See oli läinud aastasaja viienda kuuendiku lõpul — ma palun väga vabandust, et söandan nii häbematult eesti kirjanduse klassiku sõnu väänata, aga tõsi ta on, eelmise sajandi viienda kuuendiku lõpp langes 1984. aasta aprillikuusse — ning sellesama aasta märtsis käisin Berliinis. Nüüd küsite, kus kohas, kummas Berliinis. Mõlemas muidugi, vastan, aga kõigepealt just nimelt Ida-Berliinis. Mis seal siis juhtus?

Proovin uuesti — ja ütlen kohe välja, et eesti kirjanduse klassikute sõnade väänamine sellega ei lõpe, vaid vastupidi, alles hakkab tõeliselt pihta, sest minu teekond eesti kirjandusse on viinud selleni, et mõnikord mõttes viibingi ma eesti kirjanduse sees või vähemalt tema pealkirjades. Aga kuulake ise, ning hoolega. Niisiis:

See oli läinud aastasaja viienda kuuendiku lõpul, kui ma oma rohelise seljakotiga poemajja jõudsin. Kui ma sinna majja jõudsin, oli kevad juba alanud. See polnud põliskevad, see polnud kevad Astrahanis, vaid Berliinis, see polnud seitsmes rahukevad, vaid neljakümnes, ning Saddam Hussein oli ikka veel Bagdadis. Igatahes Primavera. Mina olin transiitreisija, kes tõttas öisele rongile — ei, ma olin transiitreisija küll, sest tulin Poolast ning sõitsin Ida-Berliini, Lääne-Berliini ja Ida-Saksamaa kaudu tagasi oma kodumaale, mis oli tol ajal Saksamaa. See on tõsi — aga öisele rongile ma küll ei tõtanud ja tõele au andes ei olnud mul ka rohelist seljakotti. Tol ajal ma ei armastanud sakslast ega venelast ega rootslast, vaid hoopis Poola naist. Sest maa on täis leidmist. Ning rongile tõttamise asemel olin teel lõpmatuse teise otsa, võõras linnas, kus üks noormees otsib õnne ning uurib elu võimalikkust kosmoses.

Poes polnud müüa pooleliolevat individuaalelumaja, ei mänguveskit ega tuld ja rauda, vaid see oli pigem lõppematu maastik, hea sadam, kus mul taeva palge all oli valikuvõimalus. No olgu, ühe sõnaga, see oli antikvariaat Ida-Berliinis. Oh mis kena maailm! Seal seisis lauludemüüja leti taga ja laenas — ei, ta ei laenanud mulle kannelt, ta koguni müüs selle mulle. Ülekantud tähenduses, sest pille seal muidugi ei müüdud, ega ma pillimees ei olegi, seal müüdi ainult raamatuid. Igasuguseid. Valgeid raamatuid, valgete kaantega raamatuid, lauluraamatuid, käoraamatuid, võib-olla isegi jäist raamatut. Sotsialismi kargel merel oli see üks nimetu saar, üks imede saar. Võib-olla läksin ma tol ajal mureliku suuga sisse, sest mul oli üks veider soov, võib-olla läksin üldse sellesse linna kirjutama, oma elu kergendama, igatahes olid, kui ma poest välja astusin, väljakaevamised õnnestunud ning tundsin rõõmu ühest ilusast päevast.

Tagasiteel tulid mulle vastu, ma ei mäletagi enam kes kõik, sest ma olen nagu uneskõndija, aga vist ikka tulid vastu kaheksa jaapanlannat, mängumees, kirjutajad, tasuja, klounid ja faunid ning tähekerjus, aga ka üks rannapääsuke ning progressiivsed hiired, üks vares, üks liblikas, raisakullid ja lõpuks hobune eikusagilt.

Viimaks sain õnnelikult üle piiri teise riiki, niisiis piiririiki, ilma et ükski tolliametnik keelatud vilja minult ära oleks võtnud. See keelatud vili oli „Kalevipoja” saksakeelne tõlge aastast 1900. Aastaarv oli see seik, mis tegi trükise keelatuks, sest liiga vanu raamatuid ei tohtinud riigist välja viia.

Seda üle kolmekümne aasta tagasi tehtud ostu võiks keegi nüüd pidada mu eesti kirjandusse kulgenud teekonna alguseks, kuid nii see siiski ei olnud. See oli küll eeltaktiks minu viimasele raamatule, mis käsitleb „Kalevipoega” ning ilmus möödunud aastal. Aga minu pöördumine eesti kirjanduse poole oli aset leidnud juba varem. Pealegi on algusi alati rohkem kui üks. Laenaksin siin ühe saksa kirjaniku paksu romaani algust, mida ma äsja ühes arvustuses kasutasin: „Tegelikult on sel lool erinevaid algusi. Mul on raske ühte välja valida. Sest need kõik kokku moodustavad alguse.” (Vt „Looming” 2017, nr 11, lk 1688.)

Kui keegi nüüd arvab, et lähen tagasi kaugele ajalukku ja hakkan oma eelnevate sajandite esivanemate elulugudes sorima, siis ta eksib. Siin olen pigem Ristikivi jünger, kes tsiteerib: „Meie juured ei ole lapsepõlves, / kodumullas ja maakamaras, / murukoplis, / kus aabitsalapsed mängivad. / Meie juured on igas paigas, / kust me kunagi mööda käinud.” Ning üks selline paik oli kindlasti see Ida-Berliini antikvariaat, kus ma Ferdinand Löwe „Kalevipoja” saksanduse leidsin.

Aga neid paiku on rohkem.

Kas või see Soome kalju, mille peal ma istusin oma üheteistkümnendal sünni­päeval. See puudutus ning tuul kanarbikus, see nii ebatavaline ja ähvardav loodus, see sinine puri ja tuuline rand — ei, päris nõnda see siiski ei olnud, mingit tuulist randa ega sinist purje seal ei olnud, kui ma aastal 1971 esimest korda elus Soomes käisin. Tutvumine selle maaga oli minule vapustav elamus, silmaringi avardumine ja ühtlasi sügav armumine. Varsti pärast seda hakkasin soome keelt õppima, ning kui ma keskkooli olin lõpetanud, oli selge, et seda ainet tuleb lausa ülikoolis tudeerida. Mida ma tegingi Hamburgi ülikoolis, ja sellest tuleneb kolmas mainimisväärne koht, nimelt: Helsingi ülikooli eesti filoloogia väike kateeder, kus ma stipendiaadina Soome pealinnas viibides õppeaastal 1982—1983 eesti keelt õppisin. Ja rohkemgi veel: olin tutvunud eesti keele algetega ning leidsin asja nõnda huvitava olevat, et otsustasin sellest nii palju kaasa võtta kui võimalik. Niisiis istusin igasugustes Helsingi ülikooli eesti kateedri seminarides, mis olid osaliselt puhteestikeelsed ning kus räägitust ma eriti palju ei mõistnud. Korraldasin endale keelekümblust ajal, kui see sõnagi oli vaevalt olemas. Minu kursusekaaslased olid peamiselt muidugi soomlased, aga leidus ka mõni inglane, sakslane, ungarlane või isegi hiinlane. Ühel sellisel loengul kuulsin arvatavasti midagi Kalevipojast. Aga mitte ainult seda, kuulsin ka Anija meestest, kes Tallinnas käsid, ning Toomas Nipernaadist ja Taaniel Tümmi tähelennust, Epp Pillarpardi Punjaba potitehasest ja Arthur Valdesest ning väikesest Illimarist, ja kindlasti ka tõest ja õigusest ning elust ja armastusest ning keisrist, kel pidi olema oma hull.

Ning siit hakkas miski liikuma ja lahti minema. Nimelt pidime meie, tudengid, ise ka mõnda kirjanikku käsitlema. Mina valisin endale loomulikult autori, kellest mul oli tõlge olemas, jäin n-ö kindlale põhjale ning võtsin Tammsaare. Ega mul suurt valikut ei olnudki, sest saksa keelde polnud eesti kirjandust eriti palju tõlgitud. Eesti keeles kogu romaan läbi lugeda — see käis mul veel täitsa üle jõu.

Soomlastel oli palju suurem valik emakeelde tõlgitud eesti autoreid, ja üks tüdruk, kelle poole ma niikuinii kogu aeg vaatasin, sest ta meeldis mulle ning ta eesnimesse Sinikka olin ma lausa armunud, seesama Sinikka oli endale valinud kaasaegse autori nimega Jaan Kross. Ja see, mida ta tema kohta rääkis, oli nii huvitav ja põnev, et teie, kes te olete ju ka Jaan Krossi lugenud, mõistate: need polnud üksnes Sinikka sinised silmad, mis panid mind särama. Kõik see, mida too sale, sümpaatne, sileda soenguga Sinikka „Keisri hullust” rääkis, tegi mind nii uudishimulikuks, et laenasin soomekeelse tõlke ja lugesin selsamal talvel läbi.

Ning järgmisel suvel läksin autorile Tallinnasse külla.

Nii et kohtade hulka, mida tuleks siinses kontekstis mainida, kuna neist olen Ristikivi mõttes kunagi mööda käinud, aga tegelikult rohkemgi, nimelt lausa sees olnud — nende kohtade hulka kuulub neljandana kindlasti ka korter number kuus Harju tänava majas number üks, kus elasid Jaan Kross ja Ellen Niit ning kus mina käisin pärast seda esimest külaskäiku regulaarselt. Järgmine kord näiteks juba 14. detsembril 1983, niisiis tänasest täpselt 34 aastat tagasi. Seal vestlesin Jaani ja Elleniga elust ja kirjandusest, seal kohtusin igasuguste kultuuritegelastega ning tutvusin inimestega ja seal isegi elasin ühel suvel, veel nõukogude ajal, kaks nädalat. See korter sai nii omaseks, et mul on selle telefoninumber siiamaani meeles: neli-neli-üks-kuus-üheksa-seitse. Hiljem, kui Eesti oli jälle vaba ja iseseisev riik, tuli viis ette, aga number jäi samaks Elleni surmani.

Neid kohti oli veel palju rohkem, mis mu teekonnal eesti kirjandusse teatud rolli mängisid: korterid, raamatukogud, toimetused, kirjastused, kõrtsid ning klubid — ei saa alahinnata ka näiteks Kuku klubi osa, kuigi kooparahvas on juba ammu ajalukku läinud. Ka sealtkaudu on kulgenud minu teekond eesti kirjandusse.

Aga inimese teekondi on muidugi palju, ning iga „sisaliku tee kivil jätab jälje, / kuigi me seda ei näe”. Ka eesti kirjanduses on ette võetud päris palju erinevaid teekondi, kusjuures huvitaval kombel on nad enamasti tehtud vastupidises suunas, nimelt Eestist välja, mujale. Ainult nähtavaks tehtud teekondadest võiks nimetada Tuglase reisi Põhja-Aafrikasse (1928—1930) ja tema teekonda Hispaaniasse (1918), kuhu pärast teda pöördusid ka Jüri Talvet (1985) ja Jaan Undusk (2016). Olemas on teekond Ayia Triadasse (Kaplinski 1993) ja tundeline teekond Ameerikasse (Kaplinski 2000), on olemas teekond Murgabi (Kõiv 1999) ja Kamtšatkale (Remsu 2014) või isegi haaremisse, mis vist ka ei toimu Eestis (Tootmaa 2002) — rääkimata sellistest reisidest nagu teekond maailma lõppu (Kruusvall 1989) või siis juba mainitud teekond lõpmatuse teise otsa (Valton 1978) või — veel keerulisem — teekond iseenda teise otsa (Heinsaar 2005). Samuti on olemas üsna ebamäärased teekonnad, mis võiksid küll Eestis sündida, nagu lihtsalt luulekogumik pealkirjaga „Teekond” (Johani Hint 1993) või teos pealkirjaga „Teekond jätkub” (Sikemäe 1951); siis on mitme inimese teekonnad, nagu Matlena teekond (Pervik 2010) ja Õie teekond (Tamman 2001); on teatud suunad, nagu teekond madude saarele (Hansen 1990) või mäetipu poole (Kaints 2003); siis ajalised määrused, nagu talvine teekond (Põldmäe 2003) või teekond päeva lõppu (Riismaa 2014); kuni Eesti rahva kõrbeteekonnani (Kross 1996) välja, millega oleme jälle Jaan Krossi juurde tagasi jõudnud.

Ja ka enda juurde. Sest kuigi on raske öelda, missugune neist teekondadest mu enda teekonnale kõige lähedasem oli, on siiski kindel, et viimati mainitud tekst Jaan Krossi sulest on kõige lähedasem seetõttu, et olen selle tõlkinud oma emakeelde. Seeläbi muutus tekst mulle eriti lähedaseks, sest nagu teavad kõik tõlkijad: meie, tõlkijad, tunneme tekste ju paremini ning põhjalikumalt kui nende autorid ise.

Sellega ongi ring täis, mis algas tegelikult tammsaarelikumalt, kui mina äsja alustasin. Sest vanameister kirjutas ju: „See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul”, teiste sõnadega — minu perspektiivist nüüd — kuskil läinud aastasaja seitsmekümnendate aastate algul, kui võtsin ette esimesed sammud, mis tõid mind käesoleva sajandi teise kuuendiku algul siia, Võrumaale, teie keskele, kus ma ei käi üksi tähte valgel, vaid tunnen ennast hellitatuna. Sest minu käekäik, seda ütlen detsembris ning enam-vähem selges eesti keeles, minu käekäik, milles ei ole puudunud ei armastuskirjad ega palju elulootust, see käekäik on ju väga korras ja hea olnud. Sugugi mitte tühine põhjus sealjuures on Eesti maa ja rahvas, tema elu ja armastus, ning lõpuks tema tõde ja õigus.

Ma tänan.