Televiisoris loeti ette õhtuseid uudiseid. Umbes kolmsada aastat tagasi elas Rootsi kuningriigi kuldsel ajastul mees nimega Mads Israelsson, kes töötas Falunis vasekaevandajana. Ta oli kihlatud ka ühe kohaliku naisega ja peale 1687. aasta jaanipäeva oli plaanis ära pidada ka nende pulmad. See jaaniöö oli aga eriline veel sellepärast, et siis toimus kaevanduses varing. Kõigi suureks õnneks oli terve kollektiiv jaanidel, nagu ka jõuludel, töö tegemisest vabastatud ja kõik tähistasid valguspühi. Ning kuna teateid surmadest ei tulnud, registreeriti hukkunute arvuks null. Mads Israelsson ei ilmunud aga sellegi­poolest järgmine päev kirikusse. Räägiti, et ta oli öö varjus ühe teisega jooksu pannud, kui šaht valju raginaga sisse kukkus. Või siis nähti teda metsa näki juurde hiilimas. Järgnevatel päevadel tuli kollektiivil Madsi pruudile üheskoos igatahes palju tröösti pakkuda ja terve suvi sai kuidagi nukker, ehkki samal ajal oldi ka sisimas õnnelikud, et varing tööajal ei olnud toimunud. Septembri lõpus hakkas taas jälle rohkem sadama ja Madsi nime kuulis Falunis siis üha harvem. Tööd karja- ja põllumaal olid lõpetamisel ning algasid ettevalmistused saabuvaks mihklipäevaks. Ja nii läkski elus kõik vanaviisi edasi. Jah, võib öelda, et spekulatsioonid selle teema ümber ammendusid, ööd muudkui pikenesid ja novembris tuli juba maha valge lumi. Järgneval neljakümne kahel aastal toimus küll nii mõndagi, kuid mitte miski sellest ei olnud üllatavam kui too päev, mil Mads ootamatult jälle välja ilmus. Need on muidugi kõik faktid ja oletused, kuid kõigi suureks hämmastuseks oli ta endiselt umbes sama noor kui aastakümned tagasi. Ta polnud kordagi linnast isegi lahkunud! Võib isegi öelda, et ta oli oma pruudile surmani truu! Kaevandusterritooriumi kõrge vasksulfaadisisaldusega vesi, milles Mads Israelssoni keha oli haudunud, oli selle konserveerinud just sellisena, nagu ta varingu alla lõksu jäämise hetkel kõik need aastad tagasi olnud oli. Ja nii leidsidki salapärase lätte ääres teine­teist taas kaks inimest, kes olid kunagi otsustanud oma elud koos veeta, aga kelle jaoks elulised asjaolud hoopis teistmoodi lõppesid…

Ekraanis kustus tuli.

Suvi oli jõudmas meile iga päevaga lähemale. Alguses keerati kaskedel kraanid lahti, siis kellad tunni võrra edasi, oli 1. mai ning seejärel puhkesid juba toomin­gad õide, pandi kartul maha ning enam polnud kaugel ka see aeg, kui lehmad hakkavad lüpsil vähem piima andma ja kätte jõuab jaanipäev.

Me olime naisega teel maale ja lugesime saabumiseni jäänud minuteid, kuigi minna oli veel pool tundi. Autos oli hirmus palav ja külateedest alates jälitas meid üks pidev umbne tolmupilv, kuid ikkagi oli lahe olla, mõeldes kaduvast ajast, mille lõpus ootab meid suvekodu väikses alevikus. Tee ääres ajas traktor põllu peal oma vagu, valged toonekured pidasid jälle vana veski juures jahti ja paistis, et kogu maa ei ole siiski veel leitsakusse tardunud. Sellised olid meie esma­muljed elust maal. Kui sedasi jaanipäevani välja kestab, on küllap ka ­lõikuse ajal soe ja reaalne võimalus, et keegi saab nii veel päiksepiste ja pöörab peast segamini. Seda riski aitavad maandada näiteks mineraalvesi, sombreero ja üks hea keskpäevane uinak. Lisaks pruunile jumele võib aga päikese käes füüsilist tööd tehes tekkida inimesel ka desorientatsioon, järgneda iiveldus ja mõnel juhul võivad teda haarata ka krambid. On minestamise oht! Kuid lõpuks pole selles midagi liiga müstilist, kui keegi peaks sedasi ära surema, et tal on kuumarabandusest põhjustatud ajuturse. Nii et ära tee tööd nagu segane. Ära istu rästiku pesa peale. Ja kõrges rohus astu ikka parem aeglasemalt kui närviliselt, kuid siiski konkreetse sammuga, mitte hiilides.

Lennart Meril oli kord üks hüpotees, et sisalikud ja maod olnud muinas­eestlaste jaoks spirituaalse tähendusega ja selletõttu on neisse suhtutud ikka pieteetliku austusega. Võib-olla näiteks sellepärast ongi rästik nüüd ka looduskaitse alla võetud ja kas või sel põhjusel võiks inimene teada, kuidas nendega ringi käia. Veel mõningaid fakte selle roomaja kohta: meie hariliku rästiku uus-ladinakeelne nimetus on Vipera berus; rästikud peavad jahti öösel; päeval, eriti kestumise ajal, näevad nad väga halvasti; tänapäevased põlluharimismeetodid hävitavad rästiku elupaiku; rästik ei hammusta, vaid salvab; korraga võib erituda kuni 30 mg mürki, mis on eluohtlik ainult vastava allergia korral; surmav võib olla ka vapsiku toksiin; rästikuhammustuse järel ei tohi sulgeda vere­ringet, imeda haavast mürki välja ega juua alkoholi; salvata saanud inimene peab säilitama rahu ja olema liikumatult; kui oled üksi metsas, liigu aga rahulikus tempos maantee äärde ja peata abipalumiseks esimene mööda sõitev auto selge käeviipega; rästik, nagu ka inimene, on territoriaalne; rästikule ei meeldi saialille lõhn; lavendel peletab lisaks rästikutele eemale ka mutid; lavendli lõhn tekitab usaldust; maitse on mõrk; eeterlike õlide liigne joomine tekitab meestes hormonaalseid häireid; meie rästiku looduslike vaenlaste hulka kuuluvad aga näiteks mäger, madukotkas ja hiireviu, kuid vahel harva söövad neid ka toonekured põllul.

Kohtusin selle naisega veidi peale aastavahetust juhuslikult tänaval. Ma ei otsinud armastust ega mingisugust naist, kuid ma olin ka juba liiga kaua end üksikuna tundnud ja mu igapäevane elu oli triviaalsusesse pöördumas. Hunti­del oli metsas jooksuaeg ning sisimas tundsin ka mina siiski naiste vastu veel erutust. Võib-olla oli tema keegi, kes midagi selles kopitama läinud situatsioonis muuta võiks. Nii kohtasin ma teda veel mitmeid kordi, kuni ta ükskord lõpuks päriselt välja kutsusin. See oli veebruaris ja tänavatel sulas lumi.

Restoranis müristasid trummid. Üksik koristaja katsus saalis tantsivaid inimesi laiali ajada, aga rahvas ei allunud tema viisakale väljenduslaadile mitte kuidagi. Kedagi ei huvitanud, millega teised tegelesid või mida nad tahtsid. Ka meie läksime tantsima. Põrand kleepus alkoholist, koristaja seisis abitult, trummid mürtsusid, keelpillid näägutasid ja miski ei huvitanud kedagi. Kelner kontrollis kaugelt kogu saalis toimuvat. Ta nägi, kuidas väljas tõmbus viluks ja aknaklaasidele hakkas nõrguma külma vihma. Lompidesse kogunev vesi tuletas talle meelde möödunud sügist, kui ikka sadas ja õhtuti hakkas vahel kurb, kui õunte aeg sai läbi ja tühjadelt puudelt hakkas langema maha vihmapiisku nagu neid hetki, mida me suvest igatsema jääme. Sügise saabumine oli konstantne paratamatus, millega kelner alati arvestama pidi, sest ta ei saanud seda ignoreerida, vaid ainult sellega leppida. Ta viipas koristajale ja liikus oma kohalt, et juhatada välja end blameerinud võõras, kes oma ekstaatilises olekus oli kellegi likööripudeli vastu tantsusaali põrandat kildudeks löönud.

Minu kui mehe jaoks polnud selles midagi imelikku, kuidas ja millistel motiividel ma selle naisega olla tahtsin. Sest kellele ja mis õiguse pärast peaksin ma sellest aru andma, mida ma tahan ja miks mul seda vaja on. Lisaks üksildusele on maailmas veel paljugi teisi põhjuseid ja lõppude lõpuks võivad ju needki muutuda. Ja kuidas saab keegi päriselt üldse midagi tuleviku kohta ette teada? Mul olid omad põhjused. Pealegi oli sel naisel sisu, mitte ainult salapärased rohelised silmad ja esteetiline figuur. Veel üks põhjus! Restoranist lahkudes pakkusin end teda koduni saatma. Süda puperdas veel tantsimisest ja joomisest ja tuul kuivatas mu laubalt higised piisad. Väljas ei tundunudki nii kõle ja kuri, kui aknast oli paistnud. Enam ei sadanud ja vesi solises tänavatelt vaikselt mustadesse kanalisatsiooniaukudesse. Tänavapostide latvu ehtisid külmad oreoolid nagu dekoor, mille eest inimene midagi maksma ei pea, aga mida ta kuidagi ka kontrollida ei saa. Olime jõudmas naise aadressi juurde. Minna oli veel ainult pesunööride vahelt läbi ja siis juba paistiski trepikoja uks. Maja ees nägime mõlemad, et saapad olid saanud poriseks. Välisuks oli lukus.

Uks oli kinni. Väikses kuplis ukse kohal särises tasakesi elekter. Seal me seisime. Endiselt ei sadanud, solises. Kõrge trepikoda heitis meie ette sooja valgust. Ta oli minust kaks aastat noorem, ainult kaheksa sentimeetrit lühem, juuksed heledad pruunid ja silmad suured nagu sõstrad suvel maal. Ja meil mõlemal oli oma märgade ning mudaste saabastega väljas hakanud natuke külm. Kõigi inimeste seast maailmas võis ka nende kahe vahel süttida tuli, saada asja ja juhtuda imesid. Naise käe soojus ajas mehe higi taas nõrguma. Raamatukogu pimedate akende ees oli ta valmis selle naise eest kõik andma, maksku palju maksab, kui ta ainult saaks selle naise enda musta hõlma alla, teda armastada, prantsuse moodi suudelda, kohvi paluda, trepist üles minna, hõlmad lahti rebida ja ulguda jälle nagu hunt… Siis aga ei juhtunud midagi ja õige hetk, kui seda ka oli, möödus. Välisuks kriiksus ja naine kadus trepikotta. Talle tundus, et seda meest võib usaldada, sest ta ei käinud peale nagu paljud teised mehed, keda ta kohanud või kellest ta kuulnud oli. Ta oli kindel, et nad kohtuvad veel. Mees süütas trepiesisel sigareti ja vaatas kella. Oli kesköö. Ning läks ka koju. Naine kohtus selle mehega veel mitmeid nädalaid, kuni ühel õhtul magama minnes tundis, et ta vist armastab seda meest. Asjad tema ümber ­sümboliseerisid naisele millegi uue algust koos selle mehega, just nagu miski, mida ta kaua aega sisimas vaikselt oodanud oli. Tema padjast hõngus värske padjapüüri lõhna. Naisele meenus, millist närvikõdi oli talle pakkunud ülikooli esimene kursus. Krimiromaanis tema öökapil oli algamas uus pingeline peatükk. Lõpuks ometi võib päevavalgele tulla kogu tõde kuriteost, mis paljastaks talle mõrvari identiteedi. Franky ei saa enam kauem oma tumedat minevikku teiste eest varjata. Sally saab teada, et on rase. Linda mälu hakkab õnnetusest taastuma. Lord F. ja Richard pääsevad mõlemad põlevast majast napilt eluga. James läheb Frankyga uurima metsast kostvat kummalist heli. Naisele hakkas tunduma, et külmavereline mõrvar võib olla ka introvertse olekuga Tim, keda ei seo kuritegudega pealtnäha mitte miski, kuid selle pärast peakski just nimelt ka teda võib-olla kahtlusaluseks pidama, kui mõrvariks ei osutu lõpuks Linda poolvend Mack, kes päriks Linda ja lord F-i surma korral suure koguse raha. Akna taga oli vaikne unine linnaosa. Ka seal ei ole inimesed päriselt need, kes nad ütlevad end olevat. Nad vaatavad seda linna kuidagi aateliselt läbi oma korteri­akende, aga tänavatel kaob neist nagu kojamehe luua sahisedes isegi elementaarne ligimesearmastus. Tundub, nagu kedagi ei huvitaks tõepoolest ikka mitte miski. Mingis mõttes oleme kõik ju aga just sedasi nii kaugele jõudnud ja miks mitte ka siis edaspidi. Milleks meile need sotsiaalsed reformid ja moraalsed skolastikud. Sel ööl ei selgunud siiski veel mõrvari identiteet ja naine pani raamatu tagasi öökapile. Ta tundis Jamesi pärast muret. Oleks kurb, kui Linda ikkagi ei taastuks ja Sally rasedust ei kiidetaks heaks. Magama jäädes hakkas akna taga jälle sadama, kuid seekord lund, mis jäi selle talve viimaseks.

Suve saabudes saime naisega kahekesi end ühel ajal puhkusele vormistada. Nii tekkis mul esimest korda päriselt võimalus temaga segamatult sellest korterist ja linnast pikemalt välja pääseda. Kevade jooksul oli meie vahel läinud särama justkui mingisugune pirn, mille elektrist tõusid karvad üles. Ka looduses on siis jooksuaeg. Mu üksildus oli läbi, ühiskond võis mind näha tervikliku­malt kui varem ja ma olin nüüd kuidagi integreeritud paljude teiste sama­suguste inimestega, kes ei eksisteerinud selles linnas üksinda. Ning ka mul oli nüüd samamoodi absoluutne hirm sellest kõigest ühel päeval ilma jääda. Sel kelneril oli meie esimesel kohtingul naisega olnud silmi ainult tema jaoks. Ta püüdis oma varjatud motiive õpitud professionaalsusega maskeerida, kuid ma nägin küll oma rivaali jõledaid, rõvedusi täis tiiraseid silmi. Need olid kristalliseerunud minu väljavalitud naisel, keda ma millegipärast kelneris tekkinud iha tõttu seda enam endale tahtsin saada.

Järgmisel hommikul helistasin varakult naisele ja pakkisin auto, et nädala­vahetuseks väljasõit korraldada. Kutsusin ta oma suguvõsa suvekoju väikses alevikus. Aga samas: milleks sõita maha üle saja kilomeetri sellises kuumuses, et kolida kahetoalisest linnakorterist kahetoalisesse suvilasse, mille kohta mul midagi öelda ei ole, kui just mitte seda, et mõne aasta eest sai naabritega kahe maja vahele hekk istutatud ja majja sai vesi sisse, kuid mina olin siis linnas praktikal ja ei aidanud kedagi millegagi. Meil ei olnud seal ka midagi lugeda. Oli küll palju köiteid, aga kirjandust oli vähe ja igal pool oli palju tolmu ning kõik lõhnas kopituse järele, kõik voodipesud ja linad. Kuid küll oli hea sinna kohale jõuda. Mina avasin ukse, tema aknad, ja tõmbetuul viis lendu paksu tolmupilve ja lõi ukse kõva pauguga kinni. Ei ole võimalik, et kelneril on ka siin kodu. Siin ei ole kelnereid isegi vaja! Igaühel on oma kartulid kusagil keldris külmas ja põllul kasvab kapsas. Viskasin vanad ajalehed ahju ja sõime naisega õhtust. Kusagil akna taga puistu äärest kostis sääseparve pinisemist. Õnneks ei ole nad vähemalt täna õhtul veel teed tuppa leidnud.

…mind kummitab korduv unenägu oma naisest selle kelneri kaisus. Seisan restorani akna taga. Väljas on pime, rõske, kalgistunud õhtu. Meie vahel on külm märg klaas. Vett kallab nagu kraanist. Kelner ja naine on muidugi sees. Neil on soe, nad väänlevad, nende põimuvate kehade vahel aheneb ruum ja iga nende poos sõlmib neid ainult veel hullemini omavahel kokku kui varem, viiul kääksutab, tantsitakse kirglikku fandangot, vein voolab kulisedes, on kuu loomise aeg. Te ei tea, kui raske mul seda näha on, veel hullem tunda, ja siis veel nendega harjuda, sest lõppude lõpuks on need mu enda mõtted, olgu neil tõde taga või mitte, ja teistsuguseid mul ei ole. Mul oleks palju kergem sellest kõigest mitte teragi teada, lihtsalt minema kõndida, uks enda järel kinni tõmmata ja magama heita, kuni küll kunagi jälle parem hakkab. Kuid ma ju magangi! See on suletud ring. See pole isegi armukolmnurk. See on afäär. Ja ma ei saa luupainajalike sündmuste juurest niisama minema jalutada, kõike lihtsalt maha magada, ignoreerida, vanduda, maha sülitada, ja siis lõpuks ikkagi resigneeruda ja ühel neetud päeval nendega pahaaimamatult tänaval kokku põrgata. Nii need asjad lõppeda ei saa. Viimase asjana, enne kui restorani tabav välk kõik enda ümber aatomipommina pulbristab ja ma üles ärkan, näen, kuidas kelner suudleb oma! naist.

Söed olid ahjus kustunud ja mees lamas ärkvel voodis. Viimased päikese­kiired olid peatselt metsa taha raugemas ja algamas oli lühike juunikuu öö. Ta tundis, kui vabalt võis see kelner tookord restoranis tema asemel naisega tantsida, pakkuda talle head veini, deklameerida luulet ja olla mehe asemel tema voodis, teha seda kõike hoopis minu asemel, teha seda minu oma naisega… Kuidas just vastu ööd nagu seda vaevavad mind jälle armukadedus ja ebakindlus, mis ei lase mu unel tulla. Naine hingab sügavalt minu kõrval, aga ei norska veel. Tema peas ei eksisteeri selliseid ekstsess-mõtteid. Tema on enda armastust minu vastu tundnud ja kinnitanud ning võib igal soovitud hetkel muretult uinuda, kuid mina mitte… Mees tõusis istukile. Madratsi all kriiksusid vedrud. Toas oli juba hämar ning asjadel puudus tavapärane valgus ja vari. Kui päike oli loojumas, võis selle oma ette sirutatud käe ühe sõrmega ära katta. (Veel mõningaid fakte: Maa kaugus Päikesest on keskmiselt 146,9 miljonit kilomeetrit; see koosneb suuremalt jaolt vesinikust (73,46%) ja heeliumist (24,85%), hapniku osakaal on minimaalne; äikselöök on viis korda kuumem kui Päikese fotosfääri pinnatemperatuur (mis on umbes 5700 kelvinit ehk umbes 5400 kraadi Celsiuse järgi); taevameridiaanis on asjadel kõige lühemad varjud; Päike on üks Linnutee tähtedest; universum on heliotsentriline; suvine pööripäev on mõned päevad enne jaaniööd.) Õhtu saabudes läks jälle natuke jahedamaks.

Öösel käis meist üle tsüklon.

Järgmine päev oli laupäev. Linnud tiristasid hekivõsas ja väljas säras päike. Kui välja arvata nõrgalt osoonilõhnaline õhk, ei olnud ümberringi ühtegi tunde­märki, mis kinnitaks meile asjaolu, et öösel oli tõepoolest natuke sadanud. Räästad olid kuivad, firmament oli selge ja kassid olid juba oma pererahva hoovi aia alt tänavale pugenud ning mõõtsid alevikuteel jalutades oma võimalusi selleks saabunud päevaks. Naine oli endiselt voodis. Kus siis veel? Kelner ju ei ela siin. Pealegi oli ta end mulle lubanud, olles ju minuga selle nädala­vahetuse siin alevikus. Ma tahan, et kelner oleks selle restorani esisel väljakul ja meie tantsiksime sees trummide järgi, kui õues möllab torm. Ma tahan elada naisega samas korteris ja tutvuda tema endiste kursusekaaslastega. Ma ei taha, et ükski kelner leiaks eales jaaniööl selle naise, kellega ma tänavanurgal lihtsalt juhtumisi kohtusin. Tahan, et jaaniööl leitav õnn ja rikkus jaguneks võrdselt ainult meie kahe vahel, ja kui see naine on rästik, siis tahan ka mina rästik olla. Ma ei taha restorani jaoks tööd teha. Tahan täita kodaniku kohustust omadel tingimustel. Ma tahan naisega koos olla!

Pärast kohvi pakkus naine, et läheksime ujuma. Miks ma sellest keeldusin? Eks ikka töö pärast. Selline ju oli elu maal? Ütlesin, et küll ma tulen sulle autoga hiljem järele. Sellise palava ilmaga oleks hea üks suplus teha küll, mõtlesin ma. Aga kes tööd teeb, see rõõmu näeb! Kuur vaatas juba aknast sisse ja ootas, et seal ripakile jäänud mööbel ära lõhkuda, sõita sellega aleviku jaanikuhja juurde ja viia vanad raamatud kogumispunkti, sest makulatuuri ma ei põletanud. Olgu see siis austusest või kaastundest nende tundmatute kirjanike vastu, aga raamatuid pole ma kordagi tulle visanud. Kollektiivis vastutab iga indiviid ikka ise oma panuse eest, mida ta teiste jaoks teha saab, et olla osa millestki suuremast kui tema ise. Pealegi andis see töö mulle vajalikku julgust, lootuse, et minu enese­kindel tööeetika avaldab ka naisele veidikene paremat muljet minust kui tema mehest. Keskpäevaks, kui tööle asusin, oli õhk juba päris paksuks haudunud. Kassid olid selleks ajaks oma plaanidest loobunud ja magasid kusagil vilus oma kassiund. Linnud tiristasid elektripostidel. Mina aga heitsin sel hetkel särgi ihult ja süütasin sigareti. Tõepoolest, ei olnud hea ilm füüsiliseks tööks, kuid just sellega tuli mul pihta hakata, kui tahta jõuda ka natukene suve nautida. Ja kurat võtku seda kelnerit, kui tal peaks tulema pähe mõte minu naisega ujuma minna! Pagan. Kust need mõtted mind küll siit alevikust üles on leidnud? Kas inimesel ei ole siis pääsu ja veidigi vabadust! Pääsukesed tiristasid öise vihma järel taas suures taevas, kuid see tundus kiiresti ahenevat selle kuuma prožektori ümber sinisest pigimustaks. Õhku oli vähe ja mu selg oli lõhkumisest juba ammu märg. Enam ei tulnud isegi higi pooridest välja. Tegin seda nagu segane ega mõelnud. Välk tappis suudleva kelneri ja naise, aga mul oli ikkagi naise surmast kahju, mitte parastav tunne selle kelneri pärast. Ja võib-olla tuleb varsti mõnel saabuvatest õhtutest ka päriselt üks äikesetorm, mis lööb selle õhu jälle klaariks ja ajab piima hapnema. Kallav vesi kolistab vastu äravoolurenni plekki ja kassid seavad end kodus mugavalt ahju ümber ringi. Me istume hämaras diivanil. Kardin õõtsub üle sinu palja kukla. Poomvillasel makrameel on ka koitanud lõhn. Toas kustub hilisöine televiisori valgus.

Kitsal maanteel virvendas kuum aur. Tõrv kleepus teelt naise taldade külge ja meenutas talle lapsepõlve aegu: need suved maal, see suur karjamaa, mis hakkas aia tagant ja lõppes metsaga, täiskasvanute arusaamatud raamatud ja palju üldise igavuse petmist. Järveni oli alevikust umbes viis kilomeetrit. Naine hoidis veekogu poole kõndides ikka metsavilu poole, et mitte mõistust kaotada, sest päiksepistega ei tuleks ujumisest enam midagi välja. Esialgu tundub inimesele, et võõras trajektoor oleks nagu alati natuke pikem, kui see tagantjärele mõeldes on. Selleks piisab aga enamasti ainsast korrast, kui juba harjudki ära, ja teist korda minnes ei olegi tee enam nii pikk, kui alguses tundus. Sealjuures ei maksa aga unustada, et inimesi on erinevaid ja ettenägelikkus ju tegelikult suhteliselt labiilne fenomen, mida ei saa argumendina arvesse võtta. Üteldakse ju ka „ma ei näinud seda ette!” ja ollakse üllatunud eluliste asjaolude kummalistest tagajärgedest.

Ranna juurest kostis baarirahva suminat. Kaugemalt tulijad olid sõitnud kohale autodega. Bussi sinna ei käinud. Rongi ammugi mitte. Ja autosid oli ka maal üsna vähe. Baaris teati, et varsti peaks saabuma jala tundmatu naine rohelisest majast. Üks autojuht oli teda tee peal märganud. Leti taga joodi juba õlut ja peeti aru kaasaegsete põlluharimistehnikate üle. Üldiselt juhtus alevikes kogu aeg midagi, millest rääkida. Ajakirjanikke sinna palju ei sattunud ja inimestel tuli ise oma uudiseid teha. Selline oli olukord maal ning inimesed teadsid tavaliselt ikka kõigest ühte koma teist. Hiljem ei tulnud aga meest ja seda ei teadnud nad keegi, miks.

Õhtupoolikuks mõistis naine, et selle mehe tuleku peale ei saa enam lootma jääda. Tema meel ei olnud nagu kasevits, aga ometi see murdus nüüd. Kaua sa kanna­tad, parmud on sind pärastlõunast saati süüa tahtnud ja endal on kõht tühi. Ta leidis sõbraliku autojuhi.

Bensiin pritsis mootorisse ja nad sõitsid kohalt. Laanetagusel oli soe pärnakuu lõpp ja õhus oli tunda värsket karjamaa lõhna. Naisele oli kõik siinne juba tuttavaks saanud. Siin on udused põllud ja tühi sõidutee. Seal on vana veski. Metsa­tuka juurest kostab sääsepininat ja vee ääres hammustavad sind parmud. Autojuht vahetas enesekindlalt käiku ja must maantee jätkas rataste all kumisemist, kui sõiduk tuldud teed õhtuse aleviku poole kihutas.

Esituledesse ilmus roheline maja.

Mehe autot ei olnud seal. Aknad olid ka mustad. Mitte kedagi ei olnud kodus. Ainult välisuks oli lahti. Kuidas naine pettus sel momendil ­intiimsuhetes. Ainult loll võib usaldada end kellegi teise kätesse. Olukord armastuses ja ühiskonnas laiemalt käib alla, aga tema arvas, et võib usaldada seda meest, kellega ta nii juhuslikult talvel tänava peal kohtus. Naine süütas köögis tule. Tema ees oli väike alevik, mille igas aknas oli inimene, kelle elus juhtub alati midagi, mis neid seeläbi teistega kokku liimib, kuni lõpuks saab meist kõigist kogu ühiskond. Öö saabudes kustusid vaikse aleviku tuled ja koidikuni oli kõik pime. Naine oli voodis. Ta mõistis, et sääsed on uksest tuppa pääsenud.

Hommikul sõitis naine tagasi linna ja kutsus oma vanad ­kursusekaaslased jälle kokku. Järgmisel õhtul mindi koos restorani ja tulevikus käis naine nendega mõnikord ka väljas tantsimas, kuid südamesõprust nende vahel ei tekkinud. Jaanipäeval sadas siiski vihma ja juuni lõpus kirjutati ajalehe krimi­uudistes ühe väikese aleviku lähistel toimunud raskest liiklusõnnetusest, mille käigus sai vigastada varastatud auto roolis politsei eest põgeneda üritanud tundmatu pätt. Reportaažis kirjutati kurioossest kuriteost väikses alevikus, kus politseile varasemalt teadmata isik röövis surnud mehe koduaiast tema masina. Esialgsete andmete põhjal suri see mees ajuturse tagajärjel, mille põhjustas ilmselt kuumarabandus. Uurijate sõnul oli tuvastatud meesterahvas tõenäoliselt kuuma käes kaotanud suunataju ning jooksnud abi saamiseks viljapõllu poole, kust ta ka hiljem leiti. Ilmselt poleks korravalvuritel tulnud pähegi teda sealt otsima minna, kuid õnneks oksendas ohver enne minestamist kuuri seina täis ja see andis ka politseile alust otsingute algatamiseks.

Faluni kaevanduses lõpetati vasemaagi kommertslik kaevandamine alles 1992. aasta 8. detsembril. Mads Israelssoni keha hakkas kohe peale vask­sulfaadi­sest veest välja tõstmist lagunema ja ta pandi mulda. Augustis aga siirdusid emased rästikud oma rühmast lahku, et minna järelkasvu sünnitama. Pätt rehabiliteerus. Hiljem luges ta vanast ajalehest, et auto omanik leiti surnult ühest põlluvaost. Ta mõtles, kui vabalt oleks ka tema võinud selles autoõnnetuses surma saada, ja kartis edaspidi kellelegi kurja teha. Restorani kelner armus üksikusse koristajasse. Sally sünni­tas romaani lõpus tütre, kes võeti siia ilma ainult armastusega vastu. Mõrvar oligi Timothy. Tema viimasteks ohvriteks jäid kahjuks veel James ja Franky, mille peale voolas üle naise pehme põse üksik läikiv pisar. Mihkli­päeval, kui aias kasvasid veel kapsad, kadusid puistu alt lõpuks need tüütud sääsed. Tuba oli endiselt pime.

Naabermajas kustub hilisöine televiisor.

Sügis 2022