Armin Kõomägi: „Minu erootika saladus”.

„Sebastian Loeb”, 2017. 238 lk.

 

Kui lugeja on üle saanud pealkirja oota­matust sarnasusest staararvaja Mihkel Kunnuse teose pealkirjaga „Minu eugeenika saladus”, kulgeb lugemine mõne üksiku takistusega üsna ladusalt. Pealkiri on tegelikult ju aus, kui suhtuda (nagu me ikka suhtume) arvestatava ettevaatusega sõnasse „minu”. Sest autori nägu võivad jutustajad või ka peategelased neis tekstides siin-seal näida küll. Sellesama mõtte juurde, mis võib tekkida juba esimese jutu „Saladus” puhul, tuleb autor (nüüd juba tõesti autor) tagasi hiljemgi jutus „Soovilugu”, kus ta meta­fiktsionaalselt (ehkki seejuures armastusväärse lihtsusega) arutleb mina­vormi üle kirjanduses üldse: „Iga kord kui ma loen minavormis kirja pandud ilukirjanduslikku teksti, tekib mul mingil ajahetkel küsimus. Kes on see „mina”, kes räägib. Kas see on teksti autor sellesama teksti kirjutamise hetkel?” (Lk 172.) Karastunud lugeja võib siinkohal mõelda üsna irooniliselt umbes midagi sellist: „No mida?” Aga vaatame edasi: „Võtame näiteks sellise lause. / Ei mäleta, kui vana ma siis olin, ehk nii kaksteist või kolmteist, kui leidsin kord isa kapist kortsus paberkoti täie kondoome. / See on minu enda kirjutatud lause. Sellega algab üks looke siitsamast kogumikust.” (Lk 172—173.) Järgneb sümpaatne metafiktsionaalne mõlgutus à la Anti Saar, mainimata ei jää ka kogu toimetaja Kajar Pruul. Seesuguste seoste tekitamine on Kõomäele selles teoses üldse iseloomulik. Ka näiteks raamatus „Minu Mustamäe” tekkisid lugude vahele implitsiitsed (aga üsnagi eiramatud) niidid, mitte ainult linnaosa kui tegevuspaiga kaudu, mis oli pigem temaatiliseks seoseks, vaid ka tegelaste elusaatuste kaheldamatu sarnasuse pinnal (vt näiteks lugusid „Must auk” ja „Ämblik”), mida Kõomägi siiski otse ei rõhuta.

Seoseid tekitab Kõomägi „Erootika”-kogus ka oma teksti(de)st väljapoole, haardega klassika poole, ja seda teeb ta XXI sajandi mõõtkavas üsna iseäralikul viisil. Iga jutu/novelli ees on väike autori(?) selgitus või taustalugu. Need on iseenesest toredad, ikka on tore lugeda, mida autor ühe või teise loo kirjutamise eel, ajal või järel tundis või mõtles, kas lugu oli tellitud või tuli niisama pähe, aga need vahelookesed annavad liiga palju ära. Panevad meid mõtlema, nagu autor tahab, et me mõtleksime. Ütlevad ehk veidi eputavaltki, et „siin ma teen nagu Kafka” („Kahjur”), või et „siin ma teen nagu Gontšarov ja Gogol kokku!” („Gog­lomov”), „siin inspireeris mind, võtke või jätke, hoopis Roland Barthes” („Soovilugu”)! Need söödavad ette seoseid, mida muidu ei pruugiks tekkida, ja need seosed on kaunis agressiivsed. Nii autor kui ka lugu mõjutavad lugejat niigi, aga rohkem vabadust on parem ja seesugune etteantus ei ole hädavajalik. Mõni eellugu on turvalisem (ja suvalisem), räägib sellest, et helistas toimetaja ja tellis loo jne. Miks mitte, jumal temaga.

Jutukogu algusnovellid on kindlasti freudilikud (vaidlesin sel teemal ka raamatu toimetajaga, kes polnud minuga sugugi nõus, ütles, et on ikkagi Sorokin, Gogol, Gontšarov — ühesõnaga sedasama, mis autor ise tahab paista lasta). „Saladuses”, mis on ainus novell, mille ees ei ole eespool kirjeldatud autori eelhäälestamislugu, leiab varateismeline minategelane oma vanemate kapist mitte ainult paki kondoome, vaid ka mõlemast vanemast tehtud alasti ülesvõtted: „Ma ei uskunud oma silmi. Ma isegi sulgesin nad kohe instinktiivselt, kui olin esimese foto ümbrikust välja tõmmanud. Tundus, et mul hakkab paha. Et kohe hak­kan oksele. [—] Aga käest panna ka ei suutnud.” (Lk 11.) Veel otsesemalt ilmutab Freud end meile „Täiuses”, see on juba ilmselge Oidipuse lugu, ema ja poeg ja n-ö seksuaalsed ala- või ülemtoonid jne. Sealjuures pole kumbki nimetatud lugu ju halb, lihtsalt mõni lugeja võib lugemise selles faasis mõelda, et see see Kõomäe erootika ongi — Freud! Aga õnneks ei ole kaugeltki nii, ainult esimene samm oli ehk pisut liiga etteaimatava jalaga astutud.

Niisiis on siin isegi üsna elulisi juhtumeid, näiteks räägib „Limonaadivihm” keskealisest mehest, kes kohtab tervisejooksu tehes kaunist naist ja jääbki talle mõtlema. Või novellis „Munn” pajatab erotomaanist seksisõltlane terapeudile oma läbielamistest ja häbist. Vestlus terapeudiga või mis tahes pihtimuse formaat on alati lihtne, aga töökindel, ja dialoogi valdab Kõomägi siin tõesti hästi. Natuke müstilisemaks või tabamatuks lähevad lood ehk alates „Mehest, kes vaatas naisi”.

Vahest kõige üllatavam lugu selles kogus on „Punker”, mille puhul pean oma varem öeldud sõnu sööma, sest siia sobib eellooke kenasti, annab midagi juurde — mingi iroonilise maigu ehk — teatega, et autorit inspireeris seda lugu kirjutama Tallinna Sadama korruptsiooniafäär. Seda irooniatunnet võimendab novellis ilmnev vastasseis new age’i enesetervendusmeetodi (mida esindavad muidugi naistegelased) ja kiiksuga isamaalisuse vahel (mida loomulikult kannab meestegelane): „Ma olen nii palju asju ostnud, ja kõik Eestist. Kui ma välismaal käin, ei osta ma mitte midagi. Ma kulutan kõik oma raha Eestis. Miljoneid ja miljoneid. [—] Jah, ma olen peedistanud kümneid ja kümneid firmasid, sundinud neid mulle tassima kokku sularaha, tegema kopsakaid ülekandeid varjatud kontodele. Aga need on alati olnud välismaa firmad. Mitte kunagi eesti omad. [—] Aga vaatamata kõigele sellele, mida ma olen teinud oma maa ja rahva hüvanguks, ei ole mind esile tõstetud kui kangelast [—]. Selle asemel lüüakse mind risti kui kurjategijat.” (Lk 148—149.) Isamaa eest! See iroonia on autoril kaunisti välja tulnud.

Kui püüda Kõomäe uut teost võrrelda eelnevatega, siis võib põhimõtteliselt nõustuda Silvia Urgasega, kes sõnab: „Varasemast Kõomäe loominguga tuttavatele ei ole „Minu erootika saladus” silmaga loetav kvaliteedimuutus, vaid tippvormis kirjaniku relvaarsenali demonstratsioon.”[1] Ometi näib mulle, et midagi on nihkunud maagilise realismi skaalal (selle on meil üldiselt monopoliseerinud Heinsaar, keda ka Kõomägi on nimetanud ühe autorina, kelle raama­tuid ta alati loeb,[2] esmalt tahtsingi siin kirjutada, et mehisheinsaarelikul skaalal). Nimelt on seda siin vähem kui enne, näiteks „Minu Mustamäes”. Edasi (või eemale) on liigutud muinasjutulistest tegelastest, ligastest tõukudest ja ämblikest, liigutud pigem päriselulisema poole: „Kakskümmend aastat hiljem” kujutab asist auto-, maksu- ja pereolmemaailma, „Jaani päev” mingil määral inimlikku kadedust ja äpardumist, esmajoones aga talumatut keskpärasust, siin-seal näeme poliitikat ja poliitikuid, seksuaalkõrvalekaldeid jne. Võib-olla just eelnimetatud „kafkalikku” „Kahjurisse” jääb kogu pealkirjas väljakuulutatud saladus lõpuni alles, teatav unenäolisus või piiripealsus, ka midagi mehisheinsaarelikku võib selles maailmas olla, aga kokku on see siiski külmem ja ebaõdusam ehk siis võib-olla tõesti kafkalikum. „Kahjuris” ei ole aga mingisugust erootikat, naistegelane ei ole siin selleks, vaid võib-olla hoopis vastupidi, võõrituse süvendamiseks. „Mehes, kes vaatas naisi” saab saladus lõpuks lahendatud, võti lugejale kätte antud, püüdmatuks see ei jää. „Punkri” angerjas ei ole enam seesama angerjas (ja see lõpp on tõepoolest leidlik, üks veidralt ootamatumaid lõppe, mida olen tükk aega lugenud), keda oleks võinud kohata mõnes autori varasemas loos.

Aga nagu Urgaski tabavalt välja tõi, on üks Kõomäe teemasid siin kogus tulevik, teda ei inspireeri mitte ainult maine ja olmeline. Ja nagu mina, leidis ka Urgas väga usutava võrdluse seriaaliga „Black Mirror” („Must peegel”, 2011—…). Aga ma läheksin võib-olla veel kaugemale, mulle tundub, et novell „Punamütsike” asetub veelgi väärikamasse konteksti, kui tuua esile ühel või teisel moel sarnaseid jooni näiteks selliste nüüdisaja ulmefilmidega nagu esiteks „High-Rise” („Alt üles”, 2015): „Siin, sellel esimese kolmandiku korrusel, läks neil Ramboga juba seitsmes aasta. Korteril polnud ju õieti vigagi, aga Dina teadis, et seitse aastat on tegelikult palju” (lk 218), ja teiseks „In Time” („Laenatud aeg”, 2011): „Kuu aja eest oli Rambo isiklikule ekraanile ilmunud Keskuse saadetud ajamärk. Sekundi täpsusega luges see pildi üleval paremas nurgas aega kolmekümnest päevast allapoole” (lk 219), ja ehk saaks näiteks metsakirjelduste fenomenoloogilist painavust, aga ka naistegelase enesestmõistetavat ohvrimeelsust võrrelda motiividega filmist „The Lobster” (2015). Seoseid on kindlasti veel, aga novell on meisterlik ja raske on ette kujutada lugejat, kes selle lõpu ära arvaks. Aisting, mis lugejas tekkida võib, on küllap üsna jälk ja eemaletõukav, aga kõnealusel juhul on tulemuseks jälle väga õnnestud novell.

Kõomäe erootika saladust see raamat muidugi ei avalda, aga erootikat siin on ja vähemalt üks saladus saladuseks jääbki.

^[1] S. Urgas, 16 mehepilguga poplugu. „Sirp”, 11. VIII 2017.

 

^[2] http://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/17e119e6-2d11-41bc-9497-29cfef5b8064/plekktrumm-armin-koomagi.