Alati on võimalik juhus, ütles Mati Unt.

2022. aasta juunikuus õnnestus Mati Undi muuseumil hea juhuse tahtel saada enda hoole alla Mati Undi Kadrioru korteri pööningul asunud arhiiv. Raamatute, fotode, kassikujude kollektsiooni, mõningate riiete ja dokumentidega koos saabusid ka kaks sahtliboksi, tulvil mitmesuguseid väljatrükke, koopiaid artiklitest, raamatutest jne. Minu pilk haaras esimesena sahtlit, millele oli veekindla markeriga peale kirjutatud märksõna „Hüsteeria”. Kas võiks ette kujutada midagi matiundilikumat?

Üks juhus oli veel. Samal ajal, kui tegelesin artikli kirjutamiseks „hüsteeria”-sahtli uurimisega, ilmus Kivisildnikul päevakommentaar „Lapsed sünnivad armastusest”. Seal oli ühtäkki lõik: „Hüsteeritsemine ei muuda olukorda paremaks, pealegi on eesti kõigi aegade meister kunstilises hüsteeritsemises väga austatud Mati Unt, loetagu selle kohta nii Vahingu „Noort Unti” kui ka tema päevaraamatuid. Undi nüansseeritud, süvapsühholoogilistele ja viimseni väljapeetud hüsteeriahoogudele ei ole amatööridel kuigi palju lisada.”[1]

Siin oleks justkui kinnitust leidnud Carl Gustav Jungi sünkroonsuse-teooria. Jung kirjutas 1952. aastal sünkroonsusest kui „tähendusrikastest kokkusattumistest”, mida ei saa seletada põhjuslikkuse abil. Ta oli üles tähendanud hulganisti juhtumeid, mil inimesed tulid üksteisest sõltumatult samale mõttele või mingid sarnased sündmused leidsid aset kas osaliselt või täiesti koordineerimatult, n-ö iseenesest ühel ja samal ajal. Igal juhul näib, et Undi jõuline taastulek 2023. aasta sügisel Mihkel Muti Undi-monograafia, Tiit Ojasoo Undi-lavastuse ning Mati Undi seni ajutise muuseumi ametliku asutamise kujul on kuidagi sünkroonis ja et see sünkroonsus ulatub lausa päevapoliitikasse. Keegi ei tea, mis põhjusel mingid tekstid ühel või teisel ajastul ootamatult aktualiseeruvad. Võimalik, et Undi looming haakub muu hulgas mingite ebamääraste painetega, mis ühiskonna alateadvusest väljapääsu otsivad. Ning et hüsteerilisus, mida on viimastel aastatel ühiskondlikku elu kirjeldades sageli täheldatud, tuleneb millestki sarnasest, mida kirjeldab Maimu Berg ka Undi noorpõlve puudutavas raamatus „Meie hingede võlad”: „Taolistel koosviibimistel tuli ikka aeg-ajalt midagi ootamatut ette, võibolla oli tung ennast märatsemisega stressist vabastada põhjustatud ühiskondlikust survest, kitsastest raamidest, kuhu ka kõige vabamaid hingi suruti [—].”[2]

Undi loomingus on „märatsemistung” läbiv motiiv, ometi esineb see üksjagu varjatud kujul. Sõnal „hüsteeria” oli Undi kõnepruugis oma kindel koht, ilukirjanduslikes tekstides esineb see sõna ometi harva. Tema argimütoloogiates – mis olnuksid ju hüsteeria mõiste või selle ilmingute vaagimiseks suurepärane formaat – ilmub see sõna üksikutel kordadel. Pigem püüdis Unt luua sellise õhustiku või meeleolu, mis tekitaksid lugejas tunde, et midagi ootamatut võib juhtuda, kohe kaob kontroll ja me oleme täielikult juhuse või millegi veel hullema meelevallas.

Mati Undi loomingu parim tundja Kalev Kesküla kirjutas järelmeenutuses:

[—] Mati Unt on tagantjärele (!) vaadates mees, kes vabastas eesti proosa­kirjan­duse lõplikult talupojakirjanduse maalähedusest ja ratsionaalsete romaani­virtuooside raskuse vaimust. Undi fenomen on intuitsioon, subtiilsus, kujutatava eriline aistitavus. Undi tööriistad on melanhoolia, melodraama, hüsteeria. Unt lõi eesti „peenuse vaimu kirjanduse”, mis oma äärmises tundlikkuses ja ära­arvamatuses vastandub intellektuaalsete konstruktsioonide meistritele nagu Tuglas või Kross. [—] Unt vabastas eesti proosa loomulikkusest ja mehelikkusest. Naise­likkus, afekt, teatraalsus vahendasid Undi ehedus­iha hoopis vahetumalt. Tema teostes elab kirg vastuoludeta inim­suhete järele – keset Spiel’iga välja­elatavaid Angst’e. Ennasthävitav vaimuhoiak, aga Undile loomulik. Ta tajus elu kunstina ja puudutas selle kunstiks.[3]

Kuidas Unt suutis luua selle täiesti isesuguse „undiliku õhustiku”, jääb omajagu hämarusse. Ometi võib täheldada teatud sõnade või väljendite kordumist, mida Unt kasutab kuidagi täpselt ja õigesti doseeritult, nii et kokkuvõttes tekib just paraja kangusega hüsteeriamaiguline kokteil.

Olgu näiteks juhuslik episood „Tühirannast” (1972):

Kuula mind ometi, lausa karjatasin ma. Ma kuulan, ütles Marina vaikselt. Ei, sa ei kuula. Sa ei kuule. Ma kuulen sind, kordas Marina. Mida sa kuulsid, küsisin ärritatult. Sa pole ju veel midagi öelnudki, muigas Marina. Ma jätsin jutu järele ja hakkasin teda jälle suudlema, hammustama, pigistama nagu mõni väike jonnakas laps. Suudluste, närviliste, peaaegu lootusetute suudluste vaheajal nõudsin, et ta ütleks mulle midagi ilusat või head. Ta jäi tõsiseks, ta käed värisesid, kui ta ikka vaikis, ja minu käed värisesid ja ma kordasin nagu iseenesest paari rida „Suveöö unenäost”: kui kaduv vari, mööduv unenägu või välgusähvak nõgimustal ööl [—].[4]

Keegi ei kõnele selles lõigus hüsteeriast, ometi tabab lugejat tunne, et mingi murde­punkt, millele järgneb kas märatsemine või kokkuvarisemine, ei ole kaugel. Lühikest lõiku lugedes võib lausa tunda, kuidas pulss sellesse laetud pingest tõuseb.

Undi loomingus korduvad sõnad „karjatama”, „ärritunud”, „palavikuline” – väljendid, mis iseenesest loovad närvilise, justkui plahvatusohtliku või paha­endelise õhustiku. Sealjuures ei kasuta ta neid sõnu liiga sageli, ei devalveeri neid, vaid kruvib teksti just selliseks, et ka üks „karjatus” vallutab terve lehekülje, jääb seal sõna otseses mõttes kõlama ning loob tunde, et käimas on midagi undilikku, midagi ärevat.

Unt vahendas ühtaegu nii oma isiklikke änge kui ka laiemat õhustikku, sealjuures oli oma oluline osa mõistagi teadlikul liialdamisel, üle piiri minekul või vähemalt piirsitutsiooni tekitamisel. Näiteks „Tühiranna” kirjutamine jääb aega, mida Unt ise tagantjärele on Vahingule saadetud kirjas (30. I 1975) kirjeldanud nii: „Mulle meeldis inimestele farmakone sisse sööta, pruute püüda üle lüüa, purjus tülisid organiseerida, nuge lehvitada Tulvistet sõjaväkke saates, mälukaotuseni ja vereoksendamiseni joomist teha, ja nii edasi ja nii edasi. [—] Olin Spiel’i, ekstsessi ja hüsteeria sõber. Olin koos sinuga psühhohuligaan, kui sa seda olid.”[5]

Siiski on suur vahe psühhohuligaanist Tartu-Undil ning rafineeritumal Tallinna-Undil. Teatraalsel lahkumisel Tallinnasse ütleb Unt oma Tartu-minast ju omal moel lahti. Tsiteeritud kirjas pihib ta Vahingule: „Vaino, olen vahepeal palju muutunud. [—] Mulle tundub, et väga tähtis on headus, inimlikkus ja kaose vastu võitlemine. Siirus peaks olema selline, et inimene lihtsalt usaldab teist [—]. Usaldab pretensioonitult, ilma välise efektita. Olen enda arust teel mingi uue, võib-olla ainult mulle mõistetava humanismi poole.”[6]

Lisagem siia veel üks kirjatsitaat 23. augustist 1973, ajast, mil toimus Undi „suur lahkumine” Tartust. Selles kirjas on Unt enda suhtes õige malbelt meelestatud: „Mu enesedestruktsioonitung pole nii orgaaniline kui sinul [—]. Minu enesedestruktsioonid, hüsteeriad ja joomingud tekitavad minus hiljem kohutava kassiahastuse. Võib-olla tikun ma võõrale alale. Ehk olen ma hoopis vaikne raamatuinimene, kes aastate kaupa püüab keskmise eduga märatseda, spielida ja inetusi öelda.”[7]

Tõepoolest. Kes oskab öelda, kuivõrd oli „hüsteeriline Unt” päris ja kui palju ainult mäng, persona? See, et Unt võis olla ka vaikne raamatuinimene, leidis mingil määral tõestust hiljem, Lasnamäele ja Kadriorgu kolimise aegu, mil tema sotsiaalne suhtlus jäi kõvasti alla tema lugemismahule.

Ometi – mingi sisemine ärevus ju vaieldamatult oli. Undi isiklikku raamatukogu sirvides jäävad silma psühholoogia-alased raamatud, milles on allajoonimisi tehtud just ärevuse ja unetusega seotud lõikudes. Näiteks on ära märgitud lõik Jüri Saarma raamatust „Kohtupsühhiaatria” (1970): „Meeleolu alanemise erivorm on veel hirmuseisund, mille puhul haige ilma reaalse aluseta tunneb ärevust ning hirmu kas kellegi või millegi ees, kardab, et temaga, tema omastega või kogu maailmaga juhtub mingi katastroof, on hirmul mingi müstilise jõu ees, tunneb seletamatut ja endalegi arusaamatut paanilist hirmu. Sellise hirmu puhul võib haige põgeneda, sihitult hulkuda, aga ka enese tappa, et vabaneda talumatust pingest.” (Lk 116.)

Väheoluline ei paista selle ja sarnaste alla joonitud tsitaatide kõrval ka see, et raamatute ja paberite vahelt võis leida rahustavate medikamentide tühje karpe.

Vahest oli Undil vähem kalduvust hüsteeritsemiseks, aga esines mingit seletamatut ärevust ning võimalik, et isegi afektilaadseid seisundeid. Viimased pakku­sid talle huvi ka teatri ning lavastamise vaatenurgast. Omal moel oli ju kogu teatriuuendus üks afektiseisundite lavastamine. Kui esialgu oli selles osalemine Undi jaoks vahetu protsess, siis mida edasi, seda rohkem sai sellest teoreetiline, uurimuslik aines, kus omaenda (tunde)elu enam nii tugevasti panti ei pandud. Küll aga huvitas Unti süvenevalt see, kuidas erinevad mentaalsed seisundid mõjutavad maailma tajumise ja ka vahendamise viise. Ühe märkimisväärse kinnituse selle kohta leiame tema „hüsteeria”-sahtlist.

Sahtlisse on kokku kogutud mitmesuguseid materjale, mis lahkavad hüsteeria olemust ja selle uurimise, diagnoosimise ning ravimise ajalugu. On mitu raamatu­koopiat: „Hysteria from Freud to Lacan. Body and Language in Psychoanalysis”, autoriks Monique David-Ménard, ning „Hysteria from Freud to Lacan: the Splendid Child of Psychoanalysis”, autoriks Juan-Davod Nasio, ja „Does the Woman Exist? From Freud’s Hysteric to Lacan’s Feminine”, autoriks Paul Verhaeghe. Mahukas on ka saksakeelne raamatukoopia „Erfindung der Hysterie” Georges Didi-Hubermani sulest. Väiksemad artiklikoopiad hõlmavad näiteks teemasid „Convulsive Beauty and Its Discontent”; „Conversion Disorder”; „Bruchstück einer Hysterie-Analyse” ning kõige otsa veel 23-leheküljeline väljaprint „Bibliografia sugerida para o estudo de HISTERIA”, millele Unt on lisanud pealkirja „Hüsteeriabibliograafia”.

Materjal on põhjalik ning ilmselt on Unt kogu oma sahtlisisu ka läbi lugenud. Eriliselt jäävad siiski silma kolm artiklit, millele Unt on silmanähtavalt teistest rohkem tähelepanu pööranud. Selle tunnistuseks on ohtrad allakriipsutused ja mõningad märkused leheservadel. Nende artiklite peakangelane on Jean-­Martin Charcot, kuulus prantsuse neuroloog, keda peetakse kaasaegse neuroloogia rajajaks. Oma tähtsaimad avastused tegi ta Salpêtrière’i kliinikus, kus ta oli hüsteeriapatsientide osakonna juhataja. Tol ajal arvati, et hüsteeria on naistel esinev füsioloogiline haigus, kuid Charcot pani tähele, et tihti kannatasid patsiendid hoopistükkis somaatiliste haiguste käes, ilma orgaaniliste kahjustusteta. Kuulsaks said Charcot’ avalikud psühhopatoloogia- ja meditsiiniloengud, kus ta hüpnotiseeris oma patsiente ning sisendas neile, et nad kannatavad mingi kehaosa paralüüsi käes. Pärast hüpnoosist väljumist olid patsiendid tõesti paralüüsis. Seansi lõppedes taastas Charcot hüpnoosiga nende algse seisundi, s.t tegi nad paralüüsist terveks. Selle kaudu jõudis ta järelduseni, et hüsteeria ajal on inimene hüpnoosiga sarnases seisundis. Charcot’ avastused tähendasid uut etappi neuroteadustes, ja just Charcot’le toetudes lõi tema õpilane Sigmund Freud oma alateadvuseteooria.

Unti on eriliselt huvitanud kaks artiklit:

1. „Charcot and the Theatre of Hysteria”, veebist välja prinditud 6. VIII 2001, punase ja musta pastakaga tehtud ohtralt allakriipsutusi; autor Rhona Justice-Malloy.
2. Rae Beth Gordoni „From Charcot to Charlot: Unconscious Imitation and Spectatorship in French Cabaret and Early Cinema”, samuti ohtralt allakriipsutusi.

Mida Unt siis alla joonis?

Hüsteerilise teatri artiklis on teda köitnud see, et hüsteerikud, kes sageli kujutasid endale suure sisemise veendumusega oma haigusi ette, olid justkui näitlejad, kes teisi haigeid imiteerides tegid suurepäraseid rollisooritusi. Undi ääremärkuse „4 periood[i]” on teeninud artiklis koht, kus kirjeldatakse nelja astet, mille hüsteerikud sageli läbisid: tardumusseisund ja lihaste jäikus; „suured liigutused”, mida nimetati ka „klounismiks”; üliemotsionaalsete seisundite, nagu viha või armastuse väljendamine; lõplik deliirium pisarate, naeru ja nuuksetega, mis kuulutab n-ö tagasitulekut pärismaailma. Charcot kirjeldas neid staadiume täpselt – patsient väriseb, žestikuleerib, teeb grimasse ja ajab keele välja, hüppab rütmiliselt, nagu tantsiks. Uurija ka fotografeeris eri staadiumides patsiente, jäädvustades hüsteerikute ja epileptikute (neid hoiti Salpêtrière’i haiglas samades ruumides) „ikoonilisi poose”. Lisaks tavatses Charcot oma loenguid dramaatiliselt üles ehitada, kostümeerida oma patsiente, et kõneldu paremini ilmsiks tuleks. Näiteks loengus värinatest pani ta näidispatsiendile pähe pikkade sulgedega peakatte. Sulgede võbisemine tõi efektselt esile haigusseisundi tugevuse. Charcot’le kuulub ka tähelepanek, et hüsteeria diagnoosiga patsiendid on erakordselt vastuvõtlikud teatrile (nagu ka hüpnoosile). Pole ime, et teater omakorda sai inspiratsiooni Charcot’ tegevusest.

Rae Beth Gordoni artikkel kirjeldab üsna põhjalikult, kuidas XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Pariisi kabareesid ja komöödiaid hakkas iseloomustama uut tüüpi liigutuste, grimasside, pooside ja liikumiste repertuaar, mida näitlejad „laenasid” epileptikutelt ja hüsteeria diagnoosiga patsientidelt. Mõnedki neist, näiteks Sarah Bernhardt, külastasid Salpêtrière’i haiglat hüsteerikute kehakeele tundma õppimiseks.

Umbes 1875. aastast alates olid pöörased, tõmblevad ja mehaanilised liigutused, mida saatsid veidrad moonutused, nihestused kehakeeles ja grimassid, „uus mood” kabareedes ja tummfilmides. 1899. aastal sai hittlauluks „La Parisienne épileptique”, filmimaailmas tegid ilma koomik Dranem („Idiot”, 1905) ja mõistagi Charlie Chaplin, kelle tegelaskuju iseloomustab närviline olek. Märgiti ka seda, et Chaplini kuulus kõnnak oli väga sarnane paljude psühhiaatrilise diagnoosi saanud patsientide liikumisega.

Prantsuse avalikkust lummas ja lõbustas patoloogiale rajatud vaatemäng. Gustave Flaubert, Guy de Maupassant, vennad Goncourt’id, Joris-Karl Huysmans jt avaldasid teoseid, mis olid seotud hüsteeriaga. Närvinõrkus, neurasteenia mõjus põnevalt ja sai „modernsuse” osaks. Vennad Goncourt’id olevat olnud rabatud sellest, millise meeletu naeruga võttis publik vastu epileptikute ja vaimuhaigete imiteerimist. Kõige populaarsemad esinejad olid need, kes eriliselt väänlesid, hüplesid ja grimassitasid ning esitasid kunstilisi representatsioone kehast kui närvitõmbluste kogumist.

Kokkuvõttes tõdeb Gordon, et hüsteeria oli XIX sajandi suurim poeetiline avastus, mis jõudis erinevatesse kunstivaldkondadesse ning jäi moodsa maailmatunnetuse kirjeldamise osaks. Tema artiklis märgitakse muide ka, et XIX sajandi lõpu suurima „meeshüsteerikute” hulga moodustasid – näitlejad. Küllap tegi selline formuleering Undile omajagu nalja. Igal juhul on ta teiste siin refereeritud tähelepanekute kõrval ka selle alla kriipsutanud.

On ilmne, et Charcot’ „meditsiinilises teatris” said kokku peaaegu kõik Unti huvitanud elemendid: psühhiaatria, teater, foto ja film. Seetõttu kerkib kohe küsimus, kas Charcot leiab mainimist või rakendamist ka Undi loomingus?

1979. aastal ilmus Undil lugu „Unbewusste Ängste”, milles kolm tegelast istuvad restoranis, ühtäkki aga palutakse neil lahkuda.

Olime juba lõunatanud, söönud kala, nüüd jõime punast veini peale. Tegelikult olime päris kained, kui kõik see algas, disaineril vist oli väike põhi all, aga välja ei paistnud küll midagi. Kuid millest see siis õieti algas? – Ta algas sellest, et lokaali sigines äkki kummaline vaikus. Ma ei pannud seda algul tähele ja jätkasin oma juttu, kuid juba ruttas meie laua poole kelner, kes väga tõsisena ja kahvatuna ütles, et me peame kohe lahkuma. Miks? olime meie üllatunud, on ju alles tavaline tööaeg, või algab haarang? ootamatu inventuur? on saabunud revident? Kohe algab siin loeng freudismist, sosistas kelner baari poole piiludes, loeng keraamikutele, kes üürisid täna õhtuks meie lokaali, et siin neile freudismist räägitaks, ja pärast on neil võib-olla tantski.

Kolmel tegelasel – näitlejannal, disaineril ja minajutustajal – õnnestub vaatamata sellele, et nad ei ole keraamikud, jääda siiski loengut kuulama. Unt jätkab: „Lektor alustas algusest. Ta rääkis Freudi koostööst Josef Breueriga, mille tulemusena 1895. aastal ilmus „Studien über Hysterie”. Lektor ei unustanud muidugi mainimata, et Freud hiljem ei rääkinud heameelega Breueri osast psühhoanalüüsi hälli juures. Ka vihjas lektor väga tugevatele mõjudele, mida Freud oli nooruses saanud Pariisist, Charcot’ kliinikust.” [8]

„Unbewusste Ängste” näibki olevat kantud Undi soovist jagada oma psühhiaatria-­alaseid teadmisi ning samal ajal elada minajutustaja kaudu välja oma sisemisi änge. Igal juhul tunnistab lugu, et Undile oli Charcot’ nimi tuttav ammu enne seda, kui ta 2001. aastal hakkas teemakohaseid artikleid internetist välja printima.

Kaudselt näib Charcot’ mõju avalduvat ka 1973. aastal ilmunud jutustuses „Mattias ja Kristiina”, kus peategelane Mattias on fotograaf. Kõnekas on näiteks järgmine stseen: „Mattias oli [—] väsinud pulmafotograaf, kes ei jõudnud pildistada üht meest, kes äkki, ilma nähtava põhjuseta hakkas öösel kell pool kaks, kaksteist ja pool tundi tagasi märatsema, karjus midagi arusaamatut ja loopis kaks klaasi vastu põrandat puruks, ja kõik võpatasid ja jäid vait [—]. Kõiki ­haaras hirm, et mees ei piirdu ainult klaasidega, et ta hoogu sattudes lõhub ära kogu pulmaruumi sisustuse, edasi kogu maja, siis kogu linna ja lõpuks kogu maailma. Kössi tõmbununa jälgisid kõik tema miimikat, viiskümmend ühe vastu.”[9]

Kui see pole hüsteerilise käitumise kirjeldus, mis siis veel?

Tähelepanu tõmbab ka see, et teost läbib välgu motiiv – olgu fotoaparaadiga pildistamise aktis või ilmastikunähtusena: tihti lööb välku, mis hetkeks reaalsust valgustades paneb selle ühtaegu tarretama mingis imelikus, isegi õudses poosis.

„Mattiase ja Kristiina” loos kruvib Unt üles pideva justkui eimillestki tekkiva äreva ja ohtliku õhustiku, mis kulmineerub totaalse hüsteerilise märatsemisega (peksmisega) vanal taluõuel ja ka näiteks kehakeele kirjeldusega, mis meenutab „hüsteerikuid”: „Mees laskis püssist lahti, astus kaks sammu tagasi, vajus kummargile ja puhkes kätega kõhust hoides peenikese häälega nutma [—].”[10]

Ilukirjanduslikus tekstis näib Unt igal juhul mingil määral Charcot’d markeerivat. Huvitaval kombel ei leia viidet kuulsale psühhiaatrile aga Undi teatrikirjutiste kogumikust „Theatrum mundi” ega ka mitte argimütoloogiatest. Kaudselt võib tema juuresolu ju aimata, näiteks karnevali kirjelduses: „Karnevalil – vähemalt selle tõelisel kujul – läheb ju kõik segamini, kõik pööratakse pahupidi. Taevas tuleb põrgu eeskotta. Millestki ei hoolita, kõik pannakse mängu. Teatud reservatsioonidega võib niisugust ekstsessi nimetada ka piirisituatsiooniks. Inimesed anduvad ja alluvad olukorrale. Tavalist situatsiooni saab muuta. Piiri­situatsiooni ei saa. Tegelikult muidugi saaks, aga ei suudeta – seda enam, et skandaali tehakse mitmekesi ja hüsteeria on nakkav – üks indutseerib teist, kuni tekibki täielik kaos ja katastroof.”[11]

Kuid peamiselt näib, et hüsteeria ja hüsteerilise teatriga tahtis Unt talitada varjatult, vihjamisi. Punase valguse ja tangoga kabareelikku õhustikku luues – seegi on omalaadne viide „hullumeelsele” teatrile.

Kuna ma ise ei ole paljusid Mati Undi lavastusi näinud, küsisin Luule Epnerilt, kuivõrd kasutas Unt oma lavastustes „hüsteerikute” ikoonilist kehakeelt ja liikumist. Epneri vastusest selgub, et vähemalt 2001. aastal esietendunud „Kirsi­aias” on Unt pannud Raine Loo Ranevskaja rollis käituma nii, et Vaino Vahing on lavastuse arvustuses rääkinud näitlejanna „hüsteerilisest kaarest”.[12] „Kirsiaia” kavalehele on trükitud pilt „Hüsteeriline tuimus” raamatust „Epideemilised vaimu­haigused” (1887) ning neli pilti hüsteerikute tüüpilistest poosidest. Tähenduslik on kavalehele valitud saksa kirjandusteadlase Shahadati tsitaat pealkirjaga „Näitleja ja hüsteerik”: „Kui näitlemine moodustab osa kunstilisest diskursusest, siis hüsteeria kuulub meditsiinilisse diskursusesse; näitlejad on terved, hüsteerikud haiged. Kuid eriti XIX sajandi keskpaigast kasvavad mõlemad diskursused kokku: hüsteeriat kirjeldatakse teatrivallast pärit metafooridega, aga näitekunst laenab hüsteeriliste naiste poose ja žeste, mida saab näha dr. Charcot’ avalikel loenguil. Kunsti ja haiguse piirid muutuvad alates 1880-ndatest ebastabiilseks; näitlejannad, tantsijad ja dekadendid usurpeerivad hüsteerilist käitumist kunsti- ja eluloomingu jaoks, samal ajal aga kahtlustatakse hüsteerikuid näitlemises ja simulatsioonis.”

Vaadates Charcot’ artiklite väljatrükkide aega, näib, et Undi „hüsteeriasahtel” on üsna otseselt seotud „Kirsiaia” lavastusega. Unt sai lavastuse eest Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Paistab, et tegu on ühe tema tipplavastusega, kus ta võis oma teadmisi ja huvisid rakendada talle sobivasse hüsteeriaga looritatud vormi. Ühtlasi näib, et lavastus on Undi hüsteeriahuvi suur kulminatsioon ja et nimelt selleks saigi Unti kogu elu köitnud ja puudutanud materjal üksipulgi läbi töötatud ja võib-olla isegi ammendatud.

 

Muidugi ei tea me, milliste teemade juurde Unt oleks tagasi pöördunud, kui talle oleks selleks võimalus antud. Pole võimatu ka see, et Unt tajus, et tema enda puhul on piir kunsti ja haiguse vahel hägustunud, need on kokku sulanud või kohad vahetanud. Aga see kõik jääb, nagu ikka, hämaraks.

Laseme seetõttu hüsteerilisel ja epileptilisel teemal jääda õhku hoopis teisel tasandil ja seda ikka Undi enda sõnadega:

„Mõni aeg tagasi väideti, et inimese ajus on avastatud nn. jumalamoodul (god module), miski, mis neurofüsioloogilisel tasemel meenutab Jungi jumala-­arhetüüpi või ammuräägitud „tühja kohta” (god-shaped hole in human psyche). Juttu oli minu arust mingist oimusagara kohast, mis aktiviseerus nii religioossete elamuste kui ka epilepsia puhul. Kas meenutame Muhamedi või vürst Mõškinit?

Ma ei tea, kui kaugele see idee on arenenud. Leiutasid selle ju soliidsed teadlased, kuid ka vastuvaidlejad olid soliidsed. Mind huvitab praegu hoopis muu.

Kui ses jutus on tõetera, siis saame uue pilguga vaadata ka kunstajusid. Kui loodetakse, et nad muutuvad üha enam inimaju sarnaseks, siis tekivad neisse (või nendest moodustatud võrkudesse) arvatavasti ka mingid hole’id või module’id, mis hakkavad tekitama globaalset langetõbe või globaalset religioosset fanatismi, arvatavasti mõlemat korraga.

Ka siin jääb dualism alles. Ühed „moodulid” propageerivad paradiisi, teised põrgut. Loodetavasti tekib mingi tasakaal, ent seda teavad juba arvutigurud.

Homme lähen välja ega hooli libedast. Tramm ju käib veel, pole asendatud vana soome bussiga.”[13]

Siin annab Unt üsna selge vihje, et epilepsial ja sellega koos hüsteeriahool võib olla transtsendentseid algeid. Küllap seetõttu teema teda terve elu huvitaski. Näib aga, et elu lõpus hakkas teda juba huvitama puhas transtsendentsus (viimased lavastused „Meister ja Margarita”, „Deemon”, „Tütarlaps ja surm”).

Ometi on kahju, et me ei saa kunagi teada, kuidas oleks Unt looks vorminud või lavastanud globaalse langetõve.

 

^[1] (: )kivisildniku luulukontroll: Lapsed sünnivad armastusest. Objektiiv 9. XII 2023.

^[2] M. Berg, Meie hingede võlad. Tallinn, 2018, lk 139.

^[3] K. Kesküla, Tundeinimese lahkumine loovtööstusest. Eesti Ekspress 22. VIII 2005.

^[4] M. Unt, Tühirand. Rmt: M. Unt, Kogutud teosed 3. Tallinn, 2009, lk 38.

^[5] V. Vahing, Noor Unt. Tallinn, 2016, lk 247–248.

^[6] Sealsamas.

^[7] Sealsamas, lk 230.

^[8] M. Unt, Unbewusste Ängste. Looming 1979, nr 8, lk 1091–1092.

^[9] M. Unt, Mattias ja Kristiina. Rmt: M. Unt, Kogutud teosed 3, lk 175.

^[10] Sealsamas, lk 207.

^[11] M. Unt, Argimütoloogia: Skandaal. Eesti Päevaleht 22. II 1997.

^[12] L. Epneri e-kiri autorile 14. XII 2023.

^[13] M. Unt, Ended. Sirp 14. I 2000.