd kirjandusteose aspekti (näiteks teadvuse voolu või naise kujutamist) ja pelgalt selle leidumise või puudumise põhjal teha sisukaid, isegi hinnangulisi järeldusi vastavate kirjandus­ruumide arengu kohta. Selleks ümbritseb kirjandust alati liiga palju tõlgenduslikke raame, genealoogiaid ja lugejate teadvustamatuid hoiakuid, mis tuleks kõigepealt tuvastada. Need hoiakud moodustavadki selle, millele end Kõivu sõnul „tsentreerinud oleme”. Äkki oleks nende teadvustamatute hoiakute avastamine kirjanduses ja kriitikas tee tõelise autentsuseni? Saagem teoreetilisteks eurooplasteks!

 

^[1] I. Ojam, Eestipärase modernismi võimalikkusest. Sirp 29. VII 2016; Modernismi muutuv tähendus eesti kirjanduskultuuris. Keel ja Kirjandus 2018, nr 7, lk 541–560; loodetavasti peatselt kaitstavas doktoriväitekirjas.

^[2] T. Hennoste, Eesti 20. sajandi 19. sajandi kirjandusest. Rmt: T. Hennoste, Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Tartu, 2003, lk 25.

^[3] T. Hennoste, Modernism ja meie: kolm pinget. Rmt: T. Hennoste, Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk, lk 45.

^[4] T. Hennoste, Noor-Eesti kui lõpetamata enesekoloniseerimisprojekt. Täiendatud versioon. Rmt: T. Hennoste, Ilo ja elu. Valitud artikleid 2005–2021. Tartu, 2022, lk 286–287.

^[5] T. Hennoste, Ilo ja elu, lk 362.

^[6] T. Hennoste, Eesti 20. sajandi 19. sajandi kirjandusest, lk 25. Natuke ette rutates tuleb märkida, et uue raamatu 32. joonealuses märkuses (lk 294) lööb Hennoste ka sellel väitel jalad alt, öeldes, et 1990. aastatel algas Eestis hoopis „uus enesekoloniseerimise kõrglaine”.

^[7] T. Hennoste, Eesti 20. sajandi 19. sajandi kirjandusest, lk 25.

^[8] T. Hennoste, Noor-Eesti kui lõpetamata enesekoloniseerimisprojekt. Täiendatud versioon, lk 287.

^[9] T. Hennoste, Postkolonialism ja Eesti. Rmt: T. Hennoste, Ilo ja elu, lk 324.

^[10] F. Tuglas, Kirjanduslik stiil. Lehekülgi eesti salmi ja proosa ajaloost. Rmt: F. Tuglas, Kogutud teosed 7. Kriitika I. Kriitika II. Tallinn, 1996, lk 52. Tuglase kultuurikriitiliste vaadete viimase aja kõige põhjalikum lahtikirjutus leidub kahtlemata Mirjam Hinrikuse artiklis „Autentsuse probleemid: tõu(sik)rahvus, sünteesid ja „Felix Ormusson””, kogumikus „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” (2022).

^[11] M. Kõiv, Kakssada aastat hiljem. Rmt: M. Kõiv, Luhta-minek. Tartu, 2005, lk 59.

^[12] M. Kõiv, Kakssada aastat hiljem, lk 59.