*

 

Milliseid suurepäraseid võimalusi kätkeb endas haavatud õhtuvaikus!

 

*

 

Täna koju tulles leidsin oma maja tohutult ilusa. Loojuva päikese kiirtes, punakasrohelises vaikuses oli ta nagu etteheide, nagu meeldetuletus elu võimalikkusest. Mitte kunagi varem polnud ma seda tähele pannud. Aga täna…

Oli tuulevaikne, ei mingeid helisid, vaid kurvavõitu Päike lõpetas maalimise ja vaatas mind.

See maailm on ilus, ütles ta. Lubasin Päikesele, et ma teda enam mitte iialgi ei solva. Ka Päike lubas mulle märku anda, kui kustub. Lahkume koos.

 

*

 

Amori nool ei suutnud enam läbistada tema südant.

Teda kaitses maailma soomusrüü. See oli tehtud tugevaimast ainest, pettumustest ja valust, see oli terase ja kurbuse sulam, mida oli tugevdanud aeg.

 

*

 

Üksindus, meie kõikide mõtete ema. Tahaksin temaga sõbraks saada, et see kaunis nõid ei mürgitaks minu üksiolemist selle parimas kauniduses.

 

*

 

Mida peab tegema üks vaene inimene, kes on kogu elu elanud ausalt ja on vanaduspõlves veidi kurvavõitu?

Võib-olla on kaasinimesed teda kogu aeg röövinud ja temalt varastanud?

Jah, nii ongi.

Aga kuidas, nad pole ju oma valdusesse saanud pennigi tema varast?

Pärast järelemõtlemist sain aru: nad olid varastanud, jätnud endale temal saamata jäänud vastunaeratuse. See tähendab — ta oli läinud välja, naeratanud, aga talle ei naeratatud vastu. Ja niiviisi tuhandeid kordi.

Kõik need vastunaeratused jäeti iseendale, ebaseaduslikult, Jumala ja Inime­se seaduse vastaselt.

See ongi vargus.

*

 

Ta helistas, aga talle ei vastatud. Ta helistas veel ja veel, aga ikka ei vastatud.

Pikapeale võttis ükskõiksus ta oma haardesse. Ta teadis, et kunagi talle vastatakse, ja siis on kaks võimalust.

Kas astuda dialoogi täiesti katkise inimesena, ootamisest tuimana — või teha enesetapp ja jääda inimestele meelde tundliku, särava inimesena.

Ta valis lihtsama võimaluse.

 

*

 

Kontserdisaalis mängis pianist, inimesed kuulasid. Siis tõusis pianist püsti ja ütles: „Miks te ei mängi? Ma ei kuule. Miks helid teist tagasi ei peegeldu?”

Inimesed vaikisid. Tuli õhtu korraldaja ja küsis pianistilt kontserdiraha tagasi.

 

*

 

Abielu oleks minusugusele raske katsumus, kardan ikka, et kui tulen koju ja räägin naisega, siis võib ta avastada, et räägin samu sõnu mis eelmisel päeval. Võib-olla isegi võtab need linti ja mängib mulle tagasi. Lõpuks lahutab must ära kui igavast inimesest.

Toob näiteks kohtusse lindi kaasa ja laseb kõigil kuulata.

Kohtunik küsib: „Miks te raiskasite oma naise aega sisuliselt ühe ja sama jutu rääkimisega igal õhtul?… Kas te ei tea, mida tähendab abielu?… Kui te hilja õhtul koju tulles ei suuda iga kord välja mõelda uut muinasjuttu — siis milleks te üldse abiellusite?… Abielu ei ole lihtsameelsetele!”

 

*

 

Mingil hetkel läksid araablaste ja eurooplaste teed lahku. Ühed vaatasid üles taevasse ja neist said täheteadlased, teised vaatasid alla põrgusse ja lõid tänapäeva tsivilisatsiooni, mis põhineb naftal.

 

*

 

On kohutav õnnetus lahkuda siit maailmast, saamata teada, mis on Tõde, mis on Jumal.

Sellest veel kohutavam võib olla ainult see, kui sa ei saanud teada, kes oli sinu naaber.

 

 

 

*

 

Eesti naisi ei saa usaldada. Nad ainult teesklevad, et on feministid, tegelikult on salaja naised edasi.

 

*

 

Vaatan ümberringi: inimesed ei sure ära mitte sellepärast, et on olemas surm, vaid sellepärast, et ei ole olemas elu.

 

*

 

Eestlaste juhanliivilik üksindus hakkab võistlema ibsen-bergmanliku üksindusega ja peagi me käristame oma riided lõhki nüüd juba vabade riikide peres. Ikka üksinda.

 

*

 

Emaarmastus võtab vahel imelikke vorme, mõte sellest, et emalaev võidakse lasta põhja, paneb mind nutma, sest tema õhus olevad lapsed ei saa enam tema peale maanduda.

 

*

 

„Armastagem teda, sest ta on enne meid armastanud.”

Kuidagi nukraks teeb see kiri kirikuseinal, nagu poleks tingimusteta armastust olemaski.

Või ongi inimese ja Jumala suhe samasugune nagu inimese ja inimese oma? Üks ütleb, ma armastan sind, ja teisel on kohustus vastu armastada, sest esimene ju armastab.

Imelik! Isegi koer, põlatuim olend araabia usundeis, on võimeline inimest tingimusteta armastama ja ainsa loomana Maa peal andma oma elu inimese eest. Kuidas küll siis inimlik armastus nii kitsarinnaline on?

Või on tõlge kirikuseinal ebatäpne, Jumal seda teab?

 

*

 

Kirjandus on omamoodi uskumatu ja siiani seletamatu nähtus. Kuidas näiteks on võimalik, et ilgete roppuste ja ülevate tunnete väljendamiseks kasutatakse ühtesid ja samu tähti, neid vahepeal pesemata ja kas või parfüümiga lõhnastamata?

Kas nende vahel ei teki vaenu, sõda, vihkamist? Või väsimust, ükskõiksust?

Küllap tekibki, mõned tähed võivad keelduda sunniviisiliselt koos olemast, sest on näinud ka paremaid aegu.

Ühel päeval võib puhkeda tõeline mäss ja siis on inimkond kirjast ilma. Lihtsalt tähed kustuvad…!

 

*

 

Kui sulnis, särav, igavesti noor on Eksitus ja kui vana, hallitanud, inetu ja igav on Kogemus!

Kas inimlik õigusemõistmine võiks neid kunagi lepitada?

Kes kingiks Kogemusele igavese nooruse, sellise nagu Eksitusel?

Millal ometi suudab Kogemus võita enese poolele armastuse, ta ju väärib seda?

Kogemus, mille noored on täis sülitanud, tõuseb ikka ja jälle püsti ja läheb neile järele, korjates pisaraid sellelt teelt.

 

*

 

Jumal on armastus, aga kui vähe teatakse armastusest!

Isegi Jumalast on õpitud peaaegu aru saama, aga armastusest ei teata ikka veel õieti midagi. Samamoodi teatakse palju rohkem kaugetest planeetidest kui sellest, mis toimub meie ja meie Maa südames, mis sünnib ookeanipõhjas.

Armastus on tujukas nagu ilm — ka see on tujukas, aga lõpuks panevad meteoroloogid ta paika.

Ilmale saab näo ja nime anda: madalrõhkkond, torm või keskvöötme suhhovei, mis kõlab ilusamini kui mõne tüdruku nimi — armastus on aga täiesti nimetu ja näotu.

Temast on olemas ainult kirjapilt. Keegi ei mäletagi vist enam, miks kunagi selline sõna kirjutati.

 

*

 

Mis segab mind kuulamast muusikat Mustpeade maja Valges saalis?

See on avar saal, võrdlemisi hea akustikaga. Majesteetlikud kroonlühtrid heidavad valgust laele, mille valgesse marmorisse lõigatud kuldsed jooned loovad piduliku õhkkonna. Osa võlve on tänapäevaste materjalidega katmata, mille tõttu näib, nagu tahaks keskaeg otsekohe haarata sind oma embusse.

Mis asub nende müüride taga, ma ei tea. Vaid tundlikule vaimule avanevad nende saladused.

Mulle kangastub hoopis hilisem aeg, kuid eks sellele langeb kunagi osaks olla minevikuhõllandus mõne tundmatu otsija jaoks.

Hetkel kuulen ainult ühte, millest karjuvad müürid, millest räägivad seinad, millest vaikivad inimesed.

Üks väike tüdruk oli kunagi siin. Tantsupeol. See oli ju omal ajal noorte tantsusaal, Vanaks Tombiks hüütu.

Ja siis see juhtuski. Nagu ühes vanas laulus: peatage muusika, väike tüdruk tantsib teisega.

Keegi ei peatanud muusikat, sest see karje oli hääletu, aga nii võimas, et seinad jätsid selle meelde.

Oma aegade lõpuni, kuni nad ise pudenevad liivatolmuks.

See oli niisugune meeleheide, mis äratas eluta looduse, struktureeris ümber kivide aatomid, pannes need igaveseks seisma näoga selle õnnetu noormehe poole.

Ka nüüd, 2016. aastal, tundub mulle, nagu kajaks see karje ikka veel selles saalis.

See ongi põhjus, mis vahel segab mind kuulamast muusikat Mustpeade maja Valges saalis.

 

*

 

Täna kogesin pisut uimast pohmellilaadset olekut, mida võiks võrrelda uduse hommikutunniga, kui kaste on alles maas, sellisega, mis ei kutsu toimekat keskpäeva enda juurde.

Niisugune lõtvunud olek, kuigi samas mitte lodev ja väga tundlik. Selline, kus ühelgi kehaosal — peal, kätel, jalgadel, maksal, südamel — ega ühelgi rakukesel ei ole mingit kohustust.

Aju ja mitu muud pehmemat kehaosa on vahetanud kohad. Vabalt uudistavad nad maailma neile harjumatust vaatepunktist.

Arvan, et sellistel hetkedel sünnibki täiuslik maailmatunnetus. On ju nii igav, kui inimene mõtleb ainult ajuga, andmata vähimatki võimalust oma sõrmeotstele, silmadele.

 

*

 

Varem tundus see nii ebaloomulik, nüüd täiesti loomulik: surra kellegi jäätunud peegeldusega. Käia läbi kogu elu, leidmata kedagi, ja hetk enne surma näha ometi.

Võis see ehk olla Jumala halastuspilt, lohutus, või tulevikunägemus?

Kellegi jäätunud peegeldus! Keegi ei tea, kas selline inimene kunagi elaski.

Või elas ja sa ei leidnud teda. Mis seal ikka. Jumala silmis on kõik maised elud proovielud, ainult inimeste silmis on nad päriselud, ainsad ja kordumatud.

Võib-olla on seegi Jumala solvamine, kui pühendada kogu elu oma armastuse otsimisele inimeste seas?

 

*

 

Kõigest olen ma juba kirjutanud. Kõike, mida teised on kirjutanud, olen ma lugenud. Nüüd on aeg surra.

Ah, võiksin olla reibas ja väsimatu kas või selle päevani, mil Jumala välgulöök läbistab minu kahetsuseta südame.

Aga ma ei saa, sest mul pole plaani surmajärgseks eluks. Selle plaani puudumine ajab mind lihtsalt paanikasse. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed ülepea on suutnud ilma plaanita ära surra.

Mida teha? Ma ei saa ju plaani kirjutamisega hakkama, kui olen maises elus mõtetelt väsinud, tülpinud kõigest.

Paluda Jumalal plaan minu eest valmis kirjutada ja siis kohe mind siit ära koristada? Vist peaks nii tegema tõesti.

Kuigi on ka asju, mida peab kirjutama ise. Nägin kord filmi, kus isa jättis oma peatselt sündivale lapsele videomälestuse endast, sest oli suremas ravimatusse haigusesse.

Täpselt samamoodi peab jätma kirja oma tulevasele kallimale, kes sünnib kunagi tulevikus. See oleks ainuke kiri, mida ma ei tahaks lasta Jumalal endal kirjutada.

Kindlasti peaks see algama niimoodi: „Tere, minu tundmatu kallis tulevikus! Me ei saanud sinuga kokku, sest ma sündisin ajal, kui kogu meie planeet ja kõik inimesed elasid proovielu. Ühel päeval sai see kõik otsa, mis on ka loomulik, sest see pidigi olema ajutine.

Kuidas Sul läheb uues, pärismaailmas? Kas õhk on puhas, kas talitad seapõrssaid, kas Jumal on kohale jõudnud?”

 

*

 

Eesti keeles võiks loomade ja inimeste sünnituseelse oleku nimetuse ära vahetada. Mõtle kui ilus: …Tiiu talutütrekene, tiigi ääres tiinekene, tillukest seal ootas… Või: tiiger on rase, emis on rase, põder on rase. Sobib ju rohkem?

 

„Žigulil” on lips ees

 

Kummituslikud lapsepõlvekujundid. Üks skisofreenia märke. Ei mingit tugevust kujundil, ei mingit arengut.

On lihtsalt tavalise andetu inimese esimene mõte. See inimene tahtis ennast väljendada, aga paremini ei osanud.

Ma isegi ei mäleta, kas ta tahtis selle kujundiga iseloomustada väikekodanlust, rikkurlust, mammonakogumist või midagi muud.

Igatahes ütles ta: „„Žigulil” on lips ees.”

Jäin päris hämmastunult mõtlema, vaimusilma ette kerkis pilt, kus oligi see auto, lips ümber, sõlm radiaatori ees.

Totter, andetu, kas pole? Kuid ometi ei ole ta mind rahule jätnud, nüüd juba mitu aastakümmet. Kogu aeg tuleb keelele küsimus — miks? Miks lips, miks just auto ees?

See, et auto mark on selline, Jumal temaga, sellest saab aru, muud polnudki. Oli ka „Žiguli Lux”, veel suurema jõukuse sümbol tol ajal. Aga lips?

Võiks ju muu kujund olla. Nagu Goril.

Paks rumal rikkur põrandal lääbakil, mingi raamatuke peos ja all tekst: „Säh sulle, ma olen purjus peaga endale luuletuskogu ostnud.” Selge märk joomise kahjulikkusest.

Aga mida andekat on lipsuga „Žigulis”? Mõtle, inimene, mõtle. Mõtlesin kaua, kuni avastasin: see on lihtsa inimese maailm, tema püüd, võib-olla ka tema meeleheitlik ponnistus.

See andis omal moel informatsiooni temast endast, mitte ei naernud välja tõusikuid.

See kujund aheldas ta oma kultuuritausta külge. See oli esitatud ehedalt, ilma teeskluseta.

Selles oli inimese tragöödia, selle inimese, kes tunnetas oma piire, adus midagi kõrgemat, kuid polnud võimeline seda saavutama. „Žigulil” oli lips ees! See oli pastoraal, hümn Tšehhovi väikesele inimesele, peites endas jõuetust ja igavikku. Lihtne nagu elu, lihtne nagu argipäev, lihtne nagu vaimult vaene inimene. Kristuse poolt armastatud, variseride poolt põlatud, see, kelle päralt on taevariik.

 

*

 

Kõik jõud kisuvad mind tagasi lapsepõlve, kus peatus mu areng.

Või peatus elu. Kõik, mis jäi siis pooleli, tuleb nüüd lõpuni mõelda, lõpuni kirjutada. Äratada ellu solvumispisarad, kutsuda tagasi pilved. Saada kord jälle kõiketeadjaks, hiilida ettevaatlikult aega, kui olid üle oma vanematest, sest sina olid suur, nemad aga väikesed.

Kui kohkud selle mõtte ees, siis ära mine lapsepõlve.

Kogu tarkust, ehk see aitab sind.

Mina lähen ikkagi. Läbi oma vanemate kurbuse, läbi oma leidmata armastuse meeleheite.

Võimalik, et tagasi ma enam ei tule, ei pääse, ei tahagi.

Siis pead olema minuga igavesti, minu kodu, minu lapsepõlv, minu armastus.

 

*

 

Ikka veel on mu tase madal. Ikka veel ei suuda ma teha tähtsusetuid asju. Iga päev kardan kohata inimest, kes astub ligi, näitab minu peale näpuga ja ütleb: „See, mis sa teed, on tähtis.”

See on lõpp. Tähtsus viib surmani. Tähtsusetus annab igavese elu. Tähtsus on piiratud, tähtsusetus purjetab tundmatute ookeanide lõpututel randadel.

Inimesed peavad lõpuks ometi õppima tähtsusetuid asju tegema.

Kui üks inimene ütleb teisele: „Sa oled mulle tähtis…” ja ütleb seda palju kordi, siis mõistab seda lõpuks ka loodus ja paiskab nende põrmud ühte, sest nii oli neile tähtis.

Aga kujutage korraks ette tähtsusetut inimest, kellele miski ei ole tähtis. Kes pole kinni Universumis, tähtedes, töökohtades, inimestes, elus ja surmas. Kes kogeb igavese lõpetamatuse kvintessentsi, kelle vaim möödub tuhandeid kordi tähtsate asjade laoruumist ilma väiksemagi kahetsuse ja hingevärinata. Armastus, mis kunagi oli talle tähtis, on seal lukus ukse taga, see ei kao kuhugi, nii nagu tähtsad asjad ei kao üldse mitte kunagi mitte kuhugi. Mitte kunagi ei nuta keegi tähtsate asjade pärast, ainult tähtsusetud väärivad seda, need, mida kunagi ei märgatud.

Nende päralt on taevariik, sest kõik tähtsad asjad on loodusest, kõik tähtsusetud aga Jumalast.

 

*

 

Minu meeliülendava tegevuse (nimetame seda mürkmaoks) pea on unustanud oma alguse — armastuse.

Millise kahjurõõmuga vaatavad mind öödeemonid, kui näevad, et kaugenen üha enam lihtsa ja loomuliku armastuse maailmast! Mitu korda võtsin end rahva ees alasti ja püüdsin ka teistel aidata seljast võtta neid konventsionaalsusest nõretavaid hilpe, mis katavad inimteadvuse hämarusi ja mis kunagi mae­takse maha koos inimesega. Veel praegugi kaigub haudadest elamata jäänud elusid, nende suurepärast valmisolekut vennaskonnaks, õigemini — vennaskondlikuks mõtteviisiks, kus alati üksteist toetatakse ja armastatakse.

 

*

 

Kas pole väike süütu laps millegi poolest merelaine moodi? Tuul toob prügi tema huultele, ta silmad on pärani.

Natuke ükskõikne, natuke osa loodusest. Veel ei tee ta tööd, veel pole tema jaoks ehitatud elektrijaamu, veel ei pea see väike olevus Päikest ja Kuud millekski muuks kui taeva kingituseks. Edasi järgneb täiskasvamine.

Laine suundub kuhugi lahesoppi ja kasvab vetikaid täis, nendega veedab ta oma pensionipõlve.

Väike inimene aga… väike inimene kasvab täis käskusid ja keelde, eelarvamusi ja viisakust, religioone ja reklaame.

Kui väike inimene on neid kõiki piisavalt täis kasvanud, hakatakse teda kutsuma täiskasvanuks.

Millal temast jälle väike laine saab?

Võib-olla siis, kui ühel tormisel novembriööl keset pidulisi, keset täiskasvanud pidulisi, lahkub ta heledasti valgustatud majast mere kaldal ja astub vette. Seal, lainete sünnikodus, võtab ta taas vastu kõik kingitused, mida sai väikese lapsena.

Ja kui ühel päeval tekib tal meresügavustes soov minna külla täiskasvanud inimestele, saab temast jälle väike laine.

*

 

Mida pakuvad jumalad mulle õhtusöögiks täna?

Kas võtta ette mõni kuulus mees või naine ja ammutada temast vaimu, jõudu, sarmi ja tahet?

Või jätavad nad mulle iseenda oma igavesti uuenevas piinas, lastes kõikuda kujuteldava perekonna rüpest kuni viljaka hullumeelsuseni?

Nende vahel on jumalate toit, rammus, aga sööti jäetud viljapõld. Kõige tõenäolisem, et alustan jälle iseendast, üle põllu minekuks kulub ju terve elu.

Võib-olla ajakirjaniku elu, või loomaarsti oma — mis vahet seal on. Nad kõik elavad minus ega lase mul saada iseendaks.

Mõnikord koputab päike aknale ja ütleb: „Hakkame peale.”

Uni tuleb, sügav uni.

 

*

 

„Õnnetu võib olla iga inimene, kuid õnnelik on kunstnik, kelle südant käristab igatsus!”

Need sõnad, need minu Baudelaire’i sõnad jäävad mulle igaveseks etteheiteks.

Ükskõik kus ma ei viibiks, ükskõik mida ma ei teeks, jääb põletava häbina mind saatma soov saada õnnelikuks. Reetmise teel. Olen valmis reetma Muusa, et kogeda lihtsat maist õnne. Loomulikult pole ma pärast seda enam võimeline kirjutama, sest selliseid asju ei andestata.

Mind on vallandatud. Mind on vallandatud sellest kaunite kunstide kojast, kuhu arvasin end kuuluvat. Ei saa öelda, et ilma hoiatamata. Oh ei, mind kutsuti mitu korda mõistusele tulema. Lõpuks tuli mulle ikkagi tööraamat kätte anda, seal ilutses tempel: „Ei ole kunstnik, tahab saada õnnelikuks.”

 

*

 

Nägin linnas üht kummalist tüdrukut. Ta käis kontserdilt kontserdile, nagu otsiks midagi. Kui küsisin sellise tegevuse põhjust, vastas ta, et otsib lõppu oma luuletusele. Või nii, mõtlesin. Lugesin kunagi, et Baudelaire arvas muusika ja poeesia seosest samamoodi — iga luuletus lõpeb muusikaga. Aga et siin, Tallinnas, keegi nii arvaks, see oli mulle üllatus. Jalutasime mõnda aega vaikides ja siis ma küsisin: „Sa kirjutad palju luuletusi armastusest, aga kas sa ise pole mõelnud abielluda?”

„Ei, ma ei saa,” vastas ta.

„Miks?”

Sel hetkel kaikusid üle linna võimsad klaverihelid. Nagu raskelt astuva hobuse samm, saatjaks kellegi üksindus. Noor luuletaja vaatas mulle otsa ja ütles: „Sellepärast, et ma olen lõpetamata tüdruk.”

 

*

 

Kuulsin algkosmose häält: „Vaadake seda kirkust, mille on loonud maailma noorus, vaadake puhtaid liustikke ja järvi, noort Päikest, kes hullab nagu laps. Neid esimesi lilli, mida keegi pole korjanud, seda tähistaevast, mida keegi pole vaadanud. Kas pole see kaunis?”

Siis kostis räme hääl justkui maa alt: „Ah et vana siga ei taha keegi, kõik igatsevad noort põrsast. No seda me veel vaatame.”

Seejärel kuulsin algkosmose sosinat: „Küps maailm on saabunud, lahku siit.”

 

*

 

Kui väga tahaks minna tagasi teadmatuse rõõmsasse maailma, kus puhtus pole vastuolus rumalusega! Kuid mul ei lasta seda teha, sest nüüd olen teine, ma kavatsen surma eeskambris korraldada nooruse peo.

Kõigi eluleaetute nimel pean kõnelema. Nemad, kes vaatasid lapsepilguga laevu, mis läksid vallutama kaugeid maid lootuses, et neile kingitakse see elu.

Aga mitte kunagi ei kingitud, vallutajad vallutasid selle, vallutaja õigusega. Nüüd on eluleaetuid kogunenud juba palju Jumala ukse taha, aetud elule, mida polnud, aga ometi lootuses, et kõik on veel ees.

Mida saaks Jumal neile öelda? Pakkuda lohutust? Selleks on kirik! Mõtestada elu? Selleks on kunst!

Aga mida, mida peab tegema üks vaene inimlaps, kes midagi ei taha ja kelle hinges põleb vaid üks — soov elada?

Kas tõesti peab Jumala sünkraske käsi tegema temast Kunstniku, õnneliku inimräbala, kelle ainsaks sooviks on maalida?

Sest õnnelikud on need, kes on aetud helide ja mõtete õrnroosale vikerkaarele, mille värvid laotab Kunstnik vabalt oma äranägemise järgi.

 

*

 

Ma heidan loodusele ette kirjanduslike võimete puudumist. Jah, loodus on skulptor, kes haruharva küll, aga siiski on voolinud puust täiusliku hirvekuju või lihvinud kivi, mis on muutunud inimesesarnaseks, kuid ühtegi raamatut pole loodus kirjutanud. Kahju! Või pole ma osanud lugeda?

 

*

 

Mõnikord näib, nagu poleks Eesti Vabariik veel alanud, on mingi üleminekuaeg, surnud seis. Nad võiks kõik sildid ära vahetada, vanade vastu, noorusaja omade vastu. Siis hakkab aeg uuesti liikuma. Läbib kõigepealt nooruse ja siis vaatab, mis edasi saab.

Võib-olla jääbki sinna pidama.

*

 

Usun, et kui keegi kedagi tõeliselt armastab, sulab feminism nagu kevadine lumi.

 

*

 

Kuidas saavad naistele meeldida lilled? Vaimustuda millestki, mis on sama kaunis kui nemad ise? Selles on midagi lesbilikku.

 

*

 

Alati, kui ma vaatan Jaapani viiuli- või klaverikunstniku esinemist, ei saa ma temast mõelda teisiti kui kamikaze-lendurist.

Ükskõik mida ta ei esitaks, kui hingestatud poleks tema nägu, kui tahes virtuoosne poleks tema mäng, alati seisavad Jaapan ja esivanemad tema kõrval.

Ta vaatab kunstile silma sama rahulikult nagu surmale.

Ma arvan, et pärast Jaapani kunstniku surma, kui ta on teinud kummarduse Muusale, võin tal käest kinni võtta ja ta oma pühasse hiide viia. Sinna, kus istuvad meie esivanemad ürgsed, kes teda nähes kindlasti rõõmustavad ja ütlevad: „Ohoo, kui huvitav inimene!”

 

*

 

Ma ei saa teha muud, kui tõsta hauast üles siiani seal nutva noore inimese, kuivatada ta pisarad ja jutustada tema lugu.

Kunagi ammu ei läinud ma temaga kaasa. Temaga, keda ma iial ei näinud. Kõik jätsid mind maha, et ma temast jutustaksin. Oma naist ta mul leida ei lubanud.

Ma ei saanud sellest aru enne, kui olin asjatult otsinud pool sajandit.

Nüüd olen siin ja kisun koorikuid südame küljest, et näha üht võõrast elu, üht deemoniks muutunud olevust, kes usaldas end mulle.

 

*

 

Kas tõesti on möödas aeg, kui Jumalat võis ülistada ainuüksi elu olemasolu pärast?

Kui võis talle pühendada kauneid muusikapalu midagi vastu tahtmata. Tundub, et inimesed sel ajal ei rääkinudki, kõik väljendus muusikas. Ka hüvastijätt oli nii rahulik, pidulik. Kui keegi kedagi kohtas ja rääkima hakkas, siis öeldi talle: „Mine ukse taha, või veel parem teise ajastusse, siin mängib muusika.”

Niiviisi öeldi igal pool: põllul, metsas, niitudel, isegi merel.

Inimesed olid lõbusad ja nende lõbusus, nii lootusrikas lõbusus, oli suunatud tulevikku.

Nad elustuvad vanadel maalidel, iga nende žest, iga nende pilk hubiseva küünlaleegi valgel ütleb: sõna peab olema kantud Loojast, noot saab olla ainult Jumala tahe.

Kelle peegelpilti nägid need talupojad, vaadates iseendale otsa oma unistustes? Varased Jumala juurde minejad, kes olid tõeliste inimeste teel. Neid ei kohuta tänapäeva jumalatute inimeste visklemine oma elamata jäänud elu pärast. Nad vaatavad rahulikult meie peale nii taevast kui oma talupojaportreedelt.

 

*

 

Praegu, kui ma kasutan sõna „armastus” ilma mingi kaitseta, on mul väga halb olla. Ma oleksin nagu sisenenud igapäevariietes ülivõimsa radioaktiivse kiirguse tsooni, kuhu ei tohi, lihtsalt ei tohi niisama sisse minna. Naised võivad seal käia, neil on paks nahk, aga mina ei saa. Naised justkui ei tajuks neid inimesi, kes on kunagi elus kannatanud ja kohutavates piinades surnud.

Aga ma saan aru nende argumentidest.

Naised ütlevad: „Vaata, kui haruldane on maakera teke, kui haruldane on elu sünd. Meie maailm, inimkond kestab ju alles nii kaduvlühikest aega kõiksusega võrreldes ja nii kaugele, kui ulatub mõte, pole uut inimesetaolist olendit kusagilt oodata. Kas ei võiks siis selle lühikese silmapilgu jooksul, mil kestab inimkond, kas või kordki kõlada lause: „Ma armastan sind”?”

Jah, selline on naiste loogika, tüüpiline naiste mõtlemine. Ükski naine ei tule selle peale, et armastuse sünd on palju haruldasem kui Universumi teke, rääkimata Maa-sugusest planeedist koos inimkonnaga, selliseid tekib ja sureb ju miljardeid. Iga sellise lõpu eel ilmub välja naine, kes ütleb mehele: „Me oleme viimased inimesed maailmas. Pärast meid ei tule kedagi. Kas me ei võiks esimest ja viimast korda inimkonna ajaloos öelda teineteisele: „Ma armastan sind”?”

Naine ei mõtle selle peale, et sõnu ei tohi ära lörtsida, et Universum tõmbub ju mõne aja pärast kokku ja plahvatab jälle ja jälle sünnivad uued galaktikad, uued Maa-planeedid, uued inimesed, kes kõik jäävad ootama armastuse sündi, esimese armastuse sündi kõiksuse ajaloos. Aga ei, naistele on tarvis kohe ja praegu, üle paari miljardi aasta pole ükski naine nõus ootama. Naised juhin­duvad mingisugusest poolloomalikust loogikast, et teeme ära, see tähendab ütleme ära, et me teineteist armastame, ja vaatame siis, mis edasi saab.

Midagi ei saa, Universum pole pärast seda enam endine.

Nüüd läheneb ta oma järjekordsele surmale ja sünnile teistsugusena, muudetuna.

Universumile võib haiget teha, väga palju haiget teha, ja kes teab, kas tast enam elulooma saabki. Ja kõik ühe naise mõtlematute sõnade, ühe mõtlematu soovi pärast! Naisele on kogu aeg vaja toota juurde uut mateeriat ja armastus on nagu õli, mida peab pritsima selle masinavärgi osade vahele, et see paremini töötaks.

Sellepärast ei ole armastus kunagi naise märksõna. Naise märksõna on elu!

Kuid ka siin vaidleks naine mulle vastu. Ta ütleks: „Vaata seda naist seal, teda viiakse hukkamisele, sest ta tappis armukese pärast oma väikesed lapsed. See veetlev lurjus ütles, et ei taha lastega naist. Kas pole see märk tõelisest armastusest? Või kui tahad, siis ebanaiselikust armastusest. Sellisest armastusest, mis sunnib unustama elu.”

Mida on mul selle peale öelda? Ainult avaldada kahetsust, et siin maailmas on võimalik täiesti vabaks saada ainult hulluksminemise hinnaga. See on lihtsalt järjekordne kaos, häving enne uue tähesüsteemi sündi. Tapmine ja sünnitamine ei ole seotud armastusega, need tulenevad elust. Armastus jääb ootama oma tundi. Kui kaua, ei tea. Võib-olla igavesti?