Oo jaa, ma korraks kulgeksin veel läbi Loodeväila,
kätt suruks Franklinil Beaufort’i mere teel,
 maal metsikul ma võtaks rasket rada käia
ja Loodeväila võidaks üle üdikülma vee.
Stan Rogers

*

Austan teid, kes Loodeväila läbisite.

Tõesti ei tea, miks.

Laev maha jäi, ent inimesed mitte.

Jää jäi jääpaika sajandiks.

Kui just ei tule miskit surmasula.

Siis läeme linna pääle, ülbamisi ula.

*

Näe, merest annab luuletada veel ja veel,
sest mererahva keel on merekeel
ja iga lausega käib ühes loksuv laine
ja terav lainelöök on läänemerepaine
ja kui ei upu, siis on kaldaljõudmismeel!

Kui upud, ongi kodumeresurm.
Sajad kaptenid vees ootamas.
Mets laevuks lõigatud, taas jõukas nurm.
Ja naised uusi mehi lootmas maas.

Oh kurat, anna, Jumal, inimesi!
Ja andke, ilmavaimud, elujõudu taas!

*

Kord ujusin ma Kirstukivi juurde,
sealt edasi veel Saunakivi taha,
siis põhi kadus. Siiski hirmu suurde
ei sattunud, sest võtsin mure maha
ja kaesin, kus mu tuttav kivirivi
ja kodukallas teispool rivikivi.
Jah, hiljem öeldi, süvas allveelaevad,
ära üle kaljupanga uju.
Meid, lapsi, huvitasid maad ja taevad
ja ehmult eemale ei olndki ujutuju.

Rohkem Karl Martin Sinijärve luulet Loomingus nr 6